November 2018. Hilli Rand „Aitäh, kõht on täis!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kahtlemata on igaühel meist mõni lastekirjanduslik toiduelamus. Praegused täiskasvanud mäletavad kindlasti Ellen Niidu Pille-Riini võitlust pudrukuhilaga, mille all leevikese pilt, või meenub kole kõhetu onu Ööbik, kes manustab küll vaevata õunu ja jäätist, kuid pudru peale kostab vaid „Mkmm!“. Või siis Leelo Tungla ilmekas luuletus, kus piimasupp piidleb pingsalt last. Näiteid on arvukalt.

Hilli Ranna ja Gerda Märtensi värske lasteraamat „Aitäh, kõht on täis!“ keskendub samuti toidutemaatikale. Tiitellehelt näeme, et kirjanik pühendab teose kõigile lastele, kel on sama närb söögiisu kui autoril lapsepõlves. Ehkki tegemist on ühe klassikalisema väikelasteraamatu teemaga, mida sadu kordi käsitletud, pole tegemist olnud kergema vastupanu teed minekuga. Sageli langetakse ju stampide, vormelite või korduste küüsi. Õnneks polegi seda aga siin juhtunud – lugu on lahendatud vahvalt ja uudselt. Kerge fantaasianüanss ja humoristlik pilk lisavad teosele samuti plusse.

Loo keskmes on väike Timmo, kellele hommikuse pudrukausi tühjendamine tundub ilmvõimatu ülesandena. Alguses on see suur kui tiik, siis juba paistab järvena ning lõpuks lausa merena. Õnneks on poisil abiks suur vend, kel ema on palunud jälgida, et lapse kõht ikka täis saaks. Kui niisama meelitamine tulemusi ei anna, kutsub vanem vend appi loomad. Alguses saavad suured pudrusuutäied suured loomad nagu karu, hunt, metssiga, seejärel pisut väiksemad nagu jänes, siil või orav. Lõpuks ongi putru alles ainult pisielukate jagu. Riismed aga saavad endale fantaasialoomad: siilkotkas, konnrebane ja sisalikjänes. Märkamatult on kadunud pudrumeri, ‑järv ja tiikki. Laual on vaid tühi pudrukauss.

Raamatu tekst on pildiga lausa sümbiootilises seoses. Näib, et omapärase käekirjaga kunstniku Gerda Märtensi illustraatoriks valimine on olnud ainuõige otsus. Kes teine olekski osanud joonistada niisuguseid elukaid, kes küll elutruud, kuid samas mõjuvad kergelt võõritavalt? Lausa hurmavad on loomade indiaanipärased pea- ja jalavõrud, kaelakeed ja mütsikesed. Meelad ja maiad on loomakeste näod maitsvat pala oodates, need aga, kes rooga liiga vähe said, on vägagi terava pilguga. Omaette korduvaks motiiviks/tegelaseks on väike elevandikujuke, mis igal pildil erinev, samuti puulehed, mis kanduvad edasi leheküljelt leheküljele. Läbitöötatus, põhjalikkus ja soov pakkuda väikese lugejale vaid parimat paistab igast illustratsioonist. Südamega tehtud töö on ka lugedes-vaadates ikka hingepaitav ja soojusest tulvil.

Vaatamata sellele, et toiduteema on lastekirjanduses ikka jõuliselt esindatud olnud, on alles viimastel aastakümnetel hakatud selle uurimisele tähelepanu pöörama. Eestis on põhjalikumad uuringud ses vallas alles ees. Rohkem on teemaga tegelenud Mari Niitra, kelle artikkel „Toidu roll lastekirjanduses“ on avaldatud Nukitsas (2013, lk 7-9).

Illustreerinud Gerda Märtens
Rahva Raamat, 2018
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm