Juuni 2019. Jenny Jägerfeld „Superkoomik“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Rootsi psühholoogi Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ kannab lisaks ahvatlevalt rõõmsameelsele pealkirjale ka lustlikult roosat kaanetooni. Kaanepildil armsa jänesekujutise sees olev neiu kõigub aga vaid ühel toolijalal ja tema süda on pooleks.

Raamatu peategelane on 12-aastaseks saav Sasha, tüdruk, kes üle kõige tahab saada superkoomikuks. Esimestel lehekülgedel võibki lugeja seda võtta kui tavateismelise lihtsat soovi olla oma iidoli moodi. Sedamööda aga, kuidas leheküljed kuluvad, hakkab ilmnema üha rohkem detaile südantlõhestavast loost. Autor esitab neid gradatsioonis, järk-järgult pinget tõstes. Algul selgub, et tüdruku ema on surnud, veidi hiljem loeme, et ta sooritas enesetapu, kuna põdes depressiooni. Nõnda on lugejal korduvalt tunne, et ta satub vihma käest räästa alla: vaevu jõudud ühe ehmatusega harjuda, saad kohe teise kaela. Raske, lausa võimatu oleks nii süngetest asjadest lugeda, kui Jenny Jägerfeld ei leevendaks pingeid osavalt tempereeritud huumoriga. Tegemist on väga maitsekate, intelligentsete naljadega, milles vahel pisut satiiri ja piisav annus eneseirooniatki. Sageli on neil naljadel tumedam alatoon, sügavam sisu. Nii tehaksegi nalja ka surma, haiguste, üksilduse, lähedusigatsuse jmt üle.

Ilmaasjata pole raamat oma kodumaal ära teeninud nii lugejate kui ka kriitikute poolehoidu.  On ju Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ ühtaegu äärmiselt naljakas ja hingekriipivalt valus. Kirjanik seob need kaks elu poolust võluvalt kokku, nõnda et tulemus ei jää tehislik või võõras. Seda kontrastide kunsti valdab ta perfektselt. Nii näiteks pajatab ta alles päevikusse kirja pandavaid naljakamaid juhtumeid, kuid siis äkki paneb plahvatama pommi – tüdruku ema on surnud. Samas on aga ka vahvaid üleminekuid traagikast koomikasse, nagu stseen, kus Sasha on otsustanud teha kõike teisiti kui ta ema ja tahab oma pikad  juuksed vannitoas juukselõikusmasinaga maha ajada. Protseduuri käigus jääb aga aparaat tüdruku juustesse kinni ning rikub ta väljanägemise. Olukorra muudab keerukamaks koju saabunud isa, kes on juhtunust šokis. Peagi on aga kõik kolm – Sashale on appi tunud ka tema sõbranna Märta – naerukrampides.

Teksti põhjalikust läbitöötatusest ja viimistletusest annavad märku mõjuvad kujundid. Üks osa neist keskendub keelele, piltlikele väljendeile, millega tõlkijal kindlasti omajagu pusimist oli. Esialgu ei pruugi neid märgatagi, alles hilisemas lugemisfaasis hakkad tähele panema fraase nagu „ma ei jää muidu lihtsalt ellu“, „suren naeru kätte“ vmt, mis teose traagilisi sündmusi veelgi rõhutavad.  Mõjuvaimana tõuseb teoses esile küüliku kujund. Sashale meeldib neid loomakesi pargis paitamas käia. Ta teab, et küülikule tuleb väga aeglaselt läheneda, et too ära ei jookseks. Küülikule oma murede kurtmine toob Sashale lohutust. Kuigi tüdruk pole kindel, palju jänkuke teda mõistab, on ta looma sellest hoolimata kuulamise maailmameistriks kuulutanud. Küüliku ja Sasha vahel paralleelide tõmbamine on lugeja jaoks küll lihtne, kuid siiski üllatavalt värskendav.

Lugu on edasi antud varateismelise seisukohast. Ei tea, kas on põhjuseks autori eriala, aga tüdruk on kujutatud äärmiselt usutavana. Sama kehtib ka tema mõistva isa, armsa vanaema ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega onu kohta. Ebausutava ja ebavajalikuna mõjub vaid viimane peatükk, milles näeme Sashat, kui sentimentaalset, üliemotsionaalset tüdrukut. Eneseisroonia ja kaine mõistus pisut pöörases teismelise võtmes, mida kohtasime eelpool, on jäägitult kadunud. Niisiis – selle viimase osa soovitaksin lugemata jätta kõigil, kellele liigne sentiment mõjub pigem eemaletõukavalt kui ahvatlevalt.

Tõlkinud Kadri-Riin Haasma
Kujundanud Kärt Einasto
Kirjastus Varrak 2019
208 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm