September 2015. Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Puttsepp-Gibraltari- laevakoerte- uhingJuhani Püttsepa värske teos „Gibraltari laevakoerte ühing” on käsikirjakonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö. Juba esimestest lausetest on arusaadav, miks just see teos pärjatud sai. Nõtkele, südantsoojendavale ja kaasahaaravale stiilile lisanduvad raamatu edenedes värvikad karakterid ja köitev sündmustik. See kõik teeb „Gibraltari laevakoerte ühingust” igati nauditava lasteraamatu.

Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber. Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. Majas elavad selle omanik ja värvika natuuriga, kuid mitte kõige maksujõulisemad üürnikud. Nii on selles pisut räämas puumajas kodu leidnud Ü-Mutt gümnasistist tütre Inksi ja eaka kassi Susjäga, usuteaduste professor hundikoer Rolfiga, naiskulturist Jerski, kes lisaks keha treenimisele tegutseb veel ka turumüüja ja koristajana, aeg-ajalt vanglas elav Valts ning pensionär Sirje ja tema lapselaps, vanemate poolt linna kooli saadetud Anton. Koer valib oma uueks elukohaks just poisi ja tema vanaema tagasihoidliku korteri. Kui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku leida, võetakse loom pereliikmeks. Koer nimetatakse Sakuks, talle muretsetakse toidunõud, kaelarihm ja külastatakse loomaarsti. Seal teatabki Anton, et Saku on gibraltari laevakoera tõugu. Tegemist on poisi poolt välja mõeldud tõunimetusega. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast.

Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon. Suure kaasaelamisega kirjutab Püttsepp nii linnast endast kui ka igast tegelasest. Tema humoorikas ja südamlik käsitlusviis rõhutab igal võimalusel maailma turvalisust. Ometi on teoses rohkelt seiklusi ja ootamatuid sündmuspöörded, mis köidavad ka kärsitumat lugejat.

Tore on, et Püttsepa raamatus jääb loom loomaks ja inimene inimeseks. Erinevalt paljudest loomaraamatutest ei püüagi Püttsepp looma nahka pugeda, koera käitumist looma seisukohast selgitada. Tema raamatu koerad ei räägi. Nende sisekõne asemel kasutab kirjanik ilmekaid kirjeldusi, mille alusel tuleb lugejal ise nuputada, kus loomake hulkus, mida ta soovib – nii nagu päriseluski. Kuigi kirjeldusi lastekirjanduses üldiselt väga ei hinnata – ikka ihatakse rohkem tegevust, dialoogi –, siis Püttsepp suudab seda eelarvamust kõigutada. Tema kirjeldused on värvikad, alati põhjendatud ja kaasakiskuvad. Samuti annab taoline inimlik vaatepunkt autorile suurepärase võimaluse loomade hingeelu ja loomapidamist ka filosoofilisemalt vaadelda. Püttsepal on, mida öelda. Ja pole siis ime, et peale raamatu lõpetamist tunned, et oled targem, väärikam ja sallivam inimene.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Välja andnud kirjastus Tänapäev
232 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija