Juuli 2016. Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

halb tüdruk kaas trükki.inddKätlin Kaldmaa uus raamat kannab intrigeerivat pealkirja. „Halb tüdruk on jumala hea olla” viitab pigem rajule noorteraamatule, milles korralik, malbe, sõnakuulelik ja usinalt õppiv tütarlaps kohtab mässumeelset sõpra ning avastab elu tumedama poole. Neil, kes noorteteost ootasid, tuleb küll pettuda, kuna pealkirja taga peidab end hoopis parimas vanuses poisipõnnidele ja tüdrukutirtsudele mõeldud lasteraamat. Lugemiselamusest aga ilma jääda ei tule.

Raamat on liigendatud kaheksateistkümneks parajalt ampsatavaks peatükiks, mis on osalt küll ajalises järgnevuses, kuid piisavalt lõdvalt seotud, et igaüht neist omaette novellina käsitleda. Ja just novellina, mitte lihtsa ühtlases pingevabas laadis kulgeva jutukesena, sest igas osas on kenasti omad kulminatsioonid ja puändid olemas.

Raamatu peategelaseks ja lugude jutustajaks on tüdruk nimega Li. Ta on üksteist aastat vana ning tal on noorem õde Lotta ja väikevend Sass. Ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas, ja lapsed, nagu tolle aja, 1980. aastate maalapsed ikka, sageli omapead, ise endale tegevust otsimas, iseenda ja nooremate õdede-vendade eest vastutamas. Kolmikuga on tihedamalt seotud ka naabri-Taavi, episoodilisemalt kohtume Vesi Aarne ja teiste külapoistega.

Üheskoos käiakse velskripunktis väikevennale vaktsiinisüsti tegemas ja korraldatakse pilparallit, kiigutakse puulatvadega ja kukutakse end oimetuks, otsitakse muistset kirikut ja kohtutakse metsas karuga, proovitakse pingviinidele ehk väikestele punastele plastmass-suuskadele ots peale teha, et puust Visusid saada jne, jne. Omaette tsükli moodustavad haiglalood, milles Li Orava-nimelise poisiga kampa hakkab ning kaubatundjapojale Karelile koha kätte näitab. Koos visatakse õelale vanemõele nii mõnigi vemp.

Kätlin Kaldmaa keel on värvikas ja särav ning matkib ehedalt tollase lapse jutustamisstiili. Ta ei selgita, juhenda ega targuta, ta lihtsalt räägib lugusid. Kirjeldatud situatsioonid on autorile meelde ja hinge jäänud, kuna need on teda oluliselt mõjutanud, sundinud kasvama, suuremaks saama. Neis lugudes on sageli teine ja ehk ka kolmas plaan, mida on lugejal põnev avastada, aga ka omaenese kogemusega võrrelda ja paralleele tõmmata.

Raamatule on köitvad illustratsioonid joonistanud Jaan Rõõmus. Teksti ja pildid on tervikuks kujundanud Angelika Schneider. Teose kaaned on rohelist tooni, mida ühelt poolt peetakse kasvamise ja elu, teisalt turvatunde ja lubavuse sümboliks. Samas käsitletakse rohelist värvi ka puhastava ja rahustavana. See toon haakub kenasti autori tekstiga. Juba alates sissejuhatavast novellist läbib raamatut punase niidina kasvamise teema. Suurekskasvamise käigus on raamatulastele praktiliselt kõik lubatud, neile on antud vanemate poolt vabaduse roheline tuli. Samas loob aga vabadus lastele enestele aimamatult eluohtlikke olukordi. Puhastav ja rahustav toime on raamatul ehk ennekõike autori enda jaoks – toob ju suure tundelaenguga (lapsepõlve)lugudest jutustamine puhastava kogemuse.

Lisaks täiskasvanutele mõeldud luule‑ ja proosaraamatutele on Kätlin Kaldmaalt varemgi ilmunud lastele mõeldud teoseid: samuti mälestusliku koega „Neli last ja Murka” (2010) ning Islandist inspireeritud muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). „Halb tüdruk on jumala hea olla” paistab muu loomingu taustal silma tugevama emotsionaalse laengu ja adressaaditundlikuma lähenemise poolest. Loodetavasti leiab see haarav teos tee nii omaaegsete kui ka tänaste laste südametesse.

Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kujundanud Angelika Schneider
Varrak, 2016
140 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2016. Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pohjala-Mu-vanaisa-on-murdvarasSuvi toob kerge ja helge meeleolu. Lugemisvaranagi igatsetakse siis pigem midagi meelelahutuslikku. Õnneks on ühtteist vahvat ja humoorikat ilmunud ka meie kirjanikelt.

Raamatulettidel paistab silma intrigeeriva pealkirjaga lasteraamat „Mu vanaisa on murdvaras!”. Lisaks põnevale tiitlile tõmbavad tähelepanu ka laste poolt palavalt armastatud kunstniku Hillar Metsa illustratsioonid – vallatud, ilmekad, karikatuursed. Raamatu autor Priit Põhjala, keda keelehuvilised täiskasvanud teavad kui Õpetajate Lehe arvamusveeru „Keelekaste” kirjutajat ning Vikerraadio keelerubriigi „Keelesäuts” tegijat, pole ka lastekirjanduse vallas tundmatu nimi. Ta töötab kirjastuses Tänapäev ning on toimetanud kümneid lasteraamatuid. „Mu vanaisa on murdvaras!” on aga tema esimene lastele mõeldud teos.

Priit Põhjala on oma debüütteose pühendanud kõigile ninatarkadele, marakrattidele ja ninatarkadele marakrattidele ehk lugejatele, kel märgatavaid sarnasusi raamatu peategelase, Karl Priidu nimelise vahva poisiklutiga. Üle kõige armastab Karl Priidu süüa lagritsakomme. Isa ja ema, tädi Mariat ja tema meest Priitu ning kojamees Endlit ja tema koera Karu armastab Priidu muidugi ka. Pisut pahurat, kuid värvikat tädi Helmit, kes elab samuti nende toredas nelja korteriga majas, Karl väga ei armasta. Seda just tema pideva pahandamise pärast.

Pealkirjast võiks järeldada, et tegemist on krimilooga, kuid lugema hakates selgub üsna pea, et tegelikult see nii ei ole. Karl Priidu jutustab lihtsalt ja lapselikult oma argielust. Ta pajatab, kuidas nad vanematega filme vaatavad, sünnipäeva peavad, sõnamängu mängivad, vanaemaga loomaias käivad jne. Kuna aga lapsed näevad maailma pisut teisiti kui täiskasvanud, toob see kaasa vahel ka arusaamatusi. Näiteks kui ema ja isa on arutanud õmblustoa remondi üle ning kodust ära läinud, otsustab usin Karl Priidu seinad kohe ära värvida. Loomulikult on vanemad koju jõudes üllatunud. Samuti saab Karl Priidu õige pea aru, et kõike täiskasvanute öeldut sõna-sõnalt võtta ei maksa. Kui isa ütleb, et tädi Helmil kruvid logisevad, tahab poiss vanainimest kohe aidata. Enne appi tormamist otsustab ta aga algallikast andmete õigsust kontrollida ja küsib tädilt otse, kuidas tal nende kruvidega asjalood on. Selle asemel aga, et lahket abipakkujat tänada, tädi Helmi miskipärast hoopis pahandab.

Priit Põhjala jutustamisstiil on ladus, kerge ja õhuline. Autor austab noort lugejat ega koorma teda üleliigsega. Ja kuigi raamatu peamiseks eesmärgiks näikse olevat hea meelelahutuse pakkumine, ei pea pettuma ka need, kes kirjanduse ajaviitelist rolli millekski ei pea. Teoses leidub ka ühtteist kõrva taha panemiseks.

Nii stiili kui tegelaskuju poolest sarnaneb Priit Põhjala värske teos nii mõnegi varem ilmunud lasteraamatuga, näiteks Ilmar Tomuski Volli-lugudega või Anti Saare raamatuga „Kuidas meil asjad käivad”. Vaatamata sellele, et teost lugedes meenub nii mõnigi analoog, tuleb selle ilmumist siiski tervitada – pole ju taolisi lustakaid raamatuid kunagi liiga palju. „Mu vanaisa on murdvaras!” on igati tore lugemine – humoorikas, helge ja südamlik. See on raamat, mis igas vanuses lugejale sära silmadesse ja muige suunurka toob.

Illustreerinud Hillar Mets
Välja andnud kirjastus Tänapäev
128 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2016. Indrek Koff „Ilusti”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Indrek Koff. „Ilusti”. Härra Tee & proua Kohvi, 2016, illustreerinud Ulla SaarIndrek Koffi võib pidada juba kogenud lastekirjanikuks. 2009. aastal tuli ta unejuturaamatuga „Enne kooli” meie lastekirjandusmaastikule. Sestpeale ilmutatud pildiraamatud „Meie suur puu” (2012, koos Louise Dunetoniga), „Kui ma oleksin vanaisa” (2013, koos Marion Unduskiga), „Koju” (2014, koos Marja-Liisa Platsiga) ning jutukogu „Kirju koer” (2014) on tõstatanud eesti lastekirjanduses harva vaadeldud teemasid või käsitlenud neid uuest ootamatust vaatepunktist. Selles mõttes sobib hiljuti ilmunud pildiraamat „Ilusti” kui valatult varasemate teostega ühte ritta.

„Ilusti” algab vanema õe Leenu sisekõnega. Tüdruk äratab oma väikese venna Oskari. Täna on neil plaan teha kõike väga ilusti. Nii pestaksegi korralikult kaks minutit hambaid ja riietutakse. Kui hügieeniprotseduurid tehtud, asutakse tube koristama, pesu pesema, kingi puhastama, nõusid pesema. Päeva lõpus otsustatakse töölt tulevale emale veel kookki teha. Nüüd alles on lastel aega pisut hinge tõmmata – nad joonistavad ja värvivad. Lapsi hoidma tulnud vanaema ei märka Oskarit ja Leenu. Tema kuulab laste tegutsemise ajal raadiost eakate õnnesoove, vaatab telerist sarju, loeb ajalehte või vaatab aknast välja.

Siis vahetab teose autor laste vaatepunkti nende ema oma vastu. Lugeja näeb, kuidas töölt naasev ema tuleb trepist üles, ise samal ajal telefoniga rääkides. Ema on rõõmus, et neil on vanaema, kes saab tema lastele lasteaiast vabu päevi anda. Koju jõudnud, avastab aga ema hambapastaplekilise vannitoa, korratud toad, räpased riided ja segamini köögi. Tal on tunne, et kõik kisub kiiva ning terve maailm on tema vastu.

Raamatu teema ei ole meie lastekirjanduses uudne. Ühe eredamana meenub näiteks Jüri Parijõe 1930. aastatel ilmunud jutt „Koduseid talitusi tegemas”, milles vanemate pereliikmete heinateo ajal omapäi kodus olevad lapsed püüavad samuti tublid olla. Nad kannavad viimsedki nõud kaevuvett täis, koorivad mitu korvitäit kartuleid jne. Sarnaselt Jüri Parijõele oskab Indrek Koffki lapse hinge näha ja selles toimuvat edasi anda. Koffi tekst on meeldivalt tihe, kuid jätab sellele vaatamata piisavalt vabadust lugejale oma järeldusi teha. Ta ei näita näpuga ja laseb võrdselt rääkida mõlemal osapoolel.

Mõlemal kirjanikul on tihe seos oma kaasajaga. Selles osas ilmneb suur muutus võrreldes 1930. aastate aegsete lastekasvatusviisidega. Pedagoog Jüri Parijõe jutu lõpus lapsed nutavad, sest vanemad avavad oma siseilma ja selgitavad lastele, mis viltu läks. Lapsed mõistavad, et nad on midagi valesti teinud, üle piiri läinud. Raamatus „Ilusti” aga laste meeleolus muutust ei ole. Seevastu ema on kurb ja oma tundeid ta lastele ei selgita. Laste tegusid ei hinnata siin tulemuse, vaid tahte järgi. Kui lapsed juba magavad ja tõenäoliselt koristustööd lõpetanud ema seisab laste voodi ees, mõistab ta, et vaatamata taolisele erilisele tublidusele on lapsed talle siiski armsad.

Kirjaniku ja kunstniku koostöö on raamatus suurepärane. Ulla Saare illustratsioonid ja kujundus moodustavad Indrek Koffi tekstiga võluva sümbioosi. Huvitav on jälgida teose kahe selgelt eristuva osa erinevat illustreerimisviisi. Lapselikku vaatepunkti esindavad leheküljed on värvikad ja lõbusad, vanaemale pühendatud osad aga on mahedates pruunides, rohekates ja lillakates toonides. Ilmneb selge vahe lustaka, elurõõmsa ning tuhmi, määrdunud ja väsinud maailma vahel. Pildid, mis kujutavad koju saabunud ema, on küll värvikamad kui vanaema kujutavad illustratsioonid, kuid igaüks neist kasutab vaid üht värvitooni. Nii on näiteks vannituba joonistatud vaid sinistes, majapidamisruum rohelistes ja köök kollastes toonides. Raamatu viimane pilt, millel kujutatakse rahunenud ema magavate laste voodi ees, on taas vahvalt värviline – tasakaal on taastatud.

Illustreerinud ja kujundanud Ulla Saar
Välja andnud kirjastus Härra Tee & Proua Kohvi
54 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2016. Reeli Reinaus „Verikambi”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Verikambi_kaaned.inddMeie noortekirjanduses pole hetkel kõige paremad ajad. Nii jõudis näiteks möödunud aastal eesti autoritelt meie lugejateni vaid kuus noorteraamatut. Enamus neistki olid vähepakkuvad, klišeelikke olukordade ja kahvatute tegelastega teosed, mille läbi lugenuna suudad vaid emotsioonituna õlgu kehitada. Õnneks täidab noorlugejate jaoks tühikut küll nii geograafiliselt kui temaatiliselt mitmekesistunud tõlkekirjanduse valik, kuid algupärandeid see kindlasti täielikult asendada ei suuda. Alanud 2016. aasta tõi aga kaasa meeldiva üllatuse – kirjastuselt Varrak ilmus Reeli Reinausi noorteromaan „Verikambi”.

Reeli Reinaus pole noortekirjanduse vallas tundmatu nimi. 2008. aastal lastejutuvõistluselt „Minu esimene raamat” teosega „Saladuslik päevik” tuule tiibadesse saanud autor ilmutas vaid aasta hiljem noorteraamatu „Mõistatus lossivaremetes”. Sestpeale on Reeli Reinausilt igal aastal ilmunud üks-kaks laste- või noorteraamatut. Tänaseks on tema kontol koos paari täiskasvanutele kirjutatud teosega üle 20 raamatu. Selle ligi kümneaastase kirjandusliku karjääri jooksul on märgata kirjaniku jõudsat arengut sisulisuse, süvenemise ja läbitöötatuse suunas.

„Verikambi” peategelasteks on neli gümnaasiuminoort – Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast saadik. Kirke kunagine parim sõbranna, praegune Joonase tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga alevis lausa uustulnuk – ta on oma täditütre Elina pere juurde kolinud õppeaasta alguses. Tema vanemad on surnud, varem on ta elanud linnas oma teiste sugulaste juures. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest sealsest koolist.

Raamatu süžeelise telje moodustab mahajäetud vesiveski ja sellega piirneva müstilist Verikambi nime kandva maavalduse mõistatuse lahendamine. Nimelt eksib noorte seltskond matkal metsa ära, jõuab viimaks vesiveski juurde ning on sunnitud seal öö veetma. Hommikul leiavad noored küll kiiresti kodutee, kuid salapärane öö jätab igaühte neist oma jälje. Joonas, võtnud veskist kaasa vana albumi, avastab sealt neiu, kes on hirmutavalt sarnane tema õega. Kirkega hakkavad toimuma teadvustamata kirjutamissessioonid. Temast on saanud nn kanaldaja, isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest ja edastab seda paberile kirjutatuna. Gustav on peale veskis veedetud ööd mõtlikum ja tujukam kui varem ning esineb nõudmistega, mida ta põhjendada ei oska. Elinat aga tabavad ootamatud armukadedushood.

Algul ei oska noored toimuvat veskiööga seostada, kuid õige pea, kui omavahel rääkida julgetakse, pole veski ja edaspidi juhtuva seostes enam mingit kahtlust. Ka teiste alevi noortega hakkavad juhtuma müstilised lood. Nii sõidab Joonase bändikaaslane Daniel, andekas laulukirjutaja ja solist, kelle esimene, veskist inspireeritud laul on just raadiote esitusloenditesse murdnud, pärast edukat esinemist end autoga surnuks. Teine bändiliige Sander, kes pärast Danieli surma sõbra kirjutatud lugu korduvalt lohutuseks kuulab, kaotab isaga katust parandades vaimse tasakaalu ja tahab katsetada linnuna alevi kohal hõljumist. Tema elu õnnestub meedikutel siiski päästa. Nüüd tuleb Kirkel, Joonasel, Elinal ja Gustavil omavahelised lahkhelid unustada ja salapärane juhtum lahendada.

Reeli Reinausi uus romaan pole klassikaline noorteraamat, milles realistlike näidete varal noortele elu selgitatakse ning selle keeruka eluperioodi kasvu- ja kujunemisvaevu uuritakse. Tõsi, teoses on põneva seesmise dünaamikaga peategelaste seltskond, kellest igaühel oma loomusega sobivad väljakutsed ja probleemid. Kirke peab valima kahe poisi – südamliku, sooja ja tuttava Sanderi ning saladusliku ja aegajalt isegi hirmutava Gustavi – vahel. Joonasele põhjustavad peavalu suhted bändi fännide ja tüdruksõbraga, Gustav igatseb oma erivõimetest vabaneda ja elu muretsemata nautida. Elinal aga on pidevalt läbikukkunu tunne. Kuigi tal on kõik õnneks vajalik justkui olemas, ei oska ta seda hinnata ja hingerahu saavutada. Ikka igatseb ta midagi rohkemat. Huvitavalt esitatud nüüdisühiskonna probleemidele kõrval kerkivad esile ka filosoofilisemad küsimused. Enim arutletakse armastuse ja surma vaheliste suhete üle, aga käsitletakse ka päritolutemaatikat, eriti just üksikisiku rolli suguvõsa jadas. Erinevate probleemidega tegeleb kirjanik argumenteeritult ja vastutustundlikult.

Intrigeerivad on ka müstilised teemad. Reeli Reinaus on üks väheseid kirjanikke, kes meie oma rahvapärimust nii osavalt, värskelt ja suure austusega oma teostes kasutab. Õppinud nii folkloori kui teoloogiat, omab ta teadmisi, mida oskab põnevalt miksida ning noortele sobivas vormis esitada. „Verikambi” peategelaste nooruslikult võluvat naiivsust folkloori mõtestamisel on kohati ka naeruvääristatud, näiteks kirjeldab autor humoorikalt, kuid siiski kaasaelamisega verivorstide ja hematogeeniga needuse vastu võitlemist, mis loomulikult soovitud tulemusi ei anna.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele hästi mõistetavas stiilis. Teose ülesehitus on põnev, igavalt lineaarse jutustamisviisi asemel kasutatakse mitut jutustajat ja erinevaid ajatasandeid. Lugejat kannab selles esialgu rägastiku või labürindina näivas olukorras kiirelt edasi kuni viimaste lehekülgedeni hoitud põnevus. Muljet avaldav on ka kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid. Reinaus ei kasuta liigselt detaile, vaid valib iseloomulikuma ning töötab sellega, jättes nõnda ruumi ka lugeja kujutlusvõimele.

Loodetavasti toovad „Verikambis” realiseerunud Reeli Reinausi trumbid nagu põnevalt põimitud müstiline sündmustik, haaravad teemad, eesti rahvapärimuse kasutamine ja elu mõtestavate probleemide käsitlemine sellele meeliköitvale teosele rohkelt lugejaid.

Kujundanud Liis Karu
Varrak, 2016
352 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Arvustus ilmus ka Õpetajate Lehes 15. aprillil 2016.

Märts 2016. Anti Saar „Juturaamat”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saar-Anti-JuturaamatTõlkija ja kirjanik Anti Saar tuli ereda komeedina eesti lastekirjanduse taevasse 2013. aastal. Tema värske ja vaimukas „Kuidas meil asjad käivad” paistis üldisest raamatusaagist silma, teenis kiiresti lugejate poolehoiu ning pälvis nii Aasta Rosina auhinna kui ka Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia. Möödunud aasta lõpul ilmunud väikelasteraamatuga „Kojamees Urmas” üllatas Saar uuesti. Nii kontsentreeritud ja sõnatundlikku teksti ei kohta mudilasraamatus just tihti.

Hiljuti trükivalgust näinud „Juturaamat” on sarnaselt muule Saare lasteloomingule taas kord üllatuslik. Ühelt poolt näitab selline lakkamatu muutumine autori pidevaid otsinguid. Ta poleks justkui veel oma stiili leidnud ja me ei tea, mida temalt oodata. Teisalt aga on see väga tore, et iga raamat, mille Anti Saar avaldab, on teistsugune, omamoodi ja etteaimamatu. Kõik need erinevad näod, mida Saar oma raamatutes näitab, on aga ütlemata orgaanilised, võluvad ja kaasakiskuvad.

„Juturaamat” sisaldab kümmet lugu eriskummalistest täiskasvanutest. Nende seas on näiteks tegevusteks pikalt hoogu võttev Hillar, täielikku keskkonnavahetust praktiseeriv Vahur, veemänguasjadest vaimustunud Jaanus jne. Loomulikult toob see kogenud lastekirjanduse lugejale kohe meelde Markus Saksatamme „Tädi hakkab tuuleloheks” või Aino Perviku „Ühes väikses veidras linnas”. Neist viimase ja Saare raamatu sillaloojaks saab kindlasti ka illustraator. Mõlemale on köitvad, meie lasteraamatumaailmas harukordsed pildid joonistanud Jüri Mildeberg. Ka kaanekujundus on kõike muud kui tavalistel lasteraamatutel, kuidagi õrnalt mikitalik, luues nõnda vahvaid paralleele ka lastekirjandusest väljapoole.

Teost lugema hakates tabas mind aga kummaline, lapsepõlvest hinge jäänud tunne. Kui perekonnaüritustel suur sööming lõppenud oli ja lapsed teise tuppa mängima saadeti, jäin mina alati nn täiskasvanute jutte kuulama. No küll olid need põnevad! Anti Saare raamatu lugudega tabas mind sama fluidum. Raamatut lugedes on aga hea asi see, et su vanemad ei saa sind ootamatult, kõige põnevama koha peal lauast minema saata.

Nii täiskasvanute söögilauajutte kui ka Saare teksti iseloomustab elav, takistusteta voolav jutustamisviis ning jutustajapositsiooni teadlikkus ja rõhutamine igal võimalikul moel. Saare raamatutes on jutustaja ikka oluline olnud. „Juturaamatu” lugudes saab lugeja juba esimeste ridadest jutustajast teadlikuks. Lugejat kaasatakse ikka ja jälle ka loo edenedes, tehes seda siis küsimustega või samale loole erinevaid lahenduskäike pakkudes. Kohati võiks isegi öelda, et autor segab lugejat ja üritab teda tekkinud illusioonist võõritada.

Teine põnev võte, mida Saar kasutab, on mitmetasandiline fantaasia. Eriti köitvalt väljendub see näiteks loos „Allani unenägu”, milles kirjanik mõõdutundetult lugeja usaldust petab, lastes tal korduvalt ja korduvalt unenägudest ärgata.

Saare „Juturaamatu” tekstid paistavad nüüdislastekirjanduse taustal silma oma läbitöötatuse poolest. Saare sõnavara on võluvalt suur, mitmekesine ja detailne. Ometi võiks see asjatundmatu autori käes kergesti üleolevalt mõjuda või teksti voolavust takistada. Saare jutustamisviis jääb aga sellest puutumata – jutud on ladusad, vaimukad, sõnatundlikud ning vaevata etteloetavad.

Loomulikult ei seisne Saare raamatu erilisus ainult selle vormis – huvitavas ülesehituses või läbitunnetatud keelekasutuses. Lood ei jää pelgalt vormivõtetega eputamiseks, pakutakse midagi ka lugeja mõistusele ja hingele. Teose sisu on tihedalt seotud nüüdiseluga. Superkangelaste ihalus, lastele pandavad suured lootused, perfektsusetaotlus – need on vaid vähesed teemad, millele Saar lugeja tähelepanu juhib.

Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kujundanud Villu Koskaru
Välja andnud kirjastus Tänapäev
74 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

 

 

 

Veebruar 2016. Ina Bruhn „Minu faking perekond”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Bruhn-Minu-faking-perekondPõhjamaade noortekirjanduse teravad teemad ja nende käsitlemise vabameelsus on meile ammu teada. Ja kuigi aegajalt tundub, et piire pole enam kuhugi nihutada, astub taanlanna Ina Bruhni 2009. aastal avaldatud ja hiljuti NyNordeni vahendusel eesti lugejaile kättesaadavaks tehtud „Minu faking perekond” seni seatud piiridest veel sammu edasi.

Seepärast ei soovita ma karmide kirjandusteoste ja raputavate lugemiselamuste kartjatel või millegi ilusa igatsemise hetkedel seda teost kätte võtta. Tegemist pole kindlasti romantilise või sooja ja kergesti läbitavaga, vaid naturalistliku, karmi ja valusa raamatuga. Enesetapud ja abielurikkumised, lastemõrvad ja varjamised, reetmised ja vihkamised on vaid väike osa sellest, millest lugejal tuleb end läbi murda. Ja kuigi vahepeal võib ehk ka treenitumal lugejal tekkida tahtmine teos kõrvale panna, siis raamatut lõpetades on ometi selgem, helgem, isegi katartiline tunne.

Ina Bruhni noorteromaani peategelaseks on Christoffer, kes on sündinud tüdruku, Niina kehas. Tema suurimaks sooviks on saada täiskasvanuks, et lõpetada eksistents naise kehas ja saada ka füüsiliselt meheks. Christoffer elab koos emaga, kes poisi isast rääkima ei kipu. Nii tulebki asuda ise isaotsingutele, mille käigus saab Christoffer teada nii mõndagi oma ema perekonnast. Selgub, et igal pereliikmel alates vanavanaisast kuni poisi onupoegade ja ‑tütardeni on üht-teist valgustkartvat varjata. Loomulikult ei jää saladused saladusteks, on ju nende loomuses päevavalgele tulla. Nii hakkabki vanaema sünnipäeval lumepall ühtäkki veerema ja kogu suguvõsa (ka poisi enda) jaoks suurimast pähklist, nooruki transseksuaalsusest on kärmelt saanud väikseim probleem, millega tegeleda. Lõpuks näeb Chistoffer oma soomuutmises mitte ainult kehalist lahendust oma isiklikule dilemmale, vaid ka väljapääsu kogu suguvõsa keerukast olukorrast – kurjuse edasikandumisest.

Taani kirjanikule Ina Bruhnile (s. 1971), kes muu seas on kirjutanud ka edukaid teleseriaalide ja filmistsenaariume, on „Minu faking perekond” juba seitsmes noorteromaan. Et tegemist on kogenud kirjanikuga, võib näha nii osavast sõnavalikust ja mõjuvast meeleoluloomisest kui ka teose köitvast ülesehitusest. Esialgu ühe nooruki loona tundunud jutustus muutub peagi ühe perekonna laiahaardeliseks, rohkete kõrvalliinidega looks. See on justkui köitev võrgustik, milles tähendused sünnivad iga lugeja puhul eraldi ja uuesti. Korduvalt lugedes aga kerkivad esile üha uued ühendusliinid, esmalugemisel märkamatuks jäänud detailid saavad tähenduslikuks ja loovad uusi lähenemisvõimalusi. Teos jaguneb kaheks osaks – „Enne” ja „Pärast” –, kuid on kõnekas, et peatükkide nummerdus ei katke, vaid jätkub, rõhutades nõnda elu järjepidevust, edasikestmist.

Žanriliselt ühendab „Minu faking perekond” haaravalt noortekirjanduse maailma- ja päritoluvalu, põhjamaade perekonnalugude pika ajalise kestuse ning krimisarjadest tuttava põnevuse ja lahendatuse esteetika. Kuigi peategelane on vaid 15-aastane, jõutakse ajaliselt mitmete inimpõlvede taha. Autor näikse ütlevat, et aeg ei muuda inimloomuse põhiolemust. Kurjus või headus, omakasu või abivalmidus oli inimestesse programmeeritud sajandeid tagasi ning on ka nüüd. Ja kuigi perekonda, kuhu sa sünnid, ei saa valida ja see määrab nii mõndagi, on kõik ülejäänud valikud siiski sinu teha.

Tõlkinud Lea Reitel Høyer
Kujundanud Ivi Piibeleht
NyNorden, 2015
246 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Jaanuar 2016. Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Raud-Piret-Lugu-Sandrist-Murist-tillukesest-emmest-ja-nahtamatust-AkslistAastalõpu raamatuilmutamise ilutulestik oli sel korral võimsam kui kunagi varem. Multikaraamatute ja tegelusvihikute, õpetliku sisuga pildiraamatute ning päkapiku- ja muidu jõululugude kõrval võis näha ka säravamaid teoseid. Piret Raua jutustus „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” tõuseb aastalõpu lasteraamatusaagist eredalt esile.

Kirjaniku senisel viljakal loomingulisel teel on kolme tüüpi raamatuid: väikelaste pildiraamatud, lühilugude kogumikud ja jutustused. Piret Raua viimane teos kuulub žanriliselt ühte ritta just viimastega – „Ernesto küülikute”, „Sanna ja salaküttide” ning „Printsess Luluu ja härra Kerega”. Kõiki neid iseloomustab olulistele kaasaja probleemidele viitamine läbi igavikulise prisma, meisterlikult põimitud mitmete liinidega süžee, võime hoida pinget viimase peatükini. Sandri-lugu pole küll nii mahukas ja keeruka sündmustikuga kui autori varasemad jutustused, kuid eeltoodud tunnused iseloomustavad sedagi.

Sandri-raamatu puhul saab paralleele tõmmata ka möödunud aasta alguses ilmunud jutukoguga „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”. Mõlemas teoses on peategelaseks üksikemaga kasvav poiss, kes elab korrusmajas. Raamatute kujunduses – formaadis, kirjastiilis ja värvigammas – on samuti üht-teist sarnast.

Niisiis on jutustuse peategelaseks Sander, tavaline koolipoiss, kellele meeldivad šokolaadijäätis, multikad, jalgpall ja laulukoor. Ta kasvab koos emaga. Onu Allan, kellega emal paistavad olevat soojemad suhted, kaob pildilt, niipea kui selgub, et ema on haigeks jäänud ja tal tuleb operatsioonile minna. See annab juba varem enesekindlusega kimpus olnud ja tasapisi kahanenud emale saatusliku hoobi – ilma lähedase sõbra toetuseta kahaneb ema lausa legomehikese suuruseks. Et pisike ema kodus hädaohtu ei satuks, võtab poiss ta kooli kaasa. Kui aga ema ühel päeval kaotsi läheb, on Sander ahastuse äärel. Õnneks tõttab talle appi hulkuv koer Muri, kes on poissi ja tema ema juba ammu igatsevalt jälginud. Üheskoos õnnestubki Sandril ja Muril ema nähtamatu Aksli küüsist vabastada ning mänguasja ja tordikaunistuse rolli surumisest päästa.

Kirjaniku juba varasematest teostest tuntud võime üksikute omaduste või välimuse detailide kaudu karakterid luua, samas lugejat liigsega mitte üle külvates, pole selleski raamatus kuhugi kadunud. Ja see on meie lasteraamatutes üks suhteliselt harv nähtus. Näiteks Sandri ema kohta saame teada vaid seda, et ta oli ka muidu üsna väikest kasvu, ning õigupoolest pole ju vahet, kas tal oli must või valge pea, kitsas või lai nägu, täpilised või triibulised sokid. Oskus lugeja aega hinnata ning temagi fantaasiale ruumi jätta on igati kiiduväärne.

Selle vahva, pööraseid tuure üles võtva loo käigus on Piret Raual mahti noorele lugejale ka elu selgitada, olgu selleks siis nähtamatud, tähelepanuta jäänud ja pahandustesse sattunud lapsed või kõigi olendite soov olla kellegi jaoks eriline. Eriti köitvalt jutustab kirjanik armastuse olemusest, tehes seda Muri suu läbi: „Ma arvan, et selleks, et kedagi armastada, ei pea ilmtingimata magama tema toa nurgas vatitekist tehtud asemel. Ei pea kandma jalutusrihma või suukorvi. Vastupidi, armastada võib ka kaugelt. Ilma jalutusrihmata, ilma suukorvita, ilma kaitsesüstide ja käpaandmiseta” (lk 92).

Värvikad tegelaskujud, särtsakas sündmustik ning üht-teist asjalikku kõrva taha panemiseks – see on Piret Raua retsept köitva ning sisuka lasteraamatu saamiseks. Kärsitud lugejad ei lepikski ju vähema kui meisterliku tulemusega. Ega vist autor isegi!

Illustreerinud Piret Raud
Välja andnud kirjastus Tänapäev
98 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2015. Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad”

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kivirahk-Oskar-ja-asjad-214x300Postimees AK, 28. november 2015

Viimaste aastate eesti lastekirjanduses mõjukamas rollis olnud jutukogumikud on küll igati tasemel, kuid vahel tahaks lühikese, hakitu ja lööva asemel lugeda ka midagi pikemat, läbitöötatumat ja voolavamat. Igatsus süvenemise, mõtestatuse ja pikema loo järele saab rahuldatud, kui võtta kätte Andrus Kivirähki verivärske lastejutustus „Oskar ja asjad”.

Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole aga Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida – asjadega rääkimise telefon muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.

Raamatututvustustest ja intervjuudest jäänud mulje, et tegemist on millegi ülimalt naljaka, lustliku ja lõbustavaga, mureneb teost lugedes tasapisi, kuid järjekindlalt. Loomulikult on teoses palju kentsakalt värvikaid tegelasi. Nii näiteks kohtume röövliks hakanud naelaga, kellest saab poisi soovitusel kuuri kuulsaim näitleja, rännuhuvilise tooliga, kes majavälist elu esialgu võimatuks, peale õueskäiku aga lihtsalt räpaseks peab, politseinikust põrandaharjaga, kes viimasedki tolmurullid voodialustest ja toanurkadest üles leiab jne jne. Ometi kannavad teose põhisüžeed just lüürilisemad kohad. Teose algus, mil isa Oskari lapse jaoks võõraks jäänud vanaema juurde jätab, on hingekriipivalt valus. Köitvalt kirjeldab autor poisi lausa eksistentsiaalset üksildust maailmas, kus kõik on võõras ja tundmatu. Kaasakiskuvad on stseenid, milles kirjeldatakse Oskari igatsust millegi seni veel tundmatu järele. Seda rahutukstegevat igatsust kehastab nii otseses kui ülekantud tähenduses õhku täis punane õhupall, mis kaselatva takerdununa on küll silma-, kuid mitte käe- ja abistamisulatuses.

Lisaks üksinduse või üksilduse teemale kerkivad teravalt esile ka pealesunnitud sotsiaalsuse küsimused. Oskari isa ja vanaema arvavad, et poiss saab olla õnnelik vaid siis, kui ta leiab ümbruskonnast mängukaaslasi. Täiskasvanud õhutavad teda ühtlugu teiste külapoistega seltsima – jalgpalli mängima, mürama, õues ringi jooksma. Oskari jaoks on see aga tõeline piin, ta ei suuda suhestuda nende võõraste lastega. Täiskasvanuilt ei oota keegi, et nad kohe teistega suhtlema hakkaks ainult sellepärast, et nad sobivas vanuses on, nendib ta ja loob endale maailma, kus teda vajatakse. Siis on tal mugav, hea ja turvaline.

„Oskar ja asjad” on hästi lahtine, rohkeid tõlgendusvõimalusi pakkuv teos. See on kui sibul, mille üha uued kihid avanevad lugedes üksteise järel. Esmasele reaalsuse tasandile lisandub Oskari fantaasiatasand, meenutused minevikust ja paralleelid erinevate kirjandusteostega, eriti muinasjuttudega.

Ka teose lõpp on veetlevalt avatud. Oskar jääb ikka maale, asjadega rääkimise telefon jääb poisile alles, nagu ka lootus kohtuda kaseladvast lahkunud punase õhupalliga. Alus uuele, sisukale suhtele vanaemaga on samuti loodud. Siin on poisile abiks vanaema kadunud kihlasõrmuse jutustus noorest jäätist armastavast tüdrukust, mitte sibulast pungil kotletipurakaid pistvast vanaemast.

Anne Pikkov on olnud selle raamatu illustraatoriks kindlasti parim valik. Tema minimalistlikud, vaid kolme tagasihoidlikku värvi kasutavad pildid muudavad asjade maailma elavaks ning sobivad suurepäraselt Kivirähki fantaasiarikka tekstiga. Siiski jääb mõnel juhul häirima vastuolu teksti ja piltide vahel. Nii näiteks on tekstis juttu vanast jalgrattast, millel sadul puudub, pildil aga lükkab Oskar jalgratast, millel see kenasti olemas. Samuti on suhkrutoosi armunud koorekann kirjelduses valge ning väikseid roosasid liblikaid täis maalitud kõhukesega, illustraatori kujutatuna on kööginõud aga tumehallid siniste lilledega. Kuid mine tea – ehk on see hoopis kirjaniku ja kunstniku kaval plaan lapsi kaasatuna hoida?

Viimaste aastate tõlkelasteraamatuis on olulisel kohal just laste ja vanainimeste suhted. Norralase Maria Parri „Vahvlist südamed” ja „Vilgukivioru Tonje”, inglase David Walliamsi „Gängstamemm” ja ameerika autori Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14” on vaid mõned teosed, mis käsitlevad seda temaatikat. Eesti autoritele pole aga aines siiani huvi pakkunud. Nüüd, raamatus „Oskar ja asjad” läheneb Kivirähk teemale omanäoliselt ja eeskujuvabalt. Ta segab võluvalt fantaasiat ja reaalsust, huumorit ja nukrust, põnevust ja lüürilisemaid hetki. Ta on loonud vahvalt laiahaardelise ja fantaasiat käivitavate lünkadega teose, mis mängib lugeja tunneteskaala laial ulatusel. See on meeliköitev ja mõtlevapanev teos, mida tasub lugeda nii noortel kui ka pisut vanematel.

Illustreerinud Anne Pikkov
Välja andnud kirjastus Film Distribution OÜ
296 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

November 2015. Jennifer L. Holm „Kuldkala number 14”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Holm-Kuldkala-number-14Jennifer L. Holmi  „Kuldkala number 14” olekski võinud minust riiulile konutama jääda, kui sel poleks olnud intrigeerivat alapealkirja „Usu võimatusse võimalikku”. Just see mahakriipsutus ja sõnaparandus äratasid huvi. Pehmed kaaned ning tagasihoidlik, multifilmilik kujundus katseklaasis ulpiva kuldkala ja üksildase meduusiga ei köitnud mind kuigivõrd. Raamatu kättevõtmine tasus aga end ära juba esimestest lehekülgedest alates.

Jennifer L. Holm on suurepärane jutustaja, vaimukas, rikkaliku sõnavara ja särava huumoriga. Teos on tempokas, huvitav ja kiiresti arenev, kaasakiskuvalt kirjeldatud sündmused põimuvad köitvaks süžeeks. Kirjanikul ei ole kommet ajada tühja juttu, igal detailil, liinil, sündmusel on oma roll. Nii näiteks muutub esimeses peatükis söödud pitsa kohta tehtud kommentaar oluliseks just hiljem. Samuti jätab kirjanik piisavalt lünki, mida oma fantaasiaga täita saab, ning viskab õhku küsimusi ja dilemmasid, mis lugejal endal lahendada tuleb. Nii arutletakse köitvalt teaduse rolli üle ühiskonnas, uuritakse vananemise paratamatust, elutsükli pöördumatust jne.

Raamatu peategelane on algkooli lõpetanud 11-aastane Ellie, kes elab boheemliku teatriõpetajast emaga. Tüdruku näitlejast isa elab eraldi. Lapsepõlv on selja taha jäänud ja Ellie’t ootavad ees suured muutused nii koolielus kui sõbrasuhetes. Tema parim sõbranna on avastanud enda jaoks võrkpalli võrratuse ning veedab suurema osa ajast treeningukaaslastega, mistõttu Ellie tunneb end hüljatuna. Samuti suunavad vanemad teda üha rohkem „oma kirge” leidma ning nende arvates võiks selleks olla (sarnaselt neile endile) teater, mis aga tüdrukut ei köida. Enim huvitavad teda hoopis pusled, sest talle meeldib mõelda, kuidas asjad kokku sobivad.

Ühel õhtul tuleb ema töölt koju turtsaka ning iseteadliku poisiga, kes tundub Ellie’le kuidagi tuttav. Selgub, et tegemist on tüdruku teadlasest vanaisaga, kes on enda peal katsetanud oma värsket leiutist – vananemisvastast rohtu, ehk nagu ta ise väljendub, „leiutist, mis pööras raugastumise rakutasandil taastekke kaudu ümber”.

Vanaisa on tüdrukule alati tundunud lihtsalt vana ja veidrana, inimest pole ta suutnud tema eakuse taga näha. See kummaliselt riietuv, restoranides vaid üht konkreetset hiina rooga sööv, sojakastmepakikesi koju viiv ning pidevalt emaga kaklev mees polegi justkui tema lähedane. Tüdruk ei tea temast midagi. Nüüd aga, kus vanaisa paistab kolmeteistaastase poisikesena, suudab Ellie tema vastu huvi tunda. Vanaisa välimus on muutunud, kuid tema teadmised, vaated elule ning kogemused pole kuhugi kadunud ja see on tüdruku jaoks vägagi huvitav. Küll aga on ühtäkki haihtunud vanaisa tervisemured, nagu kehv nägemine ja kuulmine, artriit, taastunud on juuksekasv ja kohutaval kombel kasvanud söögiisu. Nii ongi tüdrukul vanaisa seltsis ootamatult põnev. „Nagu ta oleks näitemängus Vanaisa rolli mänginud, aga grimmi all peitub midagi enamat. Päris inimene”, ütleb Ellie.

Kuna keegi ei tunne poisikeses teadlast ära, tuleb vanaisal ja tüdrukul leida viis laborist uurimuse ja imerohu ära toomiseks. Seiklused võtavad üha peadpööritavamaid tuure, neid kõiki hoiab aga kenasti koos kuldkala kujund. Lastehoius kinkis õpetaja Tähtliilia igale lapsele, kaasa arvatud Ellie’le, kuldkala. See pidi lastele elutsüklit õpetama. Ellie emal pole aga südant lapsele kuldkala surmast teatada. Kui tütar pettuse avastab, on peres juba 13. kuldkala. Ootamatult noorenenud vanaisa on justkui tüdruku 14. kuldkala.

Jennifer L. Holm on Newbery Honori auhinna nominentide seas olnud lausa kolmel korral (2000, 2007, 2011) ning „Kuldkala number 14” on New York Timesi bestseller.

Tõlkinud Mario Pulver
Kujundanud Heigo Kütt
Välja andnud kirjastus Pikoprint OÜ 194 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Oktoober 2015. Kadri Hinrikus „Taaniel Teine”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Hinrikus-Taaniel-Teine-vKadri Hinrikus, kes tuli lastekirjandusse 2008. aastal mälestusraamatutega ning avaldas vahepeal kunstmuinasjutte, on naasnud realistliku laadi juurde. Tema seni edukaim teos, algklassilastele mõeldud tõsielujutustus „Et head haldjad sind hoiaksid” näitas Hinrikust kui köitvat eluvaatlejat ja osavat kirjutajat. Hiljuti raamatulettidele jõudnud „Taaniel Teine” on haldjaraamatu sümpaatne kaksikvend. Siin on esindatud autori varasemast tõsielujutust tuttavaks saanud küljed – laste hingeelu mõistmine, tundlikkus aktuaalsete valupunktide märkamisel ja kirjeldamisel ning optimistliku põhitooni hoidmine.

Raamatu peategelane Taaniel on suure südamega nutikas poiss, kellele meeldib sportida, kuigi rahvastepallist ta lugu ei pea. Lisaks spordile huvitub ta loodusest ja on sisse võetud klassi kõige pikemast tüdrukust. Kuna poisi ema-isa on välismaal tööl, elab ta koos vanaisaga. Vanaisa püüab talle pakkuda kõike, mida vanemadki. Ta lohutab poissi, kui see kaaslastega kakleb või märkusi koju toob, küpsetab maailma parimaid kotlette ja moosipalle, loeb talle „Kääbikut” ette, matkab ja keedab klassikaaslastele kingituseks seepe. Rahulik ja mõistev vanaisa ei näe probleeme, vaid lahendusi. Ta on abivalmis ja väsimatu tugi, millele poiss saab alati kindel olla. Vaatamata kõigele kipub õhtuti Taanieli hinge igatsus vanemate järele.

Lugu on esitatud minajutustusena. See laseb autoril üsna sügavale lapse hinge vaadata. On tore, et sealt paistev pilt pole võlts, vaid ilustamata ja reaalne. Kuigi kirjeldatavad sündmused on tundeküllased, pole Hinrikuse värske raamat ülepaisutatult tundlik. Hillitsetud ja napp vorm on mõjusamgi. Nii kutsub teos lugejais esile mitmesuguseid emotsioone. Siin on segunenud rõõm ja igatsus, nukrus ja hoolivus, lustlikkus ja südamlikkus. Ja tore on, et need tunded pole alati selgepiirilised, vaid segunenud ja kohati tõlgendamatudki – just nagu päris elus.

Sündmusi ihkavale lugejale vastu tulles ei raiska autor aega pikkadele kirjeldustele. Juba esimestest ridadest alates hüpatakse kahe jalaga sündmuste keskele. Ja mitte lihtsalt sissejuhatavate tegevuste, vaid lausa sekelduste keskele. Nii ongi peale esimese paari lehekülje läbimist noorel lugejal autasu käes – peategelast kiusanud Jürgenile takjate aluspükstesse sokutamine toob vähemasti muige suunurka. Tempokas sündmustik kannab teose kenasti ka lõpuni, kuigi vahepeal kipub fantaasiahobu autori käest ohje liialt endale krabama. Nii tundub teose kontekstis ülepaisutatuna matkapäeva lugu ja koeravõtu õigustamine. Kuid need seigad raamatu head üldmuljet ei muuda.

Illustreerinud Anu Kalm
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
112 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija