Jaan Rannap 80

Juhuse tahtel lastekirjanikuks

3. septembril 2011saab armastatud lastekirjanik, rohkete värvikate poisteraamatute ning  loodusest ja loomadest pajatavate teoste autor 80-aastaseks. Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja „Pioneer“, mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja „Täheke“ toimetusse. Just inspireeriv töökeskkond pani aluse Rannapi kujunemisele lastekirjanikuks. Tema esimene raamat „Roheline pall“ ilmus aastal 1962.

Jaan Rannapi rohkearvulise loomingu võib  jagada kaheks suureks alagrupiks: looma- ja looduslugudeks ning põhikoolipoistest pajatavateks jutustusteks. Loomatemaatika osas paistavad silma palad loomaiast põgenenud ahvipoiss Topist (1970) ning poisi ja hobuse sõprust käsitlev jutustus „Alfa + Romeo“ (1978). Lood tuletõrjekoer Nublust (1972) on lausa legendaarsed ning kuuluvad õigustatult tänapäevalgi algklasside kohustusliku lugemisvara hulka. Tugeva aimelise taustaga „Maari suvi“ (1983) segab osavalt teadusliku tõe, fantaasia ja seikluslikkuse, selgitades nõnda lastele  nii mesilastaru kui ka sipelgapesa toimimispõhimõtteid.

Ennekõike on Rannap aga siiski tuntud autorina, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka oskab suurepäraselt edasi anda poiste hingeelu. Tema koolilood „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (1964), „Musta lamba matused“ (1968) ning „Agu Sihvka annab aru“(1973) kannavad küll oma ajastu märke, kuid satiiriline suhtumine tollase koolielu valupunktidesse ja soe huumor lubab teoseid ka tänapäeva lastel nautida. Eraldi väärivad mainimist Rannapi sporditeemalised jutud, mis rõhutavad tugevalt tahtekasvatuse vajadust, innustades noori saavutuste nimel tööd tegema.

Rannapi viimaste aastate loomingu silmapaistvaim teos on põhikooliõpilastele adresseeritud “Nelja nimega koer” (2004), mis räägib meile loo kloonitud koerast, keda veri kodumaale sunnib tulema. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka, sisaldab ka vaadeldav jutustus pisut tehnikasaavutusi, naeruväärseid, kuid siiski ohtlikke kurjategijaid, vapraid politseinikke, varatut, kuid südamlikku joodikut ning vahvaid poisse, kes peaaegu kõigega ise hakkama saavad. Teose filmilik ülesehitus, mitmete liinide oskuslik põimimine, Rannapile omane üksikute detailidega meeldejäävate tegelaste loomine, ennekõike aga sorav ja loomulik jutustamisoskus teeb teosest tõeliselt nauditava lugemise. Kirjaniku viimane poisteraamat „Roheline kindlus“ (2006) on realistlik põnevusjutt, mis kirjeldab köitvalt ja värvikalt kahe poisi sündmusterohket suve maal, kahjuks aga pole teos teksti väärilist toimetamist leidnud. Rannapi värskeim teos „Proua Vaideri hiirekull“ (2011) seob seiklusliku aine kirjaniku kirega looduse vastu.

Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku kaasaja Eesti lastekirjanduspildis. Ta on küll terava silmaga, kuid siiski südamliku ja lahke sulega kirjanik, kellel on aega märgata nii poiste hingeelu kui ka looduses ja loomadega toimuvat. Tundub, et Rannap on niivõrd ainulaadne, et ükski noorematest  kirjanikest pole suutnud senini tema jälgedes käia.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

2.09.2011