Jaanuar 2018. Epp Petrone „Võlusõnad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ühe muinasjuturaamatu ilmumine pole Eestis kindlasti kuigi eriline sündmus – on ju poeriiulid muinasjutukogudest lookas. Sellele vaatamata ilmuvad igal aastal üha uued ja uued kogumikud. Paraku on sageli tegemist ikka ühtede ja samade muinaslugudega, mida serveeritakse aasta-aastalt üha nülitumal kujul. Käiks justkui tihe võistlus, kes muinasjutud napimate sõnadega ümber jutustada suudab.

Möödunud aasta lõpul noorte lugejate ette astunud „Võlusõnad“ on aga hoopis teistsugune. Tegemist on meie kultuuriruumis suhteliselt tundmatute lugudega, mis mõjuvad üllatavalt värskelt ja avardavalt. Tõsi, alapealkiri „Ühe minuti muinasjutud“ esikaanel (mõeldud küllap lugemislaiskade lapsevanemate ostuotsust mõjutama) võib ehk andunumaid muinasjutusõpru hirmutada, kuid lugema asudes on üsna pea selge, et ühe minutiga seda raamatut küll käest panna ei raatsi.

Kogumik sisaldab 34 sügava filosoofilise sisuga mõistujuttu, millest igaühel mõndagi öelda nii noorele kui ka pisut vanemale lugejale. On loomadest ja lindudest pajatavaid lugusid ning ka neid, kus tegelasteks inimesed ja jumalad. On saamismuistendeid, valusate õppetundidega palu, aga ka naljalugusid ja sürrealistlikke jutte. Vaatamata lugude eriilmelisusele ja suurele variatiivsusele moodustub ometi tervikpilt – eriline ja eklektiline nagu maailm ja inimesed seal sees. Kenasti iseloomustab raamatut selle nimilugu „Võlusõnad“, mis pajatab noormehest, kes oma elule mõtet ja sisu otsib.

Raamatu alapealkiri vastab tõele, tegemist on tõesti nappide lugudega (1–2 väikest lehekülge), kuid selle nappuse taga pole kindlasti mitte autori oskamatus või pealiskaudsus. Igast lühikesest palast paistab ilmekalt nii autori mõte, miks just see lugu kogumikku on valitud, kui ka kirg selle edasijutustamisel. Autor on hoolikalt valinud sõnu ja väljendeid, mis taolises lühivormis mõtet paremini kannaksid. Loomulikult pole siin kohta otsesõnalisel moraalitsemisel ja õpetussõnade paksudes värvides toonitamisel. Igaüks peab ikka ise oma järeldused tegema. Mõne suunava küsimuse või selgituse on illustraator osavalt jutumullina pildi sisse sulatanud.

Muinasjuttude geograafia on võluvalt avar, kogumikus leidub nii Aafrika, Ameerika, Euroopa kui Aasia lugusid. Autori eriline sümpaatia kuulub kahtlemata Idamaade (Hiina, India) ja põlisameerika (indiaani) päritolu paladele. Ilmselgelt on nende maade filosoofia ja maailmanägemise meie mail piisavalt uudne, et köidab lisaks autorile ka paljusid lugejaid. Kasutatud kirjanduse loetelu raamatu lõpus toob kenasti ära kogumikud, kust lood on võetud. Suurem huviline, kel inglise keel suus, võib neid jutukogusid ise edasi lugeda. Kui võõrkeeled veel raskusi valmistavad, saab kätte võtta aga mõne muu eestikeelse muinasjuturaamatu. Näiteks, miks mitte meelde tuletada, millest rääkis Epp Petrone mõned aastad tagasi (2011) ilmunud kogumikus „Muinasjutte armastusest“?

Illustreerinud Kristi Kangilaski
Petrone Print, 2017
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm