Oktoober 2017. Iben Akerlie „Lars lol“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Noor norra autor Iben Akerlie (1988) on seni kogunud tuntust ennekõike kui näitleja, kuigi on muuhulgas töötanud ka eripedagoogina. Peale esikteose „Lars lol“ ilmumist möödunud aastal teavad Iben Akerlie nime aga tõenäoliselt ka paljud norra lapsed, sest just tema raamat kuulutati ARKi lastekirjandusauhinna võitjaks. Eestikeelse tõlke tagakaanelt loeme, et teose poolt hääletas koguni kümme tuhat last vanuses 10–13 aastat. Põhjus, miks teos võidu saavutas, saab lugedes kiiresti selgeks – realistlikud, nüüdisnoori puudutavad probleemid, mis on viidavad üksikjuhtumilt laiemale alusele ning pakuvad mõtlemisainet kauemaks kui vaid lugemisajaks, on põimitud põnevaks süžeeks ning esitatud mõnusas, kergelt humoristlikus laadis.

Raamatu ajaliseks alguspunktiks on valitud uue kooliaasta esimene päev. Teose peategelane on Amanda, kes möödunud kooliaastal oli kõrvuni armunud oma klassivenda Adamisse. Suvel on ta teinud endaga palju tööd, et poisist üle saada, kuid vaheaja lõpus selle ürituse siiski lootusetuks kuulutanud – nii südamesse on poiss talle pugenud. Uuel kooliaastal on Amandal plaan haarata härjal sarvist ja poissi lõpuks ometi kõnetada. Ehk siis märkab Adam viimaks, kuivõrd hästi nad sobida võivad. Kui tüdruk esimesel vahetunnil poisile läheneb ning küsib, kuidas tollel suvi möödus, saab ta vastuseks vaid põgusa mühatuse ja valangu poisi veepudelist. Läbimärja ja üdini õnnetuna otsustab Amanda poisi peast visata ning õppimisele ja sõpradele keskenduda.

Kui aga õpetaja otsustab ka kauaoodatud tugiõpilaste jaotamisel Amandale armsa esimese klassi juntsu asemel hoopis uue klassikaaslase, Downi sündroomiga Larsi hoolealuseks määrata, on see tüdruku jaoks liiast. Kuna neutraalsus ja tähelepanu keskpunktis oleku vältimine on talle tähtsam kui miski muu, ei näita ta oma tundeid küll välja, vaid jagab neid ainult sõprade Sari ja Kay ning vanematega. Tüdruku lähedasi Larsi diagnoos ei heiduta ja nad julgustavad teda olukorrast parimat võtma. Amandat aga häirib ikka olukorra uudsus ja teadmatus, kuidas puudega inimestega suhelda. Tasapisi võõristusest üle saades muutub tüdruk aga päev päevalt Larsiga ikka lähedasemaks ning leiab, et poisiga on vägagi huvitav koos aega veeta.

Larsiga suhtlemine valmistab raskusi ka teistele klassikaaslastele. Seda eriti põhjusel, et eelnevat selgitustööd õpilastega koolis ei tehta ning mingit ettevalmistust situatsiooniga toimetulekuks nad ei saa. Õige pea kutsuvad klassi popimad õpilased ellu veebilehe „Lars lol“ ehk „Lars laughing out loud“ (mis võiks eesti keeles kõlada kui „Larsi üle naerdes“), kuhu hakatakse koguma pilte Larsist koomilistes situatsioonides. Kui Amanda saab veebilehe loojatele jälile, teab ta küll, kuidas oleks õige käituda, kuid tegelikkuses teeb ta miskipärast hoopis vastupidi. Üks asi viib teiseni ning peagi jõuab kogu lugu avalikkuse ette. Amanda aga leiab end isolatsioonist. Sõbrad on keeranud talle selja ning emal ja isalgi on raske oma pettumust varjata.

Köitvalt ja elutruult kirjeldab kirjanik, kuivõrd lihtne on kaasa minna kiusajate kambaga ning kuivõrd raske on noorel asuda üksi grupi vastu. Ühel hetkel on Amanda sundseisus. Ta ei saa enam olla talle nii harjumuspärases ja mugavas olukorras – neutraalne ja nähtamatu, mitte kedagi häiriv ega kuidagi ette jääv. Ta peab valima, kas järgida oma südametunnistust ja astuda mõnedele inimestele vastu või eirata seda ja saavutada hetkeline rahuseis.

Raskete teemadega tegelemiseks on noor kirjanik leidnud sobivaima viisi – emotsionaalne ratsionaalsus on ühitatud mõistva toetamisega. Iben Akerlie ei noomi, tänita ega targuta, vaid kirjeldab ettetulevaid sündmusi kergelt humoristlikus võtmes, ometi olukorra tõsidust mööndes. Ta ei pisenda ega suurenda, ta vaatleb, ilma konkreetseid hinnanguid andmata, mõistes kõiki osapooli. Ilma et liigitaks tegelasi üheselt headeks või halbadeks, püüab ta mõista nende tegutsemismotiive. Igaüks võib ju vahel eksida, oluline on, mida sa siis edasi teed, näikse kirjanik ütlevat.

Tõlkinud Riina Hanso
Kirjastus Eesti Raamat, 2017
224 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

September 2017. Ali Benjamin „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Hiljuti eesti keelde jõudnud „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta“ on noore Ameerika autori Ali Benjamini esikteos, mis on võitnud rohkelt kirjandusauhindu. Tegemist on raamatuga, mille kirjeldamiseks pole raske sobivaid sõnu leida. Liigutav, mõtlemapanev, emotsionaalne, põnev on vaid mõned, mis esimesena keelele tulevad.

Raamatu peategelaseks on Susanna Swanson, teismeea künnisel olev tüdruk. End veidrikuna tundev Suzy on väikesest peale rohkem suhelnud Frannyga, kellega ta esmakordselt ujumistrennis kohtus, kohe ühise keele leidis ja sõbraks sai. Neiud mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Neile ei meeldi küll alati samad asjad, kuid nad aktsepteerivad üksteise erinevusi, peavad neid armsaks ja omapäraseks, mitte eraldavaks faktoriks. Sõbrannadel on koos lõbus ja huvitav, üheskoos leitakse lahendused ka keerukatele olukordadele.

Teiste lastega tüdrukud väga ei suhtle, nad peavad klassikaaslasi pealiskaudseiks, vaid riietest, moest ja vastassugupoolest huvitatuiks. Mida aeg edasi, seda suuremaks klassi surve sõbrannadele aga kasvab. Peagi jõuab kätte aeg, mil ka Franny muutub, talle hakkavad meeldima poisid, juuksehooldustooted ja lühikesed seelikud. Nüüd leiab ta üha enam sarnast ja siduvat teiste tüdrukutega ning peagi on Suzy jäänud päris üksi. Ta üritab meeleheitlikult endist olukorda taastada, kuid see ei anna tulemusi.

Varasemal ajal on Suzy ja Franny kokku leppinud, et kui nad muutuvad teistele tüdrukutele sarnaseks, annavad nad sellest teineteisele teada. Nüüd otsustabki Suzy Frannyle kooli viimasel päeval märku anda, et teine on muutunud pealiskaudseks ja edevaks. Sümboolselt edastatud teadaanne ei jõua aga adressaadile kohale – oodatud vabandust ja leppimist ei toimu.

Kui siis Franny suvevaheaja puhkusereisil upub, ei suuda Suzy sellega leppida, et nende viimane kohtumine selliseks kujunes. Ta kapseldub iseenda mõttemaailma, keeldub igasugusest verbaalsest suhtlusest ning hakkab otsima põhjusi, miks muidu nii hea ujuja igaveseks merevette jäi. Klassi akvaariumikülastuse ajal meduusiväljapanekut silmitsedes torkab Suzyle pähe, et Franny võis hukkuda meduusikõrvetuse tõttu. Tüdruk haarab õlekõrrest ja asub läbi viima uurimust nende põnevate veeolendite kohta. Ja kuigi uurimine on põhjalik ning analüüsib tema enda, sõbranna ja teiste klassikaaslaste suhteid, saab selgus ja sellega koos ka vabanemine ning olukorraga leppimine tulla siiski ainult koostöös teistega – rääkides.

Kogu teose jooksul keskendutakse erilisena elamise fenomenile. Miks on nii, et mõned inimesed toovad oma ainulaadse isiksuse ohvriks, et sobituda massi, samas kui teistele on nende enda mina ja omapära tähtsam kui suhtlemine kaaslastega? Kuidas mõista kaaslast, kes tundub sinust nõnda erinevana?

Kirjanik on neid tundlikke ja kõiki inimesi puudutavaid teemasid käsitlenud noortele sobivas, pidevat põnevust hoidvas laadis. Ta vaatleb teemat nüansirikkalt, lahutades ja luues kujundeid, mis lõpuks moodustavad kena terviku. Raamatu üheks siduvaks jooneks on varem teadusajakirjanikuna töötanud autori uuring ühest looduse erilisemast loomast – meduusist. Köitvalt tõmbab autor paralleele erinevate meduusiliikide ja inimese ning looduse ja noortegruppide vahel. Mõtlemisainet ning uusi vaatepunkte elule pakub teos aga kindlasti ka vanematele lugejatele.

Tõlkinud Mario Pulver
Kirjastus Pikoprint, 2017
334 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

August 2017. Ȧsa Lind „Liivahundi lood”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Põhjamaade lastekirjandust on eesti lugejad ikka armastanud. Olgu siis tegu juba klassikaks kujunenud teostega, nagu Selma Lageröfi Nils Holgerssoni reisid, Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka ja Karlssoni jutud või Tove Janssoni muumilood. Omaseks ja armsaks on meie lastele saanud ka nii mõnedki sealsed nüüdismenukid Maria Parri, Timo Parvela, Rose Lagercrantzi jpt sulest. Õige pea võivad selles reas seista juba ka Ȧsa Lindi „Liivahundi lood“.

Ajakirjanikuna töötanud Ȧsa Lind on laste- ja noortekirjanik, kes on laiemat tuntust kogunud just „Liivahundi lugudega“. Tegemist on raamatusarja esimese osaga, millele on omistatud mainekas Nils Holgerssoni auhind (2003) ja mida on tõlgitud 18 keelde. Suve hakul sai teos eesti lugejatele kättesaadavaks tunnustatud tõlkija Ülle Kiiveti vahendusel.

Raamatu peategelaseks on väike Zakarina, kes elab oma vanematega turvalist ja rahulikku suveelu. Väike kena majake mere ääres pakuks perele tõelist idülli, kui vaid vanematel tööd nii palju poleks. Ema kiirustab tihtipeale juba varahommikusele bussile, et õigeks ajaks tööle jõuda, isa kaob tundideks kabinetti või loeb võrkkiiges ajalehte. Sellistel hetkedel tunneb Zakarina end väga üksikuna. Ühel päeval, kui tüdruk mererannas isale lõksu kaevab, leiab ta augu põhjast süsimustalt läikiva nina ja säravad silmad – see on Liivahunt. Vahva loom väidab, et teab vastuseid kõigile maailma küsimustele. Kui tüdruk esitab hundile tema arvates maailma kõige keerukama küsimuse – mispärast peab isa kogu aeg ajalehte lugema –, ja hunt sellele vastust teab, on sõprus sõlmitud. Nüüdsest on Zakarina elu hoopis värvikam. Tal on alati olemas keegi, kellega mängida, rääkida ja midagi huvitavat ette võtta. Üheskoos tehakse maailma kõige raskemat tööd – mittemidagitegemist –, sõidetakse jalgrattaga, juuakse teed ja süüakse liivaküpsiseid jne.

Liivahunt pakub Zakarinale just seda, millest tüdruk hetkel kõige enam puudust tunneb. Nõrkusehetkedel sisendab hunt talle julgust ja enesekindlust, lõbustab teda, kui Zakarina nukker on, lohutab, kui vanemad tüdrukuga pahandavad, ja pakub seltsi, kui ta end üksildasena tunneb. Liivahunt annab tüdrukule ka maailma kohta vastuseid, mida keegi teine talle pakkuda ei suuda. Ta on just selline sõber, kes muudab su paremaks ning maailma sinu ümber küll avaramaks, kuid samas ka hõlmatavamaks ja turvalisemaks.

Liivahunt on justkui väikese Zakarina sisemine kompass, mis aitab tüdrukul leida teed iseendani. Kui külalised Zakarinal laulda paluvad, aga ta häbelikkuse tõttu esialgu keeldub, toob vestlus Liivahundiga soovidesse selguse ja tegutsemisjulguse. Samuti aitab Liivahunt Zakarinal mõista teiste inimeste tundeid. Kui autovõtmed kaotanud isa pahuraks muutub ja tüdrukuga riidleb, jookseb Zakarina randa Liivahundi juurde lohutust otsima. Loomakesega vesteldes aga mõistab tüdruk, miks isa nõnda käitub ning oskab hoopis ise talle toeks olla.

Raamat lõpeb vahva puändiga. Kui vanaema Zakarinale mereäärsesse väikesesse majakesse külla tuleb, näitab ta tüdrukule siledat musta kivi, millele tema vanaema uuristas tüdrukuna oma nime Brita. Zakarina suureks üllatuseks on aga nime kõrval kujutatud ka ühte talle vägagi tuttavat ja armsat looma. Kas tõesti on väikese Zakarina vanaema vanaemagi Liivahundi abil suureks kasvanud?

Tõlkinud Ülle Kiivet
Draakon & Kuu, 2017
220 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2017. Bobbie Peers „Lüriidiumivaras”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui laste käest küsida, mida nad healt raamatult ootavad, on vastus sageli üks ja seesama –seiklusi ja põnevust. „Lüriidiumivaras”, uue raamatusarja avaosa, vastab sellele kriteeriumile kindlasti imehästi.

Raamatu peategelaseks on 11-aastane William, kes elab koos vanematega Norras. Varem asus pere küll Inglismaal, kuid kui isa ja poeg sattusid koos ränka liiklusõnnetusse, mis isa ratastooli surus, otsustas pere Inglismaalt lahkuda ning kaugel põhjas uut elu alustada. William oli toona kõigest 4-aastane ning talle juhtunut ei selgitatud. Kuni tänaseni on poisile jäänud arusaamatuks nii see, miks võeti kasutusele varjunimed, kui ka see, miks kodumaalt üldse lahkuti ning kõik senised suhted katkestati.

Nüüd uues keskkonnas ja kohalikus koolis ei tunne William end kuigi koduselt, sest tal pole õnnestunud sõpru leida. Osalt on põhjus selles, et ta on kaasõpilastest vaimselt tunduvalt võimekam, kuid osalt ka poisi kompromissitust iseloomus. Õpetaja ei suuda samuti Williamiga ühist keelt leida ega tema teadmistega võistelda. Ülinupuka poisi katkematu teadmishimu ning küsimused tekitavad väiklases õpetajas vaid kohmetust ning ta tunneb oma autoriteeti seepärast ohus olevat. Tihedad konfliktid nii eakaaslaste kui ka õpetajatega sunnivad poissi üha enam enesesse tõmbuma.

Williamis tekitab suurt segadust ka see, et varem perega elanud vanaisa nendega uuele kodumaale kaasa ei tulnud – ta on nimelt jäljetult kadunud. Oma pereliikmeist on poiss just vanaisaga suuremat hingelist sidet tundnud. Talle meeldib nüüd Norraski üle kõige istuda vanaisale kuulunud kirjutuslaua taga, mõistatada seal peituvate müstiliste kujundite tähendust, uurida vanaisa raamatuid, lahendada koodmõistatusi ning meisterdada väikesi roboteid.

Peadpööritavate sündmuste algpunktiks on klassiekskursioon muuseumisse, kus poissi tõmbab vastupandamatult koodmõistatuse nimega Võimatus lahendamise poole. Kui poiss erinevalt sadadest teistest proovijatest koodi murrab, saab alguse sündmusteahel, mis viib lugeja põnevate tehnikasaavutuste ja keerukate koodide murdmise maailma, milles on oma osa kanda ka Teisel maailmasõjal, teadusspioonidel ning rohkelt võimalusi pakkuval maagilisel ainel lüriidiumil. Nimelt viiakse William õppima Inglismaale, õppima tema vanaisa, kuulsa koodimurdja loodud Posthumaansete Uuringute Instituuti. Kuigi kool ja kogu ümbritsev keskkond on uus, jäävad poisi probleemid kestma. Arusaamatused  kaasõpilastega tekitavad üha uusi kokkupõrkeid ning teadmatus, keda võib usaldada, keda mitte, sunnib poissi üha uutele eneseületustele.

Bobbie Peers on teost luues oskuslikult arvestanud noorte lugejate rahutu loomusega. Sündmused keskenduvad jõulisele, teistest tuntavalt erinevale peategelasele. Ka kõrvalliinid viivad tegevust edasi, kirjeldustele aega ja ruumi ei raisata. Kirjaniku stiil on selge ja lihtne, kuid sugugi mitte labane ja etteaimatav. Laused on lühikesed, dünaamilised, peatükkideks liigendamine optimaalne. Iga osa on paari minutiga läbitav ning lõpeb sageli huvikonksuga. Nii ei märkagi noor lugeja teost enne kõrvale panna, kuni lõpplahendus käes.

Seiklusi ja põnevust ei igatse ainult eesti lapsed. Raamatu on ligi kümme tuhat Norra last valinud aasta parimaks lasteraamatuks, kümned tõlkedki tõestavad selle soovi universaalsust.

Tõlkinud Annika Kupits
Helios Kirjastus, 2017
206 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2017. Mare Müürsepp ja Heli Lukner „Füübits. Teaduse ja tehnika esimene lugemik huvilisele lapsele“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kohe, kui „Füübits” raamatupoe lettidele jõudis, kerkis see müügiedetabelite etteotsa. Ju oli sellist teaduse ja tehnika esimest lugemikku siis väga kaua oodatud. On tõsi, et varem pole meie noortele lugejatele – alles kooliteed alustanud lastele – sellises vormis füüsika seaduspärasusi tutvustada võetud. Kasvatusteadlane ja lastekirjanik Mare Müürsepp ning füüsik Heli Lukner on ühendanud jõud ning nende koostöös valminud teos on suunatud just algkoolilastele ning läheneb teemale igati adressaaditundlikult. Ehk on suurepärase lugejatunnetuse osaliselt tinginud ka see, et materjali on koostamise käigus korduvalt lugeda antud vastavas vanuses lastele, kes siis on saanud endale huvipakkuvamaid teemasid valida ning sõnastuse arusaadavust hinnata.

Autorite poolt kasutusele võetud uudissõna füübits liidab endas kaht sõnatüve. Aabits kui tähtede ja veerimise õppimise raamat on siin liidetud sõnaga füüsika. Seega füübits on füüsika aabits, teos, mis aitab noorel lugejal saavutada esmast kontakti selle põneva teadusega.

Teemad on reastatud tähestikupõhiselt. Tore, et selles füüsikatähestiku loomises tuhinas pole oldud ülemäära ranged ja punktuaalsed. Nii ongi näiteks a-tähega kaks mõistet (aatom ning aeg), t-tähega aga koguni kuus (taevas, tasakaal, tuli, tuul, tuum, täht, tähelaps). Kui aga mõne tähe jaoks (nt o, ü) pole leitud ühtki köitvat või eakohast mõistet, pole ka punnitama hakatud.

Igale mõistele pühendavad autorid ühe paarislehekülje. Sellel on rohkelt pilti ning kuni paarkümmend lauset teema selgituseks. Need on parajad ampsakad lapsele, kellel lugemine ei pruugi veel kuigi ladus olla. Et seda veelgi lihtsamaks teha, on teksti esitamisel kasutatud joonitud aluspõhja, mis ei lase kergelt käest kaduval real kaotsi minna.

Mõlemad raamatu autorid on doktorikraadiga, seda hämmastavam nende oskus lastele keerulisi asju lihtsas vormis selgitada. Valdavas enamuses kasutatakse lühikesi lihtlauseid, sekka mõni pikem näiteid toov koondlause. Keerukaid põimlauseid sellest teosest ei leia. Olgu siis tegemist robotite, nanomaailma või skafandritega, musta augu või ilmastikunähtustega, kõige seletamisega saavad autorid huvitavalt ja liigse vahuta hakkama.

Keeleline lihtsus toob kaasa selguse ja mõistmise sügavamal tasandil – üks osa maailmast on nüüd lugejale ehk hõlmatavam. Samas on aga tekstis piisavalt palju sellist, mis lapses uusi küsimusi tekitab. Nendele aitavad vastuseid leida juba teised, põhjalikumad ja süvenenumad raamatud. Peaasi, et uudishimu ei raugeks. Hea algus selle tekitamiseks on igatahes tehtud.

Kujundanud Angelika Schneider
Tammerraamat, 2017
104 lk

 

Aprill 2017. Kathleen Glasgow „Katkine tüdruk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Glasgow-katkine-tudruk2015. aasta lõpul asutatud Päikese Kirjastuse esimene pääsuke, Leslye Waltoni „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused” jõudis lugejateni mullu kevadel. Nüüdseks on kirjastus lugejaid heade teostega kostitanud juba aasta jagu. Eriti hästi on vastu võetud noorteraamatute sari, mis selle lühikese aja jooksul on haaranud tõlkenoortekate turul ohjad kindlalt enda kätte. Sarjas on ilmunud näiteks sellised reaalelu kajastavad menuraamatud nagu Nicola Yooni „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”, Jasmine Warga „Minu süda ja teised mustad augud” ja Julie Buxbaumi „Ütle mulle kolme asja”, kõik kenas, asjatundlikus tõlkes. Hiljuti ilmunud „Katkine tüdruk” jätkab seda nauditavate noorteraamatute rida.

Raamat jutustab 17-aastasest Charlotte Davisest, kelle elu on olnud kõike muud kui lihtne ja õnnelik. Ta on kaotanud oma isa, emaga tekkinud lahkarvamuste pärast kodust ära kolinud, jäänud ilma parimast sõbrast ning elanud tänaval. Sündmuste keerises on tüdruk leidnud lohutust enesele haiget tegemises. Teos algab Charlotte’i haiglasse sattumisega. Teiste sarnase elusaatusega tüdrukutega kohtudes ja teraapiates osaledes asub tüdruk tasapisi oma elu lahti mõtestama. Kõik tundub juba liikuvat paremuse poole, kuid siis tuleb tüdrukul haiglast lahkuda. Kas Charlotte’il õnnestub murda sisseharjunud mustreid ning pöörata oma elus uus lehekülg? Kuidas seda teha, kui sul õieti kelleltki tuge pole loota?

Lisaks suurepärasele loole on autori suurimaks plussiks siirus ja ausus. Ta on sündmustest rääkides lausa jõhkralt avameelne. Suure kaaselamisega kirjeldab ta tüdruku võitlust halbadest harjumustest vabanemise raskel teel. Ta vaatleb nii tüdruku edusamme kui ka tema kõhklusi ja tagasilangusi. Kirjanik ei varja, ei ilusta, ei silu, kõik on ehe ja realistlik. Ka siis kui kirjanik pöörab pilgu sinna, kus näeb midagi, mis talle on vastumeelne, ei pööra ta pilku ära, vaid vaatleb ja analüüsib. Ta innustab otsima väljapääsu olukorrast, mis on esmapilgul lausa üle jõu käiv ning tundest, et enam üldse ei suuda.

Jõuliselt kerkib raamatus esile ümbritseva keskkonna, sõprade ja lähedaste mõju noore arengule. Charlotte’il on eriti keeruline alustada uut, tervislikku elu, sest tal pole kedagi, kellele ta julgeks või tahaks end avada. Kui ta tutvub võluva pahapoisiga, kelle kombed pole kiita, või vana tuttavaga, kes isegi veel väga tugev pole, on tagasilöögid kerged tulema. Kukkudes ning vigadest õppides leiab tüdruk viisi probleemidega toimetulekuks. Ta keskendub iseendale, otsib pidevalt tegevust ja väljendab oma emotsioone, olgu siis muusika, kunsti või töö kaudu. Nüüd suudab ta tunneli lõpus valguskiirt näha.

Raamatu järelsõnast selgub, et autor Kathleen Glasgow on ise ka enesevigastaja taustaga. Ta kirjutas selle raamatu, näitamaks enesehävituslike kalduvustega noortele, et nad ei ole oma muredega üksi. Autori sõnul on üks kahesajast 13–19-aastasest neiust enesevigastaja. Tegelikkuses on see arv aga kindlasti suurem, kuna arvestatakse vaid dokumenteeritud juhtumeid. On tore, et raamatu lõpus leiduvad abikontaktid on viidud kooskõlla meie oludega ning kohalikud noored, kel neid vaja, leiavad need kergesti üles.

Tõlkinud Eve Laur
Päikese Kirjastus, 2017
398 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Märts 2017. Ellen Niit „Onu Ööbik Öösorri tänavast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Niit-Onu-Oobik-Oosorri-tanavast-2Ligi 40 aastat tagasi sündinud onu Ööbik on lõpuks ometi saanud päris oma raamatu, kaua tehtud ja kaunikese pealekauba.

Seda meie lastekirjanduse ühe säravama looja, luuletaja ja proosakirjaniku Ellen Niidu loodud värvikat onklit võis esmakordselt kohata juba 1978. aastal lasteajakirja Täheke veergudel. Kiiresti leidis ta tee nii noorte lugejate kui ka nende vanemate südamesse. Vaatamata sellele, et onu Ööbiku jutte pole avaldatud iseseisva raamatuna, vaid ajakirjas, valikkogus „Onu Ööbiku ööpäev” (1998) jt kogumikes, pole tema hiilgus korrakski kahvatunud. Ikka on lapsevanemad jaksanud kogumikke ja ajakirju lapata, et oma lapsepõlve lemmikut oma lastele tutvustada. Nüüd pole enam lapata vaja – võib vaid riiulist raamatu haarata.

Onu Ööbik sündis praktilistel eesmärkidel. Ellen Niit on tegelaskuju tekkimist kirjeldanud nõnda: „Kui mu kaks nooremat poega olid väikesed poisid, nii 5–6-aastased, siis tulid ilmsiks nende mitmed geneetilised vead. Näiteks oli üks natuke uimane. Alati olid ta asjad kadunud. Ta pani end näiteks lõpmata aeglaselt riidesse. /…/ Ma otsustasin, et mis ma ikka nende kallal näägun, et ma kirjutan sellest mõne jutu.” (Nukits 1998, lk 8). Ometi ei kujunenud onu Ööbikust pelgalt kasvatuslikku nähtust, mis oma funktsiooni täitnuna kiiresti unustuse hõlma oleks vajunud. Oma meisterliku kirjutamisoskuse ja suurepäraste pedagoogivõimete abil oli autor loonud üldistuse, mis kenasti kirjeldab lapse olemust. Lugejagi nakatub onu Ööbiku humoorikusest ja lustakusest ning võtab vastu kutse nautida seda, mida elu parasjagu ette toob.

Raamatu avaluuletuseks on valitud „Ööbiku öölaul”, peale seda tulevad riburada pidi vanad head tuttavad, alates riidesse paneku ja vannis käimise loost kuni teatris käimise ja sünnipäeva pidamise juttudeni. Toredad on need nii esmakordsel avastamisel kui vana tutvuse värskendamisel. Erilised lemmikud aitab kiiresti üles leida raamatu lõppu lisatud sisukord.

Onu Ööbiku lugusid on varem illustreerinud nii mõnedki tuntud kunstnikud (Edgar Valter, Virve Kotkas, Maarja Undusk), raamatusse on aga täiesti uued pildid joonistanud Priit Pärn. Kui mullu ilmunud Eno Raua „Kilplasi” mitte arvestada, on Pärn meie lasteraamatuillustratsioonist mõnda aega eemal olnud. Osaliselt ilmselt just taolisest pausist tingituna mõjuvad Pärna pildid värskelt ja läbitöötatult. Kohe on näha, et kunstnik on võtnud aega, et teosesse sisse elada, mitte lihtsalt ja kiirelt järjekordse raamatuga ühele poole saanud, et kohe uue kallale asuda. Juba kaanepildist alates on onu Ööbik küll selgesti äratuntav, kuid ometi ka täiesti teistsugune. Onu Ööbikule iseloomulik kiitsakas kehakuju, ruuduline ülikond, kaabu ja tõukeratas on otse loomulikult olemas, kuid lisaks on veel miskit, mis selle vahva karakteri kaasaega toob. Pärna onu Ööbik on klassikaline ja tänapäevane ühekorraga. Illustraator lisab Ellen Niidu tekstile uusi tähendusi, laiendab põnevalt olemasolevat, pakub kirjaniku teksti kõrvale oma versiooni. Piltidel on ka rohkelt sõnalist elementi, mis omakorda lisab allusioone ja kirgastab lugemiselamust.

Olen kindel, et värske raamat vanast tuttavast onu Ööbikust saab palju uusi rahulolevaid lugejaid.

Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2017
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2017. Aino Pervik „Hädaoru kuningas”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pervik-Hadaoru-kuningasLaias laastus võib raamatud jagada kahte suurde gruppi. Esimesse kuuluvad teosed, mille lugemine võib olla küll nauditav ja tore, kuid mõni aeg peale nende käest panemist sulle nad lihtsalt ei meenu. Teise grupi moodustavad aga raamatud, mis sunnivad end korduvalt avama, lõike üle lugema ja sisu vaagima, olgu siis tänu reaalsusest saadud stiimulitele või alateadvusest pinnale kerkinud impulssidele. Aino Perviku „Hädaoru kuningas” kuulub kindlasti nende teoste hulka.

Kogenud kirjaniku värske lasteraamat on žanrilt kunstmuinasjutt. See on ilukirjanduse alaliik, mis tänu oma mitmeti tõlgendatavusele ja emotsionaalset maailma avardavatele joontele on aastasadu kütkestanud nii täiskasvanuid kui lapsi. Aino Pervik pole siin mingi erand – üsna suure osa tema loomingust moodustavadki just selles laadis teosed. „Hädaoru kuningat” lugedes tekkisid märgatavamad paralleelid iirlase Oscar Wilde’i ja taanlase Hans Christian Anderseni tekstidega. Nii Wilde’i kui ka Anderseni on peetud üldhumanistlike ideede levitajaiks, nende kõrvale sobib kindlasti ka Aino Pervik.

Loo keskmes on fantaasiamaa Hädaorg. Tegelikult on see maa küll hoopis Tulbiorg, kuid kohalik rahvas, kes kunagi mitte millegagi rahul ei ole, kutsub riiki just nõnda. Otse loomulikult ei meeldi neile ka hetkel troonil olev kuningas. Kuna Hädaoru kuningas on väiksena orvuks jäänud, siis valitseb riigis tegelikult hoopis kuri regent. Kui aga kuningas täisealiseks saab, ei taha regent võimu kuningale üle anda. Ega kuningas ise ka võimu väga igatse, sest otsustamine on raske töö. Ühel päeval aga satub kuningriiki üliõpilane, kopsakas raamatupakk kaenlas. Piirivalvurid vahistavad üliõpilase ja toovad ta kuninga ette. Nii satuvad üliõpilase raamatud kuninga kätte. Ja just siis, kui kuningas raamatut loeb, meenub talle midagi lapsepõlvest. Nüüd on kuningas valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama.

„Hädaoru kuningas” võib lugejale tunduda sünge, kohati isegi depressiivne – kõik on raamatu alguses ju nii halvasti, kui veel olla saab. Kui Andersen nägi sest hädaorust pääsu Jumala abil, siis Aino Pervik on selles suhtes märksa maisem, kannatamatum ja ettevõtlikum. Ta leiab, et oma murede lahendus tuleb julgeda ise leida. Loomulikult ei vaja keegi kiirelt sündinud rumalaid otsuseid, ainus tee õigete, rahuldust pakkuvate otsusteni on põhjalik kaalumine, ajaloo interpreteerimine ja kirjasõnast õppimine.

Gerda Märtensi omanäolised, kõigi teiste eesti raamatukunstnike omadest erinevad illustratsioonid sobivad suurepäraselt täiendama Aino Perviku tähendustest tulvil teksti. Kirjutatuga harmoneeruvad ilmekad detailid, väljendusrikas karakterikujutus ja hoolikalt läbi mõeldud värvigamma. Jõulisus ühendatuna maheduse ja sügava hoolimisega iseloomustab mõlemat loojat, praeguses ühiskonnas toimuva julget sõnastajat, tühjast-tähjast puhastatud peegelpildi kujutajat.

Juba Aino Perviku varasematest lasteraamatutest on meile tuttavad keerukad dilemmad, mille lahendus tuleb lugejal endal leida. „Hädaoru kuningas” kujutab köitvalt kõikumist võimu ja vaimu, otsustamisjulguse ja minnalaskmise, tarkuse ja rumaluse, ise mõtlemise eest vastutuse võtmise ja teistele mõtlematult takka kiitmise vahel. Kirjanik annab noorele lugejale õnge, õngenööri, konksud ja sööda. Ta näitab ette ka parimad püügiviisid ja isegi hea püügikoha jõe ääres, kuid kala tuleb siiski igal lugejal endal kinni püüda. Ja eks siis igaüks püüagi, nii nagu suudab, oma parimate oskuste ja varasema elukogemuse kohaselt.

Illustreerinud Gerda Märtens
Tänapäev, 2016
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2017. Loone Ots „Lugusid kuulsatest eestlastest”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ots-Lugusid-kuulsatest-eestlastestLastele seni peamiselt õpikuid ja tellimusteoseid ning täiskasvanutele kasvatusalast kirjandust, kultuuritegelaste elust pajatavaid näidendeid ning mälestusteose „Mustamäe valss” (2012) kirjutanud Loone Ots (kes on viimastel aastatel olnud ka Lastekaitse Liidu president) ilmutas möödunud aasta lõpul põneva lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest”. Raamat ühendab endas autori varasematest teostest tuttavaks saanud tugevused – huvi kultuuriajaloo vastu, pedagoogianded ning keeletundlikkuse.

Raamatut kätte võttes võib end tabada küll kiuslik-kahtlustavalt mõttelt, mis on see kuulsus, millele autor pealkirjas viitab. Tagakaanelt leiame kiiresti ammendava vastuse: kuulsatena käsitleb autor inimesi, kellest räägivad õpikud. Nimetatud kogumikus pakub ta lisamaterjali õpikuteksti juurde, ometi on jutud vahvad uurida ja lugeda ka siis, kui vastavat teemat koolis parasjagu vaatluse all ei ole.

Raamat algab lühikese pöördumisega lugeja poole. Sissejuhatav peatükk „Kuidas vanal ajal asjad olid” annab põgusa ülevaate ajaloost, olulisemad tegevuskohad on ära toodud kaardil. Raamatu iga alaosa algab käsitletava isiku pildi ja eludaatumitega. Lisamaterjalid aitavad teemasse kenasti sisse elada ning tuletavad meelde unustusse vajunud taustateadmised.

Teoses käsitletud kaheteistkümne kuulsa inimese seas on kirjanikke ja ajakirjanikke (Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Hella Wuolijoki), heliloojaid ja lauljaid (Miina Härma, Miliza Korjus, Gustav Ernesaks), sportlasi (Georg Lurich) ning sõjamehi ja poliitikuid (Johan Pitka, Julius Kuperjanov, Lennart Meri). Vahet ei ole, kas nad on elanud Eestis või väljaspool selle piire, saanud enne kuulsaks kodumaal või kaugetel maadel. Iga kuulsuse kohta räägib raamatu autor viis kuni kaheksa lugu tema lapsepõlvest ja kujunemisaastatest. Lood on valitud nõnda, et need ilmekalt kujutaksid peategelase karakterit ning põhjendaksid tema elukutsevalikut. Lugude ajaloolise tõepära kohta ütleb autor eessõnas, et kogu kirjapandu on „PEAAEGU tõsi”.

Valitud isikute kaudu saab käsitletud üksjagu olulisi teetähiseid meie ajaloos. Orjuse kaotamine, eestlaste jõudmine ülikooli, naiste ja meeste haridusliku ebavõrdsuse kaotamine, perekonnanimede eestistamine, küüditamine, erinevad okupatsioonid ja iseseisvusperioodid – kõiki neid sündmusi on käsitletud lastepäraselt. Autori lihtsate ja asjakohaste selgituste kaudu saab aimu ka omaaegsetest realiteetidest, nagu öömüts või toidutalong.

Loone Otsa raamat on väga julgustav. Üsna mitmel korral rõhutab ta, et noor lugejagi võib saada kunagi samasuguseks kui need mehed-naised, kellest raamatus jutustatakse. On ju nad kõik kunagi olnud lapsed, kes kardavad, kaklevad ja eksivad. Tugevalt väärtuspõhisena on see raamat praeguses kirjanduspildis erandlik. Ei kirjeldata just tihti nii veenvalt ja soojalt, kuidas käituda kontserdil või külas, miks peab vanemate sõna kuulama, mida tähendab aus mäng ning milleks on vaja head ja kaastundlikku südant. Samas ei ole teos näpuga vibutav või targutav, pigem kumab sellest sügavat usku iga lapse hingesoojusesse ja südameheadusse.

„Lugusid kuulsatest eestlastest” on tugevalt rahvuslik teos. Palju leiab toonitamist oma keele ja rahvuse austamine ja julge tunnistamine, mitte häbenemine või mahasalgamine. Samas aga suudab autor vältida liigset paatost ning õõnest isamaalisust. Raamatuga lõpule jõudnult on justkui uhkem olla – eestlased, keda autor kirjeldab, on julged, ausad, targad, sihikindlad, head ja viisakad. Igaüks tahaks selline olla. Loodetavasti sisendavad need lood meie lastelegi usku enesesse, jõudu ja sihikindlust oma unistuste püüdmise teel – olgu siis kirjaniku, sportlase, teadlase, poliitiku või põllumehena.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Menu Kirjastus, 2016
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2016. Leelo Tungal „Lumemees Ludvigi õnn”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tungal-Lumemees-Ludvigi-onn-rJõulukuu toob raamatupoodidesse palju uusi teoseid ja inimesi, kes neid ostavad. Lastele mõeldud osakondades valitseb valdavalt värvikirevus. Kargelt põhjamaistes toonides „Lumemees Ludvigi õnn” paistab sellest hulgast eredalt silma. Leelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere nimed, mille raamatu kaanelt leiame, pole lasteraamatusõpradele tundmatud. Nad mõlemad on ses valdkonnas aastakümneid tegevad olnud – ja mitte ainult lihtsalt tegevad, vaid ikka tipus figureerinud.

„Lumemees Ludvigi õnn” räägib ühest vahvast lumemehest, kellel, nagu autor ütleb, „oli kõik mida õnneks vaja: helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakast ega tuult, ja ilus pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandilõhna”. Ka elukohale polnud lumemehel midagi ette heita. Ta seisis väikese metsatuka ääres majakese lähedal, kus sai nii loomadega juttu ajada kui ka lastel silma peal hoida.

Kui aga tihased pajatavad Ludvigile jõulukuusest, mida lapsed imetlevad, tekib lumemehel soov seda samuti näha. Iga päevaga hakkab igatsus Ludvigit üha rohkem närima, kuni ei anna talle enam üldse rahu. Algul püüab ta üksi oma unistust täide viia, kui see aga ei õnnestu, hakkab lootus tasapisi kustuma. Hea, et Ludvigil tuleb mõte muret sõpradega jagada. Need kutsuvad appi ülempäkapikk Pätriku ning õige pea on lumemees Ludvig õnnelikum kui kunagi varem.

Lugu on pealtnäha lihtne, kuid selle ridade vahelt võib nutikas lugeja leida õnnelikuna elamise retsepti. Elutarkus, mida Tungal talle omasel tasasel viisil edastab, väärib kindlasti kõrva taha panekut. Jutt on täis soojust ja südamlikkust, sel puudub vähimgi irooniline kõrvalmaik. Kirjanik ei sulge küll probleemide ees silmi, kuid headust, lahkust ja lihtsust pole Tungal kunagi häbenenud. See aga pole nüüdislastekirjanduses sugugi tavaline nähtus. Juba kirjaniku varasematest teostest on tuttav ka soe huumor, mis isegi kõige tusasemale lugejale muige suunurka toob.

Raamatu illustreerija Regina Lukk-Toompere on üks hinnatumaid eesti raamatukunstnikke, kelle jõulisi ja värvikaid pilte oskavad hinnata nii väikesed kui ka suured raamatusõbrad. Tänaseks on ta illustreerinud üle 70 raamatu ning olnud selle eest ka järjepidevalt auhinnatud. Leelo Tunglaga on koostöö sujunud varemgi. Ta on meisterlikult illustreerinud nii Tungla luulekogusid („Sabaga päike” 2007, „Porgand töötab porgandina” 2013), värssjutte („Vanaema on meil nõid” 2014) kui ka pikemaid jutustusi („Siil Felix ja päkapliks Kerli”, „Siil Felix ja kriminaalne loomaaed”, „Siil Felix ja sekelduste sügis” 2004–2005).

„Lumemees Ludvigi õnn” on kunstniku eelnevate töödega võrreldes mahedam ja kargem. Eks osaliselt ole see tingitud ka teosest – on ju tegemist talveraamatuga. Raamatut sirvides silm puhkab ja naudib. Põhitoonideks on puhta valge kõrval ka selle erinevad varjundid – kerge hall, mahe beež ja teised sarnased loomulikud loodusvärvid. Aktsendiks lisatakse ka sügavsinist ja tumerohelist, tihasekollast ja porgandioranži. Detailirikkus ja läbitöötatus on ikka olnud Lukk-Toompere kaubamärk. Siingi köidab kunstniku oskus peente pisiasjade abil teksti laiendada, sellele uusi nüansse lisada. Loomade joonistamises on Toompere samuti alati tugev olnud. Ludvigi-raamatus hoiavad vaataja tähelepanu pikalt endal elutruud linnud ning mets- ja koduloomad. Paeluvalt on kujutatud ka peategelast lumemeest. Tema ilmed ja emotsioonid: nukrus, lootus, rõõm – kõik see kumab läbi ka piltidest.

„Lumemees Ludvigi õnn” on köitev raamat, milles lugu ja pildid moodustavad kokkukõlava terviku. See on kui harmoonia kehastus, mida ikka jõulude ajal igatsetakse.

Illustreerinud Regina Lukk-Toompere
Tammerraamat, 2016
23 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm