Lehte Hainsalu 75

31. oktoobril 75. sünnipäeva tähistav Lehte Hainsalu on kirjanik, kelle iseloomustamiseks on raske sõnu leida, tema rohkearvulist ja mitmekesist loomingut on keeruline lühidalt kokku võtta. Ta on kirjutanud nii täiskasvanuile kui lastele, mõlemaile nii proosat kui luulet. Mainimata ei saa jätta ka tegevust publitsistina ja aktiivset osalemist poliitikas. Kuidagi vaikselt ja tasaselt, kuid sellele vaatamata meelekindlalt ja järjepidevalt ajab ta oma asja. Ei trügi ta ajakirjandusse, ei otsi skandaali ega tähelepanu, ei kuulsust ega tuntust. Vähestest intervjuudest kumab läbi sisukas ja südamlik inimene, kes laseb oma loomingul iseenese eest rääkida.

Lehte Hainsalu on algusest peale valmis kirjanik, ta ei ole loojaks kujunenud, pidevalt stiile ja väärtushinnanguid muutnud. Ta tuli kirjandusse varakult, juba enne oma 20. sünnipäeva 1957. aastal. Tema esimene lasteraamat „Kui ma ükskord” ilmus 1971. a. Sellest ajast kuni tänaseni on kirjanik pea igal aastal avaldanud vähemalt ühe teose lastele.

Lehte Hainsalu elab keeles, milles ta kirjutab. Keele erinevad kihistused ja murded on leidnud tema loomingus endale kindla koha. Autori luule (nagu ka proosa) on hoolikalt valitud sõnastusega, ladusalt ja leidlikult riimitud. Meeleolult on Lehte Hainsalu luule mõtlik, kohati isegi nukker, olemuselt mõttetihe ja elu põhiväärtusi rõhutav, sageli viitavad värsid elu kitsaskohtadele. Esile tõstmist väärivad läbitöötatud struktuuriga „Kui ma ükskord” (1971), kooliõpilaste elu köitvalt kajastav „Laps tahab klassi kammitsaist lahti” (1984) ning omas ajas harukordne, poistele mõeldud luulekogu „Vanasõnamäng” (1992), mille eest kirjanikule anti K. E. Söödi lasteluule auhind.

Lehte Hainsalu on alati olnud aktiivselt kontaktis kaasaja eluga, ta ei ela idüllis või vaakumis, ta märkab ja oskab mõtestada seda, mis toimub tema ümber. Muude oluliste probleemide käsitlemise kõrval (eestlaste omariiklus, maaelu püsimajäämine, materiaalsetele väärtustele keskendumine, mõttelaiskus jne) peab kirjanik eriti tähtsaks lastele väärilise lapsepõlve pakkumist. Jutukogus „Kes te koormatud olete?” (1988) kirjeldab ta jõuliselt ja mõjusalt lapsi, kelle põhiõigusi ja väärikust on riivatud, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Lahutatud perekonnad, vanaemade kasvatada jäetud järeltulijad, laste igatsus inimliku kontakti, turvatunde ja armastuse järele tunduvad tänases päevaski aktuaalsed. Lehte Hainsalu jaoks ei ole lastekirjanduses tabuteemasid: surm, alkoholism, vägivaldsed peresuhted, vaimne alaareng jne on tema loomingus esindatud ja sobival viisil lastele lahti räägitud.

Tihti on Lehte Hainsalu kasutanud inspiratsiooniallikana oma perekonda. Nii on ta oma lastest kirjutanud raamatu „Suur vend Mati ja väike õde Kati” (1973), milles koolieelikutest laste igapäevaelust pajatavad lühilood saavad suuremaks kui ühe perekonna kroonika. Sama kehtib ka autori teiste reaaleluga tihedat seost omavate teoste kohta. Kirjanikul on üksteist lapselast, igaühele neist on ta pühendanud lasteraamatu. „Ega sina ometi kärnkonna karda?” (1994), „Pikurilli” (1994), „Sõnalinnriik” (1997), „Jette” (1997), „Pimmi” (1998), „Väike hiiglane” (2003), „Päikseplika” (2003), „Lemmiko, vanema poeg” (2005), „Suurejüri peremees” (2006), „Koerliblikas” (2008) ja „Väike valge” (2008) on ilmunud ühiste kaante vahel kogus „Üksteist ühte” (2011).

Kirjanik ja luuletaja on tänagi kirjanduselus aktiivne. Nii näiteks on ta jätkuvalt tegev K. E. Söödi luuleauhinna žürii töös. Hiljuti ilmus ka luulekogu „Tuttuus titt” (2013).

Lehte Hainsalu huvitavast elust ja senisest kirevast loomingust annavad põhjaliku ülevaate Valeria Räniku uurimused „Miski peab olema püha: Raamat Lehte Hainsalust” (2004) ja „Viis aastat vanemaks” (2008).

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

29.10.2013