Heljo Mänd 85

Seda, mitu raamatut hiljuti 85 eluaasta künnise ületanud Heljo Mänd kokku avaldanud on, teab ilmselt vaid kirjanik ise. Tema rohkearvuline looming – kokku on ilmunud ligi 150 (!) teost – teeb Heljo Männist ühe enam avaldatud lastekirjaniku Eestis. Männi loomingut on meelsasti kasutatud ka kogumikes ja kooliõpikutes. Eriti viljakaks on kirjanik muutunud pensionipõlves, mil kodused toimetused enam niivõrd loomingut ei kammitse.

Enim tähelepanu väärivad Heljo Männi kõige väiksematele lastele adresseeritud teosed, mille seast ennekõike paistab silma 1957. aastal ilmunud, hiljuti kauaoodatud uustrüki saanud luulekogu „Oakene“. Tema titasalmid on rütmikad ja keeletundlikud, nende sisu lähtub lapsest ja tema maailmast. Kirjanikku on alati iseloomustanud suurepärane oskus näha maailma lapse silmade kõrguselt. Heljo Männi luuletused on meloodilised, ilmselt just seetõttu on paljud neist viisistatuna värske käsitluse leidnud – kes meist ei teaks „Jorupill Jonni“, „Karujõmmi unelaulu“ või „Tingel-tangelit“.

Kirjanik on osav ka väikelasteproosas. Tema jutukogu „Koer taskus“ (1967) pajatab sümpaatseid lugusid vahtkummist kutsu ja poisi seiklustest. Omaette fenomen on ka „Karu-aabits“ (1971) – eesti lasteraamat, millest on valminud enim kordustrükke. Neis raamatutes ei vaeva kirjanik lapsi liigsete detailide ega sõnaküllusega. Ilmselt just lihtsad, lapsepärased süžeed ongi need, mis lapsi Heljo Männi loomingus köidavad, samuti nagu tema südamlik ja hooliv suhtuminegi. Lisaks väikelastele loodule paistavad kaasaegsest lastekirjanduskirjanduspildist silma noorsoojutustused „Toomas Linnupoeg“ (1968, 1978) ja „Miks sa vaikid?“ (1969).

Viimastel aastatel on Mänd keskendunud metsaelu uurimisele („Karutaadi jõulukalender” (2006), “Uhku-Siili seitse elu” (2007), “Metsapilved” (2009) jmt) ja mälestuste kirjutamisele (“Nõgesed ja nartsissid“ (2011).

Ennekõike aga tuleb imetleda eaka kirjaniku töökust, tema igapäevast pühendumist kirjutamisele. Just see on iseloomujoon, mis teeb temast Eestis ainulaadse kirjaniku.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

5.02.2011