September 2018. Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Wolfgang Herrndorfi nimi ei ütle eesti lugejale tõenäoliselt eriti midagi. Kui üldse, siis vaid seda, et tegemist on saksa keeles kirjutava autoriga. Ometi on tema 2010. aastal ilmunud romaani „Tschick“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Miks me varastasime auto“) müüdud ainuüksi saksakeelsena üle kahe miljoni eksemplari, rääkimata tõlgetest kümnetesse keeltesse ja teosele omistatud auhindadest. 2016. aastal on raamatust valminud ka film „Tschick“ (režissöör Faith Akin), mida meie usinamad kinoskäijadki on ehk nägema juhtunud.

Noorteromaani „Miks me varastasime auto“ tõlke ilmumine on meie praeguses kirjanduspildis kindlasti märkimisväärt sündmus. Kõigepealt muidugi selle poolest, et tegemist on saksa keelest tõlgitud teosega. Moodustavad ju valdava osa eestindatud noorteteostest ingliskeelset päritolu, mis, ükskõik kui erilised nad ka omaette võetuna poleks, on ikkagi teatud mõttes vägagi sarnased. Nii pakubki Wolfgang Herrndorfi teos mitte ainult meeldivat, vaid tundub, et lausa hädavajalikku vaheldust, teistsugust kultuuri, keelt, olustikku, maailmanägemise viisi. Oluline mitmekesistaja on ka see, et teose peategelane on poiss. Kohtab neid ju meile tõlgitud noorteteostes märgatavalt vähem kui tüdrukuid. Ja olgugi tüdruktegelased aktiivsed, jõulised, iseseisvad, peategelasena poissi nad siiski asendada ei suuda.

„Miks me varastasime auto“ peategelaseks on 14-aastane Maik Klingenberg, eraklik, ehk isegi kergelt autistlike joontega poiss. Ta on enda arvates nõnda igav, et pole klassikaaslastelt isegi hüüdnime ära teeninud. Pärast avameelselt oma pereelu kirjeldava kirjandi klassis ettelugemist kutsuti teda mõnda aega küll Psühhoks, kuid see vaibus õige pea. Kodune elugi pole poisil kiita. Tema alkohoolikust ema, kes regulaarselt nn ilufarmi külastab ehk võõrutusravil käib, hoolib küll pojast, kuid oma pahest loobuda ei suuda.

Karm ja külm isa on temperamentse ema täielik vastand. Ta küll ei varja oma tärkavat suhet noorukese assistendi Monaga, kuid tema jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad, kuidas nende perekond teistele paistab.

Klassis vaikselt kulgev elu lööb kihama, kui sinna tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov, kelle nimega isegi õpetajatel raskusi on, nii et see kiiresti Tšikiks lüheneb. Asotsiaalse välimusega Tšikk tundub klassikaaslastele esialgu täiesti hull. Teda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid, kui ilmub kooli purjuspäi, magab tundides või saab kätte sooritamata kontrolltöid. Isegi klassi ilusaim tüdruk Tatjana Cosic jätab ta täiesti külmaks.

Maik aga on Tatjanast vägagi võlutud ja ootab kannatamatult, millal tüdruk ta oma suve hakul toimuvale suurele sünnipäevapeole kutsub. Päevad mööduvad, kingituseks joonistatav Beyonce’i pilt hakkab valmima, kuid kutset ei saabu ega saabu. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise laenatud autoga mõned tiirud teha, eriti kuna vanemad on ta kaheks nädalaks päris üksi koju jätnud. Peagi avastavad poisid end suvereisilt, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata.

Laadilt ongi romaan klassikalise road movie ilukirjanduslik variant. See on žanr, mida varemgi noortekirjanduses edukalt kasutatud. Wolfgang Herrndorf on loonud tempoka, rohkete pööretega süžee, mis haarab tahtmatult endaga kaasa. Sümpaatne on ka autori viis lugu jutustada, tema soe huumor ja mõistev hoiak. See aitab vältida liigset raskemeelsust, mis keerukaid olusid ja elu äärealadele jäävaid inimesi kirjeldades tekkida võiks.

Teekond, mille Maik ja Tšikk ette võtavad, ettetulevad seiklused, takistused ja kohatud inimesed õpetavad poistele paljutki elu kohta. Veel rohkem aga avastavad nad iseennast. Nad saavad teada, et sõprus on hindamatu, kõik on talutav, kui sul on kaaslane, kelle peale saad kindel olla, ning vahel tasub usaldada ka neid, kes seda esmapilgul ära teeninud ei ole. Oluliseks abiks teekonnal on Maiki ema õpetussõnad: kõigest saab rääkida ning mida inimesed arvavad, on ükstapuha.

Tõlkinud Terje Loogus
Kujundanud Piret Jürisoo
Eesti Raamat, 2018
212 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

August 2018. Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kunstist ei kiputa meil lastele just ülearu tihti kirjutama. Eesti autorite värskematest käsitlustest meenub vaid Kertu Sillaste kunstiliike tutvustav mudilasraamat „Igaüks teeb isemoodi kunsti“ (2016). Vastavateemalisi tõlkeraamatuidki ilmub nõnda napilt, et tühimikku ses vallas need täita ei suuda. Nii ongi suve kuumimatel päevadel ilmavalgust näinud „Mina, Milda ja meister Michel“ tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, kuid ka hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.

Mitme omanäolise lasteraamatu autor Anti Saar ja intrigeerivate pildilahenduste poolest tuntud Urmas Viik on KUMU kunstimuuseumi palvel sealse suurnäituse „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ toeks ja lisaks kokku pannud raamatu, mis aitab lastel nähtuga tihedamat kontakti saavutada. Samas ei pea teosest rõõmu tundmiseks tingimata näituseteed jalge alla võtma: Sittowi maalid on raamatus ära toodud ning raamat terviklik ka omaette.

Anti Saare jutustus Michel Sittowist ja temaaegsest kunstielust on rüütatud mõnusasse, lastele lihtsalt arusaadavasse raamjutuga vormi. Raamatu kandvateks tegelasteks on kaksikud Mattias ja Milda, kes vanemate reisi ja koduse remondi ajal elavad üliõpilasest onu Teedu juures. Kuna kunstiajalugu õppival Teedu puuduvad nii televiisor, arvuti kui ka lasteraamatud, mida Mattiasele ja Mildale unejutuks ette lugeda, tuleb noormehel miskit muud välja mõelda. Ta asub lastele rääkima lugusid maalikunstnik Michel Sittowist. Käsitletud saavad nii kunstniku lapsepõlv, kujunemine kunstnikuks, õpingud Euroopas kui ka tagasisaabumine Tallinna. Teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Nii saab noor lugeja Sittowist kuulates aimu ka kunstielust laiemalt: kuidas valmistati ette puutahvleid, millele maaliti, milliseid ülesandeid täitis õpipoiss jne. Omajagu tähelepanu pühendatakse ka 15.–16. sajandi olmele: milliseid riideid kandsid mehed ja naised, kuidas reisiti, ametit valiti jne. See aitab noorel lugeja teadmisluudele liha peale kasvatada ning mõista mitte ainult kõnealust kunstiliiki või konkreetse kunstniku töid, vaid ka elu üldisemalt. Samuti saavad noored lugejad, nagu peategelased Mattias ja Mildagi, tuttavaks mõistetega nagu lineaarperspektiiv, krakelüür või dendrokronoloogia. Kes mõistete täpse tähenduse, nimetatud isikute või paikade kohta täpsemalt teada soovib, saab lisaks uurida sõnastikku raamatu lõpus. Sealsamas on ära toodud ka Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.

Koostajate valik kasutada illustraatorina just Urmas Viiki tundub ainuõige. Viik pole viimastel aastatel just ülemäära lasteraamatuid teinud, pealegi sobib tema käekiri ja mõtteviis antud teema ja Saare tekstiga kui valatult. Illustratsioonid on mitmekülgsed, vaheldusrikkad ja intrigeerivad, läbimõeldus ja ‑töötatus paistab silma raamatu igal leheküljel. Kunstnik püüab kaasata noort lugejat-vaatajat igal võimalikul viisil: illustratsioonidele on lisatud teksti, on kasutatud kollaaži ja piltjuttu, antud lahendamiseks ülesandeid jne. Nii et ühekordsest lugemisest ja vaatamisest jääb kindlasti väheks, uurimist jätkub päevadeks.

Muuseas, KUMU näitus Michel Sittowist on avatud veel 16. septembrini.

Illustreerinud Urmas Viik
KUMU, 2018
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Juuni 2018. Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mõned nädalad tagasi ilmunud „Tilda ja tolmuingel“ oli sündmus juba enne ilmumist. Intervjuud autoriga teles ja trükimeedias, eelteated raamatupoodides ja kutsed esitlustele Eesti suuremates linnades pole meie lastekirjandusmaailmas just tavaline praktika. Küll aga on see ootuspärane sellise kaliibriga lastekirjaniku puhul nagu Kivirähk. Ettearvatult sööstis teos poodidesse jõudnult raamatumüügi edetabelite tippu.

Osaliselt võib menukus küll põhjustatud olla lugejate pikast ootusest. Ilmus ju Kivirähki viimane lasteraamat „Oskar ja asjad“ kolm aastat tagasi. Nii tuligi tema ande austajail üsna tükk aega leppida vaid lühijuttudega Tähekes või varem ilmunud loomingu meeldetuletamisega. Ootus on end aga kindlasti ära tasunud – „Tilda ja tolmuingel“ on tõesti kaua tehtud kaunikene.

Raamatu peategelaseks on tolm, ning kes muu kui Kivirähk suudaks selle nii suureks, köitvaks ja ilusaks kirjutada. Pehme, kohev, kerge, väle – just nõnda kirjeldatakse seda, mis on paljude jaoks vaid nuhtlus. Kivirähk võrdleb tolmu pehme samblaga, kassipoegade ja mesilassülemiga. Tolm oskab imekenasti tantsida ning päikeselaikudes heljuda. Tolm on miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, poleks inimestel ka mälestusi olnust. Nad unustaksid oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla. Tõesti, seda raamatut lugenuna ei suuda keegi tolmu enam vaid tüütu koristamisobjektina näha.

Sündmused keskenduvad Tildale, 9-aastasele tüdrukule, kes elab koos emaga. Tilda isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ei tema välimust, iseloomu ega asju, mida koos tehti. See, et ema keeldub tüdrukule isast rääkimast, muudab lapse ääretult kurvaks. Kui siis tüdrukul tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Nüüd hakkavad tüdrukule meenuma erinevad seigad isast: tema rohelised silmad ja punakas habe, käigud loomaaeda ja lustakad müramised. Tänu tolmuks saanud isale avaneb emagi tüdrukule hoopis uuest küljest.

Pööningutolmust sündinud olend on nähtav vaid neile, kes sündinud päikese käes, nagu näiteks Tilda. Tolmuingli mõju tunnetavad aga needki, kes olendit ei näe. Lastekodus kasvanud majanaaber Köh suudab tänu tolmule taas oma päritolu üle uhke olla ning ammuseid maitseid meenutada. Ema tööandja, kodumasinate kaupluse pirtsakas omanik Vilhelmine leiab kaua kadunud hubasuse võtme ning seeläbi ka hoolivuse. Kirjanik aga saab inspiratsiooni teose edasikirjutamiseks. Ainult linnakese kuulsaim elanik, uhkeid kodumasinaid loov teadlane Abel Ragnarson ei suuda tolmust lugu pidada ning see toob talle kaasa paratamatu huku.

Kivirähk, kes oma varasemates teostes on keskendunud tulevikunägemustele, unistustele, kujutelmadele, laseb oma uues raamatus kandvasse rolli pigem mineviku, meenutamise ja mälu. On oluline neist teemadest lasteraamatus rääkida ja teha seda noortele lugejatele arusaadavas keeles ning viisil. Kivirähk ei targuta, vaid selgitab oma ideid hulga ilmekate näidete varal.

Teose illustraator Takinada (Irina Shabarova) on lasteraamatute maailmas alles uus tegija. Värske ja uudsena, kohati ehk ka tahumatuna ta pildid mõjuvadki. Samas aga sobivad tema akvarellide pehmed toonid autori poeetilise ja melanhoolse tekstiga, nii et teost lugenuna kedagi teist illustraatorina enam ette ei kujutakski. Kirjaniku ja kunstniku ühistööna on loodud maailm, mis omanäoline ja avastamist väärt.

Kui sisule ja illustratsioonidele pole miskit ette heita, siis viriseda tahtja saab seda mõnuga teha raamatu teostuse kallal. Küljendus ei toeta mõnusat ja lõõgastavat lugemiselamust sugugi. Teksti tihedus mõjub kohati lausa rõhuvalt: tekib tunne, justkui peaks endale läbi tekstimassiivide teed murdma. Ometi eeldaks kirjutatu õhulisus ka õhurohkemaid lehekülgi, vabadust ning tühjust, mis laseks lugeja mõtetel lennata. Ja mõtteid, mis lennata tahaks, tekib raamatut lugedes küllaga, olgu lugeja siis suur või väike.

Illustreerinud Takinada
FD Distribution OÜ, 2018
142 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Mai 2018. M. G. Leonard „Mardikapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kas sina tead, kes on puidupurelased, toonesepad, paugujooksikud või põlluliivikad? Kui ei, siis võiksid lugeda M. G. Leonardi esikteost „Mardikapoiss“, mis seiklusliku süžee abil mitte ainult ei tutvusta mitmesuguseid mardikaid, vaid paneb sind ka neid armastma. Pseudonüümi taha varjuv inglanna, kes kannab kodanikunime Maya Gabrielle, oli ise varem putukakartlik, kuid on nüüd tänu oma debüütteosele sest hirmust vabanenud ning kasvatab kodus mitut mardikast lemmikut. Raamatuski ütleb ta, et pole kohanemisvõimelisemat, kütkestavamat ja eriilmelisemat liiki kui mardikalised.

„Mardikapoisi“ peategelane on 13-aastane Darkus Cuttle, eraklik poiss, kellel pole õnnestunud koolis eriti sõpru leida. Tema ema on surnud ja poiss elab loodusmuuseumis töötava isa Bartholomew’ga kahekesi. Kui siis ühel päeval tema kohusetundlikkuse poolest tuntud isa salapäraselt kaduma läheb ning politsei asja edasise uurimise kalevi alla lükkab, tuleb poisil endal saladuse jälile jõuda. Isa vend, poisi onu Maximilian on samuti teadlane. Kui ta Egiptuse väljakaevamistelt Londonisse naaseb, võtab ta Darkuse enda juurde elama. Poiss klapib boheemliku onuga hästi, eriti meeldib talle aga see, et onu arvab nagu temagi, et isa pole surnud ja tuleb lihtsalt üles leida.

Uuest koolist leitud esimesed päris sõbrad Virginia ja Bertolt usuvad samuti Darkust ning on nõus teda isaotsimisprojektis igati aitama. Kui poiss tänavalt veel ka intelligentse ninasarvikpõrnika leiab (õigem oleks küll öelda, et mardikas leiab poisi), on sündinud uurimisrühm, kes tundub esmapilgul võitmatuna. Paraku aga leidub ka neile vääriline vastane. Kurja teadlase rolli täidab pururikas disainer Lucretia Cutter, kes on loodusmuuseumi mardikaliste saali peasponsor ning, nagu hiljem selgub, ka andunud putukakollektsionäär. Siiski õnnestub lastel ja onu Maxil Darkuse isa leida ja vangistajate küüsist päästa. Suureks abiks võidu saavutamisel on ka naabermajast leitud putukad. Kuigi otsustavas lahingus õnnestub peakurjamil kaduda, olen kindel, et loo jätk vaid kinnitab Darkuse sõnu – kui meil jätkub veidike visadust ja pühendumist, oleme võitmatud.

„Mardikapoiss“ on väga põnev teos. Kirjanik haagib nii noored kui ka pisut vanemad lugejad osavalt huvikonksu otsa ja hoiab neid seal kuni teose viimaste ridadeni. Selles on ootamatuid süžeepöördeid, võluvaid karaktereid ja südantsoojendavat huumorit. Lisaks kaasahaaravusele on aga raamat, kui uskuda autorit, ka loodusteaduslikult täpne: teksti on korrigeerinud professionaalne putukauurija. Nende jaoks, kes end putukamaailma mõistetes väga koduselt ei tunne, on autor lisanud raamatu lõppu väikese sõnastiku entomoloogia põhimõistetega, mis algab sõnaga Coleoptera ja lõpeb välisskeleti mõistete selgitustega.

Siinkohal ei saa märkimata jätta teose tõlkija tublit tööd. Tõlkija Martiina Viil on võtnud vaevaks kirjutada märkusi, mis lugejatel teksti mõistmist hõlbustavad. Nii näiteks on ta tekstis sisalduvaid teadlaste nimesid (nt Howard Carter) laiendanud väikese tutvustusega. Enamik kommentaare on aga pühendatud putukaliikidele, millel eesti keeles teaduslikku nimetust veel polegi. Martiina Viil on ära toonud nii ladina- kui ka ingliskeelse nimetuse ja püüdnud neile ise inglise keele põhjal maakeelset nimetust tuletada. Selline hea näide süvenenud ja lugejakeskset tõlketööst mõjub kiirustades ja ülejala tehtud tõlgete taustal äärmiselt nauditavalt.

„Mardikapoiss“ (ingl k 2016) on esimene osa triloogiast. Raamatu lõpulehekülg lubab eesti lugejateni tuua ka järgmise osa „Mardikakuninganna“ („Beetle Queen“, ingl k 2017). Loodetavasti jätkub väljaandjail visadust ja pühendumist ning saame lugeda ka triloogia viimast osa „Mardikasõjad“ („Battle of the Beetles“, 2018).

Tõlkinud Martiina Viil
Illustreerinud Júlia Sardà
Kirjastus Tiritamm 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Aprill 2018. Håkon Øvreås „Pruune“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui raamatupoe riiulil seda lustliku kaanega lasteraamatut silmitseda, võiks arvata, et tegemist on millegi kergekaalulise ja meelelahutuslikuga. Superkangelase kostüümis poiss jalgratta kõrval, pruunist värvist tilkuv pintsel käes tõotaks justkui ohtralt nalja. Siis aga märkan kaanel kirja, et „Pruune“ on saanud Põhjamaade nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna. Intriig on püstitatud ja asun põnevusega lugema. Juba esimestest lehekülgedest saab kinnitust ammu tuntud tõsiasi: ära hinda raamatut mitte tema kaane, vaid ikka sisu järgi.

Loo peategelase Rune vanaisa sureb. Rune vanemad on haiglas, poja on nad selleks ajaks tädi Ranveigile hoida viinud. Kui isa õhtul Runele järgi tuleb ja talle vanaisa surmast teatab, suhtub poiss sellesse pealtnäha rahulikult. Vanemate küsimusele „Kas kõik on kombes?“ vastab ta alati jaatavalt, kuid on hingeliselt murtud. Olukorra teeb raskemaks see, et pärast maale kolimist pole Runel lähikonnas eriti sõpru, kellega kaotusvalu jagada. Vaid Atlaga, kellega koos onni ehitatakse, on tekkinud lähemad suhted. Teised naabruskonna lapsed kipuvad Runet ja Atlat kiusama. Tädi Ranveigi keldrist avastatud ja endale küsitud pruuni värviga plaanib Rune esialgu onni üle värvida, kui aga Anton, Pastoripoeg ja Ruben poiste hoolsa kätetöö maatasa teevad, kehastub Rune Pruuneks ning värvib peamise pahategija jalgratta öösel pruuni värviga üle. Peagi liituvad Pruunega superkangelased Mustle ja Sinika ning sündmused koguvad tuure.

Superkangelasena öistel karistusaktsioonidel olles kohtub Rune ka vanaisaga. Tähendusrikkad vestlused inimesega, keda Rune väga armastab, aitavad poisil sõlmida lahtised otsad ja kaotusega leppida.

Håkon Øvreåsi tekst on ääretult huvitav: napp ja selge, kuid sisukas. Tundub, justkui oleks autor maha kraapinud kõik liigse, jättes alles vaid selle, mis tähtis ja oluline. Tekst koosneb suures osas lühikestest lihtlausest, ometi on nende lausete ja sõnade vahele „kirjutatud“ palju sellist, mis sunnib ka lugejat iseendasse vaatama. Kuidas toime tulla leinaga? Milline on parim viis kiusamise lõpetamiseks? Kuidas leida sõpru, neid kümnete pelgalt tuttavate seast ära tunda? Kas kättemaks toob rahulolu? Need on vaid mõned küsimused, mis noore lugeja ette seatakse. Vastused tuleb igaühel endal leida, autor pakub võimalusi paljudeks lahendusteks. Paljude liigse selgitamise-targutamise haigust põdevate lasteraamatute taustal tundub teos, mis austab oma lugeja aega ja usaldab tema vastuvõtuvõimet, vägagi värskendav.

Øyvind Torseteri illustratsioonid on samuti klass omaette. Ta laiendab mõnuga kirjaniku teksti, täidab tema jäetud mõtteaugud oma tõlgendustega, surumata neid ometi lugejale peale.

Håkon Øvreåsi (1974) kohta pole internetis just üleliia materjali. Ei mingeid ülivõrdes anonüümseid kiitusi, kümnetesse keeltesse tõlkeid ega ainult 5+ lugejahinnanguid, nagu Ameerikas sageli väiksema kaliibrigagi autorite puhul tavaks. Øvreåsi teos on kui hästi hoitud saladus, millesse nüüd eesti lugejailgi ühena vähestest on võimalik piiluda.

 

Tõlkinud Minna Salmistu

Illustreerinud Øyvind Torseter

Kirjastus Varrak 2018

136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Märts 2018. Anti Saar „Seisa siin, Pärt!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Anti Saar, meie lastekirjanike noorema põlvkonna üks põnevamaid autoreid, andis hiljuti välja uue raamatu. „Seisa siin, Pärt!“ on juba teine Pärdist pajatav lugu. Esimene osa, „Pärt ei oska saltot“ nägi trükivalgust möödunud aasta lõpus. Pildiraamatutest koosnev sari on mõeldud ennekõike mudilastele, kuid pakub kindlasti äratundmisrõõmu ja elamust ka teost ette lugevatele lapsevanematele.

Sarja peategelaseks on seitsmene Pärt, kes peagi kooliteed alustab. Vanemate, vend Joosepi ja õde Leenuga elab ta hubase linnakese väikeses kortermajas. Kui sarja esimeses osas tuli poisil vastakuti seista sõnaka ja särtsaka naabritüdrukuga, kes Pärdi batuudil hüppamist arvustas, siis nüüd ootab teda ees poeskäik. Poiss läheb sinna koos isaga. Kaubad valitud, asutakse kassajärjekorda. Siis aga meenub isale, et pärm jäi võtmata. Ta palub Pärdil täis poekorviga järjekorda hoida ja kaob ise riiulite vahele. Mida vähemaks jääb inimesi poisi ees, seda ärevamaks ta muutub. Ühelt poolt on Pärt isa pärast väga mures, poisi peast käivad läbi mõtted, mis temaga kõik poesaalis juhtuda võiks. Teine suur küsimus on seotud valitud kaubaga. Mis saab siis, kui maksmise aeg kätte jõuab? Kes ja kuidas annab poetädile raha?

Anti Saare tugevuseks on suurepärane sisseelamine väikese poisi maailma. See on mõõtmatu kui kosmos, tulvil üllatusi, müstikat ja salapära. Samas aga on ses maailmas palju ka poisi elukogemusele vastavat, praktilist ja ratsionaalset. Juttu lugedes ei teki kunagi küsimust, kes tegevustikku kirjeldab – ikka ja alati on see äsja seitsmeseks saanud Pärt, mitte asine kirjanik, kes kaalutleb, kuidas oleks parem või mõjuvam. Tehtu, loodu või tehislik ei ole sõnad, mis sobiksid nende raamatute kohta. Niivõrd usutav, loomulik ja lapselikult loogiline on teos nii tunnetuslikult kui jutustamisviisilt.

Pärdi-lugude tekstid on noortele lugejatele küll kergesti jälgitavad ja kaasahaaravad, samas siiski aga ka intrigeerivad ja mõtlema ärgitavad. Kuna Pärdi olukorras on suure tõenäosusega olnud paljud, suudab lugeja end kergesti tema kohale asetada, tema tundevirvendusi jälgida ja iseenda omadega paralleele tõmmata.

Silma paistab ka see, et Anti Saar oskab näha erilist tavalise lapse argipäevas. Lihtne suvehommikune hüppamine batuudil või igapäevane poeskäik kõige asisemate toodete ostmisega on tema tegelaste silme läbi tõeline seiklus, nagu oleks tegemist tundmatute maade avastamise või eluohtlike lõvide taltsutamisega. Lapse silme läbi elu kirjeldades suudab kirjanik muljetavaldavalt hästi unustada ära oma isikliku kogemuse, alustada puhtalt lehelt. Nii tulebki jutustus värske ja meeliköitev. Nõnda, et sellest tundliku natuuri ja elava fantaasiaga Pärdi sisekosmosest loeks meeleldi veelgi.

Illustreerinud Anna Ring
Päike ja Pilv, 2018
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Veebruar 2018. Sarah Crossan „Õun ja vihm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Sarah Crossan (1981), üks edukamaid kaasaja iiri kirjanikke, pole ka eesti noortele tundmatu. Mullu ilmus meil tema tuntuim teos, siiami kaksikõdedest pajatav romaan „Üks“ (Varrak 2017), mis leidis palju vaimustunud lugejaid. Hiljuti tõlgiti eesti keelde ka „Õun ja vihm“, millel on suur potentsiaal „Ühe“ menukust korrata.

Sarah Crossan pakub oma teostes jõulisi, kuid samas tundlikke olukordi ja probleeme, mida on keerukas, peaaegu et ületamatugi lahendada. Eriti kui võtta arvesse, et nendega puutuvad kokku napi elukogemusega noored, kel niigi keeruline end maailma sobitada. Kui romaanis „Üks“ tuli teismelistel tüdrukutel õppida teineteise külge seotult olema nii üheskoos kui eraldi, siis „Õun ja vihm“ näikse küsivat, kas on võimalik armastada kedagi, kes on mitte ainult et ideaalist kaugel, vaid kohati nii enda kui teiste suhtes lausa hävituslik.

Teose peategelaseks on 13-aastane Appolinia Apostolopoulou, keda kutsutakse Apple’iks (Õun). Ta elab koos oma vanaema ja labrador Derryga. Isaga suheldakse pealiskaudselt ja harva, eriti peale seda, kui too endale uue elukaaslase on leidnud. Ema on aga pere juurest lahkunud juba 11 aastat tagasi, kui tüdruk oli veel päris pisike, ega ole sestpeale kodustega mingil moel ühendust võtnud. Apple igatseb ema väga, ta ei ole hetkekski kaotanud lootust, et ema teda armastab ning ükskord tagasi tuleb. Kui siis ema ühel päeval tüdruku kooli juurde sõidab ja temaga pärastlõuna veedab, ei suuda Apple oma õnne uskuda. Ta on kindel, et nüüd saab kõik korda ning nad elavad emaga igavesti koos õnnes ja üksmeeles. Idülli kipub aga rikkuma vanaema, kes suhtub tagasisaabunud tütresse umbusuga ega tervita teda sugugi kahel käel.

Teos on jaotatud kuueks osaks: üksindus, hirm, sõda, armastus, pettumus, luule. Iga osa on lisaks Apple’i elule tihedalt seotud ka ühe luuletusega. Nimelt on Apple’i eneseotsingutes ja ‑leidmistes suur roll uuel kirjandusõpetajal härra Gaydonil. Esialgu kõhklevalt vastu võetud õpetaja aitab oma õpilastel luule abil leida kontakti iseenda ja oma tunnetega. Igas tunnis loetakse üht temaatilist luuletust ja arutletakse selle üle. Koduseks tööks jääb luuletus isiklikule tasandile viia. Tuleb analüüsida iseenda tundeid (üksildust, hirmu, armastust jne) ja kirjutada selle põhjal sajasõnaline luule- või proosatekst. Just selline lähenemine ning imelise, hooliva ja märkava suhtumisega õpetaja päästab Apple’i suuremast emotsionaalsest krahhist, annab talle enesekindluse ning ‑usu probleemidega toimetulekuks.

Sarah Crossan räägib ausalt ja avameelselt hüljatud lastest, kes vaatamata turvalisele ja armastavale keskkonnale igatsevad ikka pärisvanemate järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist reaalsusega. Esialgu usub ta isegi keerukamatel hetkedel emast vaid paremat, tasapisi tekivad aga suhetesse mõrad, mis panevad tüdruku ema armastuses ja pühendumises kõhklema.

Ema kirjeldades on autor ambivalentsem. Kahtlemata armastab Apple’i ema oma tütart. Siiski ei suuda ta suurte elumuutustega toime tulla, vastutust võtta ja oma lapse pärast enda elu tagaplaanile jätta. Ühiskonnas, mis üha enam õhutab just isiklikku, egoistlikku õnne, naudinguid ja rahulolu, mitte teistele pühendumist, on see aina suurenev probleem. Vastutustunne enda loodud elu ees puudub, see jäetakse õnne taga ajades kellegi teise kanda. On hea, kui on vanaemasid, kes sel juhul kastanid tulest välja toovad.

Raamatu on tõlkinud Kristina Uluots. Tema töö on olnud põhjalik ning keskendunud autori mõtte ja sõnastuse edasiandmisele. Raamatu võib läbida komistusteta, lausa unustades, et tegemist on tõlke, mitte algupärandiga. Niivõrd kerge, mahlakas ja sujuv on tekst. Omaette väärtuseks on luuletõlked. Mõned neist on pärit juba varem ilmunud teostest: nt Alexander Pope’i luuletuse on tõlkinud Märt Väljataga, osa Rupert Brooke’i värsse Ene-Reet Soovik jne. Apple’i omalooming jõuab eesti noorteni aga Peep Ilmeti vaimukas, algaja luuletaja teksti suurepäraselt järele aimavas tõlgenduses.

„Õun ja vihm“ on igati nauditav teos. Selle universaalsed probleemid kutsuvad kaasa elama ja mõtlema, tegelaskujud on usutavad kogu oma ebatäiuslikkuses, tõlge aga ei takista kõige selle edasiandmist, vaid lisab niigi andekale tekstile hoogu.

Tõlkinud Kristina Uluots
Varrak, 2018
272 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2018. Epp Petrone „Võlusõnad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ühe muinasjuturaamatu ilmumine pole Eestis kindlasti kuigi eriline sündmus – on ju poeriiulid muinasjutukogudest lookas. Sellele vaatamata ilmuvad igal aastal üha uued ja uued kogumikud. Paraku on sageli tegemist ikka ühtede ja samade muinaslugudega, mida serveeritakse aasta-aastalt üha nülitumal kujul. Käiks justkui tihe võistlus, kes muinasjutud napimate sõnadega ümber jutustada suudab.

Möödunud aasta lõpul noorte lugejate ette astunud „Võlusõnad“ on aga hoopis teistsugune. Tegemist on meie kultuuriruumis suhteliselt tundmatute lugudega, mis mõjuvad üllatavalt värskelt ja avardavalt. Tõsi, alapealkiri „Ühe minuti muinasjutud“ esikaanel (mõeldud küllap lugemislaiskade lapsevanemate ostuotsust mõjutama) võib ehk andunumaid muinasjutusõpru hirmutada, kuid lugema asudes on üsna pea selge, et ühe minutiga seda raamatut küll käest panna ei raatsi.

Kogumik sisaldab 34 sügava filosoofilise sisuga mõistujuttu, millest igaühel mõndagi öelda nii noorele kui ka pisut vanemale lugejale. On loomadest ja lindudest pajatavaid lugusid ning ka neid, kus tegelasteks inimesed ja jumalad. On saamismuistendeid, valusate õppetundidega palu, aga ka naljalugusid ja sürrealistlikke jutte. Vaatamata lugude eriilmelisusele ja suurele variatiivsusele moodustub ometi tervikpilt – eriline ja eklektiline nagu maailm ja inimesed seal sees. Kenasti iseloomustab raamatut selle nimilugu „Võlusõnad“, mis pajatab noormehest, kes oma elule mõtet ja sisu otsib.

Raamatu alapealkiri vastab tõele, tegemist on tõesti nappide lugudega (1–2 väikest lehekülge), kuid selle nappuse taga pole kindlasti mitte autori oskamatus või pealiskaudsus. Igast lühikesest palast paistab ilmekalt nii autori mõte, miks just see lugu kogumikku on valitud, kui ka kirg selle edasijutustamisel. Autor on hoolikalt valinud sõnu ja väljendeid, mis taolises lühivormis mõtet paremini kannaksid. Loomulikult pole siin kohta otsesõnalisel moraalitsemisel ja õpetussõnade paksudes värvides toonitamisel. Igaüks peab ikka ise oma järeldused tegema. Mõne suunava küsimuse või selgituse on illustraator osavalt jutumullina pildi sisse sulatanud.

Muinasjuttude geograafia on võluvalt avar, kogumikus leidub nii Aafrika, Ameerika, Euroopa kui Aasia lugusid. Autori eriline sümpaatia kuulub kahtlemata Idamaade (Hiina, India) ja põlisameerika (indiaani) päritolu paladele. Ilmselgelt on nende maade filosoofia ja maailmanägemise meie mail piisavalt uudne, et köidab lisaks autorile ka paljusid lugejaid. Kasutatud kirjanduse loetelu raamatu lõpus toob kenasti ära kogumikud, kust lood on võetud. Suurem huviline, kel inglise keel suus, võib neid jutukogusid ise edasi lugeda. Kui võõrkeeled veel raskusi valmistavad, saab kätte võtta aga mõne muu eestikeelse muinasjuturaamatu. Näiteks, miks mitte meelde tuletada, millest rääkis Epp Petrone mõned aastad tagasi (2011) ilmunud kogumikus „Muinasjutte armastusest“?

Illustreerinud Kristi Kangilaski
Petrone Print, 2017
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2017. Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pühadeaeg toob raamatupoodidesse hulgaliselt uusi lasteraamatuid. Palju neist on küll uude vormi valatud vana kraam, nagu näiteks ühtesid ja samu muinasjutte sisaldavad kogumikud, mida üha uuesti, kuigi erinevate pealkirjade all ilmutatakse (sageli veel ülejala tehtud tõlkes ning mannetute illustratsioonidega). Kogenud raamatuostjat taoline pühadekraam ei ahvatle, pigem otsitakse lugemiseks midagi värsket. Õnneks leidub siiski ka uut ja pühadehõngulist, mis esile tõstmist väärib.

„Tüdruk, kellel oli saladus” on igapäevaselt Ugalas näitlejaametit pidava Kadri Lepa kolmas teos lastele. Mullu ilmusid temalt südamlik mudilasraamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku” (Päike ja Pilv) ning algklassilastele mõeldud jutustus „Poiss, kes tahtis põgeneda” (Tänapäev). „Tüdruk, kellel oli saladus” on viimati mainitu mõtteline järg, kuid on edukalt loetav ka ilma esimest osa teadmata. Mõlemad teosed on saanud tuule tiibadesse käsikirjakonkursilt „Minu esimene raamat” – poisiraamat saavutas seal teise, tüdrukuraamat aga lausa esimese koha.

Mõlema raamatu sündmused keerlevad ümber linnapoiss Mardi, kes esimeses osas on lasteaia-, teises aga juba koolipoiss. Kui esimeses osas oli sündmustiku käivitajaks vanemate puhkusereis, mis poisi vanaema juurde suve veetma viis, siis teises osas tulevad vanaema-vanaisa, suvevaheajal leitud sõber Siim ning teda kasvatav vanaema linna Mardi perele jõuluks külla. Nende kodudel hoiab silma peal Nurga-Jaanus, üksinda elav külamees, kellega Mardile on meeldinud suurte filosoofiliste teemade üle arutleda.

Poisid ja nende pered veedavad linnas lõbusalt aega: üheskoos käiakse kinos ja linna peaväljakul kuuske vaatamas, veedetakse aega mängumajas ja küpsetatakse jõulutoite. Kui Mart ühel õhtul imekauneid klaverihelisid kuuleb, sünnib poistel kiire plaan nende helide tekitaja kindlaks teha. Aga nagu sageli ikka – niipea, kui üks müsteerium lahenduse leiab, sünnivad uued mõistatused, mis samuti lahti harutada tuleb. Nii ongi Siimul ja Mardil enne jõulurahuni jõudmist palju teha, kuid õnneks leiavad nutikad tegelased keerulisematestki olukordadest sõprade ja pere toel väljapääsu.

Erinevalt paljudest teistest noortest lastekirjanikest on Kadri Lepp oma teoseis üdini aus ja julge. Avameelselt käsitleb ta näiteks üksilduse ja üksinduse temaatikat, arutleb armastuse ja sõpruse, leppimise ja lootmise olemuse üle. Teemale lähenemine pole aga ühekülgne ja ainuvõimalikke lahendusi pakkuv, vaid avatud ja mitmeid võimalikke valikuid kaaluv. Kõige selle juures ei häbene Kadri Lepp ka idülli, meeleliigutust, ehk pisukest sentimentaalsustki, aga ometi ei muuda see teost läägeks roosamannaks. Pigem tekib tunne, et elu on ilus ning kõik inimesed on head.

Tundliku ja idüllilise laadi poolest tuntud illustraatori Kadri Ilvese pildid sobivad imehästi täiendama Kadri Lepa teksti. Punnispõsksed lapsed ja triibulised villasokid, punasetäpilised kruusid ja romantilised puumajad, pikad kaltsuvaibad ja soojust õhkuvad ahjud – kõik see annab edasi kirjaniku harmoonilist maailmapilti.

Lõpetuseks: kui on tahtmine lugeda midagi ilusat, siirast ja liigutavat, midagi, mis tuletaks meelde, mis on elus oluline, tasub Kadri Lepa raamat kindlasti kätte võtta. Jõulu(ootuse)aeg saab selle kaudu uue mõõtme.

Illustreerinud Kadri Ilves
Tänapäev, 2017
125 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

November 2017. Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Kuu raamat

Eesti nüüdislastekirjanduse edukaima autori Piret Raua uue teose „Kõik minu sugulased“ ilmumine tekitas kohalikul kultuuriväljal ühe raamatu kohta ebahariliku lainetuse. Teema korjasid kiiresti üles nii raadio kui televisioon, trükimeediast ja blogijatest rääkimata. Niisuguseid rahvahulki, nagu Piret Raud oma raamatuesitlustele kokku toob, ei jagu igale kirjanikule. Mis on Piret Raua loomingus sellist, mis köidab nii täiskasvanuid kui lapsi, nii kohalikku kui rahvusvahelist lugejat?

Alates debüüdist 1995. aastal on Piret Raud avaldanud pea paarkümmend lasteraamatut ja illustreerinud nii neid kui ka teiste autorite omi. Tema loomingusse kuulub väga erinevas žanris ja laadis teoseid. On vähese teksti, kuid suure sisuga pildiraamatuid, on vahvaid jutukogusid ja pikemat-põnevat süžeed pakkuvaid jutustusi. Igas neist avaldub autor erineva nurga alt, kuid on seejuures siiski alati ja äratuntavalt tema ise: fantaasiarikas, värske pilgu ja särava sõnastusega. See kõik jätkub ka Piret Raua uusimas raamatus „Kõik minu sugulased“.

Žanrilt liigitub „Kõik minu sugulased“ jutukogude hulka. Nii välimuselt kui ka olemuselt sunnib teos ehk enam paralleele tõmbama mõned aastad tagasi ilmunud kogumikuga „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad“. Kui varasemas kogus on lugusid siduvaks niidiks sõbrad ja majakaaslased, siis uues on ühendajaks lähemad ja kaugemad sugulased.

Kogumik algab raamjutuga. Selles pajatab jutustajaks valitud Aadam talle koolitööks antud sugupuu joonistamise ülesandest, mis ei taha kuidagi õnnestuda. Nimelt on poisil liiga palju sugulasi, et nad puule ära mahuks. Et kõik pildil siiski oma koha saaksid, otsustab Aadam teha hoopis sajajalgse – iga jalg esindab seal üht tema sugulast.

Raamloole järgnevad novellid on omavahel üsna lõdvalt seotud ja soovi korral ka eraldiseisvaina käsitletavad. Need jutustavad poisi erilistest sugulastest, kellest igaüks on pisut omamoodi, veider või lausa kummaline, või siis juhtuvad nendega lood, mis tavalisuse ega realistlikkuse poolest just ei hiilga. Nii näiteks kaotab Aadami suur vend Anton jalgpalli mängides pea ega suuda seda hiljem kuidagi üles leida, nii et on sunnitud lõpuks uue pea kasvatama. Ropu suuga onu Marko saab kalal käies vee-elukatelt hüva nõu ja leiab teda ennastki häirivast olukorrast väljapääsu. Suitsusõltlane Kaupo avastab aga viisi, kuidas kaaslasi oma sõltuvusega vähem häirida.

Vaatluse alla on sattunud nii neid sugulasi, kes Aadamiga tema igapäevaelu jagavad, aeg-ajalt kohatavaid kaugemaid kaime kui ka neid, keda poiss oma silmaga näinudki pole. Raamatu viimane lugu jutustab Aadami tulevasest pojast Sassist, kes liblikana ootab, et sündida. Küllap pakub ta poisile ükskord võrratu võimaluse saada talle toredaks isaks, teistele tulevastele sugulastele aga onuks, vanaonuks või lausa vanavanaonuks. Nõnda leiab rõhutamist suguseltsidele olulisim – jätkumine ja kestmine. Sugulased hoiavad ühte, olgugi nende seas nii neid, kes oma südant jääkapis külmunud herneste kõrval hoiavad, tõelisi sigu kui ka täiesti ilmetuid tegelasi. Ühtekuuluvustunne, vastastikune austus ja armastus ning teineteise väikeste veidruste rõõmsameelne ja kannatlik talumine ühendab suguseltse kõigest hoolimata.

Lisaks süžee- ja tegelaspõhisele analüüsile pakub teos rohkelt võimalusi ka teisteks tõlgendusteks, olgu siis kasvõi autori elul põhinevaks lähenemiseks või probleemistiku seostamiseks nüüdisühiskonna valupunktidega. Ja kuigi neil lugudel on tõesti rohkelt kihte, mida avada, ning tore on teost nõnda nokkida ja nokkimise käigus ehk ühtteist ka kõrva taha panna, on eriti vahva neid lugusid lugeda mingit tagamõtet, teist või kolmandat plaani taga ajamata – lihtsalt lugeda ja nautida. Niivõrd kaasahaarav on kirjaniku fantaasialend, fabuleerimisoskus ja keel – puhas, selge, avar ja värske.

Peale sugulaste-raamatu lugemist pole kahtlustki, et Piret Raua malbe naeratuse ja leebe loomuse taga peidab end enneolematu anne, kuid kombinatsioonis töökuse, järjekindluse ja edasipüüdlikkusega vormub see loominguks, mis terviklik iseendana. Ja just see on võluv ja nauditav nii kodumaal kui siit kaugemalgi.

Illustreerinud autor
Tänapäev, 2017
116 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm