Author Archive

November 2018. Hilli Rand „Aitäh, kõht on täis!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kahtlemata on igaühel meist mõni lastekirjanduslik toiduelamus. Praegused täiskasvanud mäletavad kindlasti Ellen Niidu Pille-Riini võitlust pudrukuhilaga, mille all leevikese pilt, või meenub kole kõhetu onu Ööbik, kes manustab küll vaevata õunu ja jäätist, kuid pudru peale kostab vaid „Mkmm!“. Või siis Leelo Tungla ilmekas luuletus, kus piimasupp piidleb pingsalt last. Näiteid on arvukalt.

Hilli Ranna ja Gerda Märtensi värske lasteraamat „Aitäh, kõht on täis!“ keskendub samuti toidutemaatikale. Tiitellehelt näeme, et kirjanik pühendab teose kõigile lastele, kel on sama närb söögiisu kui autoril lapsepõlves. Ehkki tegemist on ühe klassikalisema väikelasteraamatu teemaga, mida sadu kordi käsitletud, pole tegemist olnud kergema vastupanu teed minekuga. Sageli langetakse ju stampide, vormelite või korduste küüsi. Õnneks polegi seda aga siin juhtunud – lugu on lahendatud vahvalt ja uudselt. Kerge fantaasianüanss ja humoristlik pilk lisavad teosele samuti plusse.

Loo keskmes on väike Timmo, kellele hommikuse pudrukausi tühjendamine tundub ilmvõimatu ülesandena. Alguses on see suur kui tiik, siis juba paistab järvena ning lõpuks lausa merena. Õnneks on poisil abiks suur vend, kel ema on palunud jälgida, et lapse kõht ikka täis saaks. Kui niisama meelitamine tulemusi ei anna, kutsub vanem vend appi loomad. Alguses saavad suured pudrusuutäied suured loomad nagu karu, hunt, metssiga, seejärel pisut väiksemad nagu jänes, siil või orav. Lõpuks ongi putru alles ainult pisielukate jagu. Riismed aga saavad endale fantaasialoomad: siilkotkas, konnrebane ja sisalikjänes. Märkamatult on kadunud pudrumeri, ‑järv ja tiikki. Laual on vaid tühi pudrukauss.

Raamatu tekst on pildiga lausa sümbiootilises seoses. Näib, et omapärase käekirjaga kunstniku Gerda Märtensi illustraatoriks valimine on olnud ainuõige otsus. Kes teine olekski osanud joonistada niisuguseid elukaid, kes küll elutruud, kuid samas mõjuvad kergelt võõritavalt? Lausa hurmavad on loomade indiaanipärased pea- ja jalavõrud, kaelakeed ja mütsikesed. Meelad ja maiad on loomakeste näod maitsvat pala oodates, need aga, kes rooga liiga vähe said, on vägagi terava pilguga. Omaette korduvaks motiiviks/tegelaseks on väike elevandikujuke, mis igal pildil erinev, samuti puulehed, mis kanduvad edasi leheküljelt leheküljele. Läbitöötatus, põhjalikkus ja soov pakkuda väikese lugejale vaid parimat paistab igast illustratsioonist. Südamega tehtud töö on ka lugedes-vaadates ikka hingepaitav ja soojusest tulvil.

Vaatamata sellele, et toiduteema on lastekirjanduses ikka jõuliselt esindatud olnud, on alles viimastel aastakümnetel hakatud selle uurimisele tähelepanu pöörama. Eestis on põhjalikumad uuringud ses vallas alles ees. Rohkem on teemaga tegelenud Mari Niitra, kelle artikkel „Toidu roll lastekirjanduses“ on avaldatud Nukitsas (2013, lk 7-9).

Illustreerinud Gerda Märtens
Rahva Raamat, 2018
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Üleriigilise ettelugemise võistluse tulemused

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eestis tähistatakse 20. oktoobril ettelugemise päeva alates 1994. aastast. Juba 13. korda märgiti seda päeva ära üleriigilise ettelugemise võistlusega.

Laupäeval, 20. oktoobril 2018 kogunesid Eesti Lastekirjanduse Keskusesse võistulugemisele „Kus hundist räägitakse“ Eesti maakondade ning Tallinna ja Tartu 4. klasside parimad ettelugejad. Laste ettelugemist hindas kolmeliikmeline žürii: NUKU muuseumi juhataja Maria Usk, Eesti Rahvusringhäälingu saatejuht Kristo Elias ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Fotosid vaata Pildigaleriist ja  Facebookist

Ettelugemise võistluse võitjad:

I koht – Kata Karlis, Läänemaa, Haapsalu Põhikool (fotol)

II koht – Linda Männik, Saaremaa, Kuressaare Gümnaasium

III koht – Kärolin Peterson, Pärnumaa, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool

 

Teised osalejad (tähestiku järjekorras):

Annabel Aadumäe, Ida-Virumaa, Jõhvi Põhikool

Henriette Ausmaa, Harjumaa, Jüri Gümnaasium

Meribel Ebber, Tallinna Mustamäe Gümnaasium, õpetaja Ülle Sirel

Anni Hiiemets, Hiiumaa, Suuremõisa Lasteaed-Põhikool

Marten Kaljas, Raplamaa, Kivi-Vigala Põhikool

Kert-Kristjan Kask, Lääne-Virumaa, Väike-Maarja Gümnaasium

Romet Lepik, Viljandimaa, Suure-Jaani Kool

Robert Luik, Võrumaa, Võru Kreutzwaldi Kool

Erik Muttik, Valgamaa, Tsirguliina Kool

Marten Mändoja, Tartu, Tartu Forseliuse Kool

Maritte Arianne Plaado, Põlvamaa, Viluste Põhikool

Liisa Tollimägi, Tartumaa, Alatskivi Kool

Meribel Tšetšotka, Järvamaa, Imavere Põhikool

Lehola Vaarpuu, Jõgevamaa, Jõgeva Põhikool

Vaheajal rääkis ulukiuurija Marko Kübarsepp lastele oma kohtumistest huntidega. Võistluse lõppedes korraldati osalejatele koos saatjatega jalutuskäik Tallinna vanalinna tornides. Üritust toetas Tallinna Linnamuuseum.

Lisainfo:
Anne Kõrge
anne.korge@elk.ee
tel 617 7237

Oktoober 2018. Kadri Hinrikus „Ära muretse mu pärast“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kadri Hinrikus on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi: ta on mullune Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat, korduv kultuurkapitali aastaauhinna ning hea lasteraamatu nominent. Rohkelt potentsiaali tunnustusteks on värskeski teoses.

„Ära muretse mu pärast“ toob noore lugeja ette kaks perekonda. Maagilise metsa Lõunanõlval elab lustakas Murueit oma seitsme tütrega. Anna ja Berta, Cita ja Dora, kaksikud Eeva ja Friida ning väikene Gerda teevad seda, mis neile parasjagu pähe tuleb. Ema küll õpetab ja juhendab neid maailma avastamisel, kuid tüdrukuid üldiselt keelama ei kipu. Niimoodi ühiselt tegutsedes saavad selgeks metsas varitsevad ohud ja lihvitud eluks vajalikud oskused.

Põhjanõlva hämaras tihnikus elaval Mureeidel on aga üksainus tütreke – Moon. Ema muretseb ta pärast alati. Ta valutab südant, kui laps liiga kauaks välja jääb või kui ta mere äärde läheb või liiga vähe riideid selga paneb. Mureeit püüab hoida oma ainukest tütart kõigest vähegi ohtlikust eemale. Nii ongi Moonile maailmas nii mõndagi keelatud, köitvaimaks meelelahutuseks on tüdrukul matemaatika. Ühel päeval aga juhtub paratamatu – Murueide vallatud tütred ja Mureeide Moon kohtuvad.

Žanrilt võiks teost pidada kunstmuinasjutuks, kuid sel on samapalju ka muinasjutule mitteomaseid jooni. Kasutatud on küll muinasjuttudes levinud maagilist numbrit seitse, tegevustik toimub väljamõeldud maal Lõunanõlva ja Põhjanõlva vahel mere ääres, aeg on määratlemata jne, kuid tegemist pole kindlasti klassikalise muinaslooga, mis ühtse tegevustiku arengu tõusu ja kulminatsiooni kaudu lõpplahenduse poole sõuab. Kadri Hinrikuse tekst on märksa haralisem ja sellest tulenevalt ka rohkem tõlgendusvõimalusi pakkuv. Suurem psühholoogilisus ja dilemmade püstitamine ongi see, mis raamatu nii võluvaks muudab.

Tekstisse lisavad kihte elutruult mitmeplaanilised ja arenevad karakterid. Tegelaskujude avamiseks kasutab Kadri Hinrikus lisaks kirjeldusele ka ohtralt sisekaemust. Nii näiteks kujutab kirjanik Mooni teose algusosas sõnakuuleliku tütrena, kes ema vaateid igati jagab, järgneb uudishimu ja lust uutest tegevustest, seejärel vaadeldakse aga Mooni hingepiinu ema eest saladuse hoidmisel. Loo lõpuosas näeme tüdruku tumedamaid tunge. Sellist mitmekülgsust oskab noor lugeja hinnata, teab ju temagi oma napile elukogemusele tuginedes, et igaühes on peidus erinevaid tundeid.

Kadri Hinrikuse suurim pluss on ikka olnud elu märkamine. Ühiskonnas õhus olev on tema teostes järjepidevalt kajastamist leidnud. Laste vaesus ja üksildus, kärgpered ja vanemate pidetus – need on vaid mõned teemad, mis elu avali vaatlejal kahe silma vahele jääda ei saa. Oma uues teoses näikse kirjanik küsivat, kust tulevad lumehelbekesed, miks neid just nüüd nii palju on ning mida teha, et kasvada saaksid tublid, eluterved ja optimistlikud lapsed. Vastus, nagu ikka, ei peitu mitte lastes, vaid pigem neid kasvatavates täiskasvanutes. Kui palju kergem on lihtsalt ohule viidates keelata, selle asemel et õpetada ohte vältima! On meil piisavalt mahti, et koos oma lastega tegutseda, heade ja halbade valikute tagamaid selgita? Kas raatsime lasta lastel ise oma valikuid teha või kammitseme neid oma elutarkusega põhjendades? Kelle huvides me nõnda teeme?

Kadri Hinrikus näikse mõistvat, et vanemate mure oma lapse pärast ei lõpe kunagi, kuid rõhutab, et selle taustal ei tohiks unustada ka elurõõmu ja tegutsemislusti. Usk, et meie lapsed on vähemalt sama targad kui meie ning võimelised ise oma otsused tegema ja selle eest ka vastutuse võtma, jääb teose lõpus kajama.

Loo muinasjutulisust rõhutavad Katrin Ehrichi illustratsioonid. Need on juba alates kaanepildist võluvalt poeetilised, aidates noorel lugejal enne tekstini jõudmist raamatuilma siseneda. Mahe rohekas-pruunikas koloriit loob kena tausta, mida maitsekalt täiendatakse särtsakate punaste ja oranžide, sügavlillade või hallide lisandustega. Emotsioon on selgesti tunnetatav näoilmetest, kuulugu need siis inimestele, loomadele või lindudele. Värsked ja vaimukad on ka peatükkide algusvinjetid. Harmooniliselt liiguvad need aastaaegade rütmis, luues mahedat meeleolu ja suunates lugejat delikaatselt sõnadeni, sealt edasi aga juba omaenda mõteteni.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Tammerraamat, 2018
68 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2018. Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Wolfgang Herrndorfi nimi ei ütle eesti lugejale tõenäoliselt eriti midagi. Kui üldse, siis vaid seda, et tegemist on saksa keeles kirjutava autoriga. Ometi on tema 2010. aastal ilmunud romaani „Tschick“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Miks me varastasime auto“) müüdud ainuüksi saksakeelsena üle kahe miljoni eksemplari, rääkimata tõlgetest kümnetesse keeltesse ja teosele omistatud auhindadest. 2016. aastal on raamatust valminud ka film „Tschick“ (režissöör Faith Akin), mida meie usinamad kinoskäijadki on ehk nägema juhtunud.

Noorteromaani „Miks me varastasime auto“ tõlke ilmumine on meie praeguses kirjanduspildis kindlasti märkimisväärt sündmus. Kõigepealt muidugi selle poolest, et tegemist on saksa keelest tõlgitud teosega. Moodustavad ju valdava osa eestindatud noorteteostest ingliskeelset päritolu, mis, ükskõik kui erilised nad ka omaette võetuna poleks, on ikkagi teatud mõttes vägagi sarnased. Nii pakubki Wolfgang Herrndorfi teos mitte ainult meeldivat, vaid tundub, et lausa hädavajalikku vaheldust, teistsugust kultuuri, keelt, olustikku, maailmanägemise viisi. Oluline mitmekesistaja on ka see, et teose peategelane on poiss. Kohtab neid ju meile tõlgitud noorteteostes märgatavalt vähem kui tüdrukuid. Ja olgugi tüdruktegelased aktiivsed, jõulised, iseseisvad, peategelasena poissi nad siiski asendada ei suuda.

„Miks me varastasime auto“ peategelaseks on 14-aastane Maik Klingenberg, eraklik, ehk isegi kergelt autistlike joontega poiss. Ta on enda arvates nõnda igav, et pole klassikaaslastelt isegi hüüdnime ära teeninud. Pärast avameelselt oma pereelu kirjeldava kirjandi klassis ettelugemist kutsuti teda mõnda aega küll Psühhoks, kuid see vaibus õige pea. Kodune elugi pole poisil kiita. Tema alkohoolikust ema, kes regulaarselt nn ilufarmi külastab ehk võõrutusravil käib, hoolib küll pojast, kuid oma pahest loobuda ei suuda.

Karm ja külm isa on temperamentse ema täielik vastand. Ta küll ei varja oma tärkavat suhet noorukese assistendi Monaga, kuid tema jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad, kuidas nende perekond teistele paistab.

Klassis vaikselt kulgev elu lööb kihama, kui sinna tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov, kelle nimega isegi õpetajatel raskusi on, nii et see kiiresti Tšikiks lüheneb. Asotsiaalse välimusega Tšikk tundub klassikaaslastele esialgu täiesti hull. Teda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid, kui ilmub kooli purjuspäi, magab tundides või saab kätte sooritamata kontrolltöid. Isegi klassi ilusaim tüdruk Tatjana Cosic jätab ta täiesti külmaks.

Maik aga on Tatjanast vägagi võlutud ja ootab kannatamatult, millal tüdruk ta oma suve hakul toimuvale suurele sünnipäevapeole kutsub. Päevad mööduvad, kingituseks joonistatav Beyonce’i pilt hakkab valmima, kuid kutset ei saabu ega saabu. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise laenatud autoga mõned tiirud teha, eriti kuna vanemad on ta kaheks nädalaks päris üksi koju jätnud. Peagi avastavad poisid end suvereisilt, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata.

Laadilt ongi romaan klassikalise road movie ilukirjanduslik variant. See on žanr, mida varemgi noortekirjanduses edukalt kasutatud. Wolfgang Herrndorf on loonud tempoka, rohkete pööretega süžee, mis haarab tahtmatult endaga kaasa. Sümpaatne on ka autori viis lugu jutustada, tema soe huumor ja mõistev hoiak. See aitab vältida liigset raskemeelsust, mis keerukaid olusid ja elu äärealadele jäävaid inimesi kirjeldades tekkida võiks.

Teekond, mille Maik ja Tšikk ette võtavad, ettetulevad seiklused, takistused ja kohatud inimesed õpetavad poistele paljutki elu kohta. Veel rohkem aga avastavad nad iseennast. Nad saavad teada, et sõprus on hindamatu, kõik on talutav, kui sul on kaaslane, kelle peale saad kindel olla, ning vahel tasub usaldada ka neid, kes seda esmapilgul ära teeninud ei ole. Oluliseks abiks teekonnal on Maiki ema õpetussõnad: kõigest saab rääkida ning mida inimesed arvavad, on ükstapuha.

Tõlkinud Terje Loogus
Kujundanud Piret Jürisoo
Eesti Raamat, 2018
212 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

August 2018. Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kunstist ei kiputa meil lastele just ülearu tihti kirjutama. Eesti autorite värskematest käsitlustest meenub vaid Kertu Sillaste kunstiliike tutvustav mudilasraamat „Igaüks teeb isemoodi kunsti“ (2016). Vastavateemalisi tõlkeraamatuidki ilmub nõnda napilt, et tühimikku ses vallas need täita ei suuda. Nii ongi suve kuumimatel päevadel ilmavalgust näinud „Mina, Milda ja meister Michel“ tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, kuid ka hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.

Mitme omanäolise lasteraamatu autor Anti Saar ja intrigeerivate pildilahenduste poolest tuntud Urmas Viik on KUMU kunstimuuseumi palvel sealse suurnäituse „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ toeks ja lisaks kokku pannud raamatu, mis aitab lastel nähtuga tihedamat kontakti saavutada. Samas ei pea teosest rõõmu tundmiseks tingimata näituseteed jalge alla võtma: Sittowi maalid on raamatus ära toodud ning raamat terviklik ka omaette.

Anti Saare jutustus Michel Sittowist ja temaaegsest kunstielust on rüütatud mõnusasse, lastele lihtsalt arusaadavasse raamjutuga vormi. Raamatu kandvateks tegelasteks on kaksikud Mattias ja Milda, kes vanemate reisi ja koduse remondi ajal elavad üliõpilasest onu Teedu juures. Kuna kunstiajalugu õppival Teedu puuduvad nii televiisor, arvuti kui ka lasteraamatud, mida Mattiasele ja Mildale unejutuks ette lugeda, tuleb noormehel miskit muud välja mõelda. Ta asub lastele rääkima lugusid maalikunstnik Michel Sittowist. Käsitletud saavad nii kunstniku lapsepõlv, kujunemine kunstnikuks, õpingud Euroopas kui ka tagasisaabumine Tallinna. Teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Nii saab noor lugeja Sittowist kuulates aimu ka kunstielust laiemalt: kuidas valmistati ette puutahvleid, millele maaliti, milliseid ülesandeid täitis õpipoiss jne. Omajagu tähelepanu pühendatakse ka 15.–16. sajandi olmele: milliseid riideid kandsid mehed ja naised, kuidas reisiti, ametit valiti jne. See aitab noorel lugeja teadmisluudele liha peale kasvatada ning mõista mitte ainult kõnealust kunstiliiki või konkreetse kunstniku töid, vaid ka elu üldisemalt. Samuti saavad noored lugejad, nagu peategelased Mattias ja Mildagi, tuttavaks mõistetega nagu lineaarperspektiiv, krakelüür või dendrokronoloogia. Kes mõistete täpse tähenduse, nimetatud isikute või paikade kohta täpsemalt teada soovib, saab lisaks uurida sõnastikku raamatu lõpus. Sealsamas on ära toodud ka Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.

Koostajate valik kasutada illustraatorina just Urmas Viiki tundub ainuõige. Viik pole viimastel aastatel just ülemäära lasteraamatuid teinud, pealegi sobib tema käekiri ja mõtteviis antud teema ja Saare tekstiga kui valatult. Illustratsioonid on mitmekülgsed, vaheldusrikkad ja intrigeerivad, läbimõeldus ja ‑töötatus paistab silma raamatu igal leheküljel. Kunstnik püüab kaasata noort lugejat-vaatajat igal võimalikul viisil: illustratsioonidele on lisatud teksti, on kasutatud kollaaži ja piltjuttu, antud lahendamiseks ülesandeid jne. Nii et ühekordsest lugemisest ja vaatamisest jääb kindlasti väheks, uurimist jätkub päevadeks.

Muuseas, KUMU näitus Michel Sittowist on avatud veel 16. septembrini.

Illustreerinud Urmas Viik
KUMU, 2018
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Mika Keränen – 2018. aasta välissoomlane

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Välissoomlasi esindav organisatsioon Suomi-Seura ry (Soome Selts) valis 2018. aasta välissoomlaseks Tartus elava kirjaniku Mika Keräneni. Selts tunnustab Keräneni eduka tegevuse eest soome keele ja kultuuri alalhoidjana maailmas.

Mika Keränen on elanud Eestis juba 25 aastat. Ta on üks eesti populaarsemaid lastekirjanikke, avaldanud eesti keeles 11 raamatut ja tõlkinud eesti lastekirjandust soome keelde. Keräneni lastekrimkade järgi on vändatud koguperefilm „Supilinna Salaselts“.

Mika Keränen on saanud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna 2009 ja J. Oro nimelise lastekirjanduse preemia 2016 ning kuulunud korduvalt Nukitsa konkursi esikolmikusse. Tänavu kannab ta ka Tartu linnakirjaniku tiitlit. See antakse kirjanikule, kes on elavdanud Tartu kirjanduselu ja teinud Tartut tuntuks kui kirjandussõbralikku linna.

Mika Keränen sai Soome Seltsi tunnustuse kätte 30. mail Helsingi Eesti Majas toimunud üritusel.

Aasta välissoomlaseks on alates 1993. aastast valitud välismaal elav soomlane või soomlasest väljarändaja järeltulija, kes on edukas omal alal, arendanud soome kultuuri ja lisaks edendanud Soome ja välismaa kultuurivahetust, kaubandust või muud koostöövaldkonda. Aasta välissoomlase nimetust on kandnud muuhulgas ka Vormel 1 sõitja Mika Häkkinen, jalgpallur Jari Litmanen, Linuxi looja Linus Torvalds ja ooperilaulja Karita Mattila. Eestis elavatest soomlastest pole varem keegi seda tiitlit pälvinud.

Vaata ka:

Aasta välissoomlaseks valiti Tartus elav kirjanik Mika Keränen

Kirjailija Mika Keränen on Vuoden ulkosuomalainen 2018

Mika Keräselle Vuoden ulkosuomalainen -tunnustus

 

Uus libahundinäitus „Бегать с волками / Jookseb koos huntidega“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskuses eksponeeritakse alates 5. juunist 2018 Peterburist saabunud rahvusvahelist illustratsiooni- ja nukunäitust „Бегать с волками / Jookseb koos huntidega“. Näitus jääb avatuks 13. juulini 2018.

Igal aastal toimub Peterburi Kunstnike Liidu suurtes näitusesaalides oma mõõtmetelt aukartustäratav rahvusvaheline nukukunsti näitus „Nukkude aeg“ (“ВРЕМЯ КУКОЛ”). Äsja, 23. kuni 27. maini 2018 aset leidnud näitus kandis järjenumbrit 21. Viimastel aastatel on suure näitusesaali rõdu ArtBalkon olnud rahvusvahelise mainega nukukunstinäituste kuraatori Tatjana Mohrjakova päralt, kes on seal eksponeerinud oma kõrgetasemelisi näituseprojekte. Sel aastal muutus rõdunäitus aga täiesti iseseisvaks projektiks, kuhu kaasati parimaid nukukunstnikke (aga ka illustraatoreid) kuuest riigist. Otse loomulikult ka Eestist.

Et näituseprojekti idee sai tõuke Baltimaade kunstnike illustratsiooninäitusest „Running with Wolves / Jookseb koos huntidega“ ja seal olid väljas nii mõnedki eesti illustraatorite tööd, siis on need kaks projekti omavahel tihedalt seotud ja ka Peterburis eksponeeritud näitus sai nimeks “Бегать с волками”.

Kuna lastekirjanduse keskuse Trepigalerii ja pööninguvitriinid mahutavad mitu korda vähem töid kui ArtBalkon Peterburis, toodi Eestisse vaid osa pilte ja nukke. Praegune väljapanek on jätkuks meil juba eksponeeritud libahundinäitustele – libahundi teema (ja hunt üldse) tundub olevat kunstnike hulgas väga armastatud, riigipiiridest hoolimata.

Trepigaleriis on väljas illustratsioonid kuuelt kunstnikult: Sveta Aleksejeva Eestist, Appias Albina Leedust, Ilvita Didrihsone Lätist, Anna Silivontšik Valgevenest, Jelena Brõzgalova ja Оlga Filippova Venemaalt.

Muinasjutupööningul eksponeerivad oma töid 18 nukukunstnikku: Anna Davidenko ja Jüri Mildeberg Eestist, Nadežda Kravtšenko Kasahstanist, Ksenja Šinkovskaja Leedust, Krista Kipure Lätist, Tatjana Gomza Valgevenest, Natalja Beltjukova, Olga Gerr, Marina Glebova, Maia Hohlova, Irina Jablotškina, Natalja Krutova, Ika Kuljukina, Andrei Nikitinskihh, Nataša Pobedina, Tatjana Serõhh, Maria ja Svetlana Zabrodskaja Venemaalt.

Lisaks on pööningul tuntud austria-vene nukukunstniku Tatjana Gurina autorinukkude ja graafika väljapanek „Vaimud, kes meid ümbritsevad“.

Lisainfo:
Viive Noor, viivenoor@gmail.com, 5557 9930

Glenda Sburelini isikunäitus lastekirjanduse keskuses

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis saab kuni 13. juulini 2018 vaadata Itaalia ühe nimekaima raamatukunstniku ja ühtlasi ka illustraatorite rahvusvahelisse koorekihti kuuluva kunstniku Glenda Sburelini isikunäitust.

Glenda Sburelin (1972) on tuntust võitnud mitte ainult sellega, et tema käe alt on ilmunud umbes 40 raamatut eri riikide kirjastustelt ja tema töid on eksponeeritud kõige mainekamatel rahvusvahelistel illustratsiooninäitustel, vaid ka tema järjekindla tegevusega sidumaks illustratsioonikunsti teiste kunstiliikidega ja laiendamaks selle piire. Õppinud fotograafiat ja graafikat, miksib Sburelin oma illustratsioone sageli erinevate graafikatehnikate ja fotokunstiga. Ta töötab kõikvõimalike materjalide ja vahenditega värvipliiatsitest kollaažini ja tema tehnika on tõeline „segatehnika“, kus kasutatud kõiki võimalusi, mida kunstnik välja suudab mõelda. Igavene katsetaja ja uute võimaluste otsija, suudab ta alati millegagi üllatada.

Tallinnas on eksponeeritud läbilõige Glenda Sburelini loomingust. Siiski – vaid illustratsiooni alal, sest kõik kergesti purunev (objektid ja keraamika) on sel korral välja jäänud. Välja on jäänud ka fotograafia ja muud raskemini defineeritavad loomingulise katsetused. Siiski kuulub käesolev näitus rubriiki „MUST-SEE“ , st seda peaks iga raamatutest ja illustratsioonikunstist huvituv inimene kindlasti nägema.

Lisainfo:
Viive Noor, viivenoor@gmail.com, 5557 9930

Juuni 2018. Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mõned nädalad tagasi ilmunud „Tilda ja tolmuingel“ oli sündmus juba enne ilmumist. Intervjuud autoriga teles ja trükimeedias, eelteated raamatupoodides ja kutsed esitlustele Eesti suuremates linnades pole meie lastekirjandusmaailmas just tavaline praktika. Küll aga on see ootuspärane sellise kaliibriga lastekirjaniku puhul nagu Kivirähk. Ettearvatult sööstis teos poodidesse jõudnult raamatumüügi edetabelite tippu.

Osaliselt võib menukus küll põhjustatud olla lugejate pikast ootusest. Ilmus ju Kivirähki viimane lasteraamat „Oskar ja asjad“ kolm aastat tagasi. Nii tuligi tema ande austajail üsna tükk aega leppida vaid lühijuttudega Tähekes või varem ilmunud loomingu meeldetuletamisega. Ootus on end aga kindlasti ära tasunud – „Tilda ja tolmuingel“ on tõesti kaua tehtud kaunikene.

Raamatu peategelaseks on tolm, ning kes muu kui Kivirähk suudaks selle nii suureks, köitvaks ja ilusaks kirjutada. Pehme, kohev, kerge, väle – just nõnda kirjeldatakse seda, mis on paljude jaoks vaid nuhtlus. Kivirähk võrdleb tolmu pehme samblaga, kassipoegade ja mesilassülemiga. Tolm oskab imekenasti tantsida ning päikeselaikudes heljuda. Tolm on miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, poleks inimestel ka mälestusi olnust. Nad unustaksid oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla. Tõesti, seda raamatut lugenuna ei suuda keegi tolmu enam vaid tüütu koristamisobjektina näha.

Sündmused keskenduvad Tildale, 9-aastasele tüdrukule, kes elab koos emaga. Tilda isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ei tema välimust, iseloomu ega asju, mida koos tehti. See, et ema keeldub tüdrukule isast rääkimast, muudab lapse ääretult kurvaks. Kui siis tüdrukul tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Nüüd hakkavad tüdrukule meenuma erinevad seigad isast: tema rohelised silmad ja punakas habe, käigud loomaaeda ja lustakad müramised. Tänu tolmuks saanud isale avaneb emagi tüdrukule hoopis uuest küljest.

Pööningutolmust sündinud olend on nähtav vaid neile, kes sündinud päikese käes, nagu näiteks Tilda. Tolmuingli mõju tunnetavad aga needki, kes olendit ei näe. Lastekodus kasvanud majanaaber Köh suudab tänu tolmule taas oma päritolu üle uhke olla ning ammuseid maitseid meenutada. Ema tööandja, kodumasinate kaupluse pirtsakas omanik Vilhelmine leiab kaua kadunud hubasuse võtme ning seeläbi ka hoolivuse. Kirjanik aga saab inspiratsiooni teose edasikirjutamiseks. Ainult linnakese kuulsaim elanik, uhkeid kodumasinaid loov teadlane Abel Ragnarson ei suuda tolmust lugu pidada ning see toob talle kaasa paratamatu huku.

Kivirähk, kes oma varasemates teostes on keskendunud tulevikunägemustele, unistustele, kujutelmadele, laseb oma uues raamatus kandvasse rolli pigem mineviku, meenutamise ja mälu. On oluline neist teemadest lasteraamatus rääkida ja teha seda noortele lugejatele arusaadavas keeles ning viisil. Kivirähk ei targuta, vaid selgitab oma ideid hulga ilmekate näidete varal.

Teose illustraator Takinada (Irina Shabarova) on lasteraamatute maailmas alles uus tegija. Värske ja uudsena, kohati ehk ka tahumatuna ta pildid mõjuvadki. Samas aga sobivad tema akvarellide pehmed toonid autori poeetilise ja melanhoolse tekstiga, nii et teost lugenuna kedagi teist illustraatorina enam ette ei kujutakski. Kirjaniku ja kunstniku ühistööna on loodud maailm, mis omanäoline ja avastamist väärt.

Kui sisule ja illustratsioonidele pole miskit ette heita, siis viriseda tahtja saab seda mõnuga teha raamatu teostuse kallal. Küljendus ei toeta mõnusat ja lõõgastavat lugemiselamust sugugi. Teksti tihedus mõjub kohati lausa rõhuvalt: tekib tunne, justkui peaks endale läbi tekstimassiivide teed murdma. Ometi eeldaks kirjutatu õhulisus ka õhurohkemaid lehekülgi, vabadust ning tühjust, mis laseks lugeja mõtetel lennata. Ja mõtteid, mis lennata tahaks, tekib raamatut lugedes küllaga, olgu lugeja siis suur või väike.

Illustreerinud Takinada
FD Distribution OÜ, 2018
142 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Eesti illustraatorite näitus „Elas kord…” Białystokis

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

13. mail avati Poolas Białystokis Podlaasia Ooperi ja Filharmoonia Majas eesti kunstnike näitus „Elas kord… / Once Upon a Time… / Dawno, dawno temu…” illustratsioonidest vendade Grimmide muinasjuttudele.

Näituse avamisel osales Eesti saatkonna konsulaar- ja kultuurinõunik Tiina Tarkus. Sõna võtsid ka Eesti aukonsul Białystokis Iwona Wrońska ning ooperimaja direktor Damian Tanajewski, kes avaldas lootust, et näitus on alguseks pikemaajalisele koostööle Eesti saatkonnaga. Piduliku avamise järel esietendus Vendade Grimmide muinasjutu „Punamütsike“ ainetel lavastatud muusikal „P. Mütsikese juhtum“.

Kuraator Viive Noor: „Näitus on väga mitmepalgeline alates kunstnikest, kellest noorimad alles alustavad oma loometeed ja vanemad on jõudnud oma elatud aastatega jätta märgatava jälje meie kunstilukku. On töid, mille adressaadiks on lapsed, ning töid, mille adressaadiks on suured inimesed. Aga nagu muinasjuttude puhul ikka – igaüks leiab oma.”

Näitusel esinevad  59 tööga 20 kunstnikku: Sveta Aleksejeva, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Gerda Märtens, Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Tiina Mariam Reinsalu, Maarja Vannas-Raid ja Urmas Viik.

Näituse korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Suursaatkond Varssavis ja Eesti aukonsul Białystokis.