Kristi Kangilaski isikunäituse avamine 30. jaanuaril

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

30. jaanuaril 2019 kell 16 avatakse lastekirjanduse keskuses Kristi Kangilaski isikunäitus. Näitusel saab näha peaasjalikult illustratsioone, mis on küll lasteraamatute jaoks tehtud, kuid pole veel kaante vahele jõudnud. Näitus jääb avatuks 2. märtsini 2019.

Kristi Kangilaski: „Olen joonistamist armastanud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Vahepeal tegi elu erinevaid keerdkäike, kuid lõpuks jõudsin ikka välja selleni, millest alati hirmsasti unistasin – raamatute illustreerimiseni. Esimene raamatutäis pilte sai tehtud mu oma teksti juurde, sest kirjutada meeldib mulle vaat et niisama palju, kui joonistada. Iga raamatuga, mida on õnn illustreerida, proovin jälle veidi teisiti teha: et ise areneda ja et igale raamatule uus nägu anda.“

Kristi Kangilaski (1982) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala 2013. aastal. Lisaks illustreerimis- ja kujundustööle tegutseb ta Viljandi kunstikoolis õpetajana. Kangilaski on seni avaldanud kaheksa lasteraamatut. Neist esimesega, „Päike läheb puhkusele” (Päike ja Pilv, 2012) pälvis ta tunnustuse 5 kauneima eesti lasteraamatu konkursil (Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia ja Eesti Kujundusgraafikute Liidu eripreemia noorele kunstnikule) ning Hea lasteraamatu tiitli Lastekaitse Liidult. Viimane kunstniku piltidega ilmunud raamat on Evelin Poveli „Ronides sugupuul“ (MTÜ Väärt Vanad Võtted, 2018). Kristi Kangilaski on osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja välismaal, kuid käesoleva näituse puhul on tegemist autori esimese isikunäitusega. Näituse korraldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo:

Viive Noor, kuraator
viivenoor@gmail.com
634 0080, 5557 9930

Jaanuar 2019. Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Täna käivitub raamatukogudes laste lugemisprogramm „LUGEMISISU“

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

2018. aasta lõpus jõudsid 26 Eesti raamatukokku heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Plaat Detail OÜ koostöös valminud erilised laste lugemiskeskused. „Rampsu raamatukogu“ nime said lugemiskeskused Mika Keräneni Supilinna Salaseltsi sarja raamatute põhjal. Lugemiskeskuste riiulitele komplekteerib raamatuid iga raamatukogu ise, tehes valiku just uuemast lastekirjandusest. 

Täna, 7. jaanuaril 2019 käivitub neis raamatukogudes laste lugemisprogramm „LUGEMISISU“.

Programmi eesmärgiks on innustada 7–10-aastaseid lapsi lugema, pakkudes selle juurde mängulist lisategevust. Lapsed saavad „Rampsu raamatukogust“ valida endale lugemiseks meelepäraseid raamatuid. Läbiloetud raamatud pannakse lugemispassi kirja ja täidetakse nende kohta ülesanded. Lugemispassi ülesanded on loomingulised ja innustavad lapsi oma lugemiskogemust jagama. Kooliaasta lõpus premeeritakse kõiki lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga.

Lisaks saavad lugemisprogrammis osalevad klassid registreeruda raamatukogu teematundidesse, kus mängitakse lugemismänge või õpitakse tähelepanu pöörama raamatuillustratsioonile.

„Lugemisisu“ programm kestab 15. maini 2019 ja käivitub taas uuel õppeaastal.

„Lugemisisu“ programm toetub meie põhjanaabrite soomlaste kogemustele. Soomes sai üleriigiline lugemisdiplomi projekt stardi 2000. aastate algul ja seda on pidevalt uuendatud ning viidud vastavusse riikliku õppekavaga. Lisaks on koolid, raamatukogud ja laste kultuurikeskused sellest aastate jooksul erinevaid variante edasi arendanud. Lugemisdiplomi programmil on olnud viimase kahekümne aasta jooksul oluline roll soomlaste lugema innustamisel ja Soome Instituudil on hea meel, et nüüd õnnestub seda meetodit ka Eesti lastele tutvustada.

Lugemisprogrammi on koostanud Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Soome Instituudiga, lugemismängude teematunni koostamisel on inspiratsiooni saadud Eesti Lugemisühingu koolitustelt.

Head lugemisisu!

Lisainfo:
Anneli Kengsepp
e-post anneli@elk.ee

Detsember 2018. Cressida Cowell „Olid kord võlurid“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Cressida Cowell ei ole eesti kirjandushuvilisele kuigi tuntud nimi. Kui aga meenutada tema menukaimat teost, 2009. aastal eestikeelsenagi ilmunud fantaasiajutustust „Kuidas taltsutada lohet?“ (Tiritamm), mille järgi valminud filmi meil hästi teatakse, oskame ilmselt juba paremini ennustada, millist elamust võib pakkuda tema uus raamat – fantaasiatriloogia esimene osa „Olid kord võlurid“.

Nagu loheraamatutes ja -filmides, toimub ka võluri-triloogia tegevus kaua aega tagasi, autori sõnul „nii igiammu, et Briti saared ei teadnud veel isegi, et nad on Briti saared“ (lk 11). Üsna loomulikuna, isegi endastmõistetavana tunduvad siis ka sel ajal toiminud võluvägi, elanud sortsid, sõdalased ja müstiline maagia, mis seda kõike varjutab. Mõndagi öeldakse otsesõnu, kuid rohkem jääb siiski saladuseks, igaühele endale arvata ja tunnetada.

Teose peategelasteks on kahe vaenutseva hõimu nooremad liikmed. Kuulsa sõdalaskuninganna Sychoraxi noorim tütar Soov tunneb end oma täiusliku ema ja vaprate õdede kõrval äpardina, sest ei ole nii osav, julge ja edukas kui nemad. Pidevalt komistab ta või rikub midagi ära, ka õppetükid eesotsas kirjutamise ja lugemisega, mida tema klannis esmatähtsaks peetakse, ei edene kuigi hästi. Sarnaselt tunneb end ka võlurikuninga Encanzo Manaja noorim poeg Zar. Võlurivägi, mis tavaliselt ilmneb teismeea alguses, pole temal veel mingeid märke ilmutanud ning poiss tunneb end läbikukkununa. Vaatamata sellele, et isa on andnud oma pojale parimad kaaslased – palju õhuhaldjaid, lumekassid, hiiglase Murdja ja nõuandja ronk Caliburni –, ei õnnestu Zaril kuidagi end tõestada ega isa ning vanemate vendade austust ja imetlust ära teenida. Meeleheide viib poisi Pahametsa, et püüda seal kinni sorts ja tema verest saadava musta maagia abil lõpuks ometi võluvõimed omandada. Kui ülesseatud lõksu satub aga Soov oma ihukaitsja abi Piigiga, ootavad noori ees uskumatud seiklused, mis panevad nad mõlemad ümber hindama nii iseennast kui ka maailma enda ümber.

Cowell oskab suurepäraselt lugejaga arvestada ja teda kaasata. Juba alates esimestest lehekülgedest võtab ta noore lugeja justkui käekõrvale ja aitab tal enda loodud fantaasiamaailmaga kontakti saada. Kõigepealt tutvustab ta põgusalt peategelasi, seejärel esitab eelloo ehk proloogi ning alles siis asub põhisündmustiku kallale. Sellegi jooksul ei unusta ta lugejat, vaid pöördub koduvalt adressaadi poole, olgu siis ütte abil või talle küsimusi esitades. Nõnda jääbki tunne, et oled Soovi ja Zariga nende elu suurel seiklusel kaasas, otse sündmuste tulipunktis – kord meeleheitel ja hirmunud, siis aga sama vapper, õiglane ja aus.

Vaatepunktiga seoses on veel üks huvitav aspekt: nimelt juba loo alguses palub jutustaja lugejal arvata, kes ta on ja millist rolli loos kannab. See on põnev arvamismäng. Jutustaja on kõikenägev ja -teadev. Tal on mälestus muistse mineviku lugudest, mis mängivad jutustuses määravat rolli, samuti suudab ta näha iga tegelase hinge, olgu selleks siis ihukaitsja abi Piik või väike õhuhaldjas, karmi maski kandev jääkülm kuninganna või enesekindlusega kimpus olev teismeline. Lisaks erinevatele aegadele liigub ta sujuvalt ja kiiresti ka erinevates ruumides: samaaegselt võib ta viibida nii sõdalaskindluses kui võlurimetsas. Jutustaja isikut kattev saladusloor jääb esimeses osas langemata.

Tekst on illustratsiooniga lausa sünergilises seoses. Noort lugejat õhutatakse kaasa mõtlema ja edasi lugema ka põneva kujunduse abil. Teksti esitatakse erinevates kirjatüüpides, elavdamiseks kasutatakse piltide allkirjastamist, jutumulle jt koomiksitest tuttavaid elemente. Vahel kulgeb lugu edasi aga ainult illustratsioonide abil. Täiskasvanud lugejainimesele, kes pidevalt sellist poputamist ei vaja, võib see kohati ka tüütuna tunduda, kuid pildilise ja pidevalt vilkuva maailmaga harjunud lapsed tunnevad taolistest nippidest ilmselt tuge.

Tõlkija Eve Laur on teinud suurepärast tööd. Polnud tõenäoliselt just kõige kergem ülesanne anda autori rikkaliku fantaasia poolt sünnitatud elukatele eestikeelsed nimed. Eriti keeruliseks tegi ülesande aga see, et mõned neist nimedest peavad omavahel kokku kõlama, teised ei tohi aga seda kindlasti mitte teha. Rääkimata veel raamatus leiduvatest vihjetest Shakespeare’i viimasele teosele „Torm“. Rohke mõttetöö on kandnud head vilja. Vahvaid leide on teisigi, näiteks kasvõi jääpurikatest naeratus kuninganna näos. Hästi on hakkama saadud ka luuletõlgetega, mis kõlavad sama lummavalt ja loitsivalt nagu originaalis.

Need, kellel peale Cowelli võluriloo lugemist iidvanast Inglismaast ja maagiast veel väheks jääb, võivad pikkade pühade ajal meelelahutuseks ja hingekosutuseks lugeda teisigi värskeid briti fantaasiaraamatuid. Näiteks Jessica Townsendi maagilist ja mahedat romaani „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid“ (Eesti Raamat) või meiegi laste seas juba üsna tuntud autori David Walliamsi uut teost „Pururikas laps“ (Tänapäev). Täiusliku meelte-elamuse saamiseks võiks lugemise kõrvale valmistada ka tassikese parimat teed, piima ja küpsistega muidugi.

Tõlkinud Eve Laur
Illustreerinud Cressida Cowell
Kirjastus Pegasus 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

8. detsembril toimub ELKs heategevuslik jõulupidu

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

8. detsembril 2018 toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja MTÜ Saagu Parem heategevuslik laste jõulupidu „Nukitsa juturada“.

Jõulupeol jagub mõnusat saginat koos Nukitsaga igale lastekirjanduse keskuse korrusele. Edgar Valteri galeriis kuulatakse koos päkapikk Leeviga talviseid metsahääli ja luuakse improviseeritud linnukoor. Pööningul satuvad lapsed muinasloosse ja sirutavad end päkapikk Säsi juhendamisel. Tegemisi juhendavad Teoteatri näitlejad. Lisaks meisterdatakse jõulukaarte, mis leiavad tee muinasjutumajast adressaadini. Peolt ei puudu ka jõuluaja oodatuim külaline jõuluvana.

Kingikott on täitunud tänu kirjastustele Tammerraamat, Draakon & Kuu, Päike ja Pilv ning Varrak.

Aasta Rosin: vastab lastekirjanik Anti Saar

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lastekirjanduse keskus andis 6. detsembril 2018 üle Aasta Rosina auhinna aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Kõigist keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Anti Saare teksti ja Urmas Viigi piltidega raamatu „Mina, Milda ja meister Michel“ (Eesti Kunstimuuseum, 2018). Sellega seoses palusime Anti Saarel vastata paarile küsimusele. 

1) Mida Aasta Rosina tunnustus Teile tähendab?

Rõõmustan Aasta Rosina üle väga, sest see kinnitab mulle, et suudan autorina jätkuvalt üllatada, pakkuda midagi, mida pole oodatud. Loodan väga, et ei anna kunagi põhjust öelda “Anti Saar oma tuntud headuses” või “vana hea Anti Saar”…

2) Mis Teie meelest selle raamatu eriliseks teeb?

Seda peaks vist pigem küsima lugejalt. Ja ma loodan, et kogu erilisus ei peitu tema jaoks raamatu hiiglaslikus formaadis. Kindlasti paistab see silma eriilmelise visuaalse lahenduse, julgete värvide ja joonistuste poolest. Mulle kui kirjutajale oli eriliseks väljakutseks etteantud ajalooline aines. N-ö tellimise peale polegi ma vist varem kirjutanud.

3) Mõni huvitav seik raamatu sünniloost…

Kirjutamine ise on seiklus, kui leiad selleks mõnusa rutiini. Selle eest aitäh sõber Kairile*, kes mulle möödunud talvel oma Pariisi korterit laenas, ja Genklubile Tartus, kus igapäevaselt üheainsa kohvi kõrval tundide kaupa pastakat vedada võisin.

*Anti Saar viitab lastekirjanik Kairi Loogile

Küsimused: Helena Koch

Foto: Dmitri Kotjuh

Aasta Rosina auhinna pälvis raamat „Mina, Milda ja meister Michel“

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskus andis 6. detsembril 2018 üle Aasta Rosina auhinna aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Kõigist keskuse töötajatest koosnev žürii valis selleks Anti Saare teksti ja Urmas Viigi piltidega raamatu „Mina, Milda ja meister Michel“ (Eesti Kunstimuuseum, 2018).

Raamat „Mina, Milda ja meister Michel“ ilmus seoses Kumu kunstimuuseumi näitusega „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ (08.06.–16.09.2018). Lugu viib lapsed seiklema nii tänasesse päeva kui ka 500 aasta tagusesse aega, mil maalikunstnik Michel Sittow elas, maalis ja rändas ringi mööda Euroopa kuningakodasid. Põneva loo ja mänguliste piltide abil tutvustatakse raamatus nii maalikunstis kasutusel olnud võtteid, vararenessansi ajastu eluolu ja kunstnikuks olemist kui ka laiemalt kunsti loomise ja uurimisega seotud teemasid.

Triin Soone: „Selle aasta võitja üllatab teemakäsitluse poolest, sest meil ei kirjutata kunstist lastele just palju. Omapärane on pildilahendus: pilt ja tekst kõnnivad väga tihedalt käsikäes, see on atraktiivne ja põnev ning kutsub süüvima-uurima. Üllatuseks on ka formaat, kuna nii suuri lasteraamatuid ilmub üliharva. See raamat on tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, ja hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.“

Auhinna võitjaid tunnustati Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd.

Vaata ka: Kolm küsimust Anti Saarele

Täiendav info: Eesti Lastekirjanduse Keskus www.elk.ee

Triin Soone
Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
617 7230, triin@elk.ee

Ilmunud on lastekirjanduse ajakiri Nukits 2018

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Nukitsa 24. number käsitleb eesti ja välismaa lastekirjandust. Ele Süvalep kirjutab asjadest tänapäeva muinasjuttudes, Jaanika Palm aegruumist värskes lastekirjanduses, Kaisa Laaksonen soome laste- ja noorekirjandusest.

Täispika 2018. aasta Nukitsa sisukorra leiab SIIT.

Nukitsat saab tellida aadressil elk@elk.ee. Tasutud arve korral saab väljaanded kätte Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Tallinn, Pikk 73, E–R 10–18, L 11–16. Väljaannete saatmisel lisanduvad postikulud. Lisaks saab Nukitsat osta lastekirjanduse keskusest kohapealt.

Ajakirja hind on 4,50 eurot.

Kertu Sillaste raamat valiti 100 parima laste- ja noorteraamatu hulka

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

2. detsembril 2018 valiti 59. Müncheni Bücherschaul välja möödunud aasta 100 parimat laste- ja noorteraamatut. Valituks osutus ka Kertu Sillaste pildiraamat “Igaüks teeb isemoodi kunsti”, mis ilmus Saksamaal 2017. aastal (tõlkis Carsten Wilms, kirjastas Kullerkupp Kinderbuch Verlag). Žüriisse kuulusid Roswitha Budeus-Budde, Hilde Elisabeth Menzel ja Ulrike Schultheis.

Kirjastaja Bettina Wilmsi sõnul rõõmustab iga kunstiõpetaja Kertu Sillaste raamatu üle, mis sobib imeliselt nii algklassi- kui kunstitundidesse: “Tegemist on jutustava aimeraamatuga, mis on rõõmsavärviliselt illustreeritud ja ärgitab lastes loovust. On uhke tunne, et Kertu on valitud selliste autorite sekka nagu Lauris Gundars ja Piotr Socha. See tunnustus on meie kirjastuse ja lastekirjanduse keskuse eduka koostöö vili.”

Münchner Bücherschau on Münchenis toimuv raamatunäitus, mida korraldatakse alates 1959. aastast. Näitusel esitleb oma raamatuid üle 300 saksakeelse kirjastuse. Üritust külastab igal aastal ligi 160 000 inimest.

Vaata ka:
Münchner Bücherschau
Kullerkupp Kinderbuch Verlag

9. detsembril jõuab eesti kunstnike näitus “Elas kord” Gdańskisse

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

9. detsembril 2018 avatakse Gdańskis Shakespeare’i teatris vendade Grimmide muinasjuttudele pühendatud illustratsiooninäitus “Elas kord…”. Näituse kuraator on Viive Noor. Näitus jääb avatuks 6. jaanuarini. 

Kuraator Viive Noor: „Näitus on väga mitmepalgeline alates kunstnikest, kellest noorimad alles alustavad oma loometeed ja vanemad on jõudnud oma elatud aastatega jätta märgatava jälje meie kunstilukku. On töid, mille adressaadiks on lapsed, ning töid, mille adressaadiks on suured inimesed. Aga nagu muinasjuttude puhul ikka – igaüks leiab oma.”

Näitusel on 59 tööga esindatud 20 kunstnikku: Sveta Aleksejeva, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Gerda Märtens, Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kertu Sillaste, Catherine Zarip, Tiina Mariam Reinsalu, Maarja Vannas-Raid ja Urmas Viik.

Näitust “Elas kord” eksponeeriti 2015.–2016. aastal eri paigus Itaalias, 2017. aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas ning Minskis. Alates 2018. aastast on näitus ringelnud Poolas.

Illustratsioon: Urmas Viik