Oktoober 2018. Kadri Hinrikus „Ära muretse mu pärast“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kadri Hinrikus on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi: ta on mullune Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat, korduv kultuurkapitali aastaauhinna ning hea lasteraamatu nominent. Rohkelt potentsiaali tunnustusteks on värskeski teoses.

„Ära muretse mu pärast“ toob noore lugeja ette kaks perekonda. Maagilise metsa Lõunanõlval elab lustakas Murueit oma seitsme tütrega. Anna ja Berta, Cita ja Dora, kaksikud Eeva ja Friida ning väikene Gerda teevad seda, mis neile parasjagu pähe tuleb. Ema küll õpetab ja juhendab neid maailma avastamisel, kuid tüdrukuid üldiselt keelama ei kipu. Niimoodi ühiselt tegutsedes saavad selgeks metsas varitsevad ohud ja lihvitud eluks vajalikud oskused.

Põhjanõlva hämaras tihnikus elaval Mureeidel on aga üksainus tütreke – Moon. Ema muretseb ta pärast alati. Ta valutab südant, kui laps liiga kauaks välja jääb või kui ta mere äärde läheb või liiga vähe riideid selga paneb. Mureeit püüab hoida oma ainukest tütart kõigest vähegi ohtlikust eemale. Nii ongi Moonile maailmas nii mõndagi keelatud, köitvaimaks meelelahutuseks on tüdrukul matemaatika. Ühel päeval aga juhtub paratamatu – Murueide vallatud tütred ja Mureeide Moon kohtuvad.

Žanrilt võiks teost pidada kunstmuinasjutuks, kuid sel on samapalju ka muinasjutule mitteomaseid jooni. Kasutatud on küll muinasjuttudes levinud maagilist numbrit seitse, tegevustik toimub väljamõeldud maal Lõunanõlva ja Põhjanõlva vahel mere ääres, aeg on määratlemata jne, kuid tegemist pole kindlasti klassikalise muinaslooga, mis ühtse tegevustiku arengu tõusu ja kulminatsiooni kaudu lõpplahenduse poole sõuab. Kadri Hinrikuse tekst on märksa haralisem ja sellest tulenevalt ka rohkem tõlgendusvõimalusi pakkuv. Suurem psühholoogilisus ja dilemmade püstitamine ongi see, mis raamatu nii võluvaks muudab.

Tekstisse lisavad kihte elutruult mitmeplaanilised ja arenevad karakterid. Tegelaskujude avamiseks kasutab Kadri Hinrikus lisaks kirjeldusele ka ohtralt sisekaemust. Nii näiteks kujutab kirjanik Mooni teose algusosas sõnakuuleliku tütrena, kes ema vaateid igati jagab, järgneb uudishimu ja lust uutest tegevustest, seejärel vaadeldakse aga Mooni hingepiinu ema eest saladuse hoidmisel. Loo lõpuosas näeme tüdruku tumedamaid tunge. Sellist mitmekülgsust oskab noor lugeja hinnata, teab ju temagi oma napile elukogemusele tuginedes, et igaühes on peidus erinevaid tundeid.

Kadri Hinrikuse suurim pluss on ikka olnud elu märkamine. Ühiskonnas õhus olev on tema teostes järjepidevalt kajastamist leidnud. Laste vaesus ja üksildus, kärgpered ja vanemate pidetus – need on vaid mõned teemad, mis elu avali vaatlejal kahe silma vahele jääda ei saa. Oma uues teoses näikse kirjanik küsivat, kust tulevad lumehelbekesed, miks neid just nüüd nii palju on ning mida teha, et kasvada saaksid tublid, eluterved ja optimistlikud lapsed. Vastus, nagu ikka, ei peitu mitte lastes, vaid pigem neid kasvatavates täiskasvanutes. Kui palju kergem on lihtsalt ohule viidates keelata, selle asemel et õpetada ohte vältima! On meil piisavalt mahti, et koos oma lastega tegutseda, heade ja halbade valikute tagamaid selgita? Kas raatsime lasta lastel ise oma valikuid teha või kammitseme neid oma elutarkusega põhjendades? Kelle huvides me nõnda teeme?

Kadri Hinrikus näikse mõistvat, et vanemate mure oma lapse pärast ei lõpe kunagi, kuid rõhutab, et selle taustal ei tohiks unustada ka elurõõmu ja tegutsemislusti. Usk, et meie lapsed on vähemalt sama targad kui meie ning võimelised ise oma otsused tegema ja selle eest ka vastutuse võtma, jääb teose lõpus kajama.

Loo muinasjutulisust rõhutavad Katrin Ehrichi illustratsioonid. Need on juba alates kaanepildist võluvalt poeetilised, aidates noorel lugejal enne tekstini jõudmist raamatuilma siseneda. Mahe rohekas-pruunikas koloriit loob kena tausta, mida maitsekalt täiendatakse särtsakate punaste ja oranžide, sügavlillade või hallide lisandustega. Emotsioon on selgesti tunnetatav näoilmetest, kuulugu need siis inimestele, loomadele või lindudele. Värsked ja vaimukad on ka peatükkide algusvinjetid. Harmooniliselt liiguvad need aastaaegade rütmis, luues mahedat meeleolu ja suunates lugejat delikaatselt sõnadeni, sealt edasi aga juba omaenda mõteteni.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Tammerraamat, 2018
68 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm