Author Archive

Juuni 2017. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui laste käest küsida, mida nad healt raamatult ootavad, on vastus sageli üks ja seesama –seiklusi ja põnevust. „Lüriidiumivaras”, uue raamatusarja avaosa, vastab sellele kriteeriumile kindlasti imehästi.

Raamatu peategelaseks on 11-aastane William, kes elab koos vanematega Norras. Varem asus pere küll Inglismaal, kuid kui isa ja poeg sattusid koos ränka liiklusõnnetusse, mis isa ratastooli surus, otsustas pere Inglismaalt lahkuda ning kaugel põhjas uut elu alustada. William oli toona kõigest 4-aastane ning talle juhtunut ei selgitatud. Kuni tänaseni on poisile jäänud arusaamatuks nii see, miks võeti kasutusele varjunimed, kui ka see, miks kodumaalt üldse lahkuti ning kõik senised suhted katkestati.

Nüüd uues keskkonnas ja kohalikus koolis ei tunne William end kuigi koduselt, sest tal pole õnnestunud sõpru leida. Osalt on põhjus selles, et ta on kaasõpilastest vaimselt tunduvalt võimekam, kuid osalt ka poisi kompromissitust iseloomus. Õpetaja ei suuda samuti Williamiga ühist keelt leida ega tema teadmistega võistelda. Ülinupuka poisi katkematu teadmishimu ning küsimused tekitavad väiklases õpetajas vaid kohmetust ning ta tunneb oma autoriteeti seepärast ohus olevat. Tihedad konfliktid nii eakaaslaste kui ka õpetajatega sunnivad poissi üha enam enesesse tõmbuma.

Williamis tekitab suurt segadust ka see, et varem perega elanud vanaisa nendega uuele kodumaale kaasa ei tulnud – ta on nimelt jäljetult kadunud. Oma pereliikmeist on poiss just vanaisaga suuremat hingelist sidet tundnud. Talle meeldib nüüd Norraski üle kõige istuda vanaisale kuulunud kirjutuslaua taga, mõistatada seal peituvate müstiliste kujundite tähendust, uurida vanaisa raamatuid, lahendada koodmõistatusi ning meisterdada väikesi roboteid.

Peadpööritavate sündmuste algpunktiks on klassiekskursioon muuseumisse, kus poissi tõmbab vastupandamatult koodmõistatuse nimega Võimatus lahendamise poole. Kui poiss erinevalt sadadest teistest proovijatest koodi murrab, saab alguse sündmusteahel, mis viib lugeja põnevate tehnikasaavutuste ja keerukate koodide murdmise maailma, milles on oma osa kanda ka Teisel maailmasõjal, teadusspioonidel ning rohkelt võimalusi pakkuval maagilisel ainel lüriidiumil. Nimelt viiakse William õppima Inglismaale, õppima tema vanaisa, kuulsa koodimurdja loodud Posthumaansete Uuringute Instituuti. Kuigi kool ja kogu ümbritsev keskkond on uus, jäävad poisi probleemid kestma. Arusaamatused  kaasõpilastega tekitavad üha uusi kokkupõrkeid ning teadmatus, keda võib usaldada, keda mitte, sunnib poissi üha uutele eneseületustele.

Bobbie Peers on teost luues oskuslikult arvestanud noorte lugejate rahutu loomusega. Sündmused keskenduvad jõulisele, teistest tuntavalt erinevale peategelasele. Ka kõrvalliinid viivad tegevust edasi, kirjeldustele aega ja ruumi ei raisata. Kirjaniku stiil on selge ja lihtne, kuid sugugi mitte labane ja etteaimatav. Laused on lühikesed, dünaamilised, peatükkideks liigendamine optimaalne. Iga osa on paari minutiga läbitav ning lõpeb sageli huvikonksuga. Nii ei märkagi noor lugeja teost enne kõrvale panna, kuni lõpplahendus käes.

Seiklusi ja põnevust ei igatse ainult eesti lapsed. Raamatu on ligi kümme tuhat Norra last valinud aasta parimaks lasteraamatuks, kümned tõlkedki tõestavad selle soovi universaalsust.

Tõlkinud Annika Kupits
Helios Kirjastus, 2017
206 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2017. Mare Müürsepp ja Heli Lukner „Füübits. Teaduse ja tehnika esimene lugemik huvilisele lapsele“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kohe, kui „Füübits” raamatupoe lettidele jõudis, kerkis see müügiedetabelite etteotsa. Ju oli sellist teaduse ja tehnika esimest lugemikku siis väga kaua oodatud. On tõsi, et varem pole meie noortele lugejatele – alles kooliteed alustanud lastele – sellises vormis füüsika seaduspärasusi tutvustada võetud. Kasvatusteadlane ja lastekirjanik Mare Müürsepp ning füüsik Heli Lukner on ühendanud jõud ning nende koostöös valminud teos on suunatud just algkoolilastele ning läheneb teemale igati adressaaditundlikult. Ehk on suurepärase lugejatunnetuse osaliselt tinginud ka see, et materjali on koostamise käigus korduvalt lugeda antud vastavas vanuses lastele, kes siis on saanud endale huvipakkuvamaid teemasid valida ning sõnastuse arusaadavust hinnata.

Autorite poolt kasutusele võetud uudissõna füübits liidab endas kaht sõnatüve. Aabits kui tähtede ja veerimise õppimise raamat on siin liidetud sõnaga füüsika. Seega füübits on füüsika aabits, teos, mis aitab noorel lugejal saavutada esmast kontakti selle põneva teadusega.

Teemad on reastatud tähestikupõhiselt. Tore, et selles füüsikatähestiku loomises tuhinas pole oldud ülemäära ranged ja punktuaalsed. Nii ongi näiteks a-tähega kaks mõistet (aatom ning aeg), t-tähega aga koguni kuus (taevas, tasakaal, tuli, tuul, tuum, täht, tähelaps). Kui aga mõne tähe jaoks (nt o, ü) pole leitud ühtki köitvat või eakohast mõistet, pole ka punnitama hakatud.

Igale mõistele pühendavad autorid ühe paarislehekülje. Sellel on rohkelt pilti ning kuni paarkümmend lauset teema selgituseks. Need on parajad ampsakad lapsele, kellel lugemine ei pruugi veel kuigi ladus olla. Et seda veelgi lihtsamaks teha, on teksti esitamisel kasutatud joonitud aluspõhja, mis ei lase kergelt käest kaduval real kaotsi minna.

Mõlemad raamatu autorid on doktorikraadiga, seda hämmastavam nende oskus lastele keerulisi asju lihtsas vormis selgitada. Valdavas enamuses kasutatakse lühikesi lihtlauseid, sekka mõni pikem näiteid toov koondlause. Keerukaid põimlauseid sellest teosest ei leia. Olgu siis tegemist robotite, nanomaailma või skafandritega, musta augu või ilmastikunähtustega, kõige seletamisega saavad autorid huvitavalt ja liigse vahuta hakkama.

Keeleline lihtsus toob kaasa selguse ja mõistmise sügavamal tasandil – üks osa maailmast on nüüd lugejale ehk hõlmatavam. Samas on aga tekstis piisavalt palju sellist, mis lapses uusi küsimusi tekitab. Nendele aitavad vastuseid leida juba teised, põhjalikumad ja süvenenumad raamatud. Peaasi, et uudishimu ei raugeks. Hea algus selle tekitamiseks on igatahes tehtud.

Kujundanud Angelika Schneider
Tammerraamat, 2017
104 lk

 

Üle-eestilise 3.–4. kl õpilaste kirjandusmängu võitis Võrumaa võistkond

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

DSC02170v8. aprillil 2017 toimus Rahvusraamatukogus Tallinna raamatumessi ajal üle-riigiline kirjandusmängu finaal. Kirjandusmängu korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus, kohalikke eelvoore viisid läbi maakondade ja linnade keskraamatukogude lasteosakonnad.

Finaalis osales 17 kolmeliikmelist võistkonda: Harjumaa, Hiiumaa, Jõgevamaa, Jõhvi, Järvamaa, Kohtla-Järve, Läänemaa, Lääne-Virumaa, Põlvamaa, Pärnumaa, Raplamaa, Tallinn, Tartu, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa.

Mänguks valmistudes olid võistkonnad läbi lugenud tosin head omamaist ja tõlkeraamatut, mis on ilmunud paaril viimasel aastal. Mängu juhtis näitleja Veiko Tubin, vaheajal õpetas osalejatele lavalist võitlust näitleja Tanel Saar.

Võitjaks kuulutati Võrumaa võistkond koosseisus Sander Merisalu, Viktoria Misnik ja Madleen Olesk. Tasavägises võistluses otsustati välja anda kaks 2. kohta. Teise koha pälvisid Viljandimaa võistkond (Kadri Koitmäe, Kelly Mozgovoi ja Jade Leann Väljaots) ja Hiiumaa võiskond (Jakob Hiiemets, Mihkel Metsand ja Berit Omann). Kolmanda koha sai Tallinna võistkond (Siim Eenmaa, Mia Lee Kähri ja Lisanne Sari).

Kõik osalejad said tänuks kingikoti raamatuga ning võitjaid toetasid elamuslike auhindadega Energia Avastuskeskus, Lottemaa Teemapark, Teaduskeskus AHHAA ja Apollo.

Kirjandusmängu korraldamist toetas ka Hasartmängumaksu Nõukogu.

Laupäeval leiab raamatumessil aset kirjandusmängu finaal ja kirjandusklubi

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Kirjandusmang-2015-cTäna toimub Eesti Rahvusraamatukogus Tallinna Raamatumessil Eesti Lastekirjanduse Keskuse eestvedamisel üleriigilise õpilaste kirjandusmängu finaal ning aset leiab messi ajaloo esimene kirjandusklubi.

Messi kolmanda päeva suursündmus on tänavu Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatava üleriigilise õpilaste kirjandusmängu finaal, millele koguneb kümneid kirjandushuvilisi 3.–4. klassi õpilasi üle Eesti. Finaalmängu päeva juhib Veiko Tubin.

„Lugemine on mõnus omaette olemisega tegevus, mille kogemist soovime kõigile. Mäng on väikese inimese töö ja tahamegi läbi mängu innustada lapsi rohkem lugema. Kirjandusmängu lugemiskavasse on valitud viimaste aastate jooksul välja antud tosin head lasteraamatut, mille tundmise läbi on lastel suurepärane võimalus panna end ka võistluslikult proovile. Samas kindlalt teades, et iga läbiloetud raamat on juba võit omaette,“ ütles Eesti Lastekirjanduse Keskuse arendusjuht Anneli Kengsepp.

Teise laupäevase tähtsündmusena algab kell 14 algab autorinurgas Tallinna Raamatumessi kirjandusklubi, millel tulevad arutluse alla mullu ilukirjanduse müügitabeli eesotsas olnud teosed Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“, Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“ ning Jeanette Wintersoni „Sel pikal ajal“. Kirjandusklubi juhib Kätlin Kaldmaa. Sõna saab sekka öelda ja oma muljeid jagada igaüks. Oodatud on kõik kirjandushuvilised! Tulla võib ka lastega, sest samal ajal on samas ruumis avatud lastele meisterdamisnurk ja taaskasutuse töötuba.

Eelnevalt, kell 11, saab messi lastealal kohtuda raamatu „Kust tulevad unenäod?“ autori Eva Roosiga, kes loeb ette lõike raamatust. Lapsed saavad proovida maagilisi unenäoprille ja värvida pilte ning kõigi osalejate vahel loositakse välja raamat koos värviraamatuga.

Lisaks pakuvad messialal paljusid oma teoseid soodushindadega kümned kirjastused.

Igakevadine Tallinna Raamatumess leiab rahvusraamatukogus tänavu aset 6.–8. aprillini.

Messile on oodatud kõik kirjandushuvilised. Sissepääs on kõigile tasuta!

Messi täpse ajakava leiab veebilehelt www.estbook.com

Lisainfo:
Kaidi Urmet, Eesti Kirjastuste Liit – 5067423, kirjastusteliit@eki.ee
Mari Klein, Tallinna raamatumess – 5188499
Krõõt Mõttus, Eesti Rahvusraamatukogu – 58174399, kroot.mottus@nlib.ee

Aprill 2017. Kathleen Glasgow „Katkine tüdruk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Glasgow-katkine-tudruk2015. aasta lõpul asutatud Päikese Kirjastuse esimene pääsuke, Leslye Waltoni „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused” jõudis lugejateni mullu kevadel. Nüüdseks on kirjastus lugejaid heade teostega kostitanud juba aasta jagu. Eriti hästi on vastu võetud noorteraamatute sari, mis selle lühikese aja jooksul on haaranud tõlkenoortekate turul ohjad kindlalt enda kätte. Sarjas on ilmunud näiteks sellised reaalelu kajastavad menuraamatud nagu Nicola Yooni „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”, Jasmine Warga „Minu süda ja teised mustad augud” ja Julie Buxbaumi „Ütle mulle kolme asja”, kõik kenas, asjatundlikus tõlkes. Hiljuti ilmunud „Katkine tüdruk” jätkab seda nauditavate noorteraamatute rida.

Raamat jutustab 17-aastasest Charlotte Davisest, kelle elu on olnud kõike muud kui lihtne ja õnnelik. Ta on kaotanud oma isa, emaga tekkinud lahkarvamuste pärast kodust ära kolinud, jäänud ilma parimast sõbrast ning elanud tänaval. Sündmuste keerises on tüdruk leidnud lohutust enesele haiget tegemises. Teos algab Charlotte’i haiglasse sattumisega. Teiste sarnase elusaatusega tüdrukutega kohtudes ja teraapiates osaledes asub tüdruk tasapisi oma elu lahti mõtestama. Kõik tundub juba liikuvat paremuse poole, kuid siis tuleb tüdrukul haiglast lahkuda. Kas Charlotte’il õnnestub murda sisseharjunud mustreid ning pöörata oma elus uus lehekülg? Kuidas seda teha, kui sul õieti kelleltki tuge pole loota?

Lisaks suurepärasele loole on autori suurimaks plussiks siirus ja ausus. Ta on sündmustest rääkides lausa jõhkralt avameelne. Suure kaaselamisega kirjeldab ta tüdruku võitlust halbadest harjumustest vabanemise raskel teel. Ta vaatleb nii tüdruku edusamme kui ka tema kõhklusi ja tagasilangusi. Kirjanik ei varja, ei ilusta, ei silu, kõik on ehe ja realistlik. Ka siis kui kirjanik pöörab pilgu sinna, kus näeb midagi, mis talle on vastumeelne, ei pööra ta pilku ära, vaid vaatleb ja analüüsib. Ta innustab otsima väljapääsu olukorrast, mis on esmapilgul lausa üle jõu käiv ning tundest, et enam üldse ei suuda.

Jõuliselt kerkib raamatus esile ümbritseva keskkonna, sõprade ja lähedaste mõju noore arengule. Charlotte’il on eriti keeruline alustada uut, tervislikku elu, sest tal pole kedagi, kellele ta julgeks või tahaks end avada. Kui ta tutvub võluva pahapoisiga, kelle kombed pole kiita, või vana tuttavaga, kes isegi veel väga tugev pole, on tagasilöögid kerged tulema. Kukkudes ning vigadest õppides leiab tüdruk viisi probleemidega toimetulekuks. Ta keskendub iseendale, otsib pidevalt tegevust ja väljendab oma emotsioone, olgu siis muusika, kunsti või töö kaudu. Nüüd suudab ta tunneli lõpus valguskiirt näha.

Raamatu järelsõnast selgub, et autor Kathleen Glasgow on ise ka enesevigastaja taustaga. Ta kirjutas selle raamatu, näitamaks enesehävituslike kalduvustega noortele, et nad ei ole oma muredega üksi. Autori sõnul on üks kahesajast 13–19-aastasest neiust enesevigastaja. Tegelikkuses on see arv aga kindlasti suurem, kuna arvestatakse vaid dokumenteeritud juhtumeid. On tore, et raamatu lõpus leiduvad abikontaktid on viidud kooskõlla meie oludega ning kohalikud noored, kel neid vaja, leiavad need kergesti üles.

Tõlkinud Eve Laur
Päikese Kirjastus, 2017
398 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Avatud on interaktiivne näitus lastele „Teedu ja Peedu”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Teedu-ja-Peedu-naitusAlates 3. aprillist 2017 on lastekirjanduse keskuses avatud Soome Instituudi interaktiivne näitus „Teedu ja Peedu”, millega ühtlasi tähistatakse juubeliaastat „Soome 100”.

Teedu ja Peedu (soome keeles Tatu ja Patu) on Aino Havukaineni ja Sami Toivoneni loodud pildiraamatute sarja peategelased.

Näitus koosneb pehmetest 45 x 45 cm suurustest plaatidest, millel on kujutatud koduga seotud esemed: tööriistad, moosipurgid, kingad, hambaharjad ja muud. Plaatidest saavad lapsed Teedu ja Peedu eeskujul koostada erinevaid mängukeskkondi ja n-ö veidraid masinaid. Plaate on erinevas suuruses: 50 plaati mõõtudega 45 x 45 cm ja 22 plaati mõõdus 25 x 25 cm. Lisaks on 9 ruutmeetri suurust põrandale panemiseks mõeldud plaati. Plaatidele on valmistatud sobiv kast, seal saab hoida parajasti kasutuses mitte olevaid plaate ja teisi ehitustarvikuid, nagu lühikesed nöörijupid, plekktassid, hambaharjad, magnetid jne. Seega saavad lapsed ehitada-mängida just nii, nagu ruum võimaldab.

Huvilised saavad lahendada ka “Teedu ja Peedu rännumängu”, mis testib vastajate teadmisi Soome kohta.

Näituse on kujundanud Mae Kivilo, Alden Jõgisuu ja Maarja-Liis Raamat ning seda on eksponeeritud ka Leedu Rahvusraamatukogus Vilniuses.

Näitus on Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud 28. aprillini 2017.

Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid on selgunud

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lapsepolve-auhind-2017-vTartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil 2017.

Viieliikmeline žürii, mida juhtis luuletaja Contra, valis auhinna kandidaatideks järgmised autorid ja teosed: Kätlin Kaldmaa „ Halb tüdruk on jumala hea olla“, Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda“, Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum“, Aino Pervik „Hädaoru kuningas“ ja Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Contra sõnul oli žürii raske valiku ees, sest esimese hooga saadi kokku 23 kandidaati, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidis žürii ühise keele ja esiviisiku. Viie hulgast selgub ka laureaat.

Kätlin Kaldmaa raamatu „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (Varrak) kohta arvas žürii, et tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad.

Kadri Lepa põnevas raamatus „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (Tänapäev) saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi.

Kairi Look on meister lustakuse peale. Tema „Härra Klaasi pöörane muuseum“ (Tallinna Keskraamatukogu) viib lugeja niisugusesse muuseumi, kus head pildid ärkavad vaadates ellu.

Aino Perviku „Hädaoru kuningas“ (Tänapäev) on muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Žürii arvates on hämmastav, et nii lastepäraselt saab kirjutada poliitikast kogu selle karmuses.

Reeli Reinausi „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ (Tänapäev) on kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele, kus aastate eest leseks jäänud isa püüab teismelise tütre abil uut elukaaslast leida.

Lapsepõlve auhind kuulutatakse välja ning antakse üle raamatu ja roosi päeva eel, 22. aprillil kell 12.00 Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodus. Auhinna üleandmine on osa kirjandusfestivali Prima Vista  raamatu ja roosi päeva programmist.

Täiendav info:
žürii esimees Contra tel 5283540
ja Tartu linnaraamatukogu direktor Asko Tamme tel 736 1371 või 53 402168

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia pälvis Aino Pervik

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Aino Pervik. Foto: Cia-Helena MeldoEmakeelepäeval, 14. märtsil 2017 tehti teatavaks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaadid. Lastekirjanduse vallas pälvis preemia Aino Pervik raamatu „Hädaoru kuningas” (Tänapäev, 2016) eest.

Kultuurkapitali lastekirjanduse žüriisse kuulusid Jaanika Palm (esimees), Mari Klein ja Jaanus Kõuts. Lisaks Aino Perviku raamatule kandideerisid aastaauhindadele järgmised teosed: Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”, Triinu Laane „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass”, Kadri Lepa „Poiss, kes tahtis põgeneda”, Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!” ja Reeli Reinausi „Kuidas mu isa endale uue naise sai”.

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia asutati 1970. aastal. Preemiad määratakse igal aastal eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimale teosele igas kirjandusliigis (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, mõttekirjanduse tõlkeauhind, lastekirjandus, venekeelse autori kirjandusauhind ja artikliauhind).

Varasemad lastekirjanduse preemia laureaadid leiab siit.

Vaata ka: Kirjanduse sihtkapital andis üle aastaauhinnad

Märts 2017. Ellen Niit „Onu Ööbik Öösorri tänavast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Niit-Onu-Oobik-Oosorri-tanavast-2Ligi 40 aastat tagasi sündinud onu Ööbik on lõpuks ometi saanud päris oma raamatu, kaua tehtud ja kaunikese pealekauba.

Seda meie lastekirjanduse ühe säravama looja, luuletaja ja proosakirjaniku Ellen Niidu loodud värvikat onklit võis esmakordselt kohata juba 1978. aastal lasteajakirja Täheke veergudel. Kiiresti leidis ta tee nii noorte lugejate kui ka nende vanemate südamesse. Vaatamata sellele, et onu Ööbiku jutte pole avaldatud iseseisva raamatuna, vaid ajakirjas, valikkogus „Onu Ööbiku ööpäev” (1998) jt kogumikes, pole tema hiilgus korrakski kahvatunud. Ikka on lapsevanemad jaksanud kogumikke ja ajakirju lapata, et oma lapsepõlve lemmikut oma lastele tutvustada. Nüüd pole enam lapata vaja – võib vaid riiulist raamatu haarata.

Onu Ööbik sündis praktilistel eesmärkidel. Ellen Niit on tegelaskuju tekkimist kirjeldanud nõnda: „Kui mu kaks nooremat poega olid väikesed poisid, nii 5–6-aastased, siis tulid ilmsiks nende mitmed geneetilised vead. Näiteks oli üks natuke uimane. Alati olid ta asjad kadunud. Ta pani end näiteks lõpmata aeglaselt riidesse. /…/ Ma otsustasin, et mis ma ikka nende kallal näägun, et ma kirjutan sellest mõne jutu.” (Nukits 1998, lk 8). Ometi ei kujunenud onu Ööbikust pelgalt kasvatuslikku nähtust, mis oma funktsiooni täitnuna kiiresti unustuse hõlma oleks vajunud. Oma meisterliku kirjutamisoskuse ja suurepäraste pedagoogivõimete abil oli autor loonud üldistuse, mis kenasti kirjeldab lapse olemust. Lugejagi nakatub onu Ööbiku humoorikusest ja lustakusest ning võtab vastu kutse nautida seda, mida elu parasjagu ette toob.

Raamatu avaluuletuseks on valitud „Ööbiku öölaul”, peale seda tulevad riburada pidi vanad head tuttavad, alates riidesse paneku ja vannis käimise loost kuni teatris käimise ja sünnipäeva pidamise juttudeni. Toredad on need nii esmakordsel avastamisel kui vana tutvuse värskendamisel. Erilised lemmikud aitab kiiresti üles leida raamatu lõppu lisatud sisukord.

Onu Ööbiku lugusid on varem illustreerinud nii mõnedki tuntud kunstnikud (Edgar Valter, Virve Kotkas, Maarja Undusk), raamatusse on aga täiesti uued pildid joonistanud Priit Pärn. Kui mullu ilmunud Eno Raua „Kilplasi” mitte arvestada, on Pärn meie lasteraamatuillustratsioonist mõnda aega eemal olnud. Osaliselt ilmselt just taolisest pausist tingituna mõjuvad Pärna pildid värskelt ja läbitöötatult. Kohe on näha, et kunstnik on võtnud aega, et teosesse sisse elada, mitte lihtsalt ja kiirelt järjekordse raamatuga ühele poole saanud, et kohe uue kallale asuda. Juba kaanepildist alates on onu Ööbik küll selgesti äratuntav, kuid ometi ka täiesti teistsugune. Onu Ööbikule iseloomulik kiitsakas kehakuju, ruuduline ülikond, kaabu ja tõukeratas on otse loomulikult olemas, kuid lisaks on veel miskit, mis selle vahva karakteri kaasaega toob. Pärna onu Ööbik on klassikaline ja tänapäevane ühekorraga. Illustraator lisab Ellen Niidu tekstile uusi tähendusi, laiendab põnevalt olemasolevat, pakub kirjaniku teksti kõrvale oma versiooni. Piltidel on ka rohkelt sõnalist elementi, mis omakorda lisab allusioone ja kirgastab lugemiselamust.

Olen kindel, et värske raamat vanast tuttavast onu Ööbikust saab palju uusi rahulolevaid lugejaid.

Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2017
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2017. Aino Pervik „Hädaoru kuningas”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pervik-Hadaoru-kuningasLaias laastus võib raamatud jagada kahte suurde gruppi. Esimesse kuuluvad teosed, mille lugemine võib olla küll nauditav ja tore, kuid mõni aeg peale nende käest panemist sulle nad lihtsalt ei meenu. Teise grupi moodustavad aga raamatud, mis sunnivad end korduvalt avama, lõike üle lugema ja sisu vaagima, olgu siis tänu reaalsusest saadud stiimulitele või alateadvusest pinnale kerkinud impulssidele. Aino Perviku „Hädaoru kuningas” kuulub kindlasti nende teoste hulka.

Kogenud kirjaniku värske lasteraamat on žanrilt kunstmuinasjutt. See on ilukirjanduse alaliik, mis tänu oma mitmeti tõlgendatavusele ja emotsionaalset maailma avardavatele joontele on aastasadu kütkestanud nii täiskasvanuid kui lapsi. Aino Pervik pole siin mingi erand – üsna suure osa tema loomingust moodustavadki just selles laadis teosed. „Hädaoru kuningat” lugedes tekkisid märgatavamad paralleelid iirlase Oscar Wilde’i ja taanlase Hans Christian Anderseni tekstidega. Nii Wilde’i kui ka Anderseni on peetud üldhumanistlike ideede levitajaiks, nende kõrvale sobib kindlasti ka Aino Pervik.

Loo keskmes on fantaasiamaa Hädaorg. Tegelikult on see maa küll hoopis Tulbiorg, kuid kohalik rahvas, kes kunagi mitte millegagi rahul ei ole, kutsub riiki just nõnda. Otse loomulikult ei meeldi neile ka hetkel troonil olev kuningas. Kuna Hädaoru kuningas on väiksena orvuks jäänud, siis valitseb riigis tegelikult hoopis kuri regent. Kui aga kuningas täisealiseks saab, ei taha regent võimu kuningale üle anda. Ega kuningas ise ka võimu väga igatse, sest otsustamine on raske töö. Ühel päeval aga satub kuningriiki üliõpilane, kopsakas raamatupakk kaenlas. Piirivalvurid vahistavad üliõpilase ja toovad ta kuninga ette. Nii satuvad üliõpilase raamatud kuninga kätte. Ja just siis, kui kuningas raamatut loeb, meenub talle midagi lapsepõlvest. Nüüd on kuningas valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama.

„Hädaoru kuningas” võib lugejale tunduda sünge, kohati isegi depressiivne – kõik on raamatu alguses ju nii halvasti, kui veel olla saab. Kui Andersen nägi sest hädaorust pääsu Jumala abil, siis Aino Pervik on selles suhtes märksa maisem, kannatamatum ja ettevõtlikum. Ta leiab, et oma murede lahendus tuleb julgeda ise leida. Loomulikult ei vaja keegi kiirelt sündinud rumalaid otsuseid, ainus tee õigete, rahuldust pakkuvate otsusteni on põhjalik kaalumine, ajaloo interpreteerimine ja kirjasõnast õppimine.

Gerda Märtensi omanäolised, kõigi teiste eesti raamatukunstnike omadest erinevad illustratsioonid sobivad suurepäraselt täiendama Aino Perviku tähendustest tulvil teksti. Kirjutatuga harmoneeruvad ilmekad detailid, väljendusrikas karakterikujutus ja hoolikalt läbi mõeldud värvigamma. Jõulisus ühendatuna maheduse ja sügava hoolimisega iseloomustab mõlemat loojat, praeguses ühiskonnas toimuva julget sõnastajat, tühjast-tähjast puhastatud peegelpildi kujutajat.

Juba Aino Perviku varasematest lasteraamatutest on meile tuttavad keerukad dilemmad, mille lahendus tuleb lugejal endal leida. „Hädaoru kuningas” kujutab köitvalt kõikumist võimu ja vaimu, otsustamisjulguse ja minnalaskmise, tarkuse ja rumaluse, ise mõtlemise eest vastutuse võtmise ja teistele mõtlematult takka kiitmise vahel. Kirjanik annab noorele lugejale õnge, õngenööri, konksud ja sööda. Ta näitab ette ka parimad püügiviisid ja isegi hea püügikoha jõe ääres, kuid kala tuleb siiski igal lugejal endal kinni püüda. Ja eks siis igaüks püüagi, nii nagu suudab, oma parimate oskuste ja varasema elukogemuse kohaselt.

Illustreerinud Gerda Märtens
Tänapäev, 2016
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm