Pildiraamatud e-raamatuna

Katrin Reinmaa, kirjastus Päike ja Pilv

Minu kui lasteraamatute kirjastaja jutt on väga lühike: e-pildiraamatuid võib lastele teha missioonitundest ja siis, kui tõesti aega on. Lihtsalt selleks et öelda: meiegi oleme mõne e-raamatu teinud. Tegemise kulu on väike, kuid tulu sellest veelgi väiksem.

Nagu öeldud, oleme viimase aasta jooksul lasknud teha kolm e-raamatut: Eva Koffi „Keerutädistˮ ning kahest LOEN ISE-sarja raamatust – Kristiina Kassi „Unelinnu pesastˮ ning Epp Annuse „Ukust ja kaelkirjakustˮ. Kõigist neist kolmest ilmusid kõigepealt paberväljaanded ning alles siis elektroonilised. Kõik need on tavalised staatilised e-raamatud ilma animatsiooni ja interaktiivsuse võimaluseta. Aasta jooksul oleme müünud kokku 15 e-raamatut: „Keerutädi” ning „Ukut ja kaelkirjakut” 6 eksemplari, „Unelinnu pesa” 3 eksemplari. Nende kolme raamatu tegemise kulu oli kokku 60 eurot, seni saadud tulu 36 eurot. Ei kõla just erilise majandustegevusena. Mis omakorda tähendab, et olemata jääb ka raamatu autori tulu, mis tavaliselt moodustab mingi protsendi läbimüügist.

Hakkasin uurima, kui suur on laste e-pildiraamatute valik meie e-kauplustes ja pilt on nukker – neid õieti polegi. Kõige parem valik on Rahva Raamatus ja Eesti Digiraamatute Keskuses, kuid sealgi ei ületa laste e-pildiraamatute arv 20.

Kirjastaja seisukohast vaadates on asi lihtne: kui nõudlust pole, siis pole ka pakkumist. Aga miks pole nõudlust? Kas asi on selles, et e-raamatute lugemise seadmed pole meil paljudele hinna tõttu kättesaadavad? Võrdluseks: 65% USA lastest on võimalus neid kasutada. Või oleme kinni traditsioonides? Või ei taha me, olles päev otsa helendava ekraani ees töötanud, õhtul lapsele unejuttu lugema hakates järgmise ekraani järele haarata? Põhjuseid otsides ning selleks, et aru saada, mis laste e-pildiraamatute turul üldse toimub, kaevusin internetti ning tahaksin nüüd teiega jagada mõningaid sealt leitud mõtteid, mis kinnitavad mu enda aimdusi.

Robin Birtle Jaapani kirjastusest Sakkam Press ütleb oma 2011. a kirjutatud artiklis „Digital Dilemma for Picture Book Publishersˮ järgmist: Laste e-pildiraamat ei paku sama elamust mis paberraamat. Kuigi lapsed loevad pildiraamatuid vahel ka ise, on parimad raamatuelamused need, mida laps ja vanem omavahel jagavad. Lapsevanem on lapsele raamatut ette lugedes näitleja, kes mängib teksti läbi. Illustratsioone uurides on nad teekonnakaaslased. Ka siis, kui vanem on entusiastlik, saadakse e-pildiraamatust harva sama kogemus. Tahvelarvuti röövib lapse tähelepanu ega ole etendava vanema jaoks heaks koostööpartneriks.

Sellele arvamusele räägivad vastu Hollandis asuva Leideni ülikooli teadlaste poolt korraldatud katsed, mille käigus uuriti, kuidas lapsed e-raamatuid kasutades sõnu õpivad ja tekstist aru saavad (The interactive animated e-book as a Word learning device for kindergartners, 2013). 136 nelja- kuni viieaastast last jagati nelja gruppi: 1) staatiliste e-raamatutega töötav grupp; 2) animeeritud e-raamatutega töötav grupp; 3) interaktiivsete animeeritud e-raamatutega töötav grupp; 4) kontrollgrupp. Teadlased tahtsid aru saada, kuidas liikuvad pildid, helid ja taustamuusika staatiliste piltide asemel sõnadest ja loo mõttest arusaamisele kaasa aitavad. Kontrollgrupi lapsed mängisid ilma tekstita arvutimänge. Kõigi kontrollgruppide lapsed töötasid arvutiprogrammidega iseseisvalt. Nelja nädala jooksul lugesid lapsed nelja erinevat raamatut. Lühidalt kokku võetud tulemus on selline, et kui loetud loost said aru kõigi testgruppide lapsed, siis uute sõnade omandamisele aitab kõige paremini kaasa interaktiivne animeeritud e-raamat, kus saab nt sõnu esile tõsta, pildi detaile lähemale suumida jne.

Suur ja tuntud Kanada kirjastus Kobo avaldas eelmise aasta kevadel väga huvitava ülevaate laste e-raamatute turust (The children’s Digital Book Market, 2013). Selles öeldakse, et laste e-raamatute turgu on peetud nii innovaatiliseks ja võimaluseks kasvada kui ka kirjanduse ja pereväärtuste huku kuulutajaks. Kõige rohkem on see aga lihtsalt uus ja tundmatu maailm, millele avaldatakse vastupanu, nagu kunagi televisioonile või internetile.

Võistlemas on kaks näiliselt paradoksaalset suunda: 1) Lastekirjanduse turgu juhib suur annus nostalgiat – tahame lastele edasi anda mitte ainult oma lemmikraamatuid, vaid ka viisi, kuidas neid loeme. Tahame anda edasi raamatu lugemise rõõmu. 2) Laste e-raamatud sisaldavad järjest rohkem asju, millest me arvame, et need sinna ei kuulu, nt animatsioone ja mänge lugude vahel. E-lasteraamatu puhul on raamatu mõiste kõige laiem, uut ja vana ühendab soov jagada lugu.

21. novembril 2011 ilmus New York Times’is artikkel For their children, many e-book readers insist on print, mille sõnul ei meeldi isegi palju e-raamatuid lugevatele vanematele see, et seda teevad ka nende lapsed. Väidetavasti suhtuvat vanemad, kes ise töötavad digitaalsel alal, asjasse samamoodi. Selle tõenduseks nimetab autor, et e-raamatute müük alla 8-aastastele lastele on marginaalne. Põhjuseks on lapsevanemate soojad ja nostalgilised tunded paberraamatute vastu: üks küsitletud ema nimetas paberraamatu lugemist intiimseks tegevuseks, mida e-raamatu lugemine ei ole. Üks isa aga ütles, et paberraamat on väga isiklik: „Ma kasvasin nendega üles ja tahan, et ka minu lapsed kasvaksid”.

Kobo kirjastuse arvates peegeldavad aga niisugused arvamused suhtumisi selle tehnoloogilise nihke alguspäevilt, sest praegused trendid näitavad, et e-lasteraamatute turg kasvab kiiremini, kui arvatud.

USA taustaga Joan Ganz Cooney Center keskus, mis uurib, kuidas digimeedia aitab või ei aita lastel õppida, leidis, et 3-6aastased lapsed, kes loevad nii paber- kui ka e-raamatuid, saavad mõlemast ühtmoodi aru, kuid eelistavad e-raamatuid (Parent Co-Reading Survey 2012). Osaliselt põhjustabki vanemate vastupanu e-raamatutele see, et need hakkavad lastele liiga palju meeldima ja lapsed tahavad siis oma tahvelarvuteid kogu aeg kasutada. Küll aga eelistavad vanemad lastega e-raamatute lugemist reisil olles või annavad lapsele e-raamatu iseseisvaks lugemiseks kätte siis, kui neil on kiire.

Lapsed peavad e-raamatute lugemist lõbusaks ja see jälle meeldib neile vanematele, kes tahavad, et nende lapsed loeksid ükskõik kuidas. Lugema õppija puhul on oluline, et e-raamatu fondi suurust saab muuta ja teksti pikkus ei ole tajutav. Väidetavasti on lastel, kel lugema õppimine läheb vaevaliselt, seda lihtsam teha e-raamatute abil.

Leitakse ka seda, et vähem on rohkem: liigselt animeeritud e-raamatu puhul lapse tähelepanuvõime langeb ning loo detaile jäetakse meelde poole vähem. Mängud ja videod e-raamatus juhivad lapse tähelepanu loolt kõrvale.

Mida siis tulevik toob? Digital Book World (digitalbookworld.com) toob ära 10 ennustust 2014 aastaks. Üks neist ütleb, et illustreeritud e-raamatute äri läheb vaevaliselt. Et paberraamatuid saab nüüd küll juba kenasti muuta e-raamatuteks, kuid nende müük ei vasta ootustele. Helsingin Sanomat avaldas 15. aprillil 2014 Teemu Luukka artikli „Sähkökirjan läpimurto siirtyi taasˮ, kus öeldakse, et Soomes on e-raamatu läbimurret oodatud juba kümme aastat, aga siiani pole seda tulnud. Vastupidi, eelmisel aastal langes e-raamatute müük Soomes 14% ja moodustab 7% Soomes müüdud raamatute netomüügist. USA-s on see number 23% ja Suurbritannias 25%.

Kuidas Eestis asi edasi liigub? Ma usun, et laste e-pildiraamatute osas tasa ja targu. Mingit suurt e-läbimurret ei näe ma niipea juba majanduslikel põhjustel (meid on vähe ja meie elatustase on madal). Seda juttu ette valmistades mõtlesin, et küll oleks tore kirjastada kasvõi üks interaktiivne animeeritud pildiraamat, kuid kardetavasti on selle tegemise kulud kümnetes kordades suuremad nn staatilise e-raamatu tegemise kuludest.

Ma ei tahaks uskuda, et meie emad-isad lastele unejutte tahvelarvutist lugema hakkavad. Samas lugema õppimisel võiks e-raamat küll leida oma kindla koha ja seetõttu püüame digitaliseerida vähemalt meie LOEN ISE-sarja raamatud.