Juuni 2015. E. Lockhart „Me olime valetajad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Lockhart-Me-olime-valetajadKvaliteetsete tõlkenoorteraamatute valdkonnas on juhtrolli haaranud kirjastus Pegasus. Just siin on ilmunud viimaste aastate parimad eestikeelsed noorteraamatud. Nii näiteks on John Greeni mõtlemapanevad „Süü on tähtedel” ning „Alaskat otsides”, Rainbow Rowelli kütkestav „Eleanor ja Park” ning Salla Simukka põnev Lumikki-triloogia meie noortele emakeeles loetavaks saanud tänu sellele väiksele, kuid meie lastekirjanduselus üsna mõjukale kirjastusele.

Hiljuti lisandus nende köitvate noorteraamatute ritta veel üks, ameerika kirjaniku E. Lockharti „Me olime valetajad”. Kitšilik ja imal kaanekujundus ning poosetavalt mõjuv tagakaanetekst lasevad aimata kerget, paari tunniga läbitavat ajaviiteromaani. Lobeda lugemise lootjail tuleb aga paraku pettuda, sest kerguse ja meelelahutusega pole Lockhardi raamatul midagi pistmist.

Teose keskmes on rikkad ja ilusad Sinclairid – mõjuvõimsa impeeriumi loonud vanaema ja vanaisa ning nende kolme tütre pered. Sinclairidel on tavaks koguneda suvepuhkuseks maalilisele erasaarele. Raamatu algusosas leiduva saare plaani ja sugupuu abil saab tegevuspaikadest ja esialgu keerukana tunduvatest sugulussuhetest hõlpsasti ülevaate. Suved saarel on igale pereliikmele üliolulised – isegi kogu ajaarvamine käib saarel veedetud suvede järgi.

Sündmusi edastatakse pere kolmanda põlvkonna vanima liikme, 17-aastase Cadence Sinclair Eastmani silme läbi, kes nimetab end irooniliselt „saare, varanduse ja ootuste pärijannaks”. Sündmuste käivitajaks on Sinclairide noorema põlvkonna pikakasvuliste ja sihvakate, heledanahaliste ja blondide võsukeste Cadence’i, Johnny ja Mirreniga 8. suvel liitunud tõmmu ja jässakas Gat, Johnny ema uue elukaaslase õepoeg. Väljastpoolt tulnuna ja teistsugust elu näinuna oskab Gat perekonna elu-olu ja tavasid distantsilt vaadata. Märkamatult ja tasahilju puistatud sädemed paisuvad osalistegi jaoks ootamatult suureks leegiks.

Kirjanik ei esitata süžeed lineaarselt, vaid tagasivaates, mistõttu olevikuga põimub meenutusi nii varasemast lapsepõlvest, perekonna ajaloost kui ka pöördelistest 15. suve sündmustest. Mõistatuse lahendamise põnevus hoiab sündmustikku kenasti koos ja loob pinge, mis kestab raamatu esimestest lehekülgedest viimaseni välja.

Lisaks ühe perekonna traagilisele loole kerkivad teoses jõuliselt esile ka rassismi küsimused. Avalikust hukkamõistvast suhtumisest hullem on viisakalt varjatud võõraviha teisest rassist või klassist inimeste vastu. Nii tulebki India rangelt klassilisest ühiskonnast pärit inimestel vabaduse etalonina tuntud Ameerikasse saabudes ikka kokku puutuda põlgamisega, tõsi küll varjatumal kombel. Käsitletakse ka rikaste laste mässu vanemate vastu. Tarbides küll kõiki hüvesid, mida vanemad põlvkonnad on loonud, igatsetakse ometi midagi muud – lihtsust, vabadust, tavadest ja etiketist loobumist. Keeruliste olukordade ühe lahendusena näeb autor probleemidest avameelselt ja tabudeta rääkimist. Oluline on, et selle käigus suudetaks teistest aru saada, mitte solvata tahtlikult ega solvuda iga pisiasja peale.

Kirjanik näikse lähtuvat põhimõttest „vähem on rohkem”. Nii kasutabki ta lihtsat ja selget keelt, keerukatel lausekonstruktsioonidel ja põhjendamata kirjeldustel pole tema teosesse asja. Noorteraamatule sobivalt tempokalt ja huvitavalt, samal ajal siiski salapära säilitades juhib ta sündmustiku lõppvaatuseni.

E. Lockhart, kodanikunimega Emily Jenkins (s 1967) on paljude lasteraamatute autor. Lisaks menule tavalugejate seas on tema raamatud pälvinud ka kriitikute kõrge hinnangu. Nii ongi ta saanud rohkelt mitmesuguseid lasteraamatuauhindu. „Me olime valetajad” (orig 2014) on tema esimene ja loodetavasti mitte viimane eesti keeles ilmunud teos.

Tõlkinud Pille Kruus
Välja andnud kirjastus Pegasus
230 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija