August 2017. Ȧsa Lind „Liivahundi lood”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Põhjamaade lastekirjandust on eesti lugejad ikka armastanud. Olgu siis tegu juba klassikaks kujunenud teostega, nagu Selma Lageröfi Nils Holgerssoni reisid, Astrid Lindgreni Pipi Pikksuka ja Karlssoni jutud või Tove Janssoni muumilood. Omaseks ja armsaks on meie lastele saanud ka nii mõnedki sealsed nüüdismenukid Maria Parri, Timo Parvela, Rose Lagercrantzi jpt sulest. Õige pea võivad selles reas seista juba ka Ȧsa Lindi „Liivahundi lood“.

Ajakirjanikuna töötanud Ȧsa Lind on laste- ja noortekirjanik, kes on laiemat tuntust kogunud just „Liivahundi lugudega“. Tegemist on raamatusarja esimese osaga, millele on omistatud mainekas Nils Holgerssoni auhind (2003) ja mida on tõlgitud 18 keelde. Suve hakul sai teos eesti lugejatele kättesaadavaks tunnustatud tõlkija Ülle Kiiveti vahendusel.

Raamatu peategelaseks on väike Zakarina, kes elab oma vanematega turvalist ja rahulikku suveelu. Väike kena majake mere ääres pakuks perele tõelist idülli, kui vaid vanematel tööd nii palju poleks. Ema kiirustab tihtipeale juba varahommikusele bussile, et õigeks ajaks tööle jõuda, isa kaob tundideks kabinetti või loeb võrkkiiges ajalehte. Sellistel hetkedel tunneb Zakarina end väga üksikuna. Ühel päeval, kui tüdruk mererannas isale lõksu kaevab, leiab ta augu põhjast süsimustalt läikiva nina ja säravad silmad – see on Liivahunt. Vahva loom väidab, et teab vastuseid kõigile maailma küsimustele. Kui tüdruk esitab hundile tema arvates maailma kõige keerukama küsimuse – mispärast peab isa kogu aeg ajalehte lugema –, ja hunt sellele vastust teab, on sõprus sõlmitud. Nüüdsest on Zakarina elu hoopis värvikam. Tal on alati olemas keegi, kellega mängida, rääkida ja midagi huvitavat ette võtta. Üheskoos tehakse maailma kõige raskemat tööd – mittemidagitegemist –, sõidetakse jalgrattaga, juuakse teed ja süüakse liivaküpsiseid jne.

Liivahunt pakub Zakarinale just seda, millest tüdruk hetkel kõige enam puudust tunneb. Nõrkusehetkedel sisendab hunt talle julgust ja enesekindlust, lõbustab teda, kui Zakarina nukker on, lohutab, kui vanemad tüdrukuga pahandavad, ja pakub seltsi, kui ta end üksildasena tunneb. Liivahunt annab tüdrukule ka maailma kohta vastuseid, mida keegi teine talle pakkuda ei suuda. Ta on just selline sõber, kes muudab su paremaks ning maailma sinu ümber küll avaramaks, kuid samas ka hõlmatavamaks ja turvalisemaks.

Liivahunt on justkui väikese Zakarina sisemine kompass, mis aitab tüdrukul leida teed iseendani. Kui külalised Zakarinal laulda paluvad, aga ta häbelikkuse tõttu esialgu keeldub, toob vestlus Liivahundiga soovidesse selguse ja tegutsemisjulguse. Samuti aitab Liivahunt Zakarinal mõista teiste inimeste tundeid. Kui autovõtmed kaotanud isa pahuraks muutub ja tüdrukuga riidleb, jookseb Zakarina randa Liivahundi juurde lohutust otsima. Loomakesega vesteldes aga mõistab tüdruk, miks isa nõnda käitub ning oskab hoopis ise talle toeks olla.

Raamat lõpeb vahva puändiga. Kui vanaema Zakarinale mereäärsesse väikesesse majakesse külla tuleb, näitab ta tüdrukule siledat musta kivi, millele tema vanaema uuristas tüdrukuna oma nime Brita. Zakarina suureks üllatuseks on aga nime kõrval kujutatud ka ühte talle vägagi tuttavat ja armsat looma. Kas tõesti on väikese Zakarina vanaema vanaemagi Liivahundi abil suureks kasvanud?

Tõlkinud Ülle Kiivet
Draakon & Kuu, 2017
220 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm