Juuni 2016. Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pohjala-Mu-vanaisa-on-murdvarasSuvi toob kerge ja helge meeleolu. Lugemisvaranagi igatsetakse siis pigem midagi meelelahutuslikku. Õnneks on ühtteist vahvat ja humoorikat ilmunud ka meie kirjanikelt.

Raamatulettidel paistab silma intrigeeriva pealkirjaga lasteraamat „Mu vanaisa on murdvaras!”. Lisaks põnevale tiitlile tõmbavad tähelepanu ka laste poolt palavalt armastatud kunstniku Hillar Metsa illustratsioonid – vallatud, ilmekad, karikatuursed. Raamatu autor Priit Põhjala, keda keelehuvilised täiskasvanud teavad kui Õpetajate Lehe arvamusveeru „Keelekaste” kirjutajat ning Vikerraadio keelerubriigi „Keelesäuts” tegijat, pole ka lastekirjanduse vallas tundmatu nimi. Ta töötab kirjastuses Tänapäev ning on toimetanud kümneid lasteraamatuid. „Mu vanaisa on murdvaras!” on aga tema esimene lastele mõeldud teos.

Priit Põhjala on oma debüütteose pühendanud kõigile ninatarkadele, marakrattidele ja ninatarkadele marakrattidele ehk lugejatele, kel märgatavaid sarnasusi raamatu peategelase, Karl Priidu nimelise vahva poisiklutiga. Üle kõige armastab Karl Priidu süüa lagritsakomme. Isa ja ema, tädi Mariat ja tema meest Priitu ning kojamees Endlit ja tema koera Karu armastab Priidu muidugi ka. Pisut pahurat, kuid värvikat tädi Helmit, kes elab samuti nende toredas nelja korteriga majas, Karl väga ei armasta. Seda just tema pideva pahandamise pärast.

Pealkirjast võiks järeldada, et tegemist on krimilooga, kuid lugema hakates selgub üsna pea, et tegelikult see nii ei ole. Karl Priidu jutustab lihtsalt ja lapselikult oma argielust. Ta pajatab, kuidas nad vanematega filme vaatavad, sünnipäeva peavad, sõnamängu mängivad, vanaemaga loomaias käivad jne. Kuna aga lapsed näevad maailma pisut teisiti kui täiskasvanud, toob see kaasa vahel ka arusaamatusi. Näiteks kui ema ja isa on arutanud õmblustoa remondi üle ning kodust ära läinud, otsustab usin Karl Priidu seinad kohe ära värvida. Loomulikult on vanemad koju jõudes üllatunud. Samuti saab Karl Priidu õige pea aru, et kõike täiskasvanute öeldut sõna-sõnalt võtta ei maksa. Kui isa ütleb, et tädi Helmil kruvid logisevad, tahab poiss vanainimest kohe aidata. Enne appi tormamist otsustab ta aga algallikast andmete õigsust kontrollida ja küsib tädilt otse, kuidas tal nende kruvidega asjalood on. Selle asemel aga, et lahket abipakkujat tänada, tädi Helmi miskipärast hoopis pahandab.

Priit Põhjala jutustamisstiil on ladus, kerge ja õhuline. Autor austab noort lugejat ega koorma teda üleliigsega. Ja kuigi raamatu peamiseks eesmärgiks näikse olevat hea meelelahutuse pakkumine, ei pea pettuma ka need, kes kirjanduse ajaviitelist rolli millekski ei pea. Teoses leidub ka ühtteist kõrva taha panemiseks.

Nii stiili kui tegelaskuju poolest sarnaneb Priit Põhjala värske teos nii mõnegi varem ilmunud lasteraamatuga, näiteks Ilmar Tomuski Volli-lugudega või Anti Saare raamatuga „Kuidas meil asjad käivad”. Vaatamata sellele, et teost lugedes meenub nii mõnigi analoog, tuleb selle ilmumist siiski tervitada – pole ju taolisi lustakaid raamatuid kunagi liiga palju. „Mu vanaisa on murdvaras!” on igati tore lugemine – humoorikas, helge ja südamlik. See on raamat, mis igas vanuses lugejale sära silmadesse ja muige suunurka toob.

Illustreerinud Hillar Mets
Välja andnud kirjastus Tänapäev
128 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm