September 2018. Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Wolfgang Herrndorfi nimi ei ütle eesti lugejale tõenäoliselt eriti midagi. Kui üldse, siis vaid seda, et tegemist on saksa keeles kirjutava autoriga. Ometi on tema 2010. aastal ilmunud romaani „Tschick“ (eesti keeles ilmunud pealkirjaga „Miks me varastasime auto“) müüdud ainuüksi saksakeelsena üle kahe miljoni eksemplari, rääkimata tõlgetest kümnetesse keeltesse ja teosele omistatud auhindadest. 2016. aastal on raamatust valminud ka film „Tschick“ (režissöör Faith Akin), mida meie usinamad kinoskäijadki on ehk nägema juhtunud.

Noorteromaani „Miks me varastasime auto“ tõlke ilmumine on meie praeguses kirjanduspildis kindlasti märkimisväärt sündmus. Kõigepealt muidugi selle poolest, et tegemist on saksa keelest tõlgitud teosega. Moodustavad ju valdava osa eestindatud noorteteostest ingliskeelset päritolu, mis, ükskõik kui erilised nad ka omaette võetuna poleks, on ikkagi teatud mõttes vägagi sarnased. Nii pakubki Wolfgang Herrndorfi teos mitte ainult meeldivat, vaid tundub, et lausa hädavajalikku vaheldust, teistsugust kultuuri, keelt, olustikku, maailmanägemise viisi. Oluline mitmekesistaja on ka see, et teose peategelane on poiss. Kohtab neid ju meile tõlgitud noorteteostes märgatavalt vähem kui tüdrukuid. Ja olgugi tüdruktegelased aktiivsed, jõulised, iseseisvad, peategelasena poissi nad siiski asendada ei suuda.

„Miks me varastasime auto“ peategelaseks on 14-aastane Maik Klingenberg, eraklik, ehk isegi kergelt autistlike joontega poiss. Ta on enda arvates nõnda igav, et pole klassikaaslastelt isegi hüüdnime ära teeninud. Pärast avameelselt oma pereelu kirjeldava kirjandi klassis ettelugemist kutsuti teda mõnda aega küll Psühhoks, kuid see vaibus õige pea. Kodune elugi pole poisil kiita. Tema alkohoolikust ema, kes regulaarselt nn ilufarmi külastab ehk võõrutusravil käib, hoolib küll pojast, kuid oma pahest loobuda ei suuda.

Karm ja külm isa on temperamentse ema täielik vastand. Ta küll ei varja oma tärkavat suhet noorukese assistendi Monaga, kuid tema jaoks pole oluline mitte see, kuidas ta poeg end tunneb ja mida arvab, vaid mulje, mille nad naabritele jätavad, kuidas nende perekond teistele paistab.

Klassis vaikselt kulgev elu lööb kihama, kui sinna tuleb vene päritolu sisserändaja Andrei Tšihhatšov, kelle nimega isegi õpetajatel raskusi on, nii et see kiiresti Tšikiks lüheneb. Asotsiaalse välimusega Tšikk tundub klassikaaslastele esialgu täiesti hull. Teda ei huvita kellegi arvamus, ei klassikaaslaste ega õpetajate oma. Külma rahuga talub ta õpetajate noomimist ja kaaslaste pilkeid, kui ilmub kooli purjuspäi, magab tundides või saab kätte sooritamata kontrolltöid. Isegi klassi ilusaim tüdruk Tatjana Cosic jätab ta täiesti külmaks.

Maik aga on Tatjanast vägagi võlutud ja ootab kannatamatult, millal tüdruk ta oma suve hakul toimuvale suurele sünnipäevapeole kutsub. Päevad mööduvad, kingituseks joonistatav Beyonce’i pilt hakkab valmima, kuid kutset ei saabu ega saabu. Muserdunud Maik võtab vastu ootamatult külla tulnud Tšiki pakkumise laenatud autoga mõned tiirud teha, eriti kuna vanemad on ta kaheks nädalaks päris üksi koju jätnud. Peagi avastavad poisid end suvereisilt, ilma mobiilide, kaartide ja kindla suunata.

Laadilt ongi romaan klassikalise road movie ilukirjanduslik variant. See on žanr, mida varemgi noortekirjanduses edukalt kasutatud. Wolfgang Herrndorf on loonud tempoka, rohkete pööretega süžee, mis haarab tahtmatult endaga kaasa. Sümpaatne on ka autori viis lugu jutustada, tema soe huumor ja mõistev hoiak. See aitab vältida liigset raskemeelsust, mis keerukaid olusid ja elu äärealadele jäävaid inimesi kirjeldades tekkida võiks.

Teekond, mille Maik ja Tšikk ette võtavad, ettetulevad seiklused, takistused ja kohatud inimesed õpetavad poistele paljutki elu kohta. Veel rohkem aga avastavad nad iseennast. Nad saavad teada, et sõprus on hindamatu, kõik on talutav, kui sul on kaaslane, kelle peale saad kindel olla, ning vahel tasub usaldada ka neid, kes seda esmapilgul ära teeninud ei ole. Oluliseks abiks teekonnal on Maiki ema õpetussõnad: kõigest saab rääkida ning mida inimesed arvavad, on ükstapuha.

Tõlkinud Terje Loogus
Kujundanud Piret Jürisoo
Eesti Raamat, 2018
212 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm