Author Archive

Laps kirjanduses

Seminari “Laps kirjanduses 8: Mäng ja lastekirjandus”

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Laps kirjanduses22. oktoobril 2020 kell 10.30–16 toimus juba kaheksandat korda Eesti lastekirjanduse keskuse ja Eesti teaduste akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses“. Seminari alapealkiri oli seekord „Mäng ja lastekirjandus“ ning see uuris, milline roll on mängul lasteraamatutes.

Ütlus „Mäng on väikese inimese töö“, on üldtuntud, kuid kas me ka teame, mis on mäng teoreetiliselt ja kuidas seda uurida saab? Kas oskame arvata, mil moel mäng lastekirjanduses väljendub, kes on meie kõige mängulisemad kirjanikud ning kuidas noortele lugejatele selline kirjandus mõjub? Kas mõistame, miks on oluline keelemäng või nukuteater, mänguline lasteraamat või lustlik muuseumiprogramm, õpetaja või lapsevanema võime märgata lastekeele rikkust? Nendele küsimustele otsisid seminariettekannetes vastust Oliver Laas, Jaanika Palm, Krista Kumberg, Mari Niitra, Taavi Tõnisson, Katre Kikas, Keiti Vilms, Andra Kütt ja Elle-Mari Talivee.

Lastekirjanduse uurija ja seminari korraldaja Jaanika Palmi sõnul ei ole mängu ja lastekirjanduse suhteid ammuilma põhjalikuma vaatluse alla võetud. „On tore, et nüüd tänu sellele seminarile saime teemast niivõrd mitmekülgse pildi. Vaadeldi ju mängu nii mänguteoreetilisest vaatepunktist, uuriti eri teoste mängulisust kui käsitleti ka viise, kuidas mängulisuse abil rohkem lapsi ja noori lugemise juurde tuua.“ Palm loodab, et pärast seminari on osalejail kergem lastekirjanduses mängu märgata ning nad saavad palju inspiratsiooni lugemisteemadele loovamalt lähenemiseks.

Underi ja Tuglase kirjanduskeskus vanemteaduri Elle-Mari Talivee sõnul oli seminari kava mitmekülgne ja põhjalik. Ta ise ootas väga muuhulgas arutlust mängu piiridest Andrus Kivirähki loomingus: „Mu oma poisid on kasvanud suureks just tema lasteraamatutega ning see lõbus julgus, mis neis õpetab kõige üle sõbralikult naerma, on justkui osa sellisest leidlikust mängust, mis aitab igapäevamaailmaga hakkama saada.“ Sõna „mäng“ paneb Talivee sõnul juba iseenesest kuklakarvad põnevusest ja ootusärevusest püsti tõusma.

Seminarisarja „Laps kirjanduses” sai alguse 2013. aastal. See toob igal sügisel lastekirjanduse keskusesse kokku Eesti parimad lastekirjanduse uurijad ja spetsialistid, kes süüvivad olulistesse lasteraamatutega seotud teemadesse. Möödunud aastatel on arutletud huumori olemuse üle, vaagitud lastele mõeldud klassika olulisust, süüvitud Põhjamaade lasteraamatutesse, keskendutud tsensuurile ja tabudele tänapäeva lastekirjanduses ning kooli ja kirjanduse suhetele.

Otseülekannet seminarist on võimalik järele vaadata Eesti lastekirjanduse keskuse Facebooki-lehel.

Seminari toetab Eesti kultuurkapital.

Vaata seminari kava siit.

Lapsed loevad üksteisele ette

Täna tähistatakse ettelugemise päeva

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lapsed loevad üksteisele etteTäna, 20. oktoobril 2020 tähistatakse Eestis ettelugemise päeva, et tõsta esile ettelugemise tähtsust. Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldas sel puhul 4. klasside õpilastele üle-eestilise ettelugemisvõistluse „Minu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi…“.

Ettelugemine on lapse arengus hindamatu tähtsusega. Just siit saab alguse lapse kõne areng, kirjanduslik kasvamine ja laiem kultuurihuvi. Lisaks on ettelugemine tore ajaviide ja pakub ka täiskasvanutele võimaluse veeta kvaliteetaega ühes perega.

Ettelugemisele tähelepanu juhtimiseks viis Eesti Lastekirjanduse Keskus läbi toredaks traditsiooniks kujunenud ettelugemisvõistluse, millest võtavad osa 4. klasside õpilased üle kogu Eesti. Sel korral viidi võistluse finaal läbi video vahendusel. Kolmeliikmeline žürii sai vaadata ja hinnata maakondlike parimate ettelugejate esinemistega videoid.

Eesti rahvajutu aastast innustatuna oli võistlus pühendatud muistenditele ja kandis pealkirja „Minu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi…“. Rahvajutu aasta eestvedaja ja jutuvestja Piret Päär edastas kõikidele võistlusel osalejatele ka videotervituse.

Parimaks ettelugejaks osutus sel aastal Raplamaalt pärit Uku Attila Metsallik. Teisele kohale tuli Võrumaalt pärit Loore Liisa Samuel. Kolmandat kohta jäid sel aastal jagama Isabell Eelmäe Pärnumaalt ja Moona Ojasoo Läänemaalt.

Žüriisse kuulusid loovkirjutamise kooli Drakadeemia juhataja Siret Campbell, vabakutseline näitleja ja lavastaja Lennart Peep ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Ettelugemise päeva traditsioon sai Eesti Lastekirjanduse Keskuses alguse 1994. aastal. Tänaseks on päeva ideega kaasa tulnud paljud koolid, lasteaiad ja raamatukogud üle Eesti. Sel päeval korraldatakse hommikusi ettelugemisi ja nii ühis- kui ka võistulugemisi.

Lisainfo:
Ettelugemise võistlus teemal „Minu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi…“.

Triin Soone
Direktor
Eesti Lastekirjanduse Keskus
617 7230
triin.soone@elk.ee

Erik Johansson foto "Full Moon Service"

Loovkirjutamise konkurss “Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?” kutsub osalema.

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Erik Johansson foto "Full Moon Service"Fotokunstikeskus Fotografiska ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsuvad 4.–12. klassi õpilasi osalema inspireerival konkursil “Kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna?” Sel korral ei tule alustada tühjalt lehelt, vaid inspiratsiooniks on Rootsi fotokunstniku Erik Johanssoni maagilised fotod. Konkursiga tahame uurida, kas pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna või on see hoopis vastupidi.

Johanssoni näitus “Ääretagused paigad” on Telliskivis asuva Fotografiska sügishooaja suurim ja uusim näitus, mis jääb avatuks järgmise aasta 17. jaanuarini. Sissepääs Fotografiskasse on kuni 12 eluaastani prii. Kui sa ei saa kohale tulla, siis tutvu Erik Johanssoni töödega tema kodulehel või Instagrammis.

Konkursi idee taga on Fotografiska Tallinna kaasasutaja Rain Tamm ja tema loovkirjutamise huviline tütar Roos Marii. Roos Marii on osalenud Eesti Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise ringis ning Erik Johanssoni näitust külastades leidis ta, et seal nähtud fantaasiaküllaste fotode põhjal saab kindlasti kirjutada palju toredaid jutte ja lugusid.

Lugusid võib kirjutada vabalt valitud Erik Johanssoni fotost inspireerudes ja lastes oma fantaasiamaailm valla. Kirjutada võib nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Oodatud on nii jutustused, muinasjutud, esseed kui ka lühivormid ja luuletused – kirjuta kasvõi haiku. Tekstide soovitav pikkus on kuni tuhat sõna.

Lood palume saata elektrooniliselt 25. novembriks 2020 märgusõnaga „Ääretagused paigad“ meiliaadressil elk@elk.ee. Tööle palume lisada loo autori nimi, vanus, kool, klass ning kirjutaja või õpetaja e-posti aadress. Alapealkirjaks märgi tööd inspireerinud foto nimi.

Žürii hindab konkursile saadetud töid kolmes vanuseastmes:

  • 4.–6. klass
  • 7.–9. klass
  • 10.–12. klass

Loovamaid kirjutisi ootab põnev auhinnasadu, mille seas Erik Johanssoni autogrammiga imelised postrid, tema maagilised raamatud ning Fotografiska aastane Sõbrakaart, millega saab tulla näitustele kasvõi iga päev.

Võistluse võitjad tehakse teatavaks 2021. aasta jaanuaris.

Foto: © Erik Johansson, Full Moon Service

Lugemisisu logoga bänner

„Lugemisisu“ programmi uus hooaeg saab alguse

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lugemisisu logoga bännerTäna, 12. oktoobril 2020 stardib „Lugemisisu“ programmi uus hooaeg. Lugemisprogramm soovib, et 5–10-aastasi lapsed üle kogu Eesti saaksid sõbraks raamatutega. Selleks tutvustatakse noortele lugejatele väärt uudiskirjandust ja pakutakse sinna kõrvale mängulist ning loovat lisategevust.

„Lugemisisu“ käivitus pilootprojektina 2019. aasta alguses, mis programmist võttis osa 26 Eesti raamatukogu. Heategevusfond Aitan Lapsi kinkis stardihooaja osalejatele erilise „Rampsu“ raamaturiiuli. Uuel õppeaastal on programmiga liitunud 146 raamatukogu. Kultuuriministeerium toetab sel aastal programmi 70 000 euroga, mille eest osalevad raamatukogud saavad soetada teavikuid. Vahendid eraldati programmile COVID-19 kriisiga seoses Vabariigi Valitsusega poolt vastu võetud lisaeelarvest.

Programmis osalevad 1.–4. klassi lapsed valivad raamatukogudest lugemiseks põnevat uudiskirjandust ja panevad loetud raamatud kirja spetsiaalsesse lugemispassi. Valikus olevad raamatud on välja toodud lastekirjanduse keskuse soovitusnimekirjades. Lugemispassis on ka loomingulised lisaülesanded loetu kinnistamiseks ja oma lugemiskogemuse jagamiseks. Kooliaasta lõpus premeeritakse lugemisdiplomiga kõiki osalejaid, kes on läbi lugenud viis raamatut ja täitnud lugemispassi.

Programmist saavad terve rühmaga koos osa võtta ka lasteaialapsed. Õpetaja abiga tegutsetakse loetud raamatuga ühiselt, näiteks koostades sellest näitust või kasvatades sõnapuud.

„Lugemine on kui pilgu pööramine enda sisemusse, kus loetule omaette kaasa elad ja uusi teadmisi ammutad. Märkamatult kasvad lugedes targemaks, empaatilisemaks, loovamaks. „Lugemisisu“ programm innustab seda kõike kogema rohkemaid lapsi ja annab võimaluse raamatumaailma oma sõpradega mänguliselt jagada,“ räägib programmi eestvedaja Anneli Kengsepp. „Pean suureks väärtuseks, et lugemisprogrammiga kaasnevad ka koolitused raamatukoguhoidjatele, mis toetavad lastega tegelust raamatukogudes.“

Lugemisprogrammis osalevad klassid saavad registreeruda raamatukogu teematundidesse, kus mängitakse lugemismänge või õpitakse tähelepanu pöörama raamatuillustratsioonile.

„Lugemisisu“ programm kestab 12. oktoobrist kuni 15. maini 2021.

„Lugemisisu“ eeskujuks on Soome raamatukogude lugemisdiplomi-programm, mis on meie põhjanaabrite lugemisharjumusi kujundanud alates aastast 2000. Nende programmi on järjepidevalt uuendatud ning viidud vastavusse riikliku õppekavaga.

„Lugemisisu“ programmi koostaja: Eesti Lastekirjanduse Keskus
Toetajad: Kultuuriministeerium ja Soome Instituut

Head lugemisisu!

Lisainfo:
Anneli Kengsepp
e-post anneli@elk.ee

Facebook: www.facebook.com/groups/lugemisisu

 

Algas Frankfurti raamatumess

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

14.–18. oktoobril 2020 toimub Frankfurti raamatumess, mis sel aastal kasutab mitmeid virtuaalseid lahendusi. 

Frankfurdi raamatumess on maailma suurim kohtumispaik kirjastajatele ja raamatuhuvilistele. Messil kaubeldakse tõlke- ja kirjastamisõigustega ning seal toimub mitmeid kirjandusüritusi: paneeldiskussioonid, töötoad, esinemised, kohtumised autoritega jms. Ülemaailmse koroonapandeemia tõttu on korraldajad sel aastal mitmed tegevused kolinud veebi.

17. oktoobril saavad kõik raamatusõbrad üle kogu maailma võtta osa virtuaalsest programmist „BOOKFEST digital“, kus astub üles mitmeid nimekaid esinejaid. Nende hulgast leiab järgmised autorid: Elizabeth Gilbert, Margaret Atwood, Ayad Akhtar, Eliot Weinberger, Kirsten Boie, Don Winslow, Olga Grjasnova, Slavoj Žižek, Håkan Nesser, Jodi Kantor ja Megan Twohey, Edward Snowden ja Jamie Oliver.

Raamatumessi peakülaline on sel aastal Kanada, kes on kokku pannud programmi, mis tutvustab sealse kirjanduse ja kultuuri mitmekesisust, loomingulisust ja omapära.

Lisainfo Frankfurti raamatumessi koduleheküljelt.

The White Raven kataloogi raamatu

Eesti lasteraamatud valiti maailma parimate hulka

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

The White Raven kataloogi raamatuRahvusvaheline Noorteraamatukogu avalikustas kataloogi „The White Ravens 2020“, mis koondab infot 200 maailma parima lasteraamatute kohta. Sel korral on valiku hulgas ka eesti autorite Aidi Valliku, Jaanus Vaiksoo ja Piret Jaaksi teosed.  

„The White Ravensi“ kataloogi koostab Rahvusvaheline Noorteraamatukogu Münchenis. Kataloogis on tänavu teoseid 56 riigist ja 36 keeles. Eesti lasteraamatutest märgiti sel korral ära Aidi Valliku „Seebu maailm“ (pildid Lumimari, MTÜ Lugu-Loo 2019), Piret Jaaksi „Emme draakon“ (pildid Marju Tammik, Päike ja Pilv 2019) ja Jaanus Vaiksoo „King nr 39“ (pildid Katrin Kaev, Ärkel 2019). Kataloog on abiks nii kirjastajatele tõlkeõiguste ostmisel-müümisel kui ka raamatukogutöötajatele uudiskirjanduse valimisel. Seda tutvustatakse igal aastal Frankfurdi ja Bologna raamatumessil.

„Emme draakon“ on südamlik lasteraamat, mis kõneleb iga emme sees elavast draakonist, kelle võib äratada voodisse pillatud kakao või kleidi sisse lõigatud auk. Raamatu autor Piret Jaaks lausub, et rahvusvahelise tunnustuse saamine oli tema jaoks tõeline üllatus, sest tegu on alles tema teise lasteraamatuga. „Kui seda lugu kirjutama hakkasin, ei osanud arvatagi, et niivõrd paljude emmede sees elavad draakonid ja et nõnda paljud lapsed on püüdnud neist aru saada. Mõistagi kuulub pool tunnustust illustraator Marju Tammikule, kes emmele, lapsele ja vahvatele draakonitele elu sisse puhus,“ lisas kirjanik.

Raamatu „King nr 39“ edu seisneb kataloogi koostajate sõnul selle mitmekihilises tekstis, millesse on pikitud seletamatuid elemente, ning peategelastes, kellega on võimalik samastuda. Kirjanik Jaanus Vaiksoo kandis raamatu ideed ehk lugu mehest, kes ostab iga päev väikesest Nõmme kingapoest paari uusi kingi, endas päris pikalt. Ta püüdis kirjutada loo nii, et see oleks seikluslik ja lõbus ning 10–12aastastel lastel oleks seda hea lugeda. „Mul on hea meel, et raamat on hästi vastu võetud just sihtrühma poolt. Kogu raamatu seltskond sai kirjutades väga omaseks, nii et ei raatsi veel nendest loobuda. Paul Viies, Minna Riin, tema veider isa Artur, Kingamees ehk Hugo Bachmann ja ilus kingapoe müüja Katja jätkavad tegutsemist. White Ravensi tunnustus annab kindlasti indu juurde. Ja muidugi olen tänulik kunstnik Katrin Kaevule, kes on südamest hoolt kandnud raamatu visuaalse poole eest,“ ütles autor.

Aidi Valliku „Seebu maailm“ tegeleb elegantselt keerulise teemaga. Autori sõnul on see lugu sellest, kuidas ühe lapse maailm vanemate lahutusega laguneb ja kuidas ta suudab unistustele toetudes selle siiski uuesti üles ehitada: „See on kõige tõsisem raamat, mis ma lastele olen kirjutanud, omamoodi, isiklik ja unistuslik, nii et seda avaldades kartsin küll, kuidas selline asi nüüd vastu võetakse.“ Seda rohkem on autoril hea meel nii suure tunnustuse üle, nagu „The White Ravensi“ kataloogi pääsemine. „Olen väga tänulik Lumimarjale, kes tabas raamatu atmosfääri samamoodi väga isiklikult ja sügavalt ning tegi sellele raamatule otse imetaolised pildid.“

Koostajad loodavad näidata kõiki kataloogi valitud teoseid 2021. aastal rahvusvahelisel Bologna lasteraamatumessil Rahvusvahelise Noorteraamatukogu stendis.

Varasemates kataloogides äramärgitud eesti autorite teoseid saab uudistada siit: https://www.elk.ee/?page_id=32330

Keraamikanäitus “Savi” lastekirjanduse keskuse pööningul

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Kuni 24. oktoobrini 2020 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis avatud Studio 14 näitus „Savi“.

Näitusel saab imetleda kümne keraamiku loomingut, kes on pärit Venemaalt, Eestist ja Kasahstanist. Kõik osalevad kunstnikud uurivad oma töödes savi kui plastilise ja mitmekülgse materjali võimalusi. Väljas on Olga Afonina, Maria Aprasidi, Tiina Kaljuste, Nadežda Kravtšenko, Natalja Lapteva, Natalja Lepihhina, Anna Maltšenko, Liza Melnik, Aleksandra Šalašova ja Dmitri Turbasov omanäoline keraamika.

„Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda,“ kirjeldab oma materjalitunnetusest töö eri etappidel kunstnik Dimitri Turbasov.

Stuudio 14 on rahvusvaheline kunstistuudio Eestis, mis tegeleb nukukunsti ja ka keraamika, skulptuuri ning graafikaga. Stuudio juht on kuraator ja kunstiteadlane Tatjana Mohrjakova.

Tutvu kunstnikega:

Liza Melnik

2010-2014 õppis Vjatka kunstikoolis graafilist disaini. Osalenud noortenäitustel maalide ja graafikaga.

Mida tähendab savi teie jaoks?
Töötan materjaliga, mis on minust lõputuid kordi vanem. Savi on maa. Savis on põrmu, taimede ja elusolendite elatud elu. Ajutised kihid ja ktooniline müstika. Asjad, mis ma temast loon, juba sünnivad vanana. Savi saab uue vormi, kuid tema varasem kogemus ei hävi tules, vaid vastupidi, taastub elaval kujul.

Rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappidel.
Portselan sisaldab kondijahu ja tema iseloomus on seda tunda – loomad jätkavad oma elu.
See lumivalge mass on väga kapriisne, teda on lihtsam kuulata kui üritada teda kamandada. Seetõttu ma ei joonista kunagi eskiise, enne alustamist on mul välja mõeldud ainult üldine kontseptsioon.
Materjal suudab näidata oma tahet igal tööetapil – voolimise, kuivatamise ja põletamise käigus võib töö moonduda, praguneda, ennast hävitada, omandada ootamatu värvi. Ja see on suurepärane: savi teab paremini, kelleks ta saama peab. Tähtis on osata kuulata teda rohkem kui iseennast.
Minu antropomorfism peegeldub ka lauanõudes. Asjad, millega inimene iga päev kokku puutub, omandavad aja nähtavad jäljed. Nõude väljalöödud killud ja mõrad on nagu
kortsud ja armid inimese näol.

Dmitri Turbasov

Dimitri Turbasov2010. aastal lõpetas A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia dekoratiiv- ja tarbekunsti osakonna keraamika erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2011.
Peamised tegevusalad: maal, skulptuur, portselan, keraamika, graafika.
Tööd asuvad A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis Peterburi Keiserliku Portselanivabriku kollektsioonis ning erakogudes Venemaal.

Mis on savi teie jaoks?
Elus materjal.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Mulle tundub, et mina polnud see, kes valis…!

Rääkige oma materjalitunnetusest töö eri etappidel.
Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Kordan: ma teen materjaliga koostööd, astun temaga dialoogi, ja selles dialoogis, vägivallatus suhtumises materjalisse näengi oma loomingut. Materjalil pole piire, probleemide lahendamiseks on igasuguseid viise.

Aleksandra Šalašova

Aleksandra ŠalašovaLõpetas Jekaterinburgis Djagilevi-nimelise Kunstide Lütseumi ja 2008. aastal asus õppima arhitektuuriakadeemia keraamika osakonda. 2010. aastal läks elama Peterburi ning alustas eriprogrammi alusel õpinguid Stieglitzi akadeemia keraamika- ja klaasiosakonnas, lõpetas 2016. aastal.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?

Kohtusin väga varakult. Kui olin nelja-aastane, kingiti mulle kast keraamilise linnamaketiga. See oli lihtne, kuid tänu kunstniku meisterlikkusele sünnitas palju kujutluspilte. Abituriendipõlves tekkinud unistuse arhitektiks saada hävitasid igavad maketid, mida valmistasid arhitektuuriakadeemia tudengid. Sel ajal juhtusin kogemata keraamikaosakonna üliõpilastööde kogusse ja olin rabatud sealsest vapustavast õhkkonnast. Mind köitis võimalus oma mõtteid nii vahetult teostada.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljaspoole materjali piire?

Vahel soovin, et keraamika muutuks läbipaistvaks nagu klaas, vahel, et õhukeseks nagu metall. Armastan kaaluta oleku tunnet ning aeg-ajalt tekib tung seda loomingus väljendada. Teha seda savi poolt pakutud vahenditega tundub eriti huvitav, niisiis ootab mind see väljakutse tulevikus.
Savil on palju eeliseid. Üks neist on plastilisus. Savi võimaldab jäädvustada hetkelisi kujumuutusi ja põletatuna säilitab tema vorm materjali liikumise.

Maria Aprasidi

2013. aastal lõpetas kiitusega A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia monumentaalkunsti osakonna monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2014. Peamised tegevusalad: monumentaal- ja raidskulptuur kõikvõimalikust materjalist (kivi, pronks, metallikeevitus, sepis, portselan, keraamika, plastik, tehiskivi, penoplast jm.), graafika, maal.
Alates 2015 tegutseb Peterburi Keiserlikus Portselanivabrikus kunstnikuna ja portselanskulptuuride loojana. Osalenud paljudel näitustel ja sümpoosionidel. Tööd asuvad Moskva Riiklikus Darwini muuseumis, Riiklikus Religiooniajaloo Muuseumis Peterburis, A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis ning erakogudes Venemaal, Iisraelis Poolas, USA-s jm.

Palun rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappides.
Teose loomeprotsess jaguneb minu silmis kolmeks:
1) algus – kõige inspireerivam aeg, etüüdi, lõpetamatuse seisund. Algus on alati paljulubav ja piiramatu. 2) keskpaik – kõige keerulisem staadium, liikumine etüüdilt kindlamale vormile… sel hetkel kaob elava modelleerimise ja hingava pinna võlu ja tahaks jätta kõik sinnapaika. 3) lõpp – uus elustumine, detailide nautimine, viimistlemine, kuju lõplik valmimine… Rõõm, kui sa ei häbene seda, mille lõpuks lõid… või vastupidi, ebaõnnestumise tõdemine.

Milline on sinu tass või kauss?
See on hiigelsuur, lõputu ja põhjatu.

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Töötan peaaegu kõigis plastika- ja raidkivitehnikates. Õppida tahaksin metalli keevitamist. Ma ei ürita järgida tänapäeva kunsti aktuaalseid teemasid ja suundumusi. Olen veendunud, et tõearmastus, ausus ja siirus iseenda ja ümbritseva maailma suhtes on õnne võti.

Tiina Kaljuste

Tiina KaljusteLõpetas 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna. Eesti Keraamikute Liidu liige alates 1998, Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2009. Osalenud näitustel ja töötubades Eestis ja välismaal, sh kümmekond isikunäitust. Töötanud Ingrid ja Andres Alliku ateljees, viimased seitse aastat Illurma külas oma töökojas.

Järjepidevus, traditsioon, looming – milline neist sõnadest on teie?
Looming.

Mis või kes teid inspireerib?
Kõik visuaalne: juhuslikult asjad, teiste kunstnike tööd, vormid ja värvid loodusest, vaated, nähtud hetked, väga tavalised ja funktsionaalsed esemed, arhitektuur, kangamustrid, riiete lõiked… Arusaamine, et see või teine asi on mind inspireerinud, tuleb tihti alles siis, kui olen töö valmis teinud.

Mida tähendab savi teie jaoks?
Hea kolleeg Ülle Rajasalu on kunagi öelnud, et savi on looduse looming ja privileeg on selle suure loojaga koostööd teha! Savi on pehme vormitav materjal, mis allub mu soovidele ja oskustele, aga pärast põletust muutub täiesti uute omadustega keraamikaks. Uskumatu materjali muutumine! Mind võlub sõna otseses mõttes kättpidi savis olemine. Vormimine on minu jaoks on kõige loomingulisem osa tööst.
Mulle meeldib kasutada erinevaid savisid, suure šamotisisaldusega massidest portselanini. Iga savi tahab erinevat lähenemist. See kõlab veidralt, aga savi peab kuulama, et aru saada, mis ta on ja milleks ta saada tahab. Parafraseerides Veljo Tormist: tundub, et mina ei kasuta savi, vaid savi kasutab mind.

Milline on teie kruus või vaagen?
Eelkõige ainueksemplar. Mõlemaid tehes lähtun ikka funktsioonist, aga tulemus on tihti poolfunktsionaalne. Mu eesmärk ei ole üllatada või šokeerida kedagi uuelaadse lähenemisega, aga mingi kunstiline ambitsioon murrab sisse ja muudab eseme selliseks, nagu ta tuleb. Võib-olla see ongi see, mida paljud kutsuvad minu käekirjaks.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Kuuendas klassis oli minu klassijuhatajaks keraamik Mare Vichmann. Tema juhendamisel sai tehtud esimene savist skulptuurike – lõtvade jalgadega lamav koer. See põletati ja glasuuriti ning vedeleb tänaseni minu kodus kusagil kastis. Edasine tee savini läks pealtnäha juhuslikult, aga tagantjärgi vaadates väga loogiliselt. Peale keskkooli tahtsin minna arhitektuuri õppima. Ei saanud sisse. Siis proovisin ebaõnnestunult sisearhitektuuri. Ja kolmandal korral õnnestus sisse saada hoopis keraamika erialale. Kolmemõõteline maailm jäi, aga majad kahanesid nõudeks ja skulptuurideks! Valge lehena õppima asudes selgus, et keraamika väli on täis väga üllatavaid ja huvitavaid teid ning suundasid. Nii ei ole ma 25 aastat peale kunstiakadeemia lõpetamist sellest va savist käsi välja saanud!

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Ma soovin anda vaatajale või kasutajale materjalis vihje, nagu loo alguse. Väljapoole materjali jääb aga loo lõpp, mille vaataja või kasutaja ise jutustab… juhul kui ta leiab mu töös midagi, mis tundub talle tuttav ja vastu peegeldab.

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Minu tööd on enamasti savitombust vormitud (väga kohmakas tehnika nimetus eesti keeles) või rullitud saviplaatidest tehtud. Põhiliselt põletatud elektriahjus temperatuuril 1220 °C. Glasuurid valmistan ise. Ma ei saa öelda, et ma tahaksin täiesti uut tehnikat juurde õppida. Samas ei ole mul midagi ka õppimise vastu, aga mis see peaks olema? Hetkel ei tea.

Natalja Lepihhina

Natalia LepihhinaKeraamik, nukukunstnik (Almatõ, Kasahstan)

Majandusharidusega. Kunsti õppinud Almatõ lastekunstistuudios ning 2010-2011 kunstistuudios „Sacvoyage“ Sergei Ledjajevi ja Svetlana Plotnikova juhendamisel. Venemaa Kunstnike Liidu Moskva osakonna liige alates 2016.

Mis on savi teie jaoks?
Savi on minu jaoks eelkõige tunne. Ja siiamaani üllatab, kui kiiresti ta oma olekut muudab. Silmanähtav moondumine, voolavus sõrmede all. Savi võib olla väga kuulekas – või ka mitte nii väga. Kuid kui te ei hakka talle vastu, ei piina teda, vaid lõdvestute ja järgnete tema kutsele, siis õnnestub kõik nagu vaja.

Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Enamasti saavutan soovitu. Esimestel aastatel jäi vahel puudu tugevusest. Materjal avaldas haprale vormile vastupanu, aga mina tahtsin oma nuku kätele peenikesi sõrmi. Savi õpetab ka leppimise kunsti. Praegu ei ole peenikesed sõrmed enam minu prioriteet, esikohal on pigem vorm ja faktuur.
Eelistan töötada mitte ühe nukuga, vaid terve sarja või projektiga, kus ainsaks piiranguks on kõiki nukke ühendav element, kas siis idee, värv, kuju vm. Moodustub justkui omamoodi koridor, mille piires võid teha, mida iganes soovid. Ning tekib mängutunne, kui nukud hakkavad omavahel suhteid looma.
Olen õpetaja. Püüan oma õpilasi õpetada materjali tundma, seda armastama ja usaldama.

Anna Maltšenko

Lõpetas 2003. aastal Petrozavodskis kunsti ja esteetiliste ainete süvaõppega keskkooli, 2010. aastal A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia keraamika- ja klaasiosakonna. Osalenud arvukatel keraamika- ja portselaninäitustel. Tööd asuvad Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis, Vasnetsovi nimelises Vjatka kunstimuuseumis ning erakogudes Venemaal, USA-s, Suurbritannias, Austrias ja Poolas.

Järjepidevus, traditsioon, loomingulisus – milline neist on teie sõna ja miks?
Kõige lähem on loomingulisus. Philostratos on öelnud: „Fantaasia on osavam meister kui jäljendamine, sest jäljendamine kujutab silmaga nähtavat, fantaasia – ka seda, mis ei ole nähtav, sest oleva loomisel võtab ta eeskujuks olematu.“

Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Mulle meeldib töötada šamottsaviga. Rullin savikihid laiali ja surun kipsvormidesse. Erinevatest osadest panen kokku kompositsiooni, kaunistan angoobide ja glasuuridega. Seejärel põletatakse esemed 1000° C temperatuuril. Tegelen ka portselanimaali, maali ja graafikaga. Proo-vida tahaksin muid materjale nagu klaas, metall või puit.

Natalja Lapteva

1983. aastal lõpetas Moskva Kõrgema Tarbekunstikooli (end. Stroganovi kunstikool) keraamikaosakonna. Venemaa Kunstnike Liidu liige alates 1992. Tööd asuvad erakogudes Belgias, Prantsusmaal, Uus-Meremaal, aga ka Iiri Vabariigi saadiku residentsis Moskvas ja Jekaterinburgi Kaunite Kunstide Muuseumis.

Järjepidevus, traditsioon, loomingulisus. Milline neist on teie sõna ja miks?
Kõik kolm on „minu“. Mind õpetati toetuma traditsioonidele. Arvan, et seda, mis on „avastatud“ enne meid, tuleks edasi anda läbi oma tunnete ja muljete prisma: kõik see kokku ongi minu jaoks looming.

Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Mulle oli ikka tundunud, et valisin keraamika üsna juhuslikult. Kuid ühel päeval küsis üks mu sõber selle kohta ja meenus vaat mis.
Kunstikoolis õppides hakkasin käima keraamikaringis. Ringi juhendas Tatjana Arkadjevna Nazarova, suurepärane skulptuuriõpetaja. Keraamikas algaja, polnud ta tehnoloogiaga veel hästi kursis. Ta avas ahju liiga vara, ootamata selle täielikku jahtumist. Meie, õpilased, tunglesime tema ümber ja piilusime sisse, et kiiresti näha, mis toimub. Esialgu paistis vaid helepunane hõõguv auk. Seal on ka minu töö, samuti helepunane, seestpoolt hõõguv… Võimas! Siis see kõik jahtus kiiresti, muutus halliks ja värvituks… Siis järsku ilmusid kõik värvid nähtavale. See tundus nagu maagia.
…Seda kõike ma oma sõbrale rääkisin. Ja järgmisel päeval kohtusin ühel näitusel ootamatult Tatjana Arkadjevnaga. Me polnud viisteist aastat näinud, kuid tundsime teineteist ära. Ta ütles mulle: „Kas mäletate, kuidas ma tehnoloogiat rikkusin ja enneaegu ahju avasin? Kõigist, kes siis minu juures õppisid, said keraamikud. Ja hiljem, kui ma tegin kõik õigesti – mitte ühestki.“

Viive Noore isikunäitus Eesti Lastekirjanduse Keskuses

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud illustraator Viive Noore isikunäitus „Jalutuskäik“. Näitus ootab külastajaid 31. oktoobrini 2020.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert ja rahvusvaheliselt tunnustatud illustraator ning kuraator Viive Noor näitab keskuses oma kõige värskemat loomingut. Külastaja saab tutvuda piltidega, mis kaunistavad nii Eestis kui välismaal välja antud raamatute lehekülgi. Nagu näituse pealkiri ütleb, on tegemist jalutuskäiguga viimase kümnendi jooksul valminud teoste vahel, mis esindavad kunstniku eri loomejärke. Näha saab nii varasemaid akvarelle, näiteks Milvi Panga raamatule „Kus sa oled, päkapikk?“, kui ka graafikat, mis on inspiratsiooni saanud ilukirjandusest. Väljapaneku põhirõhk on aga segatehnikas töödel, mis kuuluvad illustraatori uuema stiili näidete hulka. Seda suunda iseloomustavad illustratsioonid Tiia Toometi raamatule „Mailill ja Ülane“, Itaalias ilmunud Bianca Maria Tricarico raamatule „Trummilinn“ ja Tiziana Bruno sõnadeta raamatule (silent book) „Printsess Lara“.

Illustraator ja lastekirjanduse keskuse välissuhete juht Ulla Saar leidis, et Noore näitus on mitmekülgne nagu lihvitud teemant: „Kohati tekitab see üle taevalaotuse sirutuva vikerkaare, kohati paneb oma mustrite ja tekstuuridega silmad virvendama, sealsamas mõjub jälle kui karge põhjamaine jää, kuhu löövad lõpuks sisse ka tumedamad, sügavamad ja öisemad toonid. Näitust võib vaatama jäädagi, iga kord avastab sealt midagi uut ja huvitavat. See on pidu kunstnikus eneses.“

Noor on õppinud moekunsti Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kuhu ta enda sõnul sattus õppima üsna märkamatult, sest lapsena unistas ta hoopiski maadeavastaja elukutsest. Lõputöö tegi ta graafika erialal, kus käsitles lasteraamatuillustratsiooni ja kujundust. Alates ülikooliajast on Noor järjepidevalt lasteraamatuid illustreerinud ning tema töö on pälvinud tunnustust nii kodumaal kui piiri taga. Samuti on Noor väsimatult tegelenud illustratsioonikunsti edendamisega. Ta on Tallinna illustratsioonitriennaali „Pildi jõud“ ja paljude rahvusvaheliste (ränd)näituste algataja, organisaator ja kuraator.

Viive Noore illustratsioon

Eesti illustraatoreid olid edukad rahvusvahelisel illustratsiooni konkursil

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti illustraatoreid olid edukad rahvusvahelisel illustratsiooni ja disaini konkursil „Image of the Book“ (Образ книги). Žürii tunnustas kõrgelt Ulla Saare, Kadi Kuremaa ja Kertu Sillaste töid. Auhinnad antakse üle Bologna lasteraamatumessil aastal 2021.

Eesti illustraator Ulla Saar jõudis laureaatide nimekirja laste- ja noortekirjanduse illustratsiooni kategoorias ning Kadi Kuremaa ja Kertu Sillaste autoriraamatu kategoorias.

Konkurss “Raamatu pilt” toimus esmakordselt aastal 2008. Selle algatajateks olid Venemaa Föderaalne Pressi- ja Massikommunikatsiooniagentuur ning Moskva Raamatuillustraatorite ja Disainerite Liit. Aastal 2017 muutus konkurss rahvusvaheliseks. Alates 2008. aastast on võistlusel tunnustatud üle 1000 kunstniku tööd.

Rahvusvaheline žürii, kuhu kuuluvad kirjastajad ning illustraatorid, hindab nii ilmunud kui veel ilmumata illustratsioone. Laureaadi tiitleid ja diplomeid jagatakse üheksas kategoorias: ilukirjanduse illustratsioon, laste- ja noortekirjanduse illustratsioon, raamatukujundus, autoriraamat, uued tulijad, e-raamat, kunstiraamat ja grand prix ehk “Fenomen”. Külalisliikmena lõi sel aastal žürii töös kaasa ka lastekirjanduse keskuse kunstiekspert ja illustraator Viive Noor.

Loe lisa konkursi veebilehelt.

Ulla Saare illustratsioon. Kairi Look. „Piia Präänik kolib sisse”, 2015, akvarell, kollaaž

Kirjastus Varrak kutsub lapsi illustreerima J.K. Rowlingu lasteraamatut „Ickabog“

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Kirjastus Varrak avaldab veebis J.K. Rowlingu uue lasteraamatu „Ickabog“ ja kutsub lapsi joonistusvõistlusel raamatut illustreerima. Osalema on oodatud 7–12-aastased lapsed. 

„Ickabog“ avaldatakse veebilehel www.icakbogilood.ee osade kaupa järgmise seitsme nädala jooksul. Ja mis kõige põnevam – lastel on võimalus raamatut ise illustreerida! Iga tööpäev ilmub lehele uus osa raamatust ja mõned soovitused, mida lapsed võiksid joonistada. Võistlusele esitatud töödest tehakse valik, mis jõuab eestikeelsesse raamatusse.

J.K. Rowling kirjutas „Ickabogi“ rohkem kui kümme aastat tagasi unejutuks oma lastele ja kaua oli see armastatud lugu mõeldud vaid nendega jagamiseks. Kui aga koroonapandeemia sundis peresid kodudesse jääma, otsustas J.K. Rowling oma laste lemmiklugusid maailmaga jagada. Raamatuga seonduvad autoritasud annetab kirjanik organisatsioonidele, mis abistavad koroonapandeemiast eriti raskelt mõjutatud inimesi.

Joonistusvõistlus on avatud alates 1. septembrist kuni 23. oktoobrini 2020. Võistlusele on oodatud 7–12-aastaste laste joonistused, mis peavad olema esitatud lapsevanema või eestkostja poolt. Võistlusel osalemiseks on vaja esitada koopia lapse joonistustest läbi veebilehel oleva vormi.

Esimesi peatükke saab lugeda lehel https://ickabogilood.ee/raamat/