Aprill 2009. Ilmar Tomusk. „Vend Johannes”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tomusk-Vend-JohannesPildid joonistanud Illu Erma
Tänapäev, 2009
183 lk, ill.

Viimaste kuude jooksul ilmunud lasteraamatutest intrigeeris mind kui komplekteerijat raamat „Vend Johannes“ oma sisu ja vormi vastuolu tõttu – ühelt poolt sari „Minu esimene raamat“ ja teiselt poolt raamatus tegutsemas 14-aastane noormees. Ma ei ole küll eriline Tarbijakaitsega suhtleja aga seekord tekkis küll tahtmine kirjutada. Kirjutasingi…hoopis raamatu autorile – küsisin, kas tal oli sarja suhtes kõhklusi. Ilmar Tomusk vastas mulle nii – tsiteerin:

„Kui kirjastuses raamatu vormist rääkisime, sai selle „Minu esimese raamatu“ sarja panemise põhiargumendiks see, et kirjastuse sõnul pole sarja näol enam tegemist n.ö titekaga, sest kasvõi „Arabella“, „Veli Oliver“ ja mitmed teised selles sarjas ilmunud raamatud sobivad ka vanematele lastele. Põhimõtteliselt on ju mõlemad mu raamatud n.ö kogupereraamatud (2007. a ilmus „Tere, Volli“), sellist sarja ma aga kusagilt ei leidnud. Johannes on raamatus küll 14-aastane, kuid minu mõtetes võiks ta olla n.ö eeskujuks pigem 9–12-aastastele poistele. Küllap raamatukogud oskavad noori lugejaid ka „värviliste kaantega“ raamatute juurde suunata, kui sisu on sobilik. Iga raamat leiab oma lugeja lõpuks kindlasti üles.“

Kindlasti nii ka osaliselt läheb, aga näiteks hiljutisel „Apollo“ raamatukaupluse koolitusel tõdeti, et seda sarja on tema ebamäärasuse tõttu järjest raskem müüa. Kõnekas on fakt, et autori järgmine raamat samade tegelastega ilmub ühes teises kirjastuses.

Ja nüüd siis ka raamatust. „Vend Johannes“ vastab igati hea lastekirjanduse määratlusele: tegevus on hoogne, karakterid hästi välja joonistatud ja mis põhiline – saab nalja. Raamat algab müstiliselt – emaüsas arutlevad kaks idulast, kas sündida kaksikutena. Kuna õpetajatest vanemate majanduslik olukord pole kiita, otsustab Johannes sündida varem ja ütleb vennale:

„Aga sa pead hiljem kindlasti järele tulema. Paari aasta pärast saab isa uue töökoha ja siis saab loodetavasti ka midagi muud süüa kui ainult praekartuleid.“

Edasi käsitleb raamat juba Johannese igapäevaelu. Temast on sirgunud ligi 190 cm pikkune noormees kinganumbriga 48 ja paljud peavad teda suureks meheks. Aga ta ise ei tunne end sugugi suurena, suur on ju ainult tema keha. Ja tõepoolest – Johannest ei vaeva eksistentsiaalsed probleemid, ta ei ole kokku puutunud koolikiusamisega, alkoholiga, ka ei ole tal mõtteis ainult tüdrukud. Johannes elab oma ema, isa ja vennaga tavalises Mustamäe 9-korruselises majas, käib tavalises koolis, tavalises korvpallitrennis, kakleb vennaga, vaidleb vanematele vastu ja kuulab muusikat, mida 14-aastased poisid tavaliselt kuulavad.

„Kuule, mees, kui sa õppimise ajal seda Eminemi kuulad, ei jää sul ju midagi meelde“ kahtles isa. „Eminemi“, kordas Johannes irooniliselt, keegi ei kuula enam Eminemi, see on muide 50 Cent. Võib-olla sulle ei jäänud midagi meelde, kui sa õppimise ajal mingit eelmise sajandi diskomuusikat kuulasid. Aga minule jääb küll meelde.“

Läbi humoorikate stseenide tuleb esile autori filoloogiline taust ja töö Keeleinspektsiooni peadirektorina:

„Priit Pavarotti Purk, hm, kui minu teha oleks, siis mina küll eesti lapsele sellist nime panna ei lubaks“, arvas isa. Õnneks selgub, et nimi Pavarotti on Priidule pandud „ristimisel“ poistekoori laagris. Vene keele oskuse vajalikkusest saab Johannes aru alles pärast seda, kui teda ründab venekeelne pätt. Treenitud noormees saab pätist kergesti jagu aga ei oska talle öelda muud kui „Mama doma?“

Raamatu on illustreerinud nahakunstnik Illu Erma, kes lasteraamatuid seni kujundanud pole ja olulist lisaväärtust need pildid raamatule ei anna.

Johannese uusi seiklusi ja mehistumist oodates

Marika Oberšneider