„Kuidas meie lastekirjanduses asjad käivad?”: eesti lastekirjandus 2013

Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 5. märtsil 2014 Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija

Mullu sai 2012. aasta mitmekülgset ja harali hoidvat lastekirjandust võrreldud toitva ja tummise köögiviljasupi ning värvikirevalt lustliku karnevaliga.[*]  2013. aasta kodumaise laste- ja noortekirjanduse suppi pole kiirel pilgul vaadates mitte vähem. Eesti Lastekirjanduse Keskuse esialgsetel andmetel ilmus meil algupärast laste ilukirjandust 129 nimetust. Esmatrükke oli 94, millest luulet 11 ja proosat 83 raamatu jagu. Võrreldes 2012. aastaga (ilukirjandust 109, esmatrükke 75, sealhulgas luulet 10, proosat 65), on arvud pisut suuremad. Kas aga meie lastekirjanduse arvuline tõus kajastub ka selle sisus? Saamaks aimu, kuidas meie lastekirjanduses asjad käivad, piilugem selle muljetavaldava hulga lasteraamatute enamasti värvikirevate ja kõvade kaante vahele.

Esmavaatlusel torkab silma, et kuigi nimetuste arv kasvab, on teosed üha õhemad. Pildi ja kujunduse osakaal suureneb aasta-aastalt, tähemärkide arv teose kohta aga väheneb. Osaliselt on see tingitud lastekirjanike huvi nihkumisest algkoolilastelt lasteaialastele ja mudilastele, kuid tundub ka, et hetkel pole meie kirjanduses suuremate tekstide aeg. Pikemaid mõttearendusi leiab meie värskest lastekirjandusest harva.

Üha suurema osa lastekirjanduse kogumahust moodustab amatöörkirjandus, mis jõuab lugejateni ilma kirjastuste asjatundlike nõuannete ja kriitilise toimetamiseta. Nii mõnelgi sellisel puhul on abistanud ka Hooandja (Mikk Pärnits, Andres Aarik), või on teos valminud kooli lõpuprojektina, kuid enamasti on raamatud välja antud iseenda soovist, tarkusest ja oma vahenditega.

Kõige produktiivsem lastekirjanik on Ilmar Tomusk, kes avaldas aasta jooksul neli esmatrükki. Talle järgnevad Heljo Mänd ja Kaie Ilves kolme algupärandiga. Kaks uudisteost ilmus Aino Perviku, Leelo Tungla, Piret Raua, Reeli Reinausi ja Markus Saksatamme sulest. Rohke avaldamine ei taga alati kõrget taset, kuid leidub kirjanikke, kes pakuvad lastele ka palju avaldades köitvaid teoseid. Mullustes lastekirjanduses debüteerijaist puudus ei olnud, enim avaldasid muljet Anti Saar, Kristel Leesmend, Helen Käit ja Elo-Maria Roots, kellelt ootan kindlasti püsivamat kannakinnitust ja uusi teoseid.

Aimekirjandus

Eesti aimekirjandust ilmus mullu 35 nimetust. Seda oli märgatavalt vähem kui varasematel aastatel (2012 – 86, 2011 – 52, 2010 – 66). Lemmikteemad olid nagu ikka loodus ning tehnika. Väikelastele mõeldud Hille Kilgi „Eesti metsloomad” on ammuoodatud raamat kohalikest metsloomadest ja köidab ennekõike pilku realistlike illustratsioonide ja sobiva vormi köitva sümbioosi tõttu.

Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll….” alapealkirjaga „Fakte ja lugusid hundist”  kirjeldab 2013. aasta looma realistlikult ja ausalt. Tuul Sepa „Linnud: tiivuliste aastaring” (fotod Remo Savisaar) vaatleb lindude aastat, juhib tähelepanu huvitavatele faktidele (tedremäng, rähni toksimine jne), on hästi kujundlik ja ilus raamat. Eve Hele Sitsi „Üheksa väega maja” läheneb loodusele samuti läbi aastaringi, kuid ei ole nii loodustruu. Loodusteemade käsitlemisel võib märgata üha tihedat loodushoiutemaatikale tähelepanu pööramist.

Füüsika ja tehnika vallast ilmus kaks olulist raamatut, mida siinkohal mainida tahan. Staažika teaduskirjaniku Tiit Kändleri uusim teos „Valguse värviline maailm” on mõeldud teadushuvilistele koolilastele. Leivo Sepa „Robootika?… See on imelihtne!: LEGO® MINDSTORMS® NXT programmeerimine C-keeles” on tubliks abimeheks noortele robotimeistritele.

Kaunite kunstide valdkonnas ilmunud raamatuist tahan tähelepanu juhtida Mart Sanderi teosele „Lugusid suurtest heliloojatest”, mis on kindlasti hea abivahend muusikakoolis õppijale või kooli muusikatundideks valmistujale. Tundub, et lapslugeja vajab rohkem eelteadmisi ja täiskasvanu tuge, et sellest raamatust täit kasu kätte saada.

Ajalooainet käsitleb Jaak Juske raamat „Imelik nõukaaeg”, mis kannab alapealkirja „Isa põnevad unejutud ajaloost”. Laps, kellele unejutte räägitakse, esineb ainult esimeses jutus ja tema sissekirjutamine jääb põhjendamata. Tundub, et teos ei ole mõeldud lasteraamatuna, vaid mängib pigem lapsevaemate nõuka-nostalgial.

Mullu ilmus ka mitmeid kogumikke. Segakogumikul „Sünnipäevalood”, mis sisaldab jutte ja luuletusi vastaval teemal ning „Laste rõõmu” teisel osal, mis kannab alapealkirja „Eesti lastejutte ja -luuletusi koos piltidega aastaist 1980-2010”, ma mõistagi pikemalt ei peatu, kuid päris nimetamata neist ka mööda minna ei saanud.

TEA Kirjastuse Kuldraamatute sarjas ilmus mullu kaks osa: „Eesti loomajuttude ja -salmide kuldraamat” ja „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat”. Mõlemad teosed on koostanud ja toimetanud Eve Leete. Alates esimesest osast „Eesti lasteluule kuldraamat”, mis ilmus 2008. a, on igal aastal vähemalt üks mahukas koguteos meie lugemislauale jõudnud. Kuigi on avaldatud ka vene ja maailma muinasjutte, on valdav osa sest sarjast valitud meie oma lastekirjanduse varamust. Ilmselt just seetõttu on sarja viimastes osades korduvaid palu ja luuletusi, rohkesti õhku ja vähemväärtuslikku. Sari aga on menukas ja populaarne ning kuni on ostjaid, on ka tegijaid.

Luule

Lasteluule poolest polnud aasta 2013 kuigi helde. Ilmusid küll kordustrükid nii lasteluule klassikute (Ernst Enno, Reinhold Kamsen, Manivald Kesamaa jt) kui ka nüüdisautorite sulest (Olivia Saar, Jaanus Vaiksoo). Juubilar Ellen Niidul ilmus koondkogu „Mänguvesi”, mis on mõtteline järg kogumikule „Taeva võti” (2012). Samuti avaldasid kogu kaks teist mullust auväärset juubilari Hando Runnel („Põrsapõli”) ja Lehte Hainsalu („Tuttuus titt”).

Esmatrükkidest hakkab silma Aapo Ilvese, Jaan Pehki, Contra ja Alar Pikkoraineni teine ühine väljaanne „Isa sokk on ufonaut”. Kogu on paraku ebaühtlane: parimatel juhtudel on luuletused värsked, uudse vaatenurgaga ja vaimukad, kuid nende kõrval on ka küündimatuid või ebasobivaid värsse. Samuti on kahetsusväärne, et raamatus puuduvad sõnaseletused. Kui paljud meist ikka teavad, mida tähendab näiteks võrukeelne mudsu?

Siit aga jõuame esimese kõrvalepõikeni. Aastaülevaadete tegemise käigus kerkivad ikka ja jälle, aasta-aastalt üha teravamalt esile lasteraamatute keele küsimused. Kuigi kirjanduse vaieldamatu ülesanne on laste sõnavara arendamine, võiks siiski ka arvestada tasemega, kus meie lapsed praegu on, milliseid sõnu nad teavad ja mida tuleks selgitada. Ja pigem oodata ses osas meie lastelt vähem kui rohkem. Vahemärkuse korras olgu öeldud, et kirjanikud hindavad üle ka meie laste vene ja ladina keele oskust – võõrkeelsed väljendid on jäetud sageli tõlkimata, selgitamisest rääkimata.

Nüüd aga luule juurde tagasi. Selle aasta lasteluule tippkogu Leelo Tungla „Porgand töötab porgandina” (Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent) on värskendav ja lummav nii teksti kui pildi poolest (ill Regina Lukk-Toompere). Värsiraamat sisaldab palju vahvaid looma- ja loodusluuletusi, meeldejäävad ja vaimukad on ka lastest rääkivad palad. Kuigi luuletaja on lastele kirjutanud juba aastakümneid, leiab ta ikka uusi teemasid ja vaatenurki.

Proosa

Lasteproosas süvenesid viimaste aastate suundumused. Mullust aastat võib kahtlemata nimetada mudilaskirjanduse aastaks. Enamik esmatrükkidest on mõeldud mudilastele – neil pole põhjust kirjavara vähesuse või üksluisuse üle kurta. Eesti ainuke spetsiaalselt lugema õppivatele lastele mõeldud sari „Loen ise!” sai täiendust mitme põneva teosega. Mõne neist, nt Epp Annuse raamatute „Uku ja kaelkirjak” ning „Auto ja põder”, esmane ja kõige tähtsam ülesanne on lugemisoskuse loomine ja süvendamine. Sõnavara ja kirjaniku tekst on kenasti selle teenistuses Kristiina Kassi „Unelinnu pesas” ja Aino Perviku raamatus „Jänes keedab suppi”. Aino Pervikul ilmus teinegi märkimisväärne väikelasteraamat, nimelt „Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare”. Kätlin Vainola „Lift” (Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent) on lahe lugu ühe maja huvitavatest elanikest ja neid siduvast liftist.

Mitmeid omanäolise elutunnetuse ja eetilise hoiakuga lasteraamatuid avaldanud Juhani Püttsepa „Tsss … Kuula!” räägib väikesest poisist, kes elab linnakära keskel, kuid igatseb vaiksete ja köitvate loodushäälte rüppe.

Piret Raua pildiraamatus „Roosi tahab lennata” arutletakse väikelastele sobivas vormis põlvnemise, esivanemate päranduse ning iseendaks saamise ja unistuste täitmise teemadel. Piret Raua napis tekstis on suurt paatost, kõrgeid ideid ja see innustab kõrguste poole püüdma ja uusi tippe vallutama.

Andrus Kivirähki „Konna musi” (Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent) on aga hoopis teistlaadne teos. Autor pajatab lennukiga kingitusejahilt naasva jõuluvana kingikotist metsa kukkunud muinasjuturaamatutest ja nende tekitatud segadusest. Muinasjuttudest tuttavaid motiive ümber pöörates on saanud kirjanik värske ja köitvalt humoorika loo, mis näikse ütlevat, et kõike, mis raamatutes kirjas, ei pea mitte sulatõena teadmiseks võtma, veel hullem – selle järgi käituma. Peale Kivirähki oli veel mitu lastekirjanikku, kes viljelesid muinasjutu postmodernselt ja õõnestavalt taasesitamist või muul kombel kasutamist. Markus Saksatamm jutustab üsna mitmel korral muinasjutte ümber vaatepunkti muutes („Kass ja kinopilet”). Nii näiteks jutustatakse naeri-lugu hiirekese vaatepunktist, selgub kogu tõde Punamütsikese loo kohta ning antakse vastus küsimusele, kes kirjutas raamatu Buratinost jne.

Peep Ehasalu aga vahetab raamatus „Printsid poisid” muinasjuttudes kesksel kohal tüdruktegelased poiste vastu nt „Tuhka-Tiidu”, „Lubivalgeke”, „Muldkähar ja kolm karu”, „Seitse oinatalle”. Parematel juhtudel on selline taaskasutus välja kukkunud vaimukalt ja värskelt.

Mullust mudilaskirjandust käsitledes ei saa mööda minna Indrek Koffi raamatust „Kui ma oleksin vanaisa” (Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent). See on küll tugevalt Éva Janikovszky mõjuline, kuid siiski omanäoline ja nauditav tekst, kus lapselik fantaasia on segunenud südamlikkuse ja tundeküllaste mälestustega oma vanaisast. Sümpaatne on, et kirjanik usaldab laste kirjanduslikku vastuvõtuvõimet: Koff tõestab, et mudilastele sobib lineaarse jutustamislaadi kõrval ka teksti assotsiatiivne ja tunnetel põhinev esitamine. Raamatu pildid on Marion Unduskilt.

Väikelasteraamatu köitvuse ja edu saladus on kahtlemata kunstniku ja kirjaniku koostöö, ühine arusaam, milline üks hea lasteraamat olema peab. Aidi Valliku „Roosi ja emme” on tekstilt suurepärane: huvitavad nüansid, pisut nalja, igapäevaelu ja südamlikku toetavat õpetust. Paraku kahandab raamatu väärtust tublisti kujundus. Tekst on esitatud trükitähtedes, näidates soovi lugejatena ka algajaid meeles pidada, kuid tekstile valitud peenemustriline taust pole algajale lugejale kindlasti sobivaim. Juba kogenud lugejalgi kipuvad pärast mõningast teose nautimist silmad kirvendama.

Epp Petrone „Jassi pass” sarnaneb Aidi Valliku raamatuga nii mõneski mõttes (peategelase vanus, ühiskonna valupunktidele viitamine jm), kuid veel enam näen peategelases sarnasust Ellen Niidu mõtliku ja lüürilise Pille-Riiniga. Jass on kuueaastane, ta elab ema ja isaga väikeses linnas. Kuna isa kaotab kodukohas töö ja on sunnitud ajutiselt välismaale tööle ja elama minema, jääb Jass emaga kahekesi. Isata elamine vaevab poissi. Ta igatseb maailma, kus rahal poleks nii suurt tähtsust – autori maailmanägemise viis äratab poolehoidu. Võrreldes Petrone varasemate raamatute täiskasvanutega on siin kujutatud vanemad elulisemad. Ema näiteks pole nii perfektne, vaid märksa realistlikum. Ta on küll mõistev ja tunneb lapse hingeelu, kuid vahel lubatakse tal olla ka kurb ja ärritatud. Lastekirjandusliku debüüdi teinud Kristel Leesmend näitab jutukogus „Lumi” sümpaatselt ja veenvalt, kui oluline on lapsele suur toetusring. Igaühel, nii emal, isal kui ka tädil, on Lumi elus asendamatu roll. Raamatuga sobivad kokku nii napid värvivaesed illustratsioonid kui kujundus, mis omakorda tõstab teose esile üldisest kirevast virvarrist.

Mulluse lastekirjanduse realistliku osa üheks tähelepanuväärsemaks saavutuseks on debütant Anti Saare „Kuidas meil asjad käivad”. Kuigi raamatus on traditsiooniliselt keskendutud lasteaias käivale lapsele Vasselile ja tema perele, on ülejäänu värske ja traditsioonilisest, tavalisest erinev. Anti Saare teos hoiab vallatult harali, ergutab fantaasiat ja tekitab allusioone. Sõnastus meenutab vahetut mõtlemist ning on lapselähedane ja lihtne, sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse mõttemaailma hea tunnetamine haaravad kaasa. Raamat kombib köitvalt lastekirjanduse piire: nii mõnegi konservatiivsema täiskasvanu võib panna õhku ahmima peatükk, kus Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse, ehk tundub lasteraamatu kohta liiga julm ka lugu seatapust. Kuid piiride küsitavuse tõstatamine on aeg-ajalt igati vajalik. Teos pälvis mullu Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna, on Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent ning on selle aasta üks arvustatumaid lasteraamatuid. Ja seda kõike kuhjaga teenitult!

Reeli Reinausi „Detektiiv Triibik loomaaias” on põnev seikluslugu, kus varguste lahendamise kõrval arutatakse ka soorollide küsimusi. Tegemist on mullustest lasteraamatutest ainsaga, mida võiks mingilgi määral ja suurte reservatsioonidega nimetada ka loomajutuks, kuna tegevus toimub vahetevahel loomaias.

Loomulikult tean, et ilmusid ka Harri Jõgisalu ja Kaie Ilvese kassiraamatud, aga need vist pole ikka päris lasteteostena mõeldud. Jõgisalu „Liisi, Kaspar ja teised kiisud” on suure armastuse ja sisseelamisega kirjutatud teos, kuid noortel lugejatel on sellega raske suhestuda. Sama kehtib ilmselt ka Marko Kalduri „Valge Tähekiire seikluste” kohta. Ilvese kassiraamatud on keeruka sõnastusega ja aeglaselt kulgeva, igava süžeega. Aeg tema raamatutes liigub vanainimese, mitte laste rütmis. Realistlikest loomajuttudest, mis aitaksid lapsel loomi näha oma tunnete, mõtete ja soovidega elusolenditena, on meil suur puudus käes. Ehk võib muu seas ka siit pisut looduse ja loomade suunalise julmuse tagamaid otsida?

Teine praktiliselt käsitlemata teema mulluses, aga ka üsna mitme viimase aasta lastekirjanduses on kool. Reeli Reinaus puudutab seda küll pisut, kuid Valeria Räniku dokumentaaljutustuse „Ülejõel, Kassilaiu pealinnas” teises raamatus tõuseb kool ja seal valitsev vägivald üheks olulisemaks teemaks. Probleemi käsitletakse tõrjutud vendade vaatenurgast. Kui raske on olla eriline, teistmoodi? Kas sellest saab normaalse närvikavaga välja tulla? Kas peaks kohanema või oma joont ajama jne.

Kergemat ja meelelahutuslikumat lugemist pakuvad kaks nüüdislastekirjanduse menukamat krimilugude sarja, mis mullu said uued osad. Ilmar Tomuski Kribu ja Krabu lood jätkusid raamatutega „Kriminaalne koolipapa” ja „Kriminaalsed viineripirukad” ning Mika Keräneni Supilinna lood said järje teosega „Professor Must”. Kuigi uut kvaliteeti ning ennekuulmatuid teemasid ja karaktereid need raamatud enesega ei too, on laste armastus ja austus ning raamatute menukus juba eos kindlustatud.

Mulluses laste fantaasiakirjanduses ilmneb üsna tihti arusaam, et köitva fantaasiaraamatu saab siis, kui võimalikult jaburat juttu ajada ning iga hinna eest vältida läbivat lugu ja loogikat. Õnneks on ka kandvamaid raamatuid. Piret Raua „Teistmoodi printsessilood” (Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia nominent) on autori seniste teostega võrreldes heas mõttes õpetlikum. Nii hoiatabki autor malbel, peidetud kombel väikesi lugejaid näiteks edevuse ning vaid välimuse järgi otsustamise eest. Esiletõstmist leiab julgus olla selline, nagu oled. Kuigi kohtame ka traditsioonilisema loomusega printsesse, keda iseloomustavad passiivsus ja printsiootus, on sellele tasakaaluks piisavalt hakkajaid, oma elu ise juhtivaid printsesse.

Läbivamat ja laiapõhjalisemat fantaasialugu on püüdnud luua debütant Helen Käit. Tema „Janne ja Joosepi” sarja esimene osa „Lohe needus” pajatab õest ja vennast, kes leiavad võluraamatu, mis saadab lapsed muinasjutumaale. Sealsed elanikud, kelle hulgas on nii inimesi kui ka ebatavalisi olendeid, näevad lapsi kohutava lohe ikke alt vabastajatena. Enne kui lahingud alata saavad, tuleb aga võluraamatut kasutama õppida.

Paraku pole mulluste raamatute hulgas midagi, mis huvitaks kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe. Ilmselt ei inspireeri see eagrupp meie lastekirjanikke kuigivõrd.

Noorteproosas näeb aga mitmed huvitavaid muutusi, millest märgatavaim on mujal maailmas jõulisemalt esindatud olnud nn nišistumine. Meie noorteraamatutes kujutatud noored ja nende probleemid on olnud sageli äravahetamiseni sarnased, kuid nüüd on sellesse homogeense massina käsitlemisse löödud esimesed mõrad. Marian Suitso põimib „Hobusehulludes” identiteediotsingutega tüdruku armastuse looduse ja loomade, eriti hobuste ja ratsutamise vastu. Hugo Vaheri „Skvotterid” on majahõivamise lugu. Realistlike noortelugude seast paistab silma ka Kaja Sepa „Hetk enne homset”, kus muu seas süüvitakse ka nüüdisühiskonna ja meedia suhetesse. Filosoofilisema lähenemisega on debütant Elo-Maria Rootsi mahukas „Vaimude jaam”. Kasvatusteadusi õppinud autor põimib oskuslikult noore neiu eneseleidmise ja kasvamise loo kasvatusteooriate plusside ja miinustega.

Noortekirjanduse fantaasiasuunal kirjutatakse küll aasta-aastalt rohkem (Kiiri Saar, Heidi Raba, Airika Harrik), kuid need raamatud jäävad eelmainituile nii kirjutamisoskuselt kui köitva ja uudse sündmustiku ning tegelaskujude poolest alla.

Näidendikogumikke ilmus mullu üks: Vilve Aavik-Vadi „Käsikivi jahvab lugu”, mis sisaldab kümmet näidendit lasteaia- ja algklassilastele (Kuldhani; Tantsud Hõbemetsas ehk Läbitantsitud tallad; Kuldkera; Külma-Matsi kättemaks; Piibeleheneitsi seiklus pärast vihma; Valesti söök; Kadunud unenäod; Kuidas vaeslaps õnne leidis ehk Ahnus sauna ligi; Maja-majake; Pilleke paksus metsas.). Teos sisaldab lisaks näidenditekstidele rohkesti remarke, soovitusi lavastamiseks, laulude noote jne. Kindlasti leiavad õpetajad raamatust uut repertuaari.

Peale esmatrükkide ilmus mullu rõõmustavalt rohkelt omamaise lastekirjanduse klassika kordustrükke (Eno Raua, Ellen Niidu, Aino Perviku teosed) ja iseseisvusaja menukite (nt Kristiina Kassi, Ilmat Tomuski teoste) uustrükke. Millised mullustest esmatrükkidest jõuavad kordustrükkideni ja saavad kapsa austava tiitli osaliseks, näitab ainult aeg.



Palm, Jaanika. Karneval ja köögiviljasupp : eesti lastekirjandus 2012 // Sirp (2013) 8. märts, lk 10.

Ettekanne on lühendatult ilmunud nädalalehes Sirp 7. märtsil 2014, lk 20-21.