Author Archive

Oktoober 2017. Iben Akerlie „Lars lol“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Noor norra autor Iben Akerlie (1988) on seni kogunud tuntust ennekõike kui näitleja, kuigi on muuhulgas töötanud ka eripedagoogina. Peale esikteose „Lars lol“ ilmumist möödunud aastal teavad Iben Akerlie nime aga tõenäoliselt ka paljud norra lapsed, sest just tema raamat kuulutati ARKi lastekirjandusauhinna võitjaks. Eestikeelse tõlke tagakaanelt loeme, et teose poolt hääletas koguni kümme tuhat last vanuses 10–13 aastat. Põhjus, miks teos võidu saavutas, saab lugedes kiiresti selgeks – realistlikud, nüüdisnoori puudutavad probleemid, mis on viidavad üksikjuhtumilt laiemale alusele ning pakuvad mõtlemisainet kauemaks kui vaid lugemisajaks, on põimitud põnevaks süžeeks ning esitatud mõnusas, kergelt humoristlikus laadis.

Raamatu ajaliseks alguspunktiks on valitud uue kooliaasta esimene päev. Teose peategelane on Amanda, kes möödunud kooliaastal oli kõrvuni armunud oma klassivenda Adamisse. Suvel on ta teinud endaga palju tööd, et poisist üle saada, kuid vaheaja lõpus selle ürituse siiski lootusetuks kuulutanud – nii südamesse on poiss talle pugenud. Uuel kooliaastal on Amandal plaan haarata härjal sarvist ja poissi lõpuks ometi kõnetada. Ehk siis märkab Adam viimaks, kuivõrd hästi nad sobida võivad. Kui tüdruk esimesel vahetunnil poisile läheneb ning küsib, kuidas tollel suvi möödus, saab ta vastuseks vaid põgusa mühatuse ja valangu poisi veepudelist. Läbimärja ja üdini õnnetuna otsustab Amanda poisi peast visata ning õppimisele ja sõpradele keskenduda.

Kui aga õpetaja otsustab ka kauaoodatud tugiõpilaste jaotamisel Amandale armsa esimese klassi juntsu asemel hoopis uue klassikaaslase, Downi sündroomiga Larsi hoolealuseks määrata, on see tüdruku jaoks liiast. Kuna neutraalsus ja tähelepanu keskpunktis oleku vältimine on talle tähtsam kui miski muu, ei näita ta oma tundeid küll välja, vaid jagab neid ainult sõprade Sari ja Kay ning vanematega. Tüdruku lähedasi Larsi diagnoos ei heiduta ja nad julgustavad teda olukorrast parimat võtma. Amandat aga häirib ikka olukorra uudsus ja teadmatus, kuidas puudega inimestega suhelda. Tasapisi võõristusest üle saades muutub tüdruk aga päev päevalt Larsiga ikka lähedasemaks ning leiab, et poisiga on vägagi huvitav koos aega veeta.

Larsiga suhtlemine valmistab raskusi ka teistele klassikaaslastele. Seda eriti põhjusel, et eelnevat selgitustööd õpilastega koolis ei tehta ning mingit ettevalmistust situatsiooniga toimetulekuks nad ei saa. Õige pea kutsuvad klassi popimad õpilased ellu veebilehe „Lars lol“ ehk „Lars laughing out loud“ (mis võiks eesti keeles kõlada kui „Larsi üle naerdes“), kuhu hakatakse koguma pilte Larsist koomilistes situatsioonides. Kui Amanda saab veebilehe loojatele jälile, teab ta küll, kuidas oleks õige käituda, kuid tegelikkuses teeb ta miskipärast hoopis vastupidi. Üks asi viib teiseni ning peagi jõuab kogu lugu avalikkuse ette. Amanda aga leiab end isolatsioonist. Sõbrad on keeranud talle selja ning emal ja isalgi on raske oma pettumust varjata.

Köitvalt ja elutruult kirjeldab kirjanik, kuivõrd lihtne on kaasa minna kiusajate kambaga ning kuivõrd raske on noorel asuda üksi grupi vastu. Ühel hetkel on Amanda sundseisus. Ta ei saa enam olla talle nii harjumuspärases ja mugavas olukorras – neutraalne ja nähtamatu, mitte kedagi häiriv ega kuidagi ette jääv. Ta peab valima, kas järgida oma südametunnistust ja astuda mõnedele inimestele vastu või eirata seda ja saavutada hetkeline rahuseis.

Raskete teemadega tegelemiseks on noor kirjanik leidnud sobivaima viisi – emotsionaalne ratsionaalsus on ühitatud mõistva toetamisega. Iben Akerlie ei noomi, tänita ega targuta, vaid kirjeldab ettetulevaid sündmusi kergelt humoristlikus võtmes, ometi olukorra tõsidust mööndes. Ta ei pisenda ega suurenda, ta vaatleb, ilma konkreetseid hinnanguid andmata, mõistes kõiki osapooli. Ilma et liigitaks tegelasi üheselt headeks või halbadeks, püüab ta mõista nende tegutsemismotiive. Igaüks võib ju vahel eksida, oluline on, mida sa siis edasi teed, näikse kirjanik ütlevat.

Tõlkinud Riina Hanso
Kirjastus Eesti Raamat, 2017
224 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Avatud on poola kunstniku Piotr Socha näitus „Lennake mesipuu poole!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lastekirjanduse keskuse Illustratsioonigaleriis saab 5. septembrist kuni 28. oktoobrini 2017 näha poola kunstniku Piotr Socha isikunäitust „Lennake mesipuu poole!” tema illustratsioonidest raamatule „Mesilased”. Näituse on koostanud Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas koostöös Poola kirjastustega Dwie Siostry, Eesti kirjastusega Varrak ja Eesti Mesinike Liiduga.

Näituse pealkiri on inspireeritud Juhan Liivi luuletusest „Ta lendab mesipuu poole” ja on pühendatud Eesti 100. sünnipäevale ja Poola 100. taasiseseisvumispäevale. Selle keskmes on Piotr Socha raamat „Mesilased”, mis on tähelepanuväärne nii oma mõõtmetelt kui ka sisu poolest. Illustraator Piotr Socha ja teksti autor Wojciech Grajkowski tutvustavad põhjalikult mesilaste maailma: nende erinevaid eluetappe, mesilaste ja inimeste koostööd eri aegadel ja lõpetavad põnevate seikadega mesilaste kohta. Näitusel eksponeeritakse 17 suurendatud paarislehekülge raamatust. Igaühe juures on luup, mille abil saab uurida illustratsioonide detaile ning otsida vastuseid viktoriiniküsimustele. Saab näha ka ehtsat mesitaru ja mesiniku töövahendid Erki Naumaniselt, kes on linnamesinik ja ühtlasi Tallinna Tehnikaülikooli küberkaitse õppejõud. 2. novembril kell 17 toimub lastekirjanduse keskuses kohtumine illustraator Piotr Sochaga. Samas antakse üle viktoriinis osalejate vahel loositud auhinnad, mille on välja pannud Poola Vabariigi Suursaatkond.

Kunstnik Piotr Socha (1966) on Poolas tuntud kui raamatu- ja ajakirjade illustraator. Eestis teati teda varem ehk lauamängu „Super Farmer” visuaalse külje loojana, nüüd aga alates veebruarist 2017 kindlasti ka raamatu „Mesilased” autorina. Socha õppis Varssavi Kaunite Kunstide Akadeemia graafikaosakonnas prof Janusz Stanny raamatuillustratsiooni klassis. Illustraatorina on ta teinud kaastööd Poola olulisematele ajalehtedele ja ajakirjadele, samuti välismaistele väljaannetele. Koostöös Poola Televisiooni (TVP) ja animastuudioga Platige Image sündis telejaama uus graafiline nägu, mille eest Piotr Socha sai 1999. aastal Kuldse Kotka reklaamiauhinna. Peale ajakirjade ja raamatute illustreerimise tegeleb Piotr Socha lauamängude, heliraamatute, firmagraafika kujundamisega. Tema „Mesilased” on ilmunud eesti, leedu, rootsi, soome, vene, hollandi, itaalia, tšehhi, slovaki, saksa, prantsuse, inglise (kaks versiooni: UK ja USA) ja hispaania keeles. Ettevalmistamisel on väljaanded korea, jaapani, hiina jt keeltes. „Mesilasi” on erinevatel konkurssidel viiel korral nomineeritud Poola aasta raamatu tiitlile ning see on pälvinud arvukalt auhindu: kauneim laste- ja noorteraamat 2015 (Poola Kirjastajate Liidu auhind); MUST HAVE 2015 auhind, mida annab välja Łódź Design; aasta teadusraamat 2017 Austrias (lasteraamatute kategoorias). Praegu on „Mesilased” nomineeritud Saksa lastekirjanduse auhinnale aimeraamatute kategoorias (võitjad selguvad 13. oktoobril Frankfurdi raamatumessil). Samavõrd austavaks peab autor seda, et ta nimetati Varssavi lähistel asuva Choboti algkooli mesilaste sõprade ringi auliikmeks.

Vaata ka: “Mesilaste” lühianimatsioon

Lisainfo:
Viive Noor, kuraator, viivenoor@gmail.com, tel 5557 9930

September 2017. Ali Benjamin „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Hiljuti eesti keelde jõudnud „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta“ on noore Ameerika autori Ali Benjamini esikteos, mis on võitnud rohkelt kirjandusauhindu. Tegemist on raamatuga, mille kirjeldamiseks pole raske sobivaid sõnu leida. Liigutav, mõtlemapanev, emotsionaalne, põnev on vaid mõned, mis esimesena keelele tulevad.

Raamatu peategelaseks on Susanna Swanson, teismeea künnisel olev tüdruk. End veidrikuna tundev Suzy on väikesest peale rohkem suhelnud Frannyga, kellega ta esmakordselt ujumistrennis kohtus, kohe ühise keele leidis ja sõbraks sai. Neiud mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Neile ei meeldi küll alati samad asjad, kuid nad aktsepteerivad üksteise erinevusi, peavad neid armsaks ja omapäraseks, mitte eraldavaks faktoriks. Sõbrannadel on koos lõbus ja huvitav, üheskoos leitakse lahendused ka keerukatele olukordadele.

Teiste lastega tüdrukud väga ei suhtle, nad peavad klassikaaslasi pealiskaudseiks, vaid riietest, moest ja vastassugupoolest huvitatuiks. Mida aeg edasi, seda suuremaks klassi surve sõbrannadele aga kasvab. Peagi jõuab kätte aeg, mil ka Franny muutub, talle hakkavad meeldima poisid, juuksehooldustooted ja lühikesed seelikud. Nüüd leiab ta üha enam sarnast ja siduvat teiste tüdrukutega ning peagi on Suzy jäänud päris üksi. Ta üritab meeleheitlikult endist olukorda taastada, kuid see ei anna tulemusi.

Varasemal ajal on Suzy ja Franny kokku leppinud, et kui nad muutuvad teistele tüdrukutele sarnaseks, annavad nad sellest teineteisele teada. Nüüd otsustabki Suzy Frannyle kooli viimasel päeval märku anda, et teine on muutunud pealiskaudseks ja edevaks. Sümboolselt edastatud teadaanne ei jõua aga adressaadile kohale – oodatud vabandust ja leppimist ei toimu.

Kui siis Franny suvevaheaja puhkusereisil upub, ei suuda Suzy sellega leppida, et nende viimane kohtumine selliseks kujunes. Ta kapseldub iseenda mõttemaailma, keeldub igasugusest verbaalsest suhtlusest ning hakkab otsima põhjusi, miks muidu nii hea ujuja igaveseks merevette jäi. Klassi akvaariumikülastuse ajal meduusiväljapanekut silmitsedes torkab Suzyle pähe, et Franny võis hukkuda meduusikõrvetuse tõttu. Tüdruk haarab õlekõrrest ja asub läbi viima uurimust nende põnevate veeolendite kohta. Ja kuigi uurimine on põhjalik ning analüüsib tema enda, sõbranna ja teiste klassikaaslaste suhteid, saab selgus ja sellega koos ka vabanemine ning olukorraga leppimine tulla siiski ainult koostöös teistega – rääkides.

Kogu teose jooksul keskendutakse erilisena elamise fenomenile. Miks on nii, et mõned inimesed toovad oma ainulaadse isiksuse ohvriks, et sobituda massi, samas kui teistele on nende enda mina ja omapära tähtsam kui suhtlemine kaaslastega? Kuidas mõista kaaslast, kes tundub sinust nõnda erinevana?

Kirjanik on neid tundlikke ja kõiki inimesi puudutavaid teemasid käsitlenud noortele sobivas, pidevat põnevust hoidvas laadis. Ta vaatleb teemat nüansirikkalt, lahutades ja luues kujundeid, mis lõpuks moodustavad kena terviku. Raamatu üheks siduvaks jooneks on varem teadusajakirjanikuna töötanud autori uuring ühest looduse erilisemast loomast – meduusist. Köitvalt tõmbab autor paralleele erinevate meduusiliikide ja inimese ning looduse ja noortegruppide vahel. Mõtlemisainet ning uusi vaatepunkte elule pakub teos aga kindlasti ka vanematele lugejatele.

Tõlkinud Mario Pulver
Kirjastus Pikoprint, 2017
334 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

August 2017. Ȧsa Lind „Liivahundi lood”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Põhjamaade lastekirjandust on eesti lugejad ikka armastanud. Olgu siis tegu juba klassikaks kujunenud teostega, nagu Selma Lageröfi Nils Holgerssoni reisid, Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka ja Karlssoni jutud või Tove Janssoni muumilood. Omaseks ja armsaks on meie lastele saanud ka nii mõnedki sealsed nüüdismenukid Maria Parri, Timo Parvela, Rose Lagercrantzi jpt sulest. Õige pea võivad selles reas seista juba ka Ȧsa Lindi „Liivahundi lood“.

Ajakirjanikuna töötanud Ȧsa Lind on laste- ja noortekirjanik, kes on laiemat tuntust kogunud just „Liivahundi lugudega“. Tegemist on raamatusarja esimese osaga, millele on omistatud mainekas Nils Holgerssoni auhind (2003) ja mida on tõlgitud 18 keelde. Suve hakul sai teos eesti lugejatele kättesaadavaks tunnustatud tõlkija Ülle Kiiveti vahendusel.

Raamatu peategelaseks on väike Zakarina, kes elab oma vanematega turvalist ja rahulikku suveelu. Väike kena majake mere ääres pakuks perele tõelist idülli, kui vaid vanematel tööd nii palju poleks. Ema kiirustab tihtipeale juba varahommikusele bussile, et õigeks ajaks tööle jõuda, isa kaob tundideks kabinetti või loeb võrkkiiges ajalehte. Sellistel hetkedel tunneb Zakarina end väga üksikuna. Ühel päeval, kui tüdruk mererannas isale lõksu kaevab, leiab ta augu põhjast süsimustalt läikiva nina ja säravad silmad – see on Liivahunt. Vahva loom väidab, et teab vastuseid kõigile maailma küsimustele. Kui tüdruk esitab hundile tema arvates maailma kõige keerukama küsimuse – mispärast peab isa kogu aeg ajalehte lugema –, ja hunt sellele vastust teab, on sõprus sõlmitud. Nüüdsest on Zakarina elu hoopis värvikam. Tal on alati olemas keegi, kellega mängida, rääkida ja midagi huvitavat ette võtta. Üheskoos tehakse maailma kõige raskemat tööd – mittemidagitegemist –, sõidetakse jalgrattaga, juuakse teed ja süüakse liivaküpsiseid jne.

Liivahunt pakub Zakarinale just seda, millest tüdruk hetkel kõige enam puudust tunneb. Nõrkusehetkedel sisendab hunt talle julgust ja enesekindlust, lõbustab teda, kui Zakarina nukker on, lohutab, kui vanemad tüdrukuga pahandavad, ja pakub seltsi, kui ta end üksildasena tunneb. Liivahunt annab tüdrukule ka maailma kohta vastuseid, mida keegi teine talle pakkuda ei suuda. Ta on just selline sõber, kes muudab su paremaks ning maailma sinu ümber küll avaramaks, kuid samas ka hõlmatavamaks ja turvalisemaks.

Liivahunt on justkui väikese Zakarina sisemine kompass, mis aitab tüdrukul leida teed iseendani. Kui külalised Zakarinal laulda paluvad, aga ta häbelikkuse tõttu esialgu keeldub, toob vestlus Liivahundiga soovidesse selguse ja tegutsemisjulguse. Samuti aitab Liivahunt Zakarinal mõista teiste inimeste tundeid. Kui autovõtmed kaotanud isa pahuraks muutub ja tüdrukuga riidleb, jookseb Zakarina randa Liivahundi juurde lohutust otsima. Loomakesega vesteldes aga mõistab tüdruk, miks isa nõnda käitub ning oskab hoopis ise talle toeks olla.

Raamat lõpeb vahva puändiga. Kui vanaema Zakarinale mereäärsesse väikesesse majakesse külla tuleb, näitab ta tüdrukule siledat musta kivi, millele tema vanaema uuristas tüdrukuna oma nime Brita. Zakarina suureks üllatuseks on aga nime kõrval kujutatud ka ühte talle vägagi tuttavat ja armsat looma. Kas tõesti on väikese Zakarina vanaema vanaemagi Liivahundi abil suureks kasvanud?

Tõlkinud Ülle Kiivet
Draakon & Kuu, 2017
220 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Algas algupärase noorteromaani võistlus

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

2016. a noorteromaani võistluse võitjadEesti Lastekirjanduse Keskus ja Kirjastus Tänapäev
kuulutavad välja

ALGUPÄRASE NOORTEROMAANI VÕISTLUSE

– Noorteromaani sihtgrupp on 14–18-aastased noored.

– Romaani pikkus on kuni 10 autoripoognat (400 000 tähemärki koos vahedega), minimaalselt 5 autoripoognat (200 000 tähemärki).

– Võistluse auhinnafond on 3200 eurot.

– Iga võistlusele esitatav käsikiri peab olema kolmes eksemplaris, varustatud vabalt valitud MÄRGUSÕNAGA ning lisatud kinnine ümbrik, milles autori nimi ja kontaktandmed. Märgusõna märkida ka ümbrikule. Leheküljed on soovitatav nummerdada. Köidetest soovitame MITTE kasutada nn diplomitööde-tüüpi kõva köidet.

Võistlustöid oodatakse 5. jaanuariks 2018.

– Võitjad kuulutatakse välja 2018. aasta kevadel.

Seekordne konkurss on juba järjekorras kümnes!

Käsikirjad palume saata või tuua kirjastusse aadressil:
Kirjastus Tänapäev
Pärnu mnt 20
10141 Tallinn

Lisainfo:
Eesti Lastekirjanduse Keskus
kontaktisik: Anu Kehman
tel: 6177 234

Kirjastus Tänapäev
kontaktisik: Tauno Vahter
tel: 6691 894

Fotol: 2016. a noorteromaani võistluse võitjad (vasakult) Mairi Laurik, Marian Suitso, Agnes Kolga ja Margit Sarapik

Juuni 2017. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui laste käest küsida, mida nad healt raamatult ootavad, on vastus sageli üks ja seesama –seiklusi ja põnevust. „Lüriidiumivaras”, uue raamatusarja avaosa, vastab sellele kriteeriumile kindlasti imehästi.

Raamatu peategelaseks on 11-aastane William, kes elab koos vanematega Norras. Varem asus pere küll Inglismaal, kuid kui isa ja poeg sattusid koos ränka liiklusõnnetusse, mis isa ratastooli surus, otsustas pere Inglismaalt lahkuda ning kaugel põhjas uut elu alustada. William oli toona kõigest 4-aastane ning talle juhtunut ei selgitatud. Kuni tänaseni on poisile jäänud arusaamatuks nii see, miks võeti kasutusele varjunimed, kui ka see, miks kodumaalt üldse lahkuti ning kõik senised suhted katkestati.

Nüüd uues keskkonnas ja kohalikus koolis ei tunne William end kuigi koduselt, sest tal pole õnnestunud sõpru leida. Osalt on põhjus selles, et ta on kaasõpilastest vaimselt tunduvalt võimekam, kuid osalt ka poisi kompromissitust iseloomus. Õpetaja ei suuda samuti Williamiga ühist keelt leida ega tema teadmistega võistelda. Ülinupuka poisi katkematu teadmishimu ning küsimused tekitavad väiklases õpetajas vaid kohmetust ning ta tunneb oma autoriteeti seepärast ohus olevat. Tihedad konfliktid nii eakaaslaste kui ka õpetajatega sunnivad poissi üha enam enesesse tõmbuma.

Williamis tekitab suurt segadust ka see, et varem perega elanud vanaisa nendega uuele kodumaale kaasa ei tulnud – ta on nimelt jäljetult kadunud. Oma pereliikmeist on poiss just vanaisaga suuremat hingelist sidet tundnud. Talle meeldib nüüd Norraski üle kõige istuda vanaisale kuulunud kirjutuslaua taga, mõistatada seal peituvate müstiliste kujundite tähendust, uurida vanaisa raamatuid, lahendada koodmõistatusi ning meisterdada väikesi roboteid.

Peadpööritavate sündmuste algpunktiks on klassiekskursioon muuseumisse, kus poissi tõmbab vastupandamatult koodmõistatuse nimega Võimatus lahendamise poole. Kui poiss erinevalt sadadest teistest proovijatest koodi murrab, saab alguse sündmusteahel, mis viib lugeja põnevate tehnikasaavutuste ja keerukate koodide murdmise maailma, milles on oma osa kanda ka Teisel maailmasõjal, teadusspioonidel ning rohkelt võimalusi pakkuval maagilisel ainel lüriidiumil. Nimelt viiakse William õppima Inglismaale, õppima tema vanaisa, kuulsa koodimurdja loodud Posthumaansete Uuringute Instituuti. Kuigi kool ja kogu ümbritsev keskkond on uus, jäävad poisi probleemid kestma. Arusaamatused  kaasõpilastega tekitavad üha uusi kokkupõrkeid ning teadmatus, keda võib usaldada, keda mitte, sunnib poissi üha uutele eneseületustele.

Bobbie Peers on teost luues oskuslikult arvestanud noorte lugejate rahutu loomusega. Sündmused keskenduvad jõulisele, teistest tuntavalt erinevale peategelasele. Ka kõrvalliinid viivad tegevust edasi, kirjeldustele aega ja ruumi ei raisata. Kirjaniku stiil on selge ja lihtne, kuid sugugi mitte labane ja etteaimatav. Laused on lühikesed, dünaamilised, peatükkideks liigendamine optimaalne. Iga osa on paari minutiga läbitav ning lõpeb sageli huvikonksuga. Nii ei märkagi noor lugeja teost enne kõrvale panna, kuni lõpplahendus käes.

Seiklusi ja põnevust ei igatse ainult eesti lapsed. Raamatu on ligi kümme tuhat Norra last valinud aasta parimaks lasteraamatuks, kümned tõlkedki tõestavad selle soovi universaalsust.

Tõlkinud Annika Kupits
Helios Kirjastus, 2017
206 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2017. Mare Müürsepp ja Heli Lukner „Füübits. Teaduse ja tehnika esimene lugemik huvilisele lapsele“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kohe, kui „Füübits” raamatupoe lettidele jõudis, kerkis see müügiedetabelite etteotsa. Ju oli sellist teaduse ja tehnika esimest lugemikku siis väga kaua oodatud. On tõsi, et varem pole meie noortele lugejatele – alles kooliteed alustanud lastele – sellises vormis füüsika seaduspärasusi tutvustada võetud. Kasvatusteadlane ja lastekirjanik Mare Müürsepp ning füüsik Heli Lukner on ühendanud jõud ning nende koostöös valminud teos on suunatud just algkoolilastele ning läheneb teemale igati adressaaditundlikult. Ehk on suurepärase lugejatunnetuse osaliselt tinginud ka see, et materjali on koostamise käigus korduvalt lugeda antud vastavas vanuses lastele, kes siis on saanud endale huvipakkuvamaid teemasid valida ning sõnastuse arusaadavust hinnata.

Autorite poolt kasutusele võetud uudissõna füübits liidab endas kaht sõnatüve. Aabits kui tähtede ja veerimise õppimise raamat on siin liidetud sõnaga füüsika. Seega füübits on füüsika aabits, teos, mis aitab noorel lugejal saavutada esmast kontakti selle põneva teadusega.

Teemad on reastatud tähestikupõhiselt. Tore, et selles füüsikatähestiku loomises tuhinas pole oldud ülemäära ranged ja punktuaalsed. Nii ongi näiteks a-tähega kaks mõistet (aatom ning aeg), t-tähega aga koguni kuus (taevas, tasakaal, tuli, tuul, tuum, täht, tähelaps). Kui aga mõne tähe jaoks (nt o, ü) pole leitud ühtki köitvat või eakohast mõistet, pole ka punnitama hakatud.

Igale mõistele pühendavad autorid ühe paarislehekülje. Sellel on rohkelt pilti ning kuni paarkümmend lauset teema selgituseks. Need on parajad ampsakad lapsele, kellel lugemine ei pruugi veel kuigi ladus olla. Et seda veelgi lihtsamaks teha, on teksti esitamisel kasutatud joonitud aluspõhja, mis ei lase kergelt käest kaduval real kaotsi minna.

Mõlemad raamatu autorid on doktorikraadiga, seda hämmastavam nende oskus lastele keerulisi asju lihtsas vormis selgitada. Valdavas enamuses kasutatakse lühikesi lihtlauseid, sekka mõni pikem näiteid toov koondlause. Keerukaid põimlauseid sellest teosest ei leia. Olgu siis tegemist robotite, nanomaailma või skafandritega, musta augu või ilmastikunähtustega, kõige seletamisega saavad autorid huvitavalt ja liigse vahuta hakkama.

Keeleline lihtsus toob kaasa selguse ja mõistmise sügavamal tasandil – üks osa maailmast on nüüd lugejale ehk hõlmatavam. Samas on aga tekstis piisavalt palju sellist, mis lapses uusi küsimusi tekitab. Nendele aitavad vastuseid leida juba teised, põhjalikumad ja süvenenumad raamatud. Peaasi, et uudishimu ei raugeks. Hea algus selle tekitamiseks on igatahes tehtud.

Kujundanud Angelika Schneider
Tammerraamat, 2017
104 lk

 

Üle-eestilise 3.–4. kl õpilaste kirjandusmängu võitis Võrumaa võistkond

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

DSC02170v8. aprillil 2017 toimus Rahvusraamatukogus Tallinna raamatumessi ajal üle-riigiline kirjandusmängu finaal. Kirjandusmängu korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus, kohalikke eelvoore viisid läbi maakondade ja linnade keskraamatukogude lasteosakonnad.

Finaalis osales 17 kolmeliikmelist võistkonda: Harjumaa, Hiiumaa, Jõgevamaa, Jõhvi, Järvamaa, Kohtla-Järve, Läänemaa, Lääne-Virumaa, Põlvamaa, Pärnumaa, Raplamaa, Tallinn, Tartu, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Võrumaa.

Mänguks valmistudes olid võistkonnad läbi lugenud tosin head omamaist ja tõlkeraamatut, mis on ilmunud paaril viimasel aastal. Mängu juhtis näitleja Veiko Tubin, vaheajal õpetas osalejatele lavalist võitlust näitleja Tanel Saar.

Võitjaks kuulutati Võrumaa võistkond koosseisus Sander Merisalu, Viktoria Misnik ja Madleen Olesk. Tasavägises võistluses otsustati välja anda kaks 2. kohta. Teise koha pälvisid Viljandimaa võistkond (Kadri Koitmäe, Kelly Mozgovoi ja Jade Leann Väljaots) ja Hiiumaa võiskond (Jakob Hiiemets, Mihkel Metsand ja Berit Omann). Kolmanda koha sai Tallinna võistkond (Siim Eenmaa, Mia Lee Kähri ja Lisanne Sari).

Kõik osalejad said tänuks kingikoti raamatuga ning võitjaid toetasid elamuslike auhindadega Energia Avastuskeskus, Lottemaa Teemapark, Teaduskeskus AHHAA ja Apollo.

Kirjandusmängu korraldamist toetas ka Hasartmängumaksu Nõukogu.

Laupäeval leiab raamatumessil aset kirjandusmängu finaal ja kirjandusklubi

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Kirjandusmang-2015-cTäna toimub Eesti Rahvusraamatukogus Tallinna Raamatumessil Eesti Lastekirjanduse Keskuse eestvedamisel üleriigilise õpilaste kirjandusmängu finaal ning aset leiab messi ajaloo esimene kirjandusklubi.

Messi kolmanda päeva suursündmus on tänavu Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatava üleriigilise õpilaste kirjandusmängu finaal, millele koguneb kümneid kirjandushuvilisi 3.–4. klassi õpilasi üle Eesti. Finaalmängu päeva juhib Veiko Tubin.

„Lugemine on mõnus omaette olemisega tegevus, mille kogemist soovime kõigile. Mäng on väikese inimese töö ja tahamegi läbi mängu innustada lapsi rohkem lugema. Kirjandusmängu lugemiskavasse on valitud viimaste aastate jooksul välja antud tosin head lasteraamatut, mille tundmise läbi on lastel suurepärane võimalus panna end ka võistluslikult proovile. Samas kindlalt teades, et iga läbiloetud raamat on juba võit omaette,“ ütles Eesti Lastekirjanduse Keskuse arendusjuht Anneli Kengsepp.

Teise laupäevase tähtsündmusena algab kell 14 algab autorinurgas Tallinna Raamatumessi kirjandusklubi, millel tulevad arutluse alla mullu ilukirjanduse müügitabeli eesotsas olnud teosed Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“, Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“ ning Jeanette Wintersoni „Sel pikal ajal“. Kirjandusklubi juhib Kätlin Kaldmaa. Sõna saab sekka öelda ja oma muljeid jagada igaüks. Oodatud on kõik kirjandushuvilised! Tulla võib ka lastega, sest samal ajal on samas ruumis avatud lastele meisterdamisnurk ja taaskasutuse töötuba.

Eelnevalt, kell 11, saab messi lastealal kohtuda raamatu „Kust tulevad unenäod?“ autori Eva Roosiga, kes loeb ette lõike raamatust. Lapsed saavad proovida maagilisi unenäoprille ja värvida pilte ning kõigi osalejate vahel loositakse välja raamat koos värviraamatuga.

Lisaks pakuvad messialal paljusid oma teoseid soodushindadega kümned kirjastused.

Igakevadine Tallinna Raamatumess leiab rahvusraamatukogus tänavu aset 6.–8. aprillini.

Messile on oodatud kõik kirjandushuvilised. Sissepääs on kõigile tasuta!

Messi täpse ajakava leiab veebilehelt www.estbook.com

Lisainfo:
Kaidi Urmet, Eesti Kirjastuste Liit – 5067423, kirjastusteliit@eki.ee
Mari Klein, Tallinna raamatumess – 5188499
Krõõt Mõttus, Eesti Rahvusraamatukogu – 58174399, kroot.mottus@nlib.ee

Aprill 2017. Kathleen Glasgow „Katkine tüdruk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Glasgow-katkine-tudruk2015. aasta lõpul asutatud Päikese Kirjastuse esimene pääsuke, Leslye Waltoni „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused” jõudis lugejateni mullu kevadel. Nüüdseks on kirjastus lugejaid heade teostega kostitanud juba aasta jagu. Eriti hästi on vastu võetud noorteraamatute sari, mis selle lühikese aja jooksul on haaranud tõlkenoortekate turul ohjad kindlalt enda kätte. Sarjas on ilmunud näiteks sellised reaalelu kajastavad menuraamatud nagu Nicola Yooni „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”, Jasmine Warga „Minu süda ja teised mustad augud” ja Julie Buxbaumi „Ütle mulle kolme asja”, kõik kenas, asjatundlikus tõlkes. Hiljuti ilmunud „Katkine tüdruk” jätkab seda nauditavate noorteraamatute rida.

Raamat jutustab 17-aastasest Charlotte Davisest, kelle elu on olnud kõike muud kui lihtne ja õnnelik. Ta on kaotanud oma isa, emaga tekkinud lahkarvamuste pärast kodust ära kolinud, jäänud ilma parimast sõbrast ning elanud tänaval. Sündmuste keerises on tüdruk leidnud lohutust enesele haiget tegemises. Teos algab Charlotte’i haiglasse sattumisega. Teiste sarnase elusaatusega tüdrukutega kohtudes ja teraapiates osaledes asub tüdruk tasapisi oma elu lahti mõtestama. Kõik tundub juba liikuvat paremuse poole, kuid siis tuleb tüdrukul haiglast lahkuda. Kas Charlotte’il õnnestub murda sisseharjunud mustreid ning pöörata oma elus uus lehekülg? Kuidas seda teha, kui sul õieti kelleltki tuge pole loota?

Lisaks suurepärasele loole on autori suurimaks plussiks siirus ja ausus. Ta on sündmustest rääkides lausa jõhkralt avameelne. Suure kaaselamisega kirjeldab ta tüdruku võitlust halbadest harjumustest vabanemise raskel teel. Ta vaatleb nii tüdruku edusamme kui ka tema kõhklusi ja tagasilangusi. Kirjanik ei varja, ei ilusta, ei silu, kõik on ehe ja realistlik. Ka siis kui kirjanik pöörab pilgu sinna, kus näeb midagi, mis talle on vastumeelne, ei pööra ta pilku ära, vaid vaatleb ja analüüsib. Ta innustab otsima väljapääsu olukorrast, mis on esmapilgul lausa üle jõu käiv ning tundest, et enam üldse ei suuda.

Jõuliselt kerkib raamatus esile ümbritseva keskkonna, sõprade ja lähedaste mõju noore arengule. Charlotte’il on eriti keeruline alustada uut, tervislikku elu, sest tal pole kedagi, kellele ta julgeks või tahaks end avada. Kui ta tutvub võluva pahapoisiga, kelle kombed pole kiita, või vana tuttavaga, kes isegi veel väga tugev pole, on tagasilöögid kerged tulema. Kukkudes ning vigadest õppides leiab tüdruk viisi probleemidega toimetulekuks. Ta keskendub iseendale, otsib pidevalt tegevust ja väljendab oma emotsioone, olgu siis muusika, kunsti või töö kaudu. Nüüd suudab ta tunneli lõpus valguskiirt näha.

Raamatu järelsõnast selgub, et autor Kathleen Glasgow on ise ka enesevigastaja taustaga. Ta kirjutas selle raamatu, näitamaks enesehävituslike kalduvustega noortele, et nad ei ole oma muredega üksi. Autori sõnul on üks kahesajast 13–19-aastasest neiust enesevigastaja. Tegelikkuses on see arv aga kindlasti suurem, kuna arvestatakse vaid dokumenteeritud juhtumeid. On tore, et raamatu lõpus leiduvad abikontaktid on viidud kooskõlla meie oludega ning kohalikud noored, kel neid vaja, leiavad need kergesti üles.

Tõlkinud Eve Laur
Päikese Kirjastus, 2017
398 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm