Aprill 2017. Kathleen Glasgow „Katkine tüdruk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Glasgow-katkine-tudruk2015. aasta lõpul asutatud Päikese Kirjastuse esimene pääsuke, Leslye Waltoni „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused” jõudis lugejateni mullu kevadel. Nüüdseks on kirjastus lugejaid heade teostega kostitanud juba aasta jagu. Eriti hästi on vastu võetud noorteraamatute sari, mis selle lühikese aja jooksul on haaranud tõlkenoortekate turul ohjad kindlalt enda kätte. Sarjas on ilmunud näiteks sellised reaalelu kajastavad menuraamatud nagu Nicola Yooni „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”, Jasmine Warga „Minu süda ja teised mustad augud” ja Julie Buxbaumi „Ütle mulle kolme asja”, kõik kenas, asjatundlikus tõlkes. Hiljuti ilmunud „Katkine tüdruk” jätkab seda nauditavate noorteraamatute rida.

Raamat jutustab 17-aastasest Charlotte Davisest, kelle elu on olnud kõike muud kui lihtne ja õnnelik. Ta on kaotanud oma isa, emaga tekkinud lahkarvamuste pärast kodust ära kolinud, jäänud ilma parimast sõbrast ning elanud tänaval. Sündmuste keerises on tüdruk leidnud lohutust enesele haiget tegemises. Teos algab Charlotte’i haiglasse sattumisega. Teiste sarnase elusaatusega tüdrukutega kohtudes ja teraapiates osaledes asub tüdruk tasapisi oma elu lahti mõtestama. Kõik tundub juba liikuvat paremuse poole, kuid siis tuleb tüdrukul haiglast lahkuda. Kas Charlotte’il õnnestub murda sisseharjunud mustreid ning pöörata oma elus uus lehekülg? Kuidas seda teha, kui sul õieti kelleltki tuge pole loota?

Lisaks suurepärasele loole on autori suurimaks plussiks siirus ja ausus. Ta on sündmustest rääkides lausa jõhkralt avameelne. Suure kaaselamisega kirjeldab ta tüdruku võitlust halbadest harjumustest vabanemise raskel teel. Ta vaatleb nii tüdruku edusamme kui ka tema kõhklusi ja tagasilangusi. Kirjanik ei varja, ei ilusta, ei silu, kõik on ehe ja realistlik. Ka siis kui kirjanik pöörab pilgu sinna, kus näeb midagi, mis talle on vastumeelne, ei pööra ta pilku ära, vaid vaatleb ja analüüsib. Ta innustab otsima väljapääsu olukorrast, mis on esmapilgul lausa üle jõu käiv ning tundest, et enam üldse ei suuda.

Jõuliselt kerkib raamatus esile ümbritseva keskkonna, sõprade ja lähedaste mõju noore arengule. Charlotte’il on eriti keeruline alustada uut, tervislikku elu, sest tal pole kedagi, kellele ta julgeks või tahaks end avada. Kui ta tutvub võluva pahapoisiga, kelle kombed pole kiita, või vana tuttavaga, kes isegi veel väga tugev pole, on tagasilöögid kerged tulema. Kukkudes ning vigadest õppides leiab tüdruk viisi probleemidega toimetulekuks. Ta keskendub iseendale, otsib pidevalt tegevust ja väljendab oma emotsioone, olgu siis muusika, kunsti või töö kaudu. Nüüd suudab ta tunneli lõpus valguskiirt näha.

Raamatu järelsõnast selgub, et autor Kathleen Glasgow on ise ka enesevigastaja taustaga. Ta kirjutas selle raamatu, näitamaks enesehävituslike kalduvustega noortele, et nad ei ole oma muredega üksi. Autori sõnul on üks kahesajast 13–19-aastasest neiust enesevigastaja. Tegelikkuses on see arv aga kindlasti suurem, kuna arvestatakse vaid dokumenteeritud juhtumeid. On tore, et raamatu lõpus leiduvad abikontaktid on viidud kooskõlla meie oludega ning kohalikud noored, kel neid vaja, leiavad need kergesti üles.

Tõlkinud Eve Laur
Päikese Kirjastus, 2017
398 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm