Mai 2018. M. G. Leonard „Mardikapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kas sina tead, kes on puidupurelased, toonesepad, paugujooksikud või põlluliivikad? Kui ei, siis võiksid lugeda M. G. Leonardi esikteost „Mardikapoiss“, mis seiklusliku süžee abil mitte ainult ei tutvusta mitmesuguseid mardikaid, vaid paneb sind ka neid armastma. Pseudonüümi taha varjuv inglanna, kes kannab kodanikunime Maya Gabrielle, oli ise varem putukakartlik, kuid on nüüd tänu oma debüütteosele sest hirmust vabanenud ning kasvatab kodus mitut mardikast lemmikut. Raamatuski ütleb ta, et pole kohanemisvõimelisemat, kütkestavamat ja eriilmelisemat liiki kui mardikalised.

„Mardikapoisi“ peategelane on 13-aastane Darkus Cuttle, eraklik poiss, kellel pole õnnestunud koolis eriti sõpru leida. Tema ema on surnud ja poiss elab loodusmuuseumis töötava isa Bartholomew’ga kahekesi. Kui siis ühel päeval tema kohusetundlikkuse poolest tuntud isa salapäraselt kaduma läheb ning politsei asja edasise uurimise kalevi alla lükkab, tuleb poisil endal saladuse jälile jõuda. Isa vend, poisi onu Maximilian on samuti teadlane. Kui ta Egiptuse väljakaevamistelt Londonisse naaseb, võtab ta Darkuse enda juurde elama. Poiss klapib boheemliku onuga hästi, eriti meeldib talle aga see, et onu arvab nagu temagi, et isa pole surnud ja tuleb lihtsalt üles leida.

Uuest koolist leitud esimesed päris sõbrad Virginia ja Bertolt usuvad samuti Darkust ning on nõus teda isaotsimisprojektis igati aitama. Kui poiss tänavalt veel ka intelligentse ninasarvikpõrnika leiab (õigem oleks küll öelda, et mardikas leiab poisi), on sündinud uurimisrühm, kes tundub esmapilgul võitmatuna. Paraku aga leidub ka neile vääriline vastane. Kurja teadlase rolli täidab pururikas disainer Lucretia Cutter, kes on loodusmuuseumi mardikaliste saali peasponsor ning, nagu hiljem selgub, ka andunud putukakollektsionäär. Siiski õnnestub lastel ja onu Maxil Darkuse isa leida ja vangistajate küüsist päästa. Suureks abiks võidu saavutamisel on ka naabermajast leitud putukad. Kuigi otsustavas lahingus õnnestub peakurjamil kaduda, olen kindel, et loo jätk vaid kinnitab Darkuse sõnu – kui meil jätkub veidike visadust ja pühendumist, oleme võitmatud.

„Mardikapoiss“ on väga põnev teos. Kirjanik haagib nii noored kui ka pisut vanemad lugejad osavalt huvikonksu otsa ja hoiab neid seal kuni teose viimaste ridadeni. Selles on ootamatuid süžeepöördeid, võluvaid karaktereid ja südantsoojendavat huumorit. Lisaks kaasahaaravusele on aga raamat, kui uskuda autorit, ka loodusteaduslikult täpne: teksti on korrigeerinud professionaalne putukauurija. Nende jaoks, kes end putukamaailma mõistetes väga koduselt ei tunne, on autor lisanud raamatu lõppu väikese sõnastiku entomoloogia põhimõistetega, mis algab sõnaga Coleoptera ja lõpeb välisskeleti mõistete selgitustega.

Siinkohal ei saa märkimata jätta teose tõlkija tublit tööd. Tõlkija Martiina Viil on võtnud vaevaks kirjutada märkusi, mis lugejatel teksti mõistmist hõlbustavad. Nii näiteks on ta tekstis sisalduvaid teadlaste nimesid (nt Howard Carter) laiendanud väikese tutvustusega. Enamik kommentaare on aga pühendatud putukaliikidele, millel eesti keeles teaduslikku nimetust veel polegi. Martiina Viil on ära toonud nii ladina- kui ka ingliskeelse nimetuse ja püüdnud neile ise inglise keele põhjal maakeelset nimetust tuletada. Selline hea näide süvenenud ja lugejakeskset tõlketööst mõjub kiirustades ja ülejala tehtud tõlgete taustal äärmiselt nauditavalt.

„Mardikapoiss“ (ingl k 2016) on esimene osa triloogiast. Raamatu lõpulehekülg lubab eesti lugejateni tuua ka järgmise osa „Mardikakuninganna“ („Beetle Queen“, ingl k 2017). Loodetavasti jätkub väljaandjail visadust ja pühendumist ning saame lugeda ka triloogia viimast osa „Mardikasõjad“ („Battle of the Beetles“, 2018).

Tõlkinud Martiina Viil
Illustreerinud Júlia Sardà
Kirjastus Tiritamm 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm