Author Archive

Jaanuar 2019. Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2018. Cressida Cowell „Olid kord võlurid“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Cressida Cowell ei ole eesti kirjandushuvilisele kuigi tuntud nimi. Kui aga meenutada tema menukaimat teost, 2009. aastal eestikeelsenagi ilmunud fantaasiajutustust „Kuidas taltsutada lohet?“ (Tiritamm), mille järgi valminud filmi meil hästi teatakse, oskame ilmselt juba paremini ennustada, millist elamust võib pakkuda tema uus raamat – fantaasiatriloogia esimene osa „Olid kord võlurid“.

Nagu loheraamatutes ja -filmides, toimub ka võluri-triloogia tegevus kaua aega tagasi, autori sõnul „nii igiammu, et Briti saared ei teadnud veel isegi, et nad on Briti saared“ (lk 11). Üsna loomulikuna, isegi endastmõistetavana tunduvad siis ka sel ajal toiminud võluvägi, elanud sortsid, sõdalased ja müstiline maagia, mis seda kõike varjutab. Mõndagi öeldakse otsesõnu, kuid rohkem jääb siiski saladuseks, igaühele endale arvata ja tunnetada.

Teose peategelasteks on kahe vaenutseva hõimu nooremad liikmed. Kuulsa sõdalaskuninganna Sychoraxi noorim tütar Soov tunneb end oma täiusliku ema ja vaprate õdede kõrval äpardina, sest ei ole nii osav, julge ja edukas kui nemad. Pidevalt komistab ta või rikub midagi ära, ka õppetükid eesotsas kirjutamise ja lugemisega, mida tema klannis esmatähtsaks peetakse, ei edene kuigi hästi. Sarnaselt tunneb end ka võlurikuninga Encanzo Manaja noorim poeg Zar. Võlurivägi, mis tavaliselt ilmneb teismeea alguses, pole temal veel mingeid märke ilmutanud ning poiss tunneb end läbikukkununa. Vaatamata sellele, et isa on andnud oma pojale parimad kaaslased – palju õhuhaldjaid, lumekassid, hiiglase Murdja ja nõuandja ronk Caliburni –, ei õnnestu Zaril kuidagi end tõestada ega isa ning vanemate vendade austust ja imetlust ära teenida. Meeleheide viib poisi Pahametsa, et püüda seal kinni sorts ja tema verest saadava musta maagia abil lõpuks ometi võluvõimed omandada. Kui ülesseatud lõksu satub aga Soov oma ihukaitsja abi Piigiga, ootavad noori ees uskumatud seiklused, mis panevad nad mõlemad ümber hindama nii iseennast kui ka maailma enda ümber.

Cowell oskab suurepäraselt lugejaga arvestada ja teda kaasata. Juba alates esimestest lehekülgedest võtab ta noore lugeja justkui käekõrvale ja aitab tal enda loodud fantaasiamaailmaga kontakti saada. Kõigepealt tutvustab ta põgusalt peategelasi, seejärel esitab eelloo ehk proloogi ning alles siis asub põhisündmustiku kallale. Sellegi jooksul ei unusta ta lugejat, vaid pöördub koduvalt adressaadi poole, olgu siis ütte abil või talle küsimusi esitades. Nõnda jääbki tunne, et oled Soovi ja Zariga nende elu suurel seiklusel kaasas, otse sündmuste tulipunktis – kord meeleheitel ja hirmunud, siis aga sama vapper, õiglane ja aus.

Vaatepunktiga seoses on veel üks huvitav aspekt: nimelt juba loo alguses palub jutustaja lugejal arvata, kes ta on ja millist rolli loos kannab. See on põnev arvamismäng. Jutustaja on kõikenägev ja -teadev. Tal on mälestus muistse mineviku lugudest, mis mängivad jutustuses määravat rolli, samuti suudab ta näha iga tegelase hinge, olgu selleks siis ihukaitsja abi Piik või väike õhuhaldjas, karmi maski kandev jääkülm kuninganna või enesekindlusega kimpus olev teismeline. Lisaks erinevatele aegadele liigub ta sujuvalt ja kiiresti ka erinevates ruumides: samaaegselt võib ta viibida nii sõdalaskindluses kui võlurimetsas. Jutustaja isikut kattev saladusloor jääb esimeses osas langemata.

Tekst on illustratsiooniga lausa sünergilises seoses. Noort lugejat õhutatakse kaasa mõtlema ja edasi lugema ka põneva kujunduse abil. Teksti esitatakse erinevates kirjatüüpides, elavdamiseks kasutatakse piltide allkirjastamist, jutumulle jt koomiksitest tuttavaid elemente. Vahel kulgeb lugu edasi aga ainult illustratsioonide abil. Täiskasvanud lugejainimesele, kes pidevalt sellist poputamist ei vaja, võib see kohati ka tüütuna tunduda, kuid pildilise ja pidevalt vilkuva maailmaga harjunud lapsed tunnevad taolistest nippidest ilmselt tuge.

Tõlkija Eve Laur on teinud suurepärast tööd. Polnud tõenäoliselt just kõige kergem ülesanne anda autori rikkaliku fantaasia poolt sünnitatud elukatele eestikeelsed nimed. Eriti keeruliseks tegi ülesande aga see, et mõned neist nimedest peavad omavahel kokku kõlama, teised ei tohi aga seda kindlasti mitte teha. Rääkimata veel raamatus leiduvatest vihjetest Shakespeare’i viimasele teosele „Torm“. Rohke mõttetöö on kandnud head vilja. Vahvaid leide on teisigi, näiteks kasvõi jääpurikatest naeratus kuninganna näos. Hästi on hakkama saadud ka luuletõlgetega, mis kõlavad sama lummavalt ja loitsivalt nagu originaalis.

Need, kellel peale Cowelli võluriloo lugemist iidvanast Inglismaast ja maagiast veel väheks jääb, võivad pikkade pühade ajal meelelahutuseks ja hingekosutuseks lugeda teisigi värskeid briti fantaasiaraamatuid. Näiteks Jessica Townsendi maagilist ja mahedat romaani „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid“ (Eesti Raamat) või meiegi laste seas juba üsna tuntud autori David Walliamsi uut teost „Pururikas laps“ (Tänapäev). Täiusliku meelte-elamuse saamiseks võiks lugemise kõrvale valmistada ka tassikese parimat teed, piima ja küpsistega muidugi.

Tõlkinud Eve Laur
Illustreerinud Cressida Cowell
Kirjastus Pegasus 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Paabeli Torni tõlkeauhinnad 2018

Postitatud anukehman poolt, , teemas IBBY uudised, Uudised

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis viieteistkümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna. Auhinna eesmärgiks on tunnustada ning esile tõsta väärt tõlkekirjandust lastele ja noortele. Kolmandat korda anti välja ka Paabeli Torni auhind pildiraamatule. Žürii valis aasta jooksul (1. oktoober 2017 – 30. september 2018) ilmunud teostest välja parimad raamatud: juturaamatute kategoorias viis ja pildiraamatute kategoorias kolm nominenti.

Tõlkeraamatu auhinna pälvis Edward van de Vendeli mõnevõrra sugestiivse pealkirjaga „Vali okaapi”, mille on hollandi tõlkinud Kerti Tergem ja kirjastanud Päike ja Pilv. 
Sellest suurepärasest raamatust saab okaapide kohta teada 101 pisiasja. Näiteks, et okaapi suudab oma keelega kõrvast puru välja urgitseda, kui seda ainult soovib, ja seda, et tema taguotsal on päikesekiired. Okaapisid on niivõrd köitvalt ja sisukalt kirjeldatud, et need veidi introrvertse maailmavaatega loomad saavad peale raamatu läbilugemist kindlasti suurteks lemmikuteks. Raamatus on suur osakaal ka illustratioonidel (Martijn van der Linden) . Neid on niivõrd palju ning erinevaid, et teoorias ei peaks see kõik koos toimima, kuid ometi moodustavad nad koos tekstiga üllatavalt ühtse terviku. Ühesõnaga, ühtaegu informatiivne ja poeetiline. Vali okaapi!

Teised auhinna nominendid olid: Lara Williamsoni „Lihtsalt spagetipoiss”, inglise keelest tõlkinud Marju Roberts (Varrak); Maria Parri „Väravavaht ja meri”, uusnorra keelest tõlkinud Riina Hanso (Eesti Raamat); Sarah Crossani „Õun ja vihm”, inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots (Varrak) ja Nina LaCouri „Meiega on kõik korras”, inglise keelest tõlkinud René Tendermann (Päikese Kirjastus).

Pildiraamatute auhind soovib väärtustada raamatuid, mille pildikeel ja tekst on tasakaalus ja täiustavad teineteist sedavõrd, et tulemuseks on kõrge kvaliteediga teos. Žürii hindas nii uuendusmeelsust kui lapsesõbralikkust.

Parima tõlgitud pildiraamatu auhinna pälvis Ulrika Kestere „Metsikud naabrid”, mille on rootsi keelest tõlkinud Ülle Kiivet ja välja andnud kirjastus Koolibri. 
Raamat räägib vaimuka ja lõbusa pildikeele abil, kuidas lahendada võimatuna näivaid olukordi nii, et kõik osapooled sellega rahule jäävad.

Teised pildiraamatu auhinna nominendid olid Martiņš Zutise „Ärajäänud avastus”, läti keelest tõlkinud Contra (Päike ja Pilv) ja Katri Kirkkopelto „Popi”, soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz (Helios).

Võiduteoste autorid ja tõlke avaldanud kirjastused saavad audiplomi, tõlkijad ka rahalise preemia.

Žüriisse kuulusid: Ulla Saar (žürii esimees), Eve Laur, Karoliina Kagovere, Krista Kumberg ja Igor Kotjuh. Auhind anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul 15. novembril 2018 Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Lisainfo: Ulla Saar, ulla.saar@gmail.com

Ülemisel fotol: tõlkeraamatu auhinna pälvinud „Vali Okaapi” väljaandja, kirjastuse Päike ja Pilv juht Katrin Reinmaa
Alumisel fotol: parima tõlgitud pildiraamatu tõlkija Ülle Kiivet ja kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar
Fotod: Kertu Sillaste

November 2018. Hilli Rand „Aitäh, kõht on täis!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kahtlemata on igaühel meist mõni lastekirjanduslik toiduelamus. Praegused täiskasvanud mäletavad kindlasti Ellen Niidu Pille-Riini võitlust pudrukuhilaga, mille all leevikese pilt, või meenub kole kõhetu onu Ööbik, kes manustab küll vaevata õunu ja jäätist, kuid pudru peale kostab vaid „Mkmm!“. Või siis Leelo Tungla ilmekas luuletus, kus piimasupp piidleb pingsalt last. Näiteid on arvukalt.

Hilli Ranna ja Gerda Märtensi värske lasteraamat „Aitäh, kõht on täis!“ keskendub samuti toidutemaatikale. Tiitellehelt näeme, et kirjanik pühendab teose kõigile lastele, kel on sama närb söögiisu kui autoril lapsepõlves. Ehkki tegemist on ühe klassikalisema väikelasteraamatu teemaga, mida sadu kordi käsitletud, pole tegemist olnud kergema vastupanu teed minekuga. Sageli langetakse ju stampide, vormelite või korduste küüsi. Õnneks polegi seda aga siin juhtunud – lugu on lahendatud vahvalt ja uudselt. Kerge fantaasianüanss ja humoristlik pilk lisavad teosele samuti plusse.

Loo keskmes on väike Timmo, kellele hommikuse pudrukausi tühjendamine tundub ilmvõimatu ülesandena. Alguses on see suur kui tiik, siis juba paistab järvena ning lõpuks lausa merena. Õnneks on poisil abiks suur vend, kel ema on palunud jälgida, et lapse kõht ikka täis saaks. Kui niisama meelitamine tulemusi ei anna, kutsub vanem vend appi loomad. Alguses saavad suured pudrusuutäied suured loomad nagu karu, hunt, metssiga, seejärel pisut väiksemad nagu jänes, siil või orav. Lõpuks ongi putru alles ainult pisielukate jagu. Riismed aga saavad endale fantaasialoomad: siilkotkas, konnrebane ja sisalikjänes. Märkamatult on kadunud pudrumeri, ‑järv ja tiikki. Laual on vaid tühi pudrukauss.

Raamatu tekst on pildiga lausa sümbiootilises seoses. Näib, et omapärase käekirjaga kunstniku Gerda Märtensi illustraatoriks valimine on olnud ainuõige otsus. Kes teine olekski osanud joonistada niisuguseid elukaid, kes küll elutruud, kuid samas mõjuvad kergelt võõritavalt? Lausa hurmavad on loomade indiaanipärased pea- ja jalavõrud, kaelakeed ja mütsikesed. Meelad ja maiad on loomakeste näod maitsvat pala oodates, need aga, kes rooga liiga vähe said, on vägagi terava pilguga. Omaette korduvaks motiiviks/tegelaseks on väike elevandikujuke, mis igal pildil erinev, samuti puulehed, mis kanduvad edasi leheküljelt leheküljele. Läbitöötatus, põhjalikkus ja soov pakkuda väikese lugejale vaid parimat paistab igast illustratsioonist. Südamega tehtud töö on ka lugedes-vaadates ikka hingepaitav ja soojusest tulvil.

Vaatamata sellele, et toiduteema on lastekirjanduses ikka jõuliselt esindatud olnud, on alles viimastel aastakümnetel hakatud selle uurimisele tähelepanu pöörama. Eestis on põhjalikumad uuringud ses vallas alles ees. Rohkem on teemaga tegelenud Mari Niitra, kelle artikkel „Toidu roll lastekirjanduses“ on avaldatud Nukitsas (2013, lk 7-9).

Illustreerinud Gerda Märtens
Rahva Raamat, 2018
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Üleriigilise ettelugemise võistluse tulemused

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eestis tähistatakse 20. oktoobril ettelugemise päeva alates 1994. aastast. Juba 13. korda märgiti seda päeva ära üleriigilise ettelugemise võistlusega.

Laupäeval, 20. oktoobril 2018 kogunesid Eesti Lastekirjanduse Keskusesse võistulugemisele „Kus hundist räägitakse“ Eesti maakondade ning Tallinna ja Tartu 4. klasside parimad ettelugejad. Laste ettelugemist hindas kolmeliikmeline žürii: NUKU muuseumi juhataja Maria Usk, Eesti Rahvusringhäälingu saatejuht Kristo Elias ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Fotosid vaata Pildigaleriist ja  Facebookist

Ettelugemise võistluse võitjad:

I koht – Kata Karlis, Läänemaa, Haapsalu Põhikool (fotol)

II koht – Linda Männik, Saaremaa, Kuressaare Gümnaasium

III koht – Kärolin Peterson, Pärnumaa, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool

 

Teised osalejad (tähestiku järjekorras):

Annabel Aadumäe, Ida-Virumaa, Jõhvi Põhikool

Henriette Ausmaa, Harjumaa, Jüri Gümnaasium

Meribel Ebber, Tallinna Mustamäe Gümnaasium, õpetaja Ülle Sirel

Anni Hiiemets, Hiiumaa, Suuremõisa Lasteaed-Põhikool

Marten Kaljas, Raplamaa, Kivi-Vigala Põhikool

Kert-Kristjan Kask, Lääne-Virumaa, Väike-Maarja Gümnaasium

Romet Lepik, Viljandimaa, Suure-Jaani Kool

Robert Luik, Võrumaa, Võru Kreutzwaldi Kool

Erik Muttik, Valgamaa, Tsirguliina Kool

Marten Mändoja, Tartu, Tartu Forseliuse Kool

Maritte Arianne Plaado, Põlvamaa, Viluste Põhikool

Liisa Tollimägi, Tartumaa, Alatskivi Kool

Meribel Tšetšotka, Järvamaa, Imavere Põhikool

Lehola Vaarpuu, Jõgevamaa, Jõgeva Põhikool

Vaheajal rääkis ulukiuurija Marko Kübarsepp lastele oma kohtumistest huntidega. Võistluse lõppedes korraldati osalejatele koos saatjatega jalutuskäik Tallinna vanalinna tornides. Üritust toetas Tallinna Linnamuuseum.

Lisainfo:
Anne Kõrge
anne.korge@elk.ee
tel 617 7237

Oktoober 2018. Kadri Hinrikus „Ära muretse mu pärast“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kadri Hinrikus on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi: ta on mullune Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat, korduv kultuurkapitali aastaauhinna ning hea lasteraamatu nominent. Rohkelt potentsiaali tunnustusteks on värskeski teoses.

„Ära muretse mu pärast“ toob noore lugeja ette kaks perekonda. Maagilise metsa Lõunanõlval elab lustakas Murueit oma seitsme tütrega. Anna ja Berta, Cita ja Dora, kaksikud Eeva ja Friida ning väikene Gerda teevad seda, mis neile parasjagu pähe tuleb. Ema küll õpetab ja juhendab neid maailma avastamisel, kuid tüdrukuid üldiselt keelama ei kipu. Niimoodi ühiselt tegutsedes saavad selgeks metsas varitsevad ohud ja lihvitud eluks vajalikud oskused.

Põhjanõlva hämaras tihnikus elaval Mureeidel on aga üksainus tütreke – Moon. Ema muretseb ta pärast alati. Ta valutab südant, kui laps liiga kauaks välja jääb või kui ta mere äärde läheb või liiga vähe riideid selga paneb. Mureeit püüab hoida oma ainukest tütart kõigest vähegi ohtlikust eemale. Nii ongi Moonile maailmas nii mõndagi keelatud, köitvaimaks meelelahutuseks on tüdrukul matemaatika. Ühel päeval aga juhtub paratamatu – Murueide vallatud tütred ja Mureeide Moon kohtuvad.

Žanrilt võiks teost pidada kunstmuinasjutuks, kuid sel on samapalju ka muinasjutule mitteomaseid jooni. Kasutatud on küll muinasjuttudes levinud maagilist numbrit seitse, tegevustik toimub väljamõeldud maal Lõunanõlva ja Põhjanõlva vahel mere ääres, aeg on määratlemata jne, kuid tegemist pole kindlasti klassikalise muinaslooga, mis ühtse tegevustiku arengu tõusu ja kulminatsiooni kaudu lõpplahenduse poole sõuab. Kadri Hinrikuse tekst on märksa haralisem ja sellest tulenevalt ka rohkem tõlgendusvõimalusi pakkuv. Suurem psühholoogilisus ja dilemmade püstitamine ongi see, mis raamatu nii võluvaks muudab.

Tekstisse lisavad kihte elutruult mitmeplaanilised ja arenevad karakterid. Tegelaskujude avamiseks kasutab Kadri Hinrikus lisaks kirjeldusele ka ohtralt sisekaemust. Nii näiteks kujutab kirjanik Mooni teose algusosas sõnakuuleliku tütrena, kes ema vaateid igati jagab, järgneb uudishimu ja lust uutest tegevustest, seejärel vaadeldakse aga Mooni hingepiinu ema eest saladuse hoidmisel. Loo lõpuosas näeme tüdruku tumedamaid tunge. Sellist mitmekülgsust oskab noor lugeja hinnata, teab ju temagi oma napile elukogemusele tuginedes, et igaühes on peidus erinevaid tundeid.

Kadri Hinrikuse suurim pluss on ikka olnud elu märkamine. Ühiskonnas õhus olev on tema teostes järjepidevalt kajastamist leidnud. Laste vaesus ja üksildus, kärgpered ja vanemate pidetus – need on vaid mõned teemad, mis elu avali vaatlejal kahe silma vahele jääda ei saa. Oma uues teoses näikse kirjanik küsivat, kust tulevad lumehelbekesed, miks neid just nüüd nii palju on ning mida teha, et kasvada saaksid tublid, eluterved ja optimistlikud lapsed. Vastus, nagu ikka, ei peitu mitte lastes, vaid pigem neid kasvatavates täiskasvanutes. Kui palju kergem on lihtsalt ohule viidates keelata, selle asemel et õpetada ohte vältima! On meil piisavalt mahti, et koos oma lastega tegutseda, heade ja halbade valikute tagamaid selgita? Kas raatsime lasta lastel ise oma valikuid teha või kammitseme neid oma elutarkusega põhjendades? Kelle huvides me nõnda teeme?

Kadri Hinrikus näikse mõistvat, et vanemate mure oma lapse pärast ei lõpe kunagi, kuid rõhutab, et selle taustal ei tohiks unustada ka elurõõmu ja tegutsemislusti. Usk, et meie lapsed on vähemalt sama targad kui meie ning võimelised ise oma otsused tegema ja selle eest ka vastutuse võtma, jääb teose lõpus kajama.

Loo muinasjutulisust rõhutavad Katrin Ehrichi illustratsioonid. Need on juba alates kaanepildist võluvalt poeetilised, aidates noorel lugejal enne tekstini jõudmist raamatuilma siseneda. Mahe rohekas-pruunikas koloriit loob kena tausta, mida maitsekalt täiendatakse särtsakate punaste ja oranžide, sügavlillade või hallide lisandustega. Emotsioon on selgesti tunnetatav näoilmetest, kuulugu need siis inimestele, loomadele või lindudele. Värsked ja vaimukad on ka peatükkide algusvinjetid. Harmooniliselt liiguvad need aastaaegade rütmis, luues mahedat meeleolu ja suunates lugejat delikaatselt sõnadeni, sealt edasi aga juba omaenda mõteteni.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Tammerraamat, 2018
68 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2018. Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Wolfgang Herrndorfi nimi ei ütle eesti lugejale tõenäoliselt eriti midagi. Kui üldse, siis vaid seda, et tegemist on saksa keeles kirjutava autoriga. Ometi on tema 2010. aastal ilmunud romaani „Tschick“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Miks me varastasime auto“) müüdud ainuüksi saksakeelsena üle kahe miljoni eksemplari, rääkimata tõlgetest kümnetesse keeltesse ja teosele omistatud auhindadest. 2016. aastal on raamatust valminud ka film „Tschick“ (režissöör Faith Akin), mida meie usinamad kinoskäijadki on ehk nägema juhtunud.

Noorteromaani „Miks me varastasime auto“ tõlke ilmumine on meie praeguses kirjanduspildis kindlasti märkimisväärt sündmus. Kõigepealt muidugi selle poolest, et tegemist on saksa keelest tõlgitud teosega. Moodustavad ju valdava osa eestindatud noorteteostest ingliskeelset päritolu, mis, ükskõik kui erilised nad ka omaette võetuna poleks, on ikkagi teatud mõttes vägagi sarnased. Nii pakubki Wolfgang Herrndorfi teos mitte ainult meeldivat, vaid tundub, et lausa hädavajalikku vaheldust, teistsugust kultuuri, keelt, olustikku, maailmanägemise viisi. Oluline mitmekesistaja on ka see, et teose peategelane on poiss. Kohtab neid ju meile tõlgitud noorteteostes märgatavalt vähem kui tüdrukuid. Ja olgugi tüdruktegelased aktiivsed, jõulised, iseseisvad, peategelasena poissi nad siiski asendada ei suuda.

„Miks me varastasime auto“ peategelaseks on 14-aastane Maik Klingenberg, eraklik, ehk isegi kergelt autistlike joontega poiss. Ta on enda arvates nõnda igav, et pole klassikaaslastelt isegi hüüdnime ära teeninud. Pärast avameelselt oma pereelu kirjeldava kirjandi klassis ettelugemist kutsuti teda mõnda aega küll Psühhoks, kuid see vaibus õige pea. Kodune elugi pole poisil kiita. Tema alkohoolikust ema, kes regulaarselt nn ilufarmi külastab ehk võõrutusravil käib, hoolib küll pojast, kuid oma pahest loobuda ei suuda.

Karm ja külm isa on temperamentse ema täielik vastand. Ta küll ei varja oma tärkavat suhet noorukese assistendi Monaga, kuid tema jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad, kuidas nende perekond teistele paistab.

Klassis vaikselt kulgev elu lööb kihama, kui sinna tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov, kelle nimega isegi õpetajatel raskusi on, nii et see kiiresti Tšikiks lüheneb. Asotsiaalse välimusega Tšikk tundub klassikaaslastele esialgu täiesti hull. Teda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid, kui ilmub kooli purjuspäi, magab tundides või saab kätte sooritamata kontrolltöid. Isegi klassi ilusaim tüdruk Tatjana Cosic jätab ta täiesti külmaks.

Maik aga on Tatjanast vägagi võlutud ja ootab kannatamatult, millal tüdruk ta oma suve hakul toimuvale suurele sünnipäevapeole kutsub. Päevad mööduvad, kingituseks joonistatav Beyonce’i pilt hakkab valmima, kuid kutset ei saabu ega saabu. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise laenatud autoga mõned tiirud teha, eriti kuna vanemad on ta kaheks nädalaks päris üksi koju jätnud. Peagi avastavad poisid end suvereisilt, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata.

Laadilt ongi romaan klassikalise road movie ilukirjanduslik variant. See on žanr, mida varemgi noortekirjanduses edukalt kasutatud. Wolfgang Herrndorf on loonud tempoka, rohkete pööretega süžee, mis haarab tahtmatult endaga kaasa. Sümpaatne on ka autori viis lugu jutustada, tema soe huumor ja mõistev hoiak. See aitab vältida liigset raskemeelsust, mis keerukaid olusid ja elu äärealadele jäävaid inimesi kirjeldades tekkida võiks.

Teekond, mille Maik ja Tšikk ette võtavad, ettetulevad seiklused, takistused ja kohatud inimesed õpetavad poistele paljutki elu kohta. Veel rohkem aga avastavad nad iseennast. Nad saavad teada, et sõprus on hindamatu, kõik on talutav, kui sul on kaaslane, kelle peale saad kindel olla, ning vahel tasub usaldada ka neid, kes seda esmapilgul ära teeninud ei ole. Oluliseks abiks teekonnal on Maiki ema õpetussõnad: kõigest saab rääkida ning mida inimesed arvavad, on ükstapuha.

Tõlkinud Terje Loogus
Kujundanud Piret Jürisoo
Eesti Raamat, 2018
212 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

August 2018. Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kunstist ei kiputa meil lastele just ülearu tihti kirjutama. Eesti autorite värskematest käsitlustest meenub vaid Kertu Sillaste kunstiliike tutvustav mudilasraamat „Igaüks teeb isemoodi kunsti“ (2016). Vastavateemalisi tõlkeraamatuidki ilmub nõnda napilt, et tühimikku ses vallas need täita ei suuda. Nii ongi suve kuumimatel päevadel ilmavalgust näinud „Mina, Milda ja meister Michel“ tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, kuid ka hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.

Mitme omanäolise lasteraamatu autor Anti Saar ja intrigeerivate pildilahenduste poolest tuntud Urmas Viik on KUMU kunstimuuseumi palvel sealse suurnäituse „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ toeks ja lisaks kokku pannud raamatu, mis aitab lastel nähtuga tihedamat kontakti saavutada. Samas ei pea teosest rõõmu tundmiseks tingimata näituseteed jalge alla võtma: Sittowi maalid on raamatus ära toodud ning raamat terviklik ka omaette.

Anti Saare jutustus Michel Sittowist ja temaaegsest kunstielust on rüütatud mõnusasse, lastele lihtsalt arusaadavasse raamjutuga vormi. Raamatu kandvateks tegelasteks on kaksikud Mattias ja Milda, kes vanemate reisi ja koduse remondi ajal elavad üliõpilasest onu Teedu juures. Kuna kunstiajalugu õppival Teedu puuduvad nii televiisor, arvuti kui ka lasteraamatud, mida Mattiasele ja Mildale unejutuks ette lugeda, tuleb noormehel miskit muud välja mõelda. Ta asub lastele rääkima lugusid maalikunstnik Michel Sittowist. Käsitletud saavad nii kunstniku lapsepõlv, kujunemine kunstnikuks, õpingud Euroopas kui ka tagasisaabumine Tallinna. Teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Nii saab noor lugeja Sittowist kuulates aimu ka kunstielust laiemalt: kuidas valmistati ette puutahvleid, millele maaliti, milliseid ülesandeid täitis õpipoiss jne. Omajagu tähelepanu pühendatakse ka 15.–16. sajandi olmele: milliseid riideid kandsid mehed ja naised, kuidas reisiti, ametit valiti jne. See aitab noorel lugeja teadmisluudele liha peale kasvatada ning mõista mitte ainult kõnealust kunstiliiki või konkreetse kunstniku töid, vaid ka elu üldisemalt. Samuti saavad noored lugejad, nagu peategelased Mattias ja Mildagi, tuttavaks mõistetega nagu lineaarperspektiiv, krakelüür või dendrokronoloogia. Kes mõistete täpse tähenduse, nimetatud isikute või paikade kohta täpsemalt teada soovib, saab lisaks uurida sõnastikku raamatu lõpus. Sealsamas on ära toodud ka Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.

Koostajate valik kasutada illustraatorina just Urmas Viiki tundub ainuõige. Viik pole viimastel aastatel just ülemäära lasteraamatuid teinud, pealegi sobib tema käekiri ja mõtteviis antud teema ja Saare tekstiga kui valatult. Illustratsioonid on mitmekülgsed, vaheldusrikkad ja intrigeerivad, läbimõeldus ja ‑töötatus paistab silma raamatu igal leheküljel. Kunstnik püüab kaasata noort lugejat-vaatajat igal võimalikul viisil: illustratsioonidele on lisatud teksti, on kasutatud kollaaži ja piltjuttu, antud lahendamiseks ülesandeid jne. Nii et ühekordsest lugemisest ja vaatamisest jääb kindlasti väheks, uurimist jätkub päevadeks.

Muuseas, KUMU näitus Michel Sittowist on avatud veel 16. septembrini.

Illustreerinud Urmas Viik
KUMU, 2018
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Mika Keränen – 2018. aasta välissoomlane

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Välissoomlasi esindav organisatsioon Suomi-Seura ry (Soome Selts) valis 2018. aasta välissoomlaseks Tartus elava kirjaniku Mika Keräneni. Selts tunnustab Keräneni eduka tegevuse eest soome keele ja kultuuri alalhoidjana maailmas.

Mika Keränen on elanud Eestis juba 25 aastat. Ta on üks eesti populaarsemaid lastekirjanikke, avaldanud eesti keeles 11 raamatut ja tõlkinud eesti lastekirjandust soome keelde. Keräneni lastekrimkade järgi on vändatud koguperefilm „Supilinna Salaselts“.

Mika Keränen on saanud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna 2009 ja J. Oro nimelise lastekirjanduse preemia 2016 ning kuulunud korduvalt Nukitsa konkursi esikolmikusse. Tänavu kannab ta ka Tartu linnakirjaniku tiitlit. See antakse kirjanikule, kes on elavdanud Tartu kirjanduselu ja teinud Tartut tuntuks kui kirjandussõbralikku linna.

Mika Keränen sai Soome Seltsi tunnustuse kätte 30. mail Helsingi Eesti Majas toimunud üritusel.

Aasta välissoomlaseks on alates 1993. aastast valitud välismaal elav soomlane või soomlasest väljarändaja järeltulija, kes on edukas omal alal, arendanud soome kultuuri ja lisaks edendanud Soome ja välismaa kultuurivahetust, kaubandust või muud koostöövaldkonda. Aasta välissoomlase nimetust on kandnud muuhulgas ka Vormel 1 sõitja Mika Häkkinen, jalgpallur Jari Litmanen, Linuxi looja Linus Torvalds ja ooperilaulja Karita Mattila. Eestis elavatest soomlastest pole varem keegi seda tiitlit pälvinud.

Vaata ka:

Aasta välissoomlaseks valiti Tartus elav kirjanik Mika Keränen

Kirjailija Mika Keränen on Vuoden ulkosuomalainen 2018

Mika Keräselle Vuoden ulkosuomalainen -tunnustus

 

Uus libahundinäitus „Бегать с волками / Jookseb koos huntidega“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskuses eksponeeritakse alates 5. juunist 2018 Peterburist saabunud rahvusvahelist illustratsiooni- ja nukunäitust „Бегать с волками / Jookseb koos huntidega“. Näitus jääb avatuks 13. juulini 2018.

Igal aastal toimub Peterburi Kunstnike Liidu suurtes näitusesaalides oma mõõtmetelt aukartustäratav rahvusvaheline nukukunsti näitus „Nukkude aeg“ (“ВРЕМЯ КУКОЛ”). Äsja, 23. kuni 27. maini 2018 aset leidnud näitus kandis järjenumbrit 21. Viimastel aastatel on suure näitusesaali rõdu ArtBalkon olnud rahvusvahelise mainega nukukunstinäituste kuraatori Tatjana Mohrjakova päralt, kes on seal eksponeerinud oma kõrgetasemelisi näituseprojekte. Sel aastal muutus rõdunäitus aga täiesti iseseisvaks projektiks, kuhu kaasati parimaid nukukunstnikke (aga ka illustraatoreid) kuuest riigist. Otse loomulikult ka Eestist.

Et näituseprojekti idee sai tõuke Baltimaade kunstnike illustratsiooninäitusest „Running with Wolves / Jookseb koos huntidega“ ja seal olid väljas nii mõnedki eesti illustraatorite tööd, siis on need kaks projekti omavahel tihedalt seotud ja ka Peterburis eksponeeritud näitus sai nimeks “Бегать с волками”.

Kuna lastekirjanduse keskuse Trepigalerii ja pööninguvitriinid mahutavad mitu korda vähem töid kui ArtBalkon Peterburis, toodi Eestisse vaid osa pilte ja nukke. Praegune väljapanek on jätkuks meil juba eksponeeritud libahundinäitustele – libahundi teema (ja hunt üldse) tundub olevat kunstnike hulgas väga armastatud, riigipiiridest hoolimata.

Trepigaleriis on väljas illustratsioonid kuuelt kunstnikult: Sveta Aleksejeva Eestist, Appias Albina Leedust, Ilvita Didrihsone Lätist, Anna Silivontšik Valgevenest, Jelena Brõzgalova ja Оlga Filippova Venemaalt.

Muinasjutupööningul eksponeerivad oma töid 18 nukukunstnikku: Anna Davidenko ja Jüri Mildeberg Eestist, Nadežda Kravtšenko Kasahstanist, Ksenja Šinkovskaja Leedust, Krista Kipure Lätist, Tatjana Gomza Valgevenest, Natalja Beltjukova, Olga Gerr, Marina Glebova, Maia Hohlova, Irina Jablotškina, Natalja Krutova, Ika Kuljukina, Andrei Nikitinskihh, Nataša Pobedina, Tatjana Serõhh, Maria ja Svetlana Zabrodskaja Venemaalt.

Lisaks on pööningul tuntud austria-vene nukukunstniku Tatjana Gurina autorinukkude ja graafika väljapanek „Vaimud, kes meid ümbritsevad“.

Lisainfo:
Viive Noor, viivenoor@gmail.com, 5557 9930