Hando Runnel 75

1960. aastail jõuliselt kirjandusse tulnud ning 24. novembril auväärset 75. sünnipäeva tähistav Hando Runnelist kirjutada on keeruline. Ta ei ole ainult lastekirjanik, see on vaid väike osa ta mitmekülgsest loomingust. Lisaks kirjanduslikule tegevusele on ta aktiivselt tegev olnud ajakirja Akadeemia taastamisel, kirjastuse Ilmamaa asutamisel ja juhatamisel ning sarja „Eesti mõttelugu” väljaandmisel. Hando Runnel on suurepärane toimetaja, publitsist ja rahvuslik mõtleja. Tema raudkindlad moraalsed seisukohad, kuid ka loomingut ümbritsev salapära ja müstika tekitavad aukartust.

Hando Runneli sulest pole küll ilmunud ohtralt lasteluulet, kuid kõik, mis läbinud tema perfektsionistipilgu ja jõudnud lugejateni, on olnud märkimisväärne. Lapsepõlve lugemisvaras oli kindel ja mäletamisväärne koht tema loomingul, olgu selleks siis 1973. aastal ilmunud „Miks ja miks”  või 1982. aastal trükivalgust näinud „Mõtelda on mõnus”. Märgilise pealkirjaga koondkogu „Suureks saamine” (2004) kannab alapealkirja „Laste laulud ammu ja homme” ning toob luuletaja loomingu tänapäevases ja väärikas vormis (ill. Jüri Arrak) ka uue põlvkonna lasteni.

Hando Runnel on tõenäoliselt suurim ja mõjukaim ristkirjutaja eesti kirjanduses. Sageli pole tema luuletuste adressaat üheselt mõistetavalt selge. Samuti liiguvad luuletused üsna vabalt erinevate vanusegruppidele mõeldud teoste vahel ning leiavad ise autori tahtest sõltumatult uusi lugejaid. Hando Runnel ei käsitle last alaväärsena, piiratud mõtlemise ja tundemaailmaga pooliku, veel mitte päris inimesena. Tema loomingus pole valdkondi, mida ta käsitleda ei julgeks või ei oskaks. Päris mitmel juhul on Hando Runnel mõtestanud teemasid, mis tavaliselt lastekirjanduses tabuks tunnistatud, nt surm, usk, puudujäägid riigivalitsemises jne.

Enamasti on Hando Runneli luule aluseks rahvaluule. Köitvad riimid ning kaasahaarav rütm on innustanud nii mõndagi heliloojat. Hando Runneli kirjandusnimestiku (1984) eessõnas väidab Reet Krusten, et koguni 2/3 Hando Runneli luuletustest on viisistatud. Samuti esineb sõna „laul” kogumike ja luuletuse pealkirjades. Toredad on ka Hando Runneli luules leiduvad vanaaegsed keelendid, mis annavad ta värssidele väärikust. Sõnamängulisus ja lustlikkus pole samuti luuletajale võõrad (nt „Nutikas lutikas” jne).

Hando Runneli luulet kannab armastus oma maa ja selle laste vastu. Suuri sõnu luuletaja siin ei tee, ta kiindumus on väljendunud lihtsate sõnade ja rütmide kaudu. Lastele kirjutatus avaldub see ka austuses traditsioonilise peremudeli vastu ja soojuses, millega kirjeldatakse lihtsat igapäevast elu.

Hando Runneli looming on kahtlemata osa eesti lasteluule järjepidevuse liinist. Ta jätkab meie klassikute Karl Eduard Söödi ja Ernst Enno traditsioone. Samuti on ta ise inspireerinud paljusid tänapäeva lastekirjanikke. Nii näiteks on tema luuletusel „Emme, ma tahan” rohkelt sarnasusi Wimbergi luuletusega „Luuletus tahtmisest”. Hando Runnelit on autasustatud Kultuurkapitali lasteraamatupreemiaga („Mõtelda on mõnus”, 1982) ning Karl Eduard Söödi lasteluuleauhinnaga („Suureks saamine”, 2004), kuid jälg, mille luuletaja on jätnud oma lugejate südamesse, on mõistagi suurem ja sügavam.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

22.11.2013