2006 – Raamatute saatus on kirjas taevatähtedes

2006. a. rahvusvahelise lasteraamatupäeva sponsor on IBBY Slovaki sektsioon.
Sõnumi autor Ján Uličiansky on lastekirjanik ja IBBY Slovaki sektsiooni president.
Plakati autor Peter Čisárik on lasteraamatute illustraator ja lavastuskunstnik.
Mõlemad kandideerisid 2004. a. Hans Christian Anderseni preemiale.

Raamatute saatus on kirjas taevatähtedes

Täiskasvanud küsivad tihti, milline saatus tabab raamatuid, mida lapsed enam ei loe. Vastus võiks olla isegi selline:
“Laome nad kõik hiiglaslikesse kosmoselaevadesse ja saadame tähtede juurde!”
Vahva…!
Raamatud on tõesti nagu tähed öötaevas. Neid on lõpmatult palju ja tihti tunduvad nad nii kauged, et ei söanda neid püüdagi. Kujutage ette pimedust, mis saabuks siis, kui ükskord kõik raamatud – meie ajukosmose komeedid – kustuksid ega kiirgaks enam inimteadmiste ja -fantaasia lõputut energiat…
Oi, oi!
Ütlete, et lapsed ei saa sellisest ulmest aru?! Olgu peale, tulen Maa peale tagasi ja hakkan parem oma lapsepõlve raamatuid meenutama. See mõte tekkis mul Suurt Vankrit vaadates, sest kõige hinnalisemad raamatud tulid minu juurde vankris… Õigemini, mitte minu, vaid kõigepealt mu ema juurde. See juhtus Teise maailmasõja ajal.

Ühel päeval seisis ema maanteel, kui mööda logistas vanker – heinavanker, mis oli raamatuid ääreni täis. Hobusemees ütles, et viib linnaraamatukogu raamatuid ohutusse paika, päästmaks neid hävingust.
Minu emal, tollal veel väikesel lugemisjanusel tüdrukul pani selline raamatuuputus silmad särama kui tähed. Seni oli ta näinud vaid heina-, õle- või sõnnikukoormaid. Vankritäis raamatuid oli ema jaoks muinasjutuline ilmutus. Südame rindu võtnud, küsis ta:
“Onu, kas saaksite mulle sellest suurest hunnikust kasvõi ühe raamatu kinkida?”
Mees naeratas, noogutas, hüppas vankrilt maha ja päästis vankri ühe külje lahti sõnadega:
“Kõik, mis maha kukub, võid koju kaasa võtta!”
Raamatud kukkusid mürinal tolmusele teele ja natukese aja pärast kadus ebatavaline vanker käänaku taha. Ema korjas südame põksudes köited kokku. Kui ta need tolmust puhtaks pühkis, leidis ta, et raamatute sekka oli täiesti juhuslikult sattunud Hans Christian Anderseni muinasjuttude täielik kogu. Viies eri värvi köites ei olnud ainustki pilti, kuid need raamatud valgustasid imeliselt öid, mida ema nii väga kartis. Oli ta ju sõja ajal ema kaotanud. Kui ta õhtuti luges, saatis iga muinasjutt talle väikese lootuskiire ning vaikne pilt südames, võis ta vähemalt hetkeks rahulikult uinuda…
Möödusid aastad ja ema raamatud jõudsid minuni. Kannan neid oma elu tolmustel radadel alati kaasas. Mis tolmust ma räägin?
Ah!
Võib-olla pidasin ma silmas tähetolmu, mis langeb me silmadele, kui istume pimedal ööl tugitoolis ja loeme. Kui me muidugi raamatut loeme. Lugeda võib ju mida tahes. Inimese nägu, käejooni, ja taevatähti…
Tähed on raamatud öötaevas ja nad valgustavad pimedust.
Kui ma iganes kahtlen, kas tasub uut raamatut kirjutada, vaatan taevasse ja veendun, et universum on tõesti lõputu ning et minu väike täheke sinna veel kindlasti ära mahub.

Tõlge: Anu Kehman