Rändnäitus „Kuidas õppida vaatama?”

Edgar Valteri 85. sünniaastapäevale pühendatud laste fotovõistluse „Kuidas õppida vaatama?” parematest töödest koostati rändnäitus, mida saab 2015.-2016. aastal näha erinevates Eesti raamatukogudes:

jaanuaris Narva Keskraamatukogus,
veebruaris Jõhvi Keskraamatukogus,
märtsis Lääne-Virumaa Keskraamatukogus,
aprillis Järvamaa Keskraamatukogus,
mais Tapa Linnaraamatukogus,
juunis Harju Maakonnaraamatukogus,
juulis Rapla Keskraamatukogus,
augustis Lääne Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonnas,
septembris Pärnu Keskraamatukogus,
oktoobris Viljandi Linnaraamatukogus,
novembris Põlva Keskraamatukogus,
detsembris Võrumaa Keskraamatukogus.

2016. aastal rändab näitus Põlva maaraamatukogudes.



PEAAUHIND – ELISABETH SAARPERE, Käru Põhikool, I klass

Karviksõrmed

Me käisime metsas. Järsku märkasime karviksõrmesid. Neil on kombeks teisi kõdistada. Eriti ootavad karviksõrmed, et keegi tuleks metsa paljajalu. Karviksõrmede meelest pole toredamat asja, kui teisi kõditada talla alt.
PEAAUHIND – KARUT LUUR, Kostivere Kool, IV klass

Pruunide silmadega ämblik

Kord elas üks roheliste jalgadega kuusjalg, kel polnud pead. Ta eksles ja rändas mööda ilma, nägemata, kuhu läheb. Ühel päeval kohtas ta üht üksikut pruuni pead,
kel oli ülearune silmapaar. Kuusjalg pakkus talle küüti ning pea läks heameelega kaasa. Kuid kuna kuusjalg ei näinud, kuhu ta läks, siis võttis õigesse kohta jõudmine väga palju aega. Lõpuks kasvas pea kuusjala külge kinni. Sellest sündiski ämblik, kel on rohelised jalad ja suured pruunid silmad.
PEAAUHIND – SIMON UUSTALU, Rakvere Põhikool, I klass

Pildil on isane Soomammut. Tema valvab, et inimesed üle laudtee serva laukasse ei kukuks. Nad on soo korrapidajad. Soomammutid söövad sammalt ja taimi, talvel nad magavad. Neil on suur pere. Soomammutite lapsed armastavad samblajalgpalli mängida, nad on väga sõnakuulelikud.

(Täiskasvanu saatetekst: Rabas leidub alati müstilisi ja vahvaid tegelasi. Perega nädalavahetusel Viru rabas jalutades jäi meiegi kaamera ette üks selline. Sooja ja südamliku silmavaatega, pisut lontis kõrvade ja pika-pika londiga rabaelanik, kes hästi mändide ligi hoidis ja end vaid neile näitas, kes vaadata oskasid 😉
ERIAUHIND – ALEXANDRA AASALA, Rocca al Mare Kool, II klass

Puususlik

Ühes suures paksus laanes elas puususlikute perekond. Peres oli kolm last, kellele meeldis väga peitust mängida. Kui õhtu kätte jõudis, pidid puususlikute lapsed magama minema. Üks väike puususlik et tahtnud veel magama heita – sellepärast, et talle meeldis nii väga peitust mängida. Ta peitis ennast suure puu sisse ja nii ta pildile saigi.
ERIAUHIND – EVA-MARIA KASTEPÕLD, Metsküla Algkool, III klass

Mina näitan teile pilti liiva sees olevast lõvist. Maa peale paistab ainult tema käpp. Seda ta kasutab ilmselt kaitsena, et keegi ei näeks, et ta seal liiva sees on. Ehk oli ta väsinud ja heitis liiva sisse magama, et hiljem salaja välja tulla ja jahti pidama hakata. See tema käpp tundub ka lillena, kuid mine sa tea, mis siis saab, kui keegi ta üles leiab...

ERIAUHIND – SABRINA KARAJEV, Tapa Gümnaasium, III klass

Põgenev Unekratt

Unekratt elab kõrgel taevas pilvede taga. Päeval ta jälgib ja otsib inimesi, kellelt ööund varastada. Eriti meeldivad talle need, keda on tabanud mure või kelle hinges on ärevus. Ka üksikud vanainimesed on tema jaoks kerge saak, neid on kõige lihtsam unetuks muuta.
Öö saabudes laskub Unekratt maa peale ning hakkab oma ohvritelt und röövima. Ta käib ühest kodust teise, peatub voodite ääres ja hingab inimeste une enda sisse. Mida rohkem inimesi on järgmisel päeval väsinud ja magamata, seda võimsamaks muutub Unekratt. Hommikuvalguse saabudes peab unevaras kiiresti maa pealt lahkuma, sest päikesekiired muudavad ta inimsilmale nähtavaks. Kes aga on teda korra näinud, sellele tema võim enam ei mõju. Ühel varajasel sügishommikul võisid tähelepanelikumad ärkajad taevas märgata põgenevat Unekratti. Ta oli toimetustega ajahädasse jäänud ning nüüd tormas ummisjalu oma pilvetagusesse peidukohta. Teda silmanud inimesed võisid aga rõõmustada – edaspidi on kõik nende ööd rahulikud ja sügava unega.

ALEXANDRA TÄHVE, Märjamaa Gümnaasium, II klass

Härra Kronks

Elas kord üks vana-vana puu, kes ei mäletanud enam ise ka, kui vana ta on. Seda vana puud kutsuti Härra Kronksuks, kõik metsa asunikud austasid teda, sest tal oli ka väga tähtis töö. Tema valvas metsa, et inimesed hoiaksid ja hooliksid oma metsast. Tore oli ka see, et tal oli salajane võime – ta oskas öösiti kõndida ja nii oli lihtsam valvata. Härra Kronksu abilisteks olid ka jänesed, oravad ja teised metsloomad. Palju tööd oli tal aga kevadest kuni sügiseni, sest siis oli palju matkajaid ja metsas käijaid. Mõni eksis metsa ära, siis tuli appi mõni kaval rebane, kes aitas hädalise õigele rajale tagasi. Kui vaja, oskas ta olla ka kuri ja hirmutav, eriti hirmutav võis ta olla siis, kui mõni inimene rämpsu maha viskas. Ta ei sallinud lärmavaid ja muidu pahandusi tegevaid inimesi. Kõige rohkem armastas aga rahu ja vaikust ja tore oli lehvitada mõnele matkajale, kes oli sama õnnelik ja rõõmus kui ta isegi.
Härra Kronks loodab, et inimesed armastavad metsa sama palju kui tema isegi.

ANGELIS MARGETTE SERGO, Rocca al Mare Kool, II klass

Päkapiku maja

Ükskord läksin metsa jalutama. Märkasin seal ühte imelikku puud, mille küljes oli väike maja. Sealt tuli välja päkapikk. Ah siis seal te elategi? See oli küll põnev metsaskäik.
ARLEKS FEKLISTOV, Tapa Gümnaasium, IV klass

Korvik

Paljud Eesti metsad on looduskaitse all ja sinna juba iga inimese jalg ilma loata ei astu. Linnud ja loomad saavad elada rahulikult, ilma et nad midagi peaks pelgama. Metsades ringi jalutades võid näha kõiksuguseid huvitavaid loodusnähtusi: kuidas on rajutuuled puid murdnud ja tornaadod puid juurtega maast lahti rebinud. Lindudel ja loomadel on hea pesi teha puujuurte alla.
Ühel päeval metsas ringi jalutades ma leidsin maas vedelemas ühe huvitava puurondi, millel oli külje pealt kasvamas kõver ront ja mis sarnanes loomaga. Minule tundus see olevat saarma sarnane. Ta oli kõver, kuid samas pikk nagu saarmas ja kael oli ka pikk. Nimi tuli tal sellest, et tal oli palju lahtist puukoort. Tema nimeks sai Korvik.
CARMEN PIIROJA, Kuusalu Keskkool, IV klass

Kaksteist kuud on jälle kokku saanud, lõkke ääres kogunevad taas, kaksteist kuud – nad toredad sellid, just nagu Edgar Valter. Igaüks siin isemoodi: kaks on noort ja ilusat, mõni ümarik, aga sellest hoolimata – nad on siin!

EGERT ROOPA, Vihasoo Lasteaed-Algkool, III klass

Metsakoll

Tere, minu nimi on Metsakoll. ma tahaksin magama minna, aga ei saa, sest mul on enne palju tööd teha. Mul tuleb hommikusöök ära süüa. Nämm, nämm, kui maitsev.... ja alles siis magama. Talv on tulekul, head aega!


ELIISE MÄNDMETS, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, IV klass

See tundub mulle nagu karu pea ja esikäpad.
ELIISE MÄNDMETS, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, IV klass

See kivi on südamekujuline.
ENDRIK PRANK, Jakob Westholmi Gümnaasium, III klass

Hmm... Ühte koera näen ma siin... Tal on pikk nina, mille otsas on habe. Ta on pikali ja vist valvab. Tal võiks nimi ka olla... Ma tean, Lontu! Imekombel on tal üks sarv, võib-olla on see maagiline sarv? Kusjuures ta on seenemetsas, see võib tähendada, et ta valvab seeni!

GEORG MASLOV, Vihasoo Lasteaed-Algkool, III klass

Liblikas

Varsti tuleb talv ja ma pean kiiresti magama minema. Aga ma pean veel palju asju tegema, enne kui talv hakkab. Ma olen rohelist värvi. Mulle meeldib ainult sügis, sest see on kõige parem. Ma elan metsas ja mulle meeldib rõõmus olla. Mulle meeldib lennata ja rippuda.
GRETE MAGERRAMOV, Tartu Kivilinna Kool, II klass

Tahtsin osaleda fotovõistlusel. Võtsin tahvelarvuti ja ema kaasa ja jalutasime linnast välja. Järsku nägime mõlemad korraga suure nina ja silmaga metsavana, kes oli endale suurele kivile samblavaibaga laua katnud. Kõndisime veel tükk aega ringi ja tegin veel mõned pildid, aga see esimene metsavana oli ikka kõige huvitavam.
HENDRIK HALJASMÄE, Pelgulinna Gümnaasium, II klass

Madu-uss roomab metsas. Ta on eksinud ja ei leia oma kodu. Ta roomab ja roomab. Äkki ta märkab eemal sõber nastiku pesa. Seal juures on ju ka tema kodu!
JOHANNA TAMMIST, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, IV klass

See puu meenutab salasilma.
JOOSEP MICHELS, Metsküla Algkool, IV klass

Kord lõi taevas välku ja nähti mingeid kujukesi välgunööri mööda taevast alla tulemas. Mindigi vaatama, kes seal on. Uudistajad nägid välgupoisse, kes olid ehitanud kaks maja. Ja välgupoisse muudkui tuli taevast alla ja läks majadesse. Inimesed mõtlesid ka majja minna. Ühe suure maja ees seisis väike välgupoiss ja kutsus neid oma tuppa. Välgupoiss pakkus külalistele süüa. Inimesed sõid oma kõhud täis. Seejärel tutvustas välgupoiss inimesi ka teistele välgupoistele. Sellest ajast peale käivadki välgupoisid aeg-ajalt maal.
KAISA PAEORG, Rapla Vesiroosi Gümnaasium, IV klass

See lugu räägib pilvest, kellele ei meeldi sõbrad. Teised pidasid pilve imelikuks, aga pilv ei muutnud sellepärast meelt. Sellest ajast peale kutsutakse teda pilvikuks. Ühel päeval aga nägi pilv, et maapeal, seal kus inimesed elavad, on ainult sõprus ja siis otsustas pilv, et proovib ka hakata sõpru koguma. Ja nii see lugu lõppeb õnnelikult ja hästi.
KAUR KANTSIK, Keila Kool, III klass

Kuninga troon

Elas kord seitsme maa ja mere taga kuningas, kellel oli kuninga troon, aga sellel kuningal ei olnud naist. Ühel päeval kutsus ta kokku kuningriigi kõige kaunimad naised, aga ta ei teadnud, et üks naine oli tegelikult nõid. Nõid oli riietanud end kaunimaks ja igaks juhuks ka nõiajooki kasutanud. Kuningas valiski oma naiseks nõia ja palus tal oma kuningatroonil istet võtta ning läks ise saiakesi ja teed tooma. Samal ajal vaatas troon seda inimest ja nägi, et ta on tegelikult nõid ja kasutas oma vaiku, et teda kinni hoida. Kuningas jõudis tagasi ja leidis, et tema pruut on kinni ja hakkas teda välja sikutama. Nõia riided rebenesid ja välja tuli nõid. Kuningas kutsus valvurid ja nõid heideti vangi. Kuningas ja kuningatroon elasid oma elupäevade lõpuni.
KRETE JÄGER, Randvere Kool, II klass

Rohine

Rohine on väike pallike. Ta elab metsas. Ta sööb rohtu, lehti, taimi, mida õnneks kasvab kogu aeg juurde. Rohine on rõõmus, sest ta saab igal hommikul, lõunal ja õhtul süüa nagu meiegi. Ühel päeval oli Rohise pesa mingisugust soga täis. Ta läks välja ja vaatas ringi, seal oli lõket tehtud ja praht maha jäetud. Ta käis metsas ringi ja palus inimesi, et nad enam lõket ei teeks ja koristaks prahi ära. Inimesed tegidki seda. Rohine oli jälle väike rõõmus pallike.
KRISTELLA HÕRAK, Parksepa Keskkool, I klass

Käisin matkal ja seal nägin sellist toredat kuivanud puud, mis meenutab mulle muusikaõpetaja heliharki.
LAURA SIMSON, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, IV klass

See meenutab mulle sea nina.
MARIA MÖLLER, Melliste Algkool-Lasteaed, II klass

Käisin emme, issi ja vennaga Kiigeoru hiiesalus. Hiiesalu on väga püha koht, seal on 6 hiigelsuurt ja hiigelvana künnapuud. Läbi fotoaparaadi nägin hiie valu, sest see puu on murdunud. Aga ta on nagu võimas draakon. Ja kui ma teda vaatan, on tal justkui elu sees. Ja ma ka tunnen seda ka. Nii püha koht on ja nii püha puu on.
MART ANGA, Tallinna 21. Kool, I klass

Koprapoiss Joosep oli üksik. Ta tahtis omale sõpra. Ta meisterdas omale puu, kes nägi välja nagu ehtne sõber. Ta sõbral oli silmad, suu, nina ja juuksed. Koprapoiss polnud enam üksik.
MIRELL RAND, Metsküla Algkool, I klass

Siin on vahtrapuu ja sellel olev oks meenutab lindu. See lind on ennast nii hästi ära peitnud, et keegi ei märka teda. Ta peitis ennast ära ühe suure kurja röövlinnu eest.
OLIVER RÄTSEP, Kilingi-Nõmme Gümnaasium, IV klass

Metsa orkester

Maal, metsa servas on grupp noori mände ja nende ees üksik ja suurem mänd. Mulle paistab see nagu oleks seal orkester ja dirigent, kes neid juhib.
SAMUEL KASTEPÕLD, Metsküla Algkool, IV klass

Sellel pildil on raagus mets. See tegelikult polegi otseselt mets, vaid seal on saarekesed, mille peal kasvavad puud. Ümbrus ise on vesine. Kuna on talv, siis vee peal on paks ja puhas jää. Vasakul pool on suur järv. Järve sisse- ja väljavool on aga tagant paistev kitsas jõgi. Järv ise on hea kalastuskoht, kust saab väiksemaid kalu püüda.
TUULE SILLAK, Kaarli Kool, I klass

Torusemäe lohe

See kevad tuli meie Saaremaa suvilasse teistmoodi. Suur hulk metsast, mis selle ümber kasvas, võeti maha. Me oleme selle üle hästi kurvad. See oli meie naabri maa ja meie naaber ütles, et võtke puud maha.
Võeti maha isegi Torusemäe tee õunapuud, millest üks oli saanud meie lemmikuks. Eriti sügisel meeldis mul tema otsas ronida ja tema magusaid õunu süüa. Lehmadele ka maitsesid. Kogu maastik oli täitsa teine – hirmus võõras ja kurb.
Aga Torusemäe tamm oli alles! See suur tamm seisab keset põldu ja teda teadis hoida isegi meie naaber. Nüüd tundus tamm eriti kallis. Jooksime mamma, emme ja väikese õega selle juurde ja rõõmustasime.
Selgus, et see on kõige toredam ronimispuu üldse. Tema oksad on pikad ja hästi madalad ja hästi tugevad. Oksade abil saan kõrgemale. Isegi minu mamma ronis. Ta tüved on koos, neid on lausa mitu.
Järsku nägime ühte lohet puu sees. Ta ronis tüve otsas ja hambad olid tal oranžid. Ta saba ulatus taevani ja tal olid rohelised soomused seljas. Tal oli üks sarv peas ja teine sarv puudu.
Oli sügis, aga ikkagi kõik lehed olid üleval. Ja sa pidid selle jaoks hästi lähedale minema, et teda näha. Ta oleks olnud nagu mulli sees, et teda ei näe väljast, aga see polnud unenägu, muidu me oleks ärganud ülesse. Järgmine päev läksime jälle sinna ja põllul ümber tamme oli udu.
Me ei tea, kas ta on öösel seal. Aga me arvame, et ta jahib põllul hiiri, et need hiired ei tuleks teiste majade sisse. Ja ta kaitseb üldse nagunii kõiki. Kunagi ammu ta on seda oodanud, et teha kõigile head. Ta kasvatab uut metsa.