Jaanuar 2019. Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2018. Cressida Cowell „Olid kord võlurid“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Cressida Cowell ei ole eesti kirjandushuvilisele kuigi tuntud nimi. Kui aga meenutada tema menukaimat teost, 2009. aastal eestikeelsenagi ilmunud fantaasiajutustust „Kuidas taltsutada lohet?“ (Tiritamm), mille järgi valminud filmi meil hästi teatakse, oskame ilmselt juba paremini ennustada, millist elamust võib pakkuda tema uus raamat – fantaasiatriloogia esimene osa „Olid kord võlurid“.

Nagu loheraamatutes ja -filmides, toimub ka võluri-triloogia tegevus kaua aega tagasi, autori sõnul „nii igiammu, et Briti saared ei teadnud veel isegi, et nad on Briti saared“ (lk 11). Üsna loomulikuna, isegi endastmõistetavana tunduvad siis ka sel ajal toiminud võluvägi, elanud sortsid, sõdalased ja müstiline maagia, mis seda kõike varjutab. Mõndagi öeldakse otsesõnu, kuid rohkem jääb siiski saladuseks, igaühele endale arvata ja tunnetada.

Teose peategelasteks on kahe vaenutseva hõimu nooremad liikmed. Kuulsa sõdalaskuninganna Sychoraxi noorim tütar Soov tunneb end oma täiusliku ema ja vaprate õdede kõrval äpardina, sest ei ole nii osav, julge ja edukas kui nemad. Pidevalt komistab ta või rikub midagi ära, ka õppetükid eesotsas kirjutamise ja lugemisega, mida tema klannis esmatähtsaks peetakse, ei edene kuigi hästi. Sarnaselt tunneb end ka võlurikuninga Encanzo Manaja noorim poeg Zar. Võlurivägi, mis tavaliselt ilmneb teismeea alguses, pole temal veel mingeid märke ilmutanud ning poiss tunneb end läbikukkununa. Vaatamata sellele, et isa on andnud oma pojale parimad kaaslased – palju õhuhaldjaid, lumekassid, hiiglase Murdja ja nõuandja ronk Caliburni –, ei õnnestu Zaril kuidagi end tõestada ega isa ning vanemate vendade austust ja imetlust ära teenida. Meeleheide viib poisi Pahametsa, et püüda seal kinni sorts ja tema verest saadava musta maagia abil lõpuks ometi võluvõimed omandada. Kui ülesseatud lõksu satub aga Soov oma ihukaitsja abi Piigiga, ootavad noori ees uskumatud seiklused, mis panevad nad mõlemad ümber hindama nii iseennast kui ka maailma enda ümber.

Cowell oskab suurepäraselt lugejaga arvestada ja teda kaasata. Juba alates esimestest lehekülgedest võtab ta noore lugeja justkui käekõrvale ja aitab tal enda loodud fantaasiamaailmaga kontakti saada. Kõigepealt tutvustab ta põgusalt peategelasi, seejärel esitab eelloo ehk proloogi ning alles siis asub põhisündmustiku kallale. Sellegi jooksul ei unusta ta lugejat, vaid pöördub koduvalt adressaadi poole, olgu siis ütte abil või talle küsimusi esitades. Nõnda jääbki tunne, et oled Soovi ja Zariga nende elu suurel seiklusel kaasas, otse sündmuste tulipunktis – kord meeleheitel ja hirmunud, siis aga sama vapper, õiglane ja aus.

Vaatepunktiga seoses on veel üks huvitav aspekt: nimelt juba loo alguses palub jutustaja lugejal arvata, kes ta on ja millist rolli loos kannab. See on põnev arvamismäng. Jutustaja on kõikenägev ja -teadev. Tal on mälestus muistse mineviku lugudest, mis mängivad jutustuses määravat rolli, samuti suudab ta näha iga tegelase hinge, olgu selleks siis ihukaitsja abi Piik või väike õhuhaldjas, karmi maski kandev jääkülm kuninganna või enesekindlusega kimpus olev teismeline. Lisaks erinevatele aegadele liigub ta sujuvalt ja kiiresti ka erinevates ruumides: samaaegselt võib ta viibida nii sõdalaskindluses kui võlurimetsas. Jutustaja isikut kattev saladusloor jääb esimeses osas langemata.

Tekst on illustratsiooniga lausa sünergilises seoses. Noort lugejat õhutatakse kaasa mõtlema ja edasi lugema ka põneva kujunduse abil. Teksti esitatakse erinevates kirjatüüpides, elavdamiseks kasutatakse piltide allkirjastamist, jutumulle jt koomiksitest tuttavaid elemente. Vahel kulgeb lugu edasi aga ainult illustratsioonide abil. Täiskasvanud lugejainimesele, kes pidevalt sellist poputamist ei vaja, võib see kohati ka tüütuna tunduda, kuid pildilise ja pidevalt vilkuva maailmaga harjunud lapsed tunnevad taolistest nippidest ilmselt tuge.

Tõlkija Eve Laur on teinud suurepärast tööd. Polnud tõenäoliselt just kõige kergem ülesanne anda autori rikkaliku fantaasia poolt sünnitatud elukatele eestikeelsed nimed. Eriti keeruliseks tegi ülesande aga see, et mõned neist nimedest peavad omavahel kokku kõlama, teised ei tohi aga seda kindlasti mitte teha. Rääkimata veel raamatus leiduvatest vihjetest Shakespeare’i viimasele teosele „Torm“. Rohke mõttetöö on kandnud head vilja. Vahvaid leide on teisigi, näiteks kasvõi jääpurikatest naeratus kuninganna näos. Hästi on hakkama saadud ka luuletõlgetega, mis kõlavad sama lummavalt ja loitsivalt nagu originaalis.

Need, kellel peale Cowelli võluriloo lugemist iidvanast Inglismaast ja maagiast veel väheks jääb, võivad pikkade pühade ajal meelelahutuseks ja hingekosutuseks lugeda teisigi värskeid briti fantaasiaraamatuid. Näiteks Jessica Townsendi maagilist ja mahedat romaani „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid“ (Eesti Raamat) või meiegi laste seas juba üsna tuntud autori David Walliamsi uut teost „Pururikas laps“ (Tänapäev). Täiusliku meelte-elamuse saamiseks võiks lugemise kõrvale valmistada ka tassikese parimat teed, piima ja küpsistega muidugi.

Tõlkinud Eve Laur
Illustreerinud Cressida Cowell
Kirjastus Pegasus 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

November 2018. Hilli Rand „Aitäh, kõht on täis!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kahtlemata on igaühel meist mõni lastekirjanduslik toiduelamus. Praegused täiskasvanud mäletavad kindlasti Ellen Niidu Pille-Riini võitlust pudrukuhilaga, mille all leevikese pilt, või meenub kole kõhetu onu Ööbik, kes manustab küll vaevata õunu ja jäätist, kuid pudru peale kostab vaid „Mkmm!“. Või siis Leelo Tungla ilmekas luuletus, kus piimasupp piidleb pingsalt last. Näiteid on arvukalt.

Hilli Ranna ja Gerda Märtensi värske lasteraamat „Aitäh, kõht on täis!“ keskendub samuti toidutemaatikale. Tiitellehelt näeme, et kirjanik pühendab teose kõigile lastele, kel on sama närb söögiisu kui autoril lapsepõlves. Ehkki tegemist on ühe klassikalisema väikelasteraamatu teemaga, mida sadu kordi käsitletud, pole tegemist olnud kergema vastupanu teed minekuga. Sageli langetakse ju stampide, vormelite või korduste küüsi. Õnneks polegi seda aga siin juhtunud – lugu on lahendatud vahvalt ja uudselt. Kerge fantaasianüanss ja humoristlik pilk lisavad teosele samuti plusse.

Loo keskmes on väike Timmo, kellele hommikuse pudrukausi tühjendamine tundub ilmvõimatu ülesandena. Alguses on see suur kui tiik, siis juba paistab järvena ning lõpuks lausa merena. Õnneks on poisil abiks suur vend, kel ema on palunud jälgida, et lapse kõht ikka täis saaks. Kui niisama meelitamine tulemusi ei anna, kutsub vanem vend appi loomad. Alguses saavad suured pudrusuutäied suured loomad nagu karu, hunt, metssiga, seejärel pisut väiksemad nagu jänes, siil või orav. Lõpuks ongi putru alles ainult pisielukate jagu. Riismed aga saavad endale fantaasialoomad: siilkotkas, konnrebane ja sisalikjänes. Märkamatult on kadunud pudrumeri, ‑järv ja tiikki. Laual on vaid tühi pudrukauss.

Raamatu tekst on pildiga lausa sümbiootilises seoses. Näib, et omapärase käekirjaga kunstniku Gerda Märtensi illustraatoriks valimine on olnud ainuõige otsus. Kes teine olekski osanud joonistada niisuguseid elukaid, kes küll elutruud, kuid samas mõjuvad kergelt võõritavalt? Lausa hurmavad on loomade indiaanipärased pea- ja jalavõrud, kaelakeed ja mütsikesed. Meelad ja maiad on loomakeste näod maitsvat pala oodates, need aga, kes rooga liiga vähe said, on vägagi terava pilguga. Omaette korduvaks motiiviks/tegelaseks on väike elevandikujuke, mis igal pildil erinev, samuti puulehed, mis kanduvad edasi leheküljelt leheküljele. Läbitöötatus, põhjalikkus ja soov pakkuda väikese lugejale vaid parimat paistab igast illustratsioonist. Südamega tehtud töö on ka lugedes-vaadates ikka hingepaitav ja soojusest tulvil.

Vaatamata sellele, et toiduteema on lastekirjanduses ikka jõuliselt esindatud olnud, on alles viimastel aastakümnetel hakatud selle uurimisele tähelepanu pöörama. Eestis on põhjalikumad uuringud ses vallas alles ees. Rohkem on teemaga tegelenud Mari Niitra, kelle artikkel „Toidu roll lastekirjanduses“ on avaldatud Nukitsas (2013, lk 7-9).

Illustreerinud Gerda Märtens
Rahva Raamat, 2018
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2018. Kadri Hinrikus „Ära muretse mu pärast“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kadri Hinrikus on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi: ta on mullune Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat, korduv kultuurkapitali aastaauhinna ning hea lasteraamatu nominent. Rohkelt potentsiaali tunnustusteks on värskeski teoses.

„Ära muretse mu pärast“ toob noore lugeja ette kaks perekonda. Maagilise metsa Lõunanõlval elab lustakas Murueit oma seitsme tütrega. Anna ja Berta, Cita ja Dora, kaksikud Eeva ja Friida ning väikene Gerda teevad seda, mis neile parasjagu pähe tuleb. Ema küll õpetab ja juhendab neid maailma avastamisel, kuid tüdrukuid üldiselt keelama ei kipu. Niimoodi ühiselt tegutsedes saavad selgeks metsas varitsevad ohud ja lihvitud eluks vajalikud oskused.

Põhjanõlva hämaras tihnikus elaval Mureeidel on aga üksainus tütreke – Moon. Ema muretseb ta pärast alati. Ta valutab südant, kui laps liiga kauaks välja jääb või kui ta mere äärde läheb või liiga vähe riideid selga paneb. Mureeit püüab hoida oma ainukest tütart kõigest vähegi ohtlikust eemale. Nii ongi Moonile maailmas nii mõndagi keelatud, köitvaimaks meelelahutuseks on tüdrukul matemaatika. Ühel päeval aga juhtub paratamatu – Murueide vallatud tütred ja Mureeide Moon kohtuvad.

Žanrilt võiks teost pidada kunstmuinasjutuks, kuid sel on samapalju ka muinasjutule mitteomaseid jooni. Kasutatud on küll muinasjuttudes levinud maagilist numbrit seitse, tegevustik toimub väljamõeldud maal Lõunanõlva ja Põhjanõlva vahel mere ääres, aeg on määratlemata jne, kuid tegemist pole kindlasti klassikalise muinaslooga, mis ühtse tegevustiku arengu tõusu ja kulminatsiooni kaudu lõpplahenduse poole sõuab. Kadri Hinrikuse tekst on märksa haralisem ja sellest tulenevalt ka rohkem tõlgendusvõimalusi pakkuv. Suurem psühholoogilisus ja dilemmade püstitamine ongi see, mis raamatu nii võluvaks muudab.

Tekstisse lisavad kihte elutruult mitmeplaanilised ja arenevad karakterid. Tegelaskujude avamiseks kasutab Kadri Hinrikus lisaks kirjeldusele ka ohtralt sisekaemust. Nii näiteks kujutab kirjanik Mooni teose algusosas sõnakuuleliku tütrena, kes ema vaateid igati jagab, järgneb uudishimu ja lust uutest tegevustest, seejärel vaadeldakse aga Mooni hingepiinu ema eest saladuse hoidmisel. Loo lõpuosas näeme tüdruku tumedamaid tunge. Sellist mitmekülgsust oskab noor lugeja hinnata, teab ju temagi oma napile elukogemusele tuginedes, et igaühes on peidus erinevaid tundeid.

Kadri Hinrikuse suurim pluss on ikka olnud elu märkamine. Ühiskonnas õhus olev on tema teostes järjepidevalt kajastamist leidnud. Laste vaesus ja üksildus, kärgpered ja vanemate pidetus – need on vaid mõned teemad, mis elu avali vaatlejal kahe silma vahele jääda ei saa. Oma uues teoses näikse kirjanik küsivat, kust tulevad lumehelbekesed, miks neid just nüüd nii palju on ning mida teha, et kasvada saaksid tublid, eluterved ja optimistlikud lapsed. Vastus, nagu ikka, ei peitu mitte lastes, vaid pigem neid kasvatavates täiskasvanutes. Kui palju kergem on lihtsalt ohule viidates keelata, selle asemel et õpetada ohte vältima! On meil piisavalt mahti, et koos oma lastega tegutseda, heade ja halbade valikute tagamaid selgita? Kas raatsime lasta lastel ise oma valikuid teha või kammitseme neid oma elutarkusega põhjendades? Kelle huvides me nõnda teeme?

Kadri Hinrikus näikse mõistvat, et vanemate mure oma lapse pärast ei lõpe kunagi, kuid rõhutab, et selle taustal ei tohiks unustada ka elurõõmu ja tegutsemislusti. Usk, et meie lapsed on vähemalt sama targad kui meie ning võimelised ise oma otsused tegema ja selle eest ka vastutuse võtma, jääb teose lõpus kajama.

Loo muinasjutulisust rõhutavad Katrin Ehrichi illustratsioonid. Need on juba alates kaanepildist võluvalt poeetilised, aidates noorel lugejal enne tekstini jõudmist raamatuilma siseneda. Mahe rohekas-pruunikas koloriit loob kena tausta, mida maitsekalt täiendatakse särtsakate punaste ja oranžide, sügavlillade või hallide lisandustega. Emotsioon on selgesti tunnetatav näoilmetest, kuulugu need siis inimestele, loomadele või lindudele. Värsked ja vaimukad on ka peatükkide algusvinjetid. Harmooniliselt liiguvad need aastaaegade rütmis, luues mahedat meeleolu ja suunates lugejat delikaatselt sõnadeni, sealt edasi aga juba omaenda mõteteni.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Tammerraamat, 2018
68 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2018. Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Wolfgang Herrndorfi nimi ei ütle eesti lugejale tõenäoliselt eriti midagi. Kui üldse, siis vaid seda, et tegemist on saksa keeles kirjutava autoriga. Ometi on tema 2010. aastal ilmunud romaani „Tschick“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Miks me varastasime auto“) müüdud ainuüksi saksakeelsena üle kahe miljoni eksemplari, rääkimata tõlgetest kümnetesse keeltesse ja teosele omistatud auhindadest. 2016. aastal on raamatust valminud ka film „Tschick“ (režissöör Faith Akin), mida meie usinamad kinoskäijadki on ehk nägema juhtunud.

Noorteromaani „Miks me varastasime auto“ tõlke ilmumine on meie praeguses kirjanduspildis kindlasti märkimisväärt sündmus. Kõigepealt muidugi selle poolest, et tegemist on saksa keelest tõlgitud teosega. Moodustavad ju valdava osa eestindatud noorteteostest ingliskeelset päritolu, mis, ükskõik kui erilised nad ka omaette võetuna poleks, on ikkagi teatud mõttes vägagi sarnased. Nii pakubki Wolfgang Herrndorfi teos mitte ainult meeldivat, vaid tundub, et lausa hädavajalikku vaheldust, teistsugust kultuuri, keelt, olustikku, maailmanägemise viisi. Oluline mitmekesistaja on ka see, et teose peategelane on poiss. Kohtab neid ju meile tõlgitud noorteteostes märgatavalt vähem kui tüdrukuid. Ja olgugi tüdruktegelased aktiivsed, jõulised, iseseisvad, peategelasena poissi nad siiski asendada ei suuda.

„Miks me varastasime auto“ peategelaseks on 14-aastane Maik Klingenberg, eraklik, ehk isegi kergelt autistlike joontega poiss. Ta on enda arvates nõnda igav, et pole klassikaaslastelt isegi hüüdnime ära teeninud. Pärast avameelselt oma pereelu kirjeldava kirjandi klassis ettelugemist kutsuti teda mõnda aega küll Psühhoks, kuid see vaibus õige pea. Kodune elugi pole poisil kiita. Tema alkohoolikust ema, kes regulaarselt nn ilufarmi külastab ehk võõrutusravil käib, hoolib küll pojast, kuid oma pahest loobuda ei suuda.

Karm ja külm isa on temperamentse ema täielik vastand. Ta küll ei varja oma tärkavat suhet noorukese assistendi Monaga, kuid tema jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad, kuidas nende perekond teistele paistab.

Klassis vaikselt kulgev elu lööb kihama, kui sinna tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov, kelle nimega isegi õpetajatel raskusi on, nii et see kiiresti Tšikiks lüheneb. Asotsiaalse välimusega Tšikk tundub klassikaaslastele esialgu täiesti hull. Teda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid, kui ilmub kooli purjuspäi, magab tundides või saab kätte sooritamata kontrolltöid. Isegi klassi ilusaim tüdruk Tatjana Cosic jätab ta täiesti külmaks.

Maik aga on Tatjanast vägagi võlutud ja ootab kannatamatult, millal tüdruk ta oma suve hakul toimuvale suurele sünnipäevapeole kutsub. Päevad mööduvad, kingituseks joonistatav Beyonce’i pilt hakkab valmima, kuid kutset ei saabu ega saabu. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise laenatud autoga mõned tiirud teha, eriti kuna vanemad on ta kaheks nädalaks päris üksi koju jätnud. Peagi avastavad poisid end suvereisilt, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata.

Laadilt ongi romaan klassikalise road movie ilukirjanduslik variant. See on žanr, mida varemgi noortekirjanduses edukalt kasutatud. Wolfgang Herrndorf on loonud tempoka, rohkete pööretega süžee, mis haarab tahtmatult endaga kaasa. Sümpaatne on ka autori viis lugu jutustada, tema soe huumor ja mõistev hoiak. See aitab vältida liigset raskemeelsust, mis keerukaid olusid ja elu äärealadele jäävaid inimesi kirjeldades tekkida võiks.

Teekond, mille Maik ja Tšikk ette võtavad, ettetulevad seiklused, takistused ja kohatud inimesed õpetavad poistele paljutki elu kohta. Veel rohkem aga avastavad nad iseennast. Nad saavad teada, et sõprus on hindamatu, kõik on talutav, kui sul on kaaslane, kelle peale saad kindel olla, ning vahel tasub usaldada ka neid, kes seda esmapilgul ära teeninud ei ole. Oluliseks abiks teekonnal on Maiki ema õpetussõnad: kõigest saab rääkida ning mida inimesed arvavad, on ükstapuha.

Tõlkinud Terje Loogus
Kujundanud Piret Jürisoo
Eesti Raamat, 2018
212 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

August 2018. Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kunstist ei kiputa meil lastele just ülearu tihti kirjutama. Eesti autorite värskematest käsitlustest meenub vaid Kertu Sillaste kunstiliike tutvustav mudilasraamat „Igaüks teeb isemoodi kunsti“ (2016). Vastavateemalisi tõlkeraamatuidki ilmub nõnda napilt, et tühimikku ses vallas need täita ei suuda. Nii ongi suve kuumimatel päevadel ilmavalgust näinud „Mina, Milda ja meister Michel“ tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, kuid ka hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.

Mitme omanäolise lasteraamatu autor Anti Saar ja intrigeerivate pildilahenduste poolest tuntud Urmas Viik on KUMU kunstimuuseumi palvel sealse suurnäituse „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ toeks ja lisaks kokku pannud raamatu, mis aitab lastel nähtuga tihedamat kontakti saavutada. Samas ei pea teosest rõõmu tundmiseks tingimata näituseteed jalge alla võtma: Sittowi maalid on raamatus ära toodud ning raamat terviklik ka omaette.

Anti Saare jutustus Michel Sittowist ja temaaegsest kunstielust on rüütatud mõnusasse, lastele lihtsalt arusaadavasse raamjutuga vormi. Raamatu kandvateks tegelasteks on kaksikud Mattias ja Milda, kes vanemate reisi ja koduse remondi ajal elavad üliõpilasest onu Teedu juures. Kuna kunstiajalugu õppival Teedu puuduvad nii televiisor, arvuti kui ka lasteraamatud, mida Mattiasele ja Mildale unejutuks ette lugeda, tuleb noormehel miskit muud välja mõelda. Ta asub lastele rääkima lugusid maalikunstnik Michel Sittowist. Käsitletud saavad nii kunstniku lapsepõlv, kujunemine kunstnikuks, õpingud Euroopas kui ka tagasisaabumine Tallinna. Teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Nii saab noor lugeja Sittowist kuulates aimu ka kunstielust laiemalt: kuidas valmistati ette puutahvleid, millele maaliti, milliseid ülesandeid täitis õpipoiss jne. Omajagu tähelepanu pühendatakse ka 15.–16. sajandi olmele: milliseid riideid kandsid mehed ja naised, kuidas reisiti, ametit valiti jne. See aitab noorel lugeja teadmisluudele liha peale kasvatada ning mõista mitte ainult kõnealust kunstiliiki või konkreetse kunstniku töid, vaid ka elu üldisemalt. Samuti saavad noored lugejad, nagu peategelased Mattias ja Mildagi, tuttavaks mõistetega nagu lineaarperspektiiv, krakelüür või dendrokronoloogia. Kes mõistete täpse tähenduse, nimetatud isikute või paikade kohta täpsemalt teada soovib, saab lisaks uurida sõnastikku raamatu lõpus. Sealsamas on ära toodud ka Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.

Koostajate valik kasutada illustraatorina just Urmas Viiki tundub ainuõige. Viik pole viimastel aastatel just ülemäära lasteraamatuid teinud, pealegi sobib tema käekiri ja mõtteviis antud teema ja Saare tekstiga kui valatult. Illustratsioonid on mitmekülgsed, vaheldusrikkad ja intrigeerivad, läbimõeldus ja ‑töötatus paistab silma raamatu igal leheküljel. Kunstnik püüab kaasata noort lugejat-vaatajat igal võimalikul viisil: illustratsioonidele on lisatud teksti, on kasutatud kollaaži ja piltjuttu, antud lahendamiseks ülesandeid jne. Nii et ühekordsest lugemisest ja vaatamisest jääb kindlasti väheks, uurimist jätkub päevadeks.

Muuseas, KUMU näitus Michel Sittowist on avatud veel 16. septembrini.

Illustreerinud Urmas Viik
KUMU, 2018
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Juuni 2018. Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mõned nädalad tagasi ilmunud „Tilda ja tolmuingel“ oli sündmus juba enne ilmumist. Intervjuud autoriga teles ja trükimeedias, eelteated raamatupoodides ja kutsed esitlustele Eesti suuremates linnades pole meie lastekirjandusmaailmas just tavaline praktika. Küll aga on see ootuspärane sellise kaliibriga lastekirjaniku puhul nagu Kivirähk. Ettearvatult sööstis teos poodidesse jõudnult raamatumüügi edetabelite tippu.

Osaliselt võib menukus küll põhjustatud olla lugejate pikast ootusest. Ilmus ju Kivirähki viimane lasteraamat „Oskar ja asjad“ kolm aastat tagasi. Nii tuligi tema ande austajail üsna tükk aega leppida vaid lühijuttudega Tähekes või varem ilmunud loomingu meeldetuletamisega. Ootus on end aga kindlasti ära tasunud – „Tilda ja tolmuingel“ on tõesti kaua tehtud kaunikene.

Raamatu peategelaseks on tolm, ning kes muu kui Kivirähk suudaks selle nii suureks, köitvaks ja ilusaks kirjutada. Pehme, kohev, kerge, väle – just nõnda kirjeldatakse seda, mis on paljude jaoks vaid nuhtlus. Kivirähk võrdleb tolmu pehme samblaga, kassipoegade ja mesilassülemiga. Tolm oskab imekenasti tantsida ning päikeselaikudes heljuda. Tolm on miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, poleks inimestel ka mälestusi olnust. Nad unustaksid oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla. Tõesti, seda raamatut lugenuna ei suuda keegi tolmu enam vaid tüütu koristamisobjektina näha.

Sündmused keskenduvad Tildale, 9-aastasele tüdrukule, kes elab koos emaga. Tilda isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ei tema välimust, iseloomu ega asju, mida koos tehti. See, et ema keeldub tüdrukule isast rääkimast, muudab lapse ääretult kurvaks. Kui siis tüdrukul tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Nüüd hakkavad tüdrukule meenuma erinevad seigad isast: tema rohelised silmad ja punakas habe, käigud loomaaeda ja lustakad müramised. Tänu tolmuks saanud isale avaneb emagi tüdrukule hoopis uuest küljest.

Pööningutolmust sündinud olend on nähtav vaid neile, kes sündinud päikese käes, nagu näiteks Tilda. Tolmuingli mõju tunnetavad aga needki, kes olendit ei näe. Lastekodus kasvanud majanaaber Köh suudab tänu tolmule taas oma päritolu üle uhke olla ning ammuseid maitseid meenutada. Ema tööandja, kodumasinate kaupluse pirtsakas omanik Vilhelmine leiab kaua kadunud hubasuse võtme ning seeläbi ka hoolivuse. Kirjanik aga saab inspiratsiooni teose edasikirjutamiseks. Ainult linnakese kuulsaim elanik, uhkeid kodumasinaid loov teadlane Abel Ragnarson ei suuda tolmust lugu pidada ning see toob talle kaasa paratamatu huku.

Kivirähk, kes oma varasemates teostes on keskendunud tulevikunägemustele, unistustele, kujutelmadele, laseb oma uues raamatus kandvasse rolli pigem mineviku, meenutamise ja mälu. On oluline neist teemadest lasteraamatus rääkida ja teha seda noortele lugejatele arusaadavas keeles ning viisil. Kivirähk ei targuta, vaid selgitab oma ideid hulga ilmekate näidete varal.

Teose illustraator Takinada (Irina Shabarova) on lasteraamatute maailmas alles uus tegija. Värske ja uudsena, kohati ehk ka tahumatuna ta pildid mõjuvadki. Samas aga sobivad tema akvarellide pehmed toonid autori poeetilise ja melanhoolse tekstiga, nii et teost lugenuna kedagi teist illustraatorina enam ette ei kujutakski. Kirjaniku ja kunstniku ühistööna on loodud maailm, mis omanäoline ja avastamist väärt.

Kui sisule ja illustratsioonidele pole miskit ette heita, siis viriseda tahtja saab seda mõnuga teha raamatu teostuse kallal. Küljendus ei toeta mõnusat ja lõõgastavat lugemiselamust sugugi. Teksti tihedus mõjub kohati lausa rõhuvalt: tekib tunne, justkui peaks endale läbi tekstimassiivide teed murdma. Ometi eeldaks kirjutatu õhulisus ka õhurohkemaid lehekülgi, vabadust ning tühjust, mis laseks lugeja mõtetel lennata. Ja mõtteid, mis lennata tahaks, tekib raamatut lugedes küllaga, olgu lugeja siis suur või väike.

Illustreerinud Takinada
FD Distribution OÜ, 2018
142 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

Mai 2018. M. G. Leonard „Mardikapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kas sina tead, kes on puidupurelased, toonesepad, paugujooksikud või põlluliivikad? Kui ei, siis võiksid lugeda M. G. Leonardi esikteost „Mardikapoiss“, mis seiklusliku süžee abil mitte ainult ei tutvusta mitmesuguseid mardikaid, vaid paneb sind ka neid armastma. Pseudonüümi taha varjuv inglanna, kes kannab kodanikunime Maya Gabrielle, oli ise varem putukakartlik, kuid on nüüd tänu oma debüütteosele sest hirmust vabanenud ning kasvatab kodus mitut mardikast lemmikut. Raamatuski ütleb ta, et pole kohanemisvõimelisemat, kütkestavamat ja eriilmelisemat liiki kui mardikalised.

„Mardikapoisi“ peategelane on 13-aastane Darkus Cuttle, eraklik poiss, kellel pole õnnestunud koolis eriti sõpru leida. Tema ema on surnud ja poiss elab loodusmuuseumis töötava isa Bartholomew’ga kahekesi. Kui siis ühel päeval tema kohusetundlikkuse poolest tuntud isa salapäraselt kaduma läheb ning politsei asja edasise uurimise kalevi alla lükkab, tuleb poisil endal saladuse jälile jõuda. Isa vend, poisi onu Maximilian on samuti teadlane. Kui ta Egiptuse väljakaevamistelt Londonisse naaseb, võtab ta Darkuse enda juurde elama. Poiss klapib boheemliku onuga hästi, eriti meeldib talle aga see, et onu arvab nagu temagi, et isa pole surnud ja tuleb lihtsalt üles leida.

Uuest koolist leitud esimesed päris sõbrad Virginia ja Bertolt usuvad samuti Darkust ning on nõus teda isaotsimisprojektis igati aitama. Kui poiss tänavalt veel ka intelligentse ninasarvikpõrnika leiab (õigem oleks küll öelda, et mardikas leiab poisi), on sündinud uurimisrühm, kes tundub esmapilgul võitmatuna. Paraku aga leidub ka neile vääriline vastane. Kurja teadlase rolli täidab pururikas disainer Lucretia Cutter, kes on loodusmuuseumi mardikaliste saali peasponsor ning, nagu hiljem selgub, ka andunud putukakollektsionäär. Siiski õnnestub lastel ja onu Maxil Darkuse isa leida ja vangistajate küüsist päästa. Suureks abiks võidu saavutamisel on ka naabermajast leitud putukad. Kuigi otsustavas lahingus õnnestub peakurjamil kaduda, olen kindel, et loo jätk vaid kinnitab Darkuse sõnu – kui meil jätkub veidike visadust ja pühendumist, oleme võitmatud.

„Mardikapoiss“ on väga põnev teos. Kirjanik haagib nii noored kui ka pisut vanemad lugejad osavalt huvikonksu otsa ja hoiab neid seal kuni teose viimaste ridadeni. Selles on ootamatuid süžeepöördeid, võluvaid karaktereid ja südantsoojendavat huumorit. Lisaks kaasahaaravusele on aga raamat, kui uskuda autorit, ka loodusteaduslikult täpne: teksti on korrigeerinud professionaalne putukauurija. Nende jaoks, kes end putukamaailma mõistetes väga koduselt ei tunne, on autor lisanud raamatu lõppu väikese sõnastiku entomoloogia põhimõistetega, mis algab sõnaga Coleoptera ja lõpeb välisskeleti mõistete selgitustega.

Siinkohal ei saa märkimata jätta teose tõlkija tublit tööd. Tõlkija Martiina Viil on võtnud vaevaks kirjutada märkusi, mis lugejatel teksti mõistmist hõlbustavad. Nii näiteks on ta tekstis sisalduvaid teadlaste nimesid (nt Howard Carter) laiendanud väikese tutvustusega. Enamik kommentaare on aga pühendatud putukaliikidele, millel eesti keeles teaduslikku nimetust veel polegi. Martiina Viil on ära toonud nii ladina- kui ka ingliskeelse nimetuse ja püüdnud neile ise inglise keele põhjal maakeelset nimetust tuletada. Selline hea näide süvenenud ja lugejakeskset tõlketööst mõjub kiirustades ja ülejala tehtud tõlgete taustal äärmiselt nauditavalt.

„Mardikapoiss“ (ingl k 2016) on esimene osa triloogiast. Raamatu lõpulehekülg lubab eesti lugejateni tuua ka järgmise osa „Mardikakuninganna“ („Beetle Queen“, ingl k 2017). Loodetavasti jätkub väljaandjail visadust ja pühendumist ning saame lugeda ka triloogia viimast osa „Mardikasõjad“ („Battle of the Beetles“, 2018).

Tõlkinud Martiina Viil
Illustreerinud Júlia Sardà
Kirjastus Tiritamm 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Aprill 2018. Håkon Øvreås „Pruune“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui raamatupoe riiulil seda lustliku kaanega lasteraamatut silmitseda, võiks arvata, et tegemist on millegi kergekaalulise ja meelelahutuslikuga. Superkangelase kostüümis poiss jalgratta kõrval, pruunist värvist tilkuv pintsel käes tõotaks justkui ohtralt nalja. Siis aga märkan kaanel kirja, et „Pruune“ on saanud Põhjamaade nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna. Intriig on püstitatud ja asun põnevusega lugema. Juba esimestest lehekülgedest saab kinnitust ammu tuntud tõsiasi: ära hinda raamatut mitte tema kaane, vaid ikka sisu järgi.

Loo peategelase Rune vanaisa sureb. Rune vanemad on haiglas, poja on nad selleks ajaks tädi Ranveigile hoida viinud. Kui isa õhtul Runele järgi tuleb ja talle vanaisa surmast teatab, suhtub poiss sellesse pealtnäha rahulikult. Vanemate küsimusele „Kas kõik on kombes?“ vastab ta alati jaatavalt, kuid on hingeliselt murtud. Olukorra teeb raskemaks see, et pärast maale kolimist pole Runel lähikonnas eriti sõpru, kellega kaotusvalu jagada. Vaid Atlaga, kellega koos onni ehitatakse, on tekkinud lähemad suhted. Teised naabruskonna lapsed kipuvad Runet ja Atlat kiusama. Tädi Ranveigi keldrist avastatud ja endale küsitud pruuni värviga plaanib Rune esialgu onni üle värvida, kui aga Anton, Pastoripoeg ja Ruben poiste hoolsa kätetöö maatasa teevad, kehastub Rune Pruuneks ning värvib peamise pahategija jalgratta öösel pruuni värviga üle. Peagi liituvad Pruunega superkangelased Mustle ja Sinika ning sündmused koguvad tuure.

Superkangelasena öistel karistusaktsioonidel olles kohtub Rune ka vanaisaga. Tähendusrikkad vestlused inimesega, keda Rune väga armastab, aitavad poisil sõlmida lahtised otsad ja kaotusega leppida.

Håkon Øvreåsi tekst on ääretult huvitav: napp ja selge, kuid sisukas. Tundub, justkui oleks autor maha kraapinud kõik liigse, jättes alles vaid selle, mis tähtis ja oluline. Tekst koosneb suures osas lühikestest lihtlausest, ometi on nende lausete ja sõnade vahele „kirjutatud“ palju sellist, mis sunnib ka lugejat iseendasse vaatama. Kuidas toime tulla leinaga? Milline on parim viis kiusamise lõpetamiseks? Kuidas leida sõpru, neid kümnete pelgalt tuttavate seast ära tunda? Kas kättemaks toob rahulolu? Need on vaid mõned küsimused, mis noore lugeja ette seatakse. Vastused tuleb igaühel endal leida, autor pakub võimalusi paljudeks lahendusteks. Paljude liigse selgitamise-targutamise haigust põdevate lasteraamatute taustal tundub teos, mis austab oma lugeja aega ja usaldab tema vastuvõtuvõimet, vägagi värskendav.

Øyvind Torseteri illustratsioonid on samuti klass omaette. Ta laiendab mõnuga kirjaniku teksti, täidab tema jäetud mõtteaugud oma tõlgendustega, surumata neid ometi lugejale peale.

Håkon Øvreåsi (1974) kohta pole internetis just üleliia materjali. Ei mingeid ülivõrdes anonüümseid kiitusi, kümnetesse keeltesse tõlkeid ega ainult 5+ lugejahinnanguid, nagu Ameerikas sageli väiksema kaliibrigagi autorite puhul tavaks. Øvreåsi teos on kui hästi hoitud saladus, millesse nüüd eesti lugejailgi ühena vähestest on võimalik piiluda.

 

Tõlkinud Minna Salmistu

Illustreerinud Øyvind Torseter

Kirjastus Varrak 2018

136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Märts 2018. Anti Saar „Seisa siin, Pärt!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Anti Saar, meie lastekirjanike noorema põlvkonna üks põnevamaid autoreid, andis hiljuti välja uue raamatu. „Seisa siin, Pärt!“ on juba teine Pärdist pajatav lugu. Esimene osa, „Pärt ei oska saltot“ nägi trükivalgust möödunud aasta lõpus. Pildiraamatutest koosnev sari on mõeldud ennekõike mudilastele, kuid pakub kindlasti äratundmisrõõmu ja elamust ka teost ette lugevatele lapsevanematele.

Sarja peategelaseks on seitsmene Pärt, kes peagi kooliteed alustab. Vanemate, vend Joosepi ja õde Leenuga elab ta hubase linnakese väikeses kortermajas. Kui sarja esimeses osas tuli poisil vastakuti seista sõnaka ja särtsaka naabritüdrukuga, kes Pärdi batuudil hüppamist arvustas, siis nüüd ootab teda ees poeskäik. Poiss läheb sinna koos isaga. Kaubad valitud, asutakse kassajärjekorda. Siis aga meenub isale, et pärm jäi võtmata. Ta palub Pärdil täis poekorviga järjekorda hoida ja kaob ise riiulite vahele. Mida vähemaks jääb inimesi poisi ees, seda ärevamaks ta muutub. Ühelt poolt on Pärt isa pärast väga mures, poisi peast käivad läbi mõtted, mis temaga kõik poesaalis juhtuda võiks. Teine suur küsimus on seotud valitud kaubaga. Mis saab siis, kui maksmise aeg kätte jõuab? Kes ja kuidas annab poetädile raha?

Anti Saare tugevuseks on suurepärane sisseelamine väikese poisi maailma. See on mõõtmatu kui kosmos, tulvil üllatusi, müstikat ja salapära. Samas aga on ses maailmas palju ka poisi elukogemusele vastavat, praktilist ja ratsionaalset. Juttu lugedes ei teki kunagi küsimust, kes tegevustikku kirjeldab – ikka ja alati on see äsja seitsmeseks saanud Pärt, mitte asine kirjanik, kes kaalutleb, kuidas oleks parem või mõjuvam. Tehtu, loodu või tehislik ei ole sõnad, mis sobiksid nende raamatute kohta. Niivõrd usutav, loomulik ja lapselikult loogiline on teos nii tunnetuslikult kui jutustamisviisilt.

Pärdi-lugude tekstid on noortele lugejatele küll kergesti jälgitavad ja kaasahaaravad, samas siiski aga ka intrigeerivad ja mõtlema ärgitavad. Kuna Pärdi olukorras on suure tõenäosusega olnud paljud, suudab lugeja end kergesti tema kohale asetada, tema tundevirvendusi jälgida ja iseenda omadega paralleele tõmmata.

Silma paistab ka see, et Anti Saar oskab näha erilist tavalise lapse argipäevas. Lihtne suvehommikune hüppamine batuudil või igapäevane poeskäik kõige asisemate toodete ostmisega on tema tegelaste silme läbi tõeline seiklus, nagu oleks tegemist tundmatute maade avastamise või eluohtlike lõvide taltsutamisega. Lapse silme läbi elu kirjeldades suudab kirjanik muljetavaldavalt hästi unustada ära oma isikliku kogemuse, alustada puhtalt lehelt. Nii tulebki jutustus värske ja meeliköitev. Nõnda, et sellest tundliku natuuri ja elava fantaasiaga Pärdi sisekosmosest loeks meeleldi veelgi.

Illustreerinud Anna Ring
Päike ja Pilv, 2018
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm