Author Archive

September 2019. Ulrika Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pildiraamatud tunduvad lihtsad ja kerged ainult neile, kes ise neisse kerglaselt suhtuvad. Kui aga on vähegi tahtmist süveneda teksti, illustratsiooni ja kujundusse, võib esialgu lihtsa ja kergena tundunu pakkuda ootamatult sügavaid elamusi. Ulrike Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ on küll õhuke pildiraamat, kuid väärib kindlasti mudilastest laiema lugejaskonna tähelepanu.

„Siilike, kes kuulas kõiki“ püüab kirevatel lasteraamatulettidel tähelepanu oma maheda koloriidi ja loodustoonidega. Rohelise ja pruuni erinevad varjundid mõjuvad kutsuvalt ja rahustavalt. Peategelase ihalusobjekt tumelilla põldmari aga troonib taolise maheduse taustal lausa majesteetlikult.

Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Ta on valmis kaua ootama, et saada maitsta küpset vilja. Kuna põldmarjapõõsas asub siilikese pesast üksjagu kaugel, tuleb tal iga päev pikk teekond jalge alla võtta, kuni siis ühel päeval mari täiuslikult valmis on. See on nii kaunis, et tundub siilikesele lausa kalliskivina, magus lõhn ajab aga lausa pea ringi käima. Just siis, kui siil tahab esimest ampsu võtta, lendab kohale vares, kes hakkab siiliga pahandama. Ta soovitab siilil marjast enne pilti teha, et oleks hiljem, mida teistele näidata. Kui pole pilti, pole tõestust ja siis ei saa teiste uhkustada, soovitab vares. Siilike võtab hüva nõu kuulda ja asubki vilja koju tarima. Teel kohtab ta veel rebast, öökulli ja nirki. Igaühel neist on siilile soovitusi jagada, kuidas marjaga peaks ümber käima ning milleks seda tarvitama. Mida lähemale kodule siilike jõuab, seda suuremas segaduses ta on. Mida küll teha maailma suurima ja ilusaima põldmarjaga? Kas teha mahla, keeta moosi või panna see hoopis vahukooretordi peale?

Pealiskaudsel sirvimisel on tegemist tõesti lihtsa loomajutuga toitu koju tassivast siilist, samas aga tundub autor loovat osavalt paralleele kaasaja ühiskonnaga. Üks peamisi esile kerkivaid teemasid puudutab nõuandeid ja nende küsimist. Tundub, et paljudel inimestel on hirm lihtsamagi otsuse vastuvõtmise ees, pidevalt nõu küsides justkui jagatakse vastutust. Teisalt aga leidub igal pool ka selliseid nõuandjaid, kes täpselt teavad, mida ja kuidas tegema peaks. Neid tavaliselt isegi ei huvita nõuküsija ega see, et nende nõu polegi küsitud, vaid pigem iseenese tarkuse eksponeerimine.

Lapsevanema ja lapse suhteski võib olla palju üleliigset nõuandmist asjade, viiside, toimingute kohta, mida lapsed pigem ise avastada võiks. Taoline ülenõustamine võib viia üsna hõlpsalt otsustamatuse ja õpitud abituse tekkimiseni, nii et lapsed ilma vanema soovituseta sammugi teha ei oska. Samas aga kerkib ka küsimus, kas iga nõuannet, olgu see jagatud siis heas usus või omakasupüüdlikult, on vaja alati kuulata? Kas olla tuulelipp ja teha seda, mida sulle öeldakse, või vaadata enesesse ja püüda leida vastuseid sealt?

Teine nüüdisühiskonnas levinud nähtus, millele autor ilmekalt tähelepanu juhib, on pidev pildistamine. Kas tõesti on vaja iga väiksemat asja, seika, juhtumist jäädvustada? Vahepeal võiks ju ka lihtsalt nautida tekkinud olukorda ning lasta hetkel mällu sööbida. Kindlasti jäi siilikeselegi meelde see päev, mil ta koos oma hea sõbraga sõi ära täiesti küpse põldmarja. Lihtsalt niisama.

Siilijutt on küll lihtne, kuid kindlasti mitte lihtsakoeline lugu. Pigem on tegemist sellise toreda tummise tükiga, mis pakub põnevat mõtlemisainet kõigile lugejatele nende vanusest hoolimata.

Ulrika Kestere on sündinud Lätis, kuid elab nüüd Rootsis. Lasteraamatute joonistamise ja kirjutamise kõrval tegutseb ta ka fotograafi ja disainerina. Eesti keeles on kättesaadav ka tema teinegi pildiraamat „Metsikud naabrid“ (2018).

Tõlkinud Ülle Kiivet
Illustreerinud Ulrika Kestere
Koolibri, 2019
28 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

August 2019. Aidi Vallik „Seebu maailm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Aidi Valliku nimi pole lasteraamatusõbrale võõras. Alates aastast 2001, mil ilmus esimese noorsooromaanivõitluse võitnud ja noorte lugejate suure poolehoiu pälvinud Anni lugude avaosa, on ta järjepidevalt meie lastekirjandusmaastikul toimetanud. Luuletused ja värssjutud, mudilasraamatud ja noorsooromaanid, telestsenaariumid ja dramatiseeringud – paistab et pole žanrit, milles Vallik poleks end proovile pannud. „Seebu maailma“ võiks peategelase vanuse ja kujunduse järgi lihtsalt mudilaste pildiraamatuks pidada, kuid selle läbi lugenuna võin väita, et teos väärib kindlasti laiemagi auditooriumi tähelepanu. Ehk nagu raamatu tagakaanetekst sedastab: „See raamat on lastele, kes kurvastavad oma vanemate pärast või igatsevad nende järele, ning emadele-isadele, kes iialgi ei tahaks oma lapsi kurvastada“. Kindlasti võiksid aga teose kätte võtta need, kelle lapsi sarnased suured elumuutused ees ootavad.

Teose peategelane on väike tüdruk Seebu. Õigupoolest pole Seebu tema pärisnimi, niimoodi on hakatud teda kutsuma, sest üle kõige meeldib tüdrukule seebimulle puhuda. Ja kuigi nii mõnedki lähedastest peavad teda ebanormaalseks, ei hooli Seebu sellest. Ta teeb seda, mis pakub talle lohutust ja tugipunkti maailmas, mis koost on lagunenud. Nimelt kaob tüdruku elust tema isa, seejärel läheb ema kaugele tööle. Vanaemal, kelle juurde Seebu väikevennaga elama jääb, ütleb vaid: „Ära nüüd sina ka veel ema kurvasta, tal on selletagi raske“. Kui ema tüdrukule mullitaja kingib, otsustab tüdruk õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe. Ta tahab luua endale omaenese maailma, kus on talle olulised asjad ja inimesed ja kust keegi ei leiaks teda üles, nii et Seebu saaks olla päriselt, alatiseks õnnelik.

Kirjeldatu on valus, kuid kahjuks on see paljude tänaste laste argipäev. Hullem kui miski muu on aga täiskasvanute ignorantsus, mis teosest vastu vaatab. Loost jääb mulje, et mitte keegi neist – ei isa, ema ega vanaemagi – selgita tüdrukule, mis toimub, ei kuula ta küsimusi ega püüagi talle vastata. Loomulikult võib taolise lähenemise taga olla vanemate soov last kaitsta, kuid tegelikkuses selline viis ei toimi.

Aidi Vallik on valinud loo edastamiseks valusaima, eelkooliealise tüdruku vaatepunkti. See on vanus, mil lapse maailma avardub iga päev, samas aga ei suuda ta uudseist elamusist tekitatud tundeid veel sõnaliselt kuigi hästi väljendada. Valliku raamat on kui peegel, mis lapsevanema ette seatakse. See tõlgib tema nurgas kössitava, üliaktiivse pahandusetekitaja või eriliselt tubli ja pai lapse sõnatu kõne, mõtted, soovid ja hirmud täiskasvanu jaoks arusaadavasse keelde. Kui Põhjamaade lastekirjanduse vastavateemalistes raamatutes leidub loo lõpus alati ka lahendus, toimub uues olukorras kohanemine, sellega leppimine, siis Vallik on märksa karmim (või realistlikum?). Ta ei jäta lapsele mingit muud võimalust, kui ehitada iseendale uus maailm oma reeglite ja tingimuste kohaselt.

Selliseid raamatuid lugedes tekib täiskasvanuil ikka küsimus, kas neid teemasid peaks lastekirjanduses üldse käsitlema. Leian, et kindlasti ei tasuks teost ilma selgitusteta ja hilisema vestluseta tundlikuma natuuriga lapse kätte anda. Ei saa aga tõsiselt võtta suhtumist, et oma lapsel seda raamatut mingil juhul lugeda ei lubata, kuna see sisendavat hirme. Hirmud aga tulevad pigem rääkimatusest. Pealegi olen üsna kindel, et igal Seebu-ealisel poisil ja tüdrukul on tuttavaid lapsi, kes sellise olukorra üle elanud.  Kas ei võiks see raamat siis seebudele tuge pakkuda ja/või nende kaaslastes empaatiat kasvatada?

Illustreerinud Lumimari (Eva Pogoretski)
MTÜ Lugu-Loo, 2019
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2019. Jenny Jägerfeld „Superkoomik“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Rootsi psühholoogi Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ kannab lisaks ahvatlevalt rõõmsameelsele pealkirjale ka lustlikult roosat kaanetooni. Kaanepildil armsa jänesekujutise sees olev neiu kõigub aga vaid ühel toolijalal ja tema süda on pooleks.

Raamatu peategelane on 12-aastaseks saav Sasha, tüdruk, kes üle kõige tahab saada superkoomikuks. Esimestel lehekülgedel võibki lugeja seda võtta kui tavateismelise lihtsat soovi olla oma iidoli moodi. Sedamööda aga, kuidas leheküljed kuluvad, hakkab ilmnema üha rohkem detaile südantlõhestavast loost. Autor esitab neid gradatsioonis, järk-järgult pinget tõstes. Algul selgub, et tüdruku ema on surnud, veidi hiljem loeme, et ta sooritas enesetapu, kuna põdes depressiooni. Nõnda on lugejal korduvalt tunne, et ta satub vihma käest räästa alla: vaevu jõudud ühe ehmatusega harjuda, saad kohe teise kaela. Raske, lausa võimatu oleks nii süngetest asjadest lugeda, kui Jenny Jägerfeld ei leevendaks pingeid osavalt tempereeritud huumoriga. Tegemist on väga maitsekate, intelligentsete naljadega, milles vahel pisut satiiri ja piisav annus eneseirooniatki. Sageli on neil naljadel tumedam alatoon, sügavam sisu. Nii tehaksegi nalja ka surma, haiguste, üksilduse, lähedusigatsuse jmt üle.

Ilmaasjata pole raamat oma kodumaal ära teeninud nii lugejate kui ka kriitikute poolehoidu.  On ju Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ ühtaegu äärmiselt naljakas ja hingekriipivalt valus. Kirjanik seob need kaks elu poolust võluvalt kokku, nõnda et tulemus ei jää tehislik või võõras. Seda kontrastide kunsti valdab ta perfektselt. Nii näiteks pajatab ta alles päevikusse kirja pandavaid naljakamaid juhtumeid, kuid siis äkki paneb plahvatama pommi – tüdruku ema on surnud. Samas on aga ka vahvaid üleminekuid traagikast koomikasse, nagu stseen, kus Sasha on otsustanud teha kõike teisiti kui ta ema ja tahab oma pikad  juuksed vannitoas juukselõikusmasinaga maha ajada. Protseduuri käigus jääb aga aparaat tüdruku juustesse kinni ning rikub ta väljanägemise. Olukorra muudab keerukamaks koju saabunud isa, kes on juhtunust šokis. Peagi on aga kõik kolm – Sashale on appi tunud ka tema sõbranna Märta – naerukrampides.

Teksti põhjalikust läbitöötatusest ja viimistletusest annavad märku mõjuvad kujundid. Üks osa neist keskendub keelele, piltlikele väljendeile, millega tõlkijal kindlasti omajagu pusimist oli. Esialgu ei pruugi neid märgatagi, alles hilisemas lugemisfaasis hakkad tähele panema fraase nagu „ma ei jää muidu lihtsalt ellu“, „suren naeru kätte“ vmt, mis teose traagilisi sündmusi veelgi rõhutavad.  Mõjuvaimana tõuseb teoses esile küüliku kujund. Sashale meeldib neid loomakesi pargis paitamas käia. Ta teab, et küülikule tuleb väga aeglaselt läheneda, et too ära ei jookseks. Küülikule oma murede kurtmine toob Sashale lohutust. Kuigi tüdruk pole kindel, palju jänkuke teda mõistab, on ta looma sellest hoolimata kuulamise maailmameistriks kuulutanud. Küüliku ja Sasha vahel paralleelide tõmbamine on lugeja jaoks küll lihtne, kuid siiski üllatavalt värskendav.

Lugu on edasi antud varateismelise seisukohast. Ei tea, kas on põhjuseks autori eriala, aga tüdruk on kujutatud äärmiselt usutavana. Sama kehtib ka tema mõistva isa, armsa vanaema ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega onu kohta. Ebausutava ja ebavajalikuna mõjub vaid viimane peatükk, milles näeme Sashat, kui sentimentaalset, üliemotsionaalset tüdrukut. Eneseisroonia ja kaine mõistus pisut pöörases teismelise võtmes, mida kohtasime eelpool, on jäägitult kadunud. Niisiis – selle viimase osa soovitaksin lugemata jätta kõigil, kellele liigne sentiment mõjub pigem eemaletõukavalt kui ahvatlevalt.

Tõlkinud Kadri-Riin Haasma
Kujundanud Kärt Einasto
Kirjastus Varrak 2019
208 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2019. Ilmar Tomusk, Priit Pärn „Kõrvalised isikud“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Need, kel Ilmar Tomuski ja Priit Pärna nimed varasemast tuttavad, ei oskaks muud kui head kraami oodatagi, aga see, mis nende värskest raamatust vastu vaatab, ületab ka julgeimad ootused. Värske, vaimukas, leidlik, stiilne on vaid mõned võimalikest omadussõnadest iseloomustamaks „Kõrvalisi isikuid“.

Raamat sisaldab 18 piltlikele keeleväljendeile üles ehitatud lugu. Sissejuhatuses pealkirjaga „Mida sõnad tegelikult tähendavad“ soovitatakse väiksematel lastel endaga kampa võtta vanemad, õpetaja või mõni teine täiskasvanu, kes sõnadest paremini aru saavad ja nende erinevaid tähendusi seletada oskavad. Õigupoolest on üsna võimatu, ehk isegi patt lugeda „Kõrvalisi isikuid“ üksipäini – raamat on niivõrd vahva, et ikka ja jälle leiad miskit, mida tahaks jagada.

Lasteajakirjandusega kursis olija on nii mõndagi neist lugudest märganud hiljuti 25. sünnipäeva tähistanud ajakirjast Hea Laps. Raamatu jaoks on kirjanik aga juurde kirjutatud teist samapalju jutte.

Lugude keskmes on väike tore perekond: isa, ema ja lasteaiapoiss Martin. Tegutsetakse harmoonilises igapäevaelu rütmis, käiakse poes ja kelgutamas, koristatakse tube ja tehakse süüa. Aeg-ajalt juhtub ka üht-teist erakordsemat: kolitakse uude majja, peetakse soolaleivapidu, käiakse inglise keele kursustel jmt. Siduvaks teljeks saab aga meie keele piltlikkus, väljendid, mis on kohati nõnda kinnistunud, et nende otseses tähenduses kasutamine loob mõnusalt mitmetähendusliku nalja.

Tunneme Tomuskit kui keskmisest keeletundlikumat kirjanikku, ometi toob just see formaat tema tugevused esile jõulisemalt kui varem. Ühelt poolt on Tomuskil nüüdseks juba piisavalt kogemust, et osata lapslugejaga arvestada, teisalt laseb selline keelemäng tema andekusel, huumorimeelel, aga ka sihikindlusel ja töökusel eriti särada. „Kõrvalised isikud“ on kui ülemlaul eesti keelele, selle mitmekülgsusele, mängulisusele, rikkusele ja piltlikkusele. Kõik see on esitatud kujul, mis lugejagi fantaasia tööle paneb ja – oma kogemusest võin öelda – hirmus kergesti külge hakkab.

Ühele teemale või võttele pühendatud teosel on väga suur oht muutuda tüütuks, kirjutajale lõbusamaks kui lugejale. Halvimal juhul võib kirjandus kui kunst hoopis unustuse hõlma vajuda ning jääb vaid eesmärgi, kava või plaani täitmine. Tomuski lood on sellest patust puhtad. Tõsi, on näha, et neisse tekstidesse on sulandatud tavalisest rohkem piltlikke väljendeid, kuid see ei häiri ega domineeri üleliia.

Priit Pärn, kes lubab endale viimastel aastatel võluvaid põikeid lastekirjandusse, on saanud Tomuski juttude näol hea lõuendi. Pärn ei piirdu pelgalt teksti illustreerimisega, vaid lisab sellele mõnuga omapoolseid nüansse. Vaatamata sellele, et Tomusk on tekstile niigi juba päris mitu vinti peale keeranud, õnnestub Pärnal ikka leida uusi üllatavaid nüansse. Nii näiteks pole kinga saamise loos sõnagi juttu saiast, kuid pildil on Pärn paigutanud saia kinga sisse, kommentaariga „sai kinga“. Juttu „Emal on hea nina“ täiendab (lisaks ebatrafaretselt kujutatud ninadele) pilt pead kinni hoidvast jumalast ning pattu langevaist Aadamast ja Eevast. Juuresolev tekst nendib: „Ninatark õpib teiste, jumal iseenda vigadest“. Pigisoleku-loo illustratsiooniks toodud postkaart Bulgaariast Varnast tundub esmapilgul täiesti kontekstiväline, kuid pisuke mõtlemine siin toob kaasa omad järeldused. Pärna lugude edasiarendused on võluvalt laiahaardelised, pole üheselt võetavad ega hetkega dekodeeritavad. Just nõnda pannakse lugeja-vaataja fantaasia täistiirudel tööle.

Nagu heale kunstiteosele omane, aeg mitte ei võta, vaid hoopis lisab teosele uusi nüansse – olgu või algselt vanadest vesternifilmidest tuttav mustade ja valgete kaabude teema, mis asetub tänases poliitilises situatsioonis juba hoopis teise tähendusruumi, või siis vihjed turbulentsele omastehoolduse teemale, millele Pärn osutab peata ratsaniku kaudu.

Lisaks juttudele sisaldab raamat ka kaht mängu, mõlemal reeglid kenasti juures ja puha. Esimeselt sisekaanelt leiame lauamängu „Ema läheb“, milles mängija ülesmäge, ülemeelikuks ja poodi mineku eest pluss-, kraavi, endast välja ja liimist lahti mineku eest aga miinuspunkte teenib. Raamatu lõpus olev mäng „Isa tegutseb“ annab plusse naha üle kõrvade tõmbamise, vasikaga võidu jooksmise ja kastanite tulest toomise eest, miinuseid saab aga mihklipäeval oinaks olemise, susside püsti ajamise ja vedru välja viskamise eest.

Mis siis muud kui lugema, vaatama, mängima – nautima!

Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2019
92 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2019. Julie Buxbaum „Kui sõnadest jääb puudu“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanikult Julie Buxbaumilt (s 1977), kes on innukamatele eesti lugejatele tuntud kui noorteromaani „Ütle mulle kolme asja“ (2016) autor, ilmus hiljuti järjekordne teos. Raamat „Kui sõnadest jääb puudu“ (What to say next, 2017) näitab autorit kui tundlikku eluvaatlejat, kel on rääkida vägagi silmiavav lugu.

Sarnaselt eelmisele raamatule kasutab kirjanik siin võtet asetada oma tegelased loo alguses pealtnäha väljapääsmatusse olukorda. Teoses jutustavad kaks keskkoolinoort vaheldumisi oma lugu. Katherine Lowell, keda kutsutakse peamiselt Kitiks, kuulub ameerika noortefilmidest tuttava koolihierarhia järgi kõige popimate tüdrukute hulka. Ta on ilus, tark ja seltsiv, tema arvamusega arvestatakse, temaga tahetakse koos olla. Hiljuti on ta liiklusõnnetuses isa kaotanud. Sõprade pidevast kaastundest väsinuna ja selle eest põgenedes otsustab ta istuda lõunasöögiks Davidi juurde, kes on tuntud vaikse ja teistest eemale hoidva loomuse poolest.  Ometi otsustab David just sel päeval oma tavapärasest tagasihoidlikkusest loobuda, end ületada ja tüdrukuga juttu teha, nagu tema vanem õde talle on soovitanud. Nimelt on Davidil diagnoositud kõrgfunktsionaalne autism, mistõttu jääb ta sotsiaalsetes olukordades sageli hätta. Poisil on raskusi olukordade adekvaatse tajumisega ning sündmuste nägemisega teise inimese vaatepunktist. Davidi jaoks on delikaatsus vaid üks valetamise vorm. Nõnda on juba aastaid olnud häiritud tema suhtlus eakaaslaste ja õpetajategagi, kuigi õppeedukusega pole poisil mingeid probleeme.

Kaks näiliselt väga erinevat noort leiavad üksteiselt tuge ja innustust. Kit hakkab tasapisi leppima leinaga, David aga saab juurde eneseusku, et ta on väärtuslik ka iseendana, just sellisena, nagu ta loodud on. Siis aga, kui asjad peategelaste jaoks sujuma hakkavad, sekkuvad koolikaaslased. Probleemid kerkivad üles ka peresuhetes ja nii ongi noored varsti veel hullemas olukorras kui enne.

Kirjaniku loodud karakterid on igati usutavad, elulised. Nii David kui Kit võiksid vabalt jalutada meile vastu koolis või tänaval. Probleemid, mida teos kirjeldab – eakaaslaste omavahelised suhted, identiteet, peresuhted, õpetajate eelarvamuslikud hoiakud õpilaste suhtes, sildistamine, internetikius jne –, pole kitsalt ameerikalikud ega ka ainult noorte omad, vaid üldinimlikud. Kindlasti pakub see lugejatele võimalust nii kaasaelamiseks kui enese eluga paralleelide tõmbamiseks.

Buxbaum on osav erinevaid karaktereid ja probleeme ühtseks süžeeks põimima. Ta on nupukas ja leidlik ega lange stampide küüsi. Noort rahutut lugejat kutsuvad sündmustega kaasa ootamatud süžeepöörded, kiiresti vahelduvad hingemaastikud ja tegelaste meenutused minevikust. Peatükid lõpevad sageli huvikonksuga, nii et raske on raamatut käest panna. Stseenid on osavalt seotud mõjusaks tervikuks, nõnda et traagelniidid häirima ei jää. Üllatused kannavad teost kogu ulatuses, kõik selle rohked kihid avanevad lõplikult alles viimastel lehekülgedel.

Julie Buxbaumi loomingut võrreldakse internetilehekülgedel tihti meie lugejatelegi tuntud E. Lockharti („Me olime valetajad“), Jennifer Niveni („Elu helged paigad“) ja Rainbow Rowelli („Eleanor & Park“) omaga. Tõsi mis tõsi – Buxbaum ühendab endas Rowelli sotsiaalse tundlikkuse ja soojuse, Niveni oskuse näha noorte sügavaimatesse hingesoppidesse ning E. Lockharti  meisterlikkuse põneva sündmustiku loomisel. Mida veel ühelt köitvalt noorteraamatult tahta!

Tõlkinud René Tendermann
Kujundanud Jan Garshnek
Rahva Raamat, 2019
288 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Märts 2019. Piret Raud „Kõrv“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Nüüdisaja visuaalirõhuga kirjandussituatsioonis pole uue pildiraamatu ilmumine kuigivõrd eriline sündmus. Kui just ei ole tegemist väga hea teosega. Meie edukaima lastekirjaniku Piret Raua uus raamat „Kõrv“ on eriline veel ka seepärast, et see ilmus kõigepealt maineka Inglise-Ameerika kirjastuse „Thames & Hudson“ tellimusena inglise keeles. Eestikeelse variandi andis aga välja kirjastus Tänapäev.

Raamatu peategelaseks on kõrv, kes ühel hommikul üles ärgates leiab end päris üksi olevat. Pea, kellega kõrvuti on ta elanud kogu oma elu, on kadunud. Kõrv on suures segaduses ning tunneb end üksiku ja väärtusetuna. Siis aga kuuleb ta, kuidas keegi krooksub – konn vajab kuulajat. Peagi on kohal teisedki, kel vaja justnimelt kõrva, mitte pead. Nõnda võiks lühidalt kokku võtta Piret Raua värske lasteraamatu sisu. Kuid raamatu ridade vahele, kõrvale, üles ja alla on peidetud väga palju enamat.

Olen „Kõrva“ tänaseks lugenud paarkümmend korda, erinevas meeleolus ja situatsioonides. Vahel on teos tundunud mustavalt masendav, teinekord kevadiselt optimistlik, kord rääkinud ennekõike lahutusest, siis eneseleidmisest, vahetevahel on kumanud rohkem läbi üksteise kuulamise teema, siis jälle sõprade, nn oma inimeste leidmise lugu. Kord rongis sõites taas teost sirvides hakkas tunduma, et kõrvaraamat on kui vahejaam, millest iga lugeja oma suunas edasi sõidab. Tore, kui vahel ka lugejat usaldatakse ja edasiste valikute tegemine tema hooleks jäetakse.

Lisaks mõtterohkusele väärib eraldi esiletõstmist Piret Raua rikas keelekasutus. Pole meil just ülemäära palju kirjanikke, kes valdaks erinevaid keeleregistreid, kasutaks kõne- ja kõlakujundeid nii loomulikult ja lihtsalt, et lugejal jääb üle ainult nautida ja imestada. Ei mingit peenutsemist või uhkeldamist sealjuures. Sama kehtib ka Pireti illustratsioonide kohta. Ta on üks meie omapärasemaid autoreid, kes võrdselt andekas nii kirja- kui illustreerimiskunstis. Kõik need täpid, keerud, tilgad toonitud valgel – imekena, kuid samas loomulik ja naturaalne, päris.

Kuigi Piret Raud on ikka armastanud teemasid, mida lastekirjanikud väga näppima ei kipu, jõudis mulle just „Kõrvaga“ kuidagi eriti selgelt kohale, et Raud ei kirjuta lasteraamatuid, tema teosed on ea-ülesed. Neid ei naudi mitte ainult mudilased ja lapsed, vaid ka vanemad ja vanavanemad. Ju on see lihtsalt kirjandus, kunst selle kõige paremas, õilsamas tähenduses ilma ainsagi piirita.

Illustreerinud Piret Raud
Tänapäev, 2018
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2019. Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saksa kirjanik Stefanie Taschinski (1969) on oma kodumaal tuntud eelkõige lugudega väikesest daamist, millest peagi on valmimas ka film. Kirjastuse Pegasus vahendusel ja Goethe Instituudi toetusel jõudis temalt eesti lasteni aga hoopis põnev fantaasialugu „Caspar ja Unustuse Meister“. See on teos, mis tuletab meelde, et oma perekonda ei tohiks kiires elutempos unarusse jätta, vaid sellele tuleks rohkem tähelepanu pöörata ning lähedaste seltsis veedetud aega kõrgemalt hinnata.

Jutustaja rollis on pere keskmine laps, Caspar. Tal on hiljuti kuueaastaseks saanud väikevend Till, kes, nagu pere väiksemad ikka, on omajagu tüütu. 13-aastane õde Greta on aga tubli ja asjalik tüdruk, kes vanematele abiks olles end juba pooleldi täiskasvanuna tunneb. Caspargi tahab, et tema nukuteatri omanikest vanemad teda täiskasvanuna kohtleksid – on ta ju vaid mõni aasta Gretast noorem, kuid paraku tundub Caspar neile ikka veel pisikese ja asjatundmatu lapsena. Vaid perekonna hea abiline nukumeister Anatol oskab hinnata poisi panust juba sajandeid perekonna valduses oleva nukuteatri arengusse – ikka kutsub ta Casparit töökotta appi, innustab ja õpetab teda.

Kuna tulemas on suur vana-aastaõhtu esietendus, on kõigil kiire. Caspar saab aga kõige tüütuma ülesande – valvata väikevend Tilli, samal ajal kui kõik teised saavad teha miskit põnevat: harjutada etenduseks, valmistada ette kavasid või seada teatrit külastajate jaoks valmis. Koos lähevad vennad uisutama, kuid uiske jalga pannes märkavad nad võõrast tüdrukut nende seljakoti kallal toimetamas. Kodus avastavad nad kotist pooliku marionettnuku, kel puudub pea. Samal õhtul ilmub teatrisse, kus Caspar saabuvate külastajatega tegeleb, salapärane võõras, kes poisile nuga laenab. Need on aga vaid eelsündmused, mis kulmineeruvad Tilli kadumisega. Niigi keerulise olukorra teeb veel raskemaks see, et vanemad on ta unustanud ja kõik väikevennaga seotud esemed on haihtunud, justkui teda poleks kunagi olemas olnudki. Kuigi kõik soovitavad Casparilgi Tilli lihtsalt unustada ja eluga edasi minna, otsustab poiss mitte alla anda ja väikevenna, maksku mis maksab, üles otsida. Alguse saavad tormilised sündmused, mis viivad poisi kokku Unustuse Meistriga, kes lapsi nende kodudest röövib, neid senist elu unustama paneb ning endale allutab. Kõige selle põhjus peitub aga sajandeid tagasi sõlmitud julmas lepingus, mida seni keegi pole murda suutnud.

Stefanie Taschinski jutustamislaad on selge ja loogiline, seda on noorel lugejal lihtne ja mugav jälgida. Samas on selles aga piisavalt salapära ja müstilisust, mis järjekindlalt põnevust loob ja ülal hoiab. Pidevalt on miskit, mida lugejate ees varjatakse või saladuses hoitakse. Lugu oleks justkui lõngakera, vähehaaval ja tasapisi avanevad selle sügavamad kihid, mis panevad sündmustele uue pilguga vaatama. Uusi tähendusnüansse ja tõlgendusvõimalusi loovad ka teosesse osavalt sulandatud viited lastekirjanduse klassikalistele teostele nagu Carlo Collodi „Pinocchio seiklused“ või Hans Christian Anderseni muinaslood.

Caspari-raamatus on nukuteatritemaatika ühendatud elu näitelava teemaga. Autor tundub küll teooriale kõike korraldavast saatuse sõrmest või jumala juhtivast käest tublisti vastu vaidlevat. Pigem eelistab ta vaba valikut, igaühe iseenda otsustusvõimet. Et seda tagada, on oluline anda lapsele eluteele kaasa võimalikult palju lugusid, millest laps ise saab õppida ja oma järeldused teha. Lood on ellu astujale kui turvavõrk, mis raskuste korral appi tuleb. Samuti nagu perega üheskoos veedetud aeg ja selle jooksul loodud mälestused on need, mis meil aitavad üle ka tuleviku karmimatest hetkedest.

Stefanie Taschinski raamat Casparist ja Unustuse Meistrist tundub rõhutavat tema kaasmaalase Albert Einsteini rohkelt tsiteeritud tõde: kui tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, lugege neile muinasjutte, ja kui tahate, et nad oleksid väga intelligentsed, lugege neile veel rohkem muinasjutte. Tore juhtmõte, mida tasub igal ajal meeles hoida ja ellu viia.

Tõlkinud Piret Pääsuke
Illustreerinud Cornelia Haas
Pegasus, 2018
256 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Jaanuar 2019. Aino Pervik „NummiPealt ja mujalt“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.

Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.

Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.

Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.

Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.

Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.

Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.

Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2018. Cressida Cowell „Olid kord võlurid“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Cressida Cowell ei ole eesti kirjandushuvilisele kuigi tuntud nimi. Kui aga meenutada tema menukaimat teost, 2009. aastal eestikeelsenagi ilmunud fantaasiajutustust „Kuidas taltsutada lohet?“ (Tiritamm), mille järgi valminud filmi meil hästi teatakse, oskame ilmselt juba paremini ennustada, millist elamust võib pakkuda tema uus raamat – fantaasiatriloogia esimene osa „Olid kord võlurid“.

Nagu loheraamatutes ja -filmides, toimub ka võluri-triloogia tegevus kaua aega tagasi, autori sõnul „nii igiammu, et Briti saared ei teadnud veel isegi, et nad on Briti saared“ (lk 11). Üsna loomulikuna, isegi endastmõistetavana tunduvad siis ka sel ajal toiminud võluvägi, elanud sortsid, sõdalased ja müstiline maagia, mis seda kõike varjutab. Mõndagi öeldakse otsesõnu, kuid rohkem jääb siiski saladuseks, igaühele endale arvata ja tunnetada.

Teose peategelasteks on kahe vaenutseva hõimu nooremad liikmed. Kuulsa sõdalaskuninganna Sychoraxi noorim tütar Soov tunneb end oma täiusliku ema ja vaprate õdede kõrval äpardina, sest ei ole nii osav, julge ja edukas kui nemad. Pidevalt komistab ta või rikub midagi ära, ka õppetükid eesotsas kirjutamise ja lugemisega, mida tema klannis esmatähtsaks peetakse, ei edene kuigi hästi. Sarnaselt tunneb end ka võlurikuninga Encanzo Manaja noorim poeg Zar. Võlurivägi, mis tavaliselt ilmneb teismeea alguses, pole temal veel mingeid märke ilmutanud ning poiss tunneb end läbikukkununa. Vaatamata sellele, et isa on andnud oma pojale parimad kaaslased – palju õhuhaldjaid, lumekassid, hiiglase Murdja ja nõuandja ronk Caliburni –, ei õnnestu Zaril kuidagi end tõestada ega isa ning vanemate vendade austust ja imetlust ära teenida. Meeleheide viib poisi Pahametsa, et püüda seal kinni sorts ja tema verest saadava musta maagia abil lõpuks ometi võluvõimed omandada. Kui ülesseatud lõksu satub aga Soov oma ihukaitsja abi Piigiga, ootavad noori ees uskumatud seiklused, mis panevad nad mõlemad ümber hindama nii iseennast kui ka maailma enda ümber.

Cowell oskab suurepäraselt lugejaga arvestada ja teda kaasata. Juba alates esimestest lehekülgedest võtab ta noore lugeja justkui käekõrvale ja aitab tal enda loodud fantaasiamaailmaga kontakti saada. Kõigepealt tutvustab ta põgusalt peategelasi, seejärel esitab eelloo ehk proloogi ning alles siis asub põhisündmustiku kallale. Sellegi jooksul ei unusta ta lugejat, vaid pöördub koduvalt adressaadi poole, olgu siis ütte abil või talle küsimusi esitades. Nõnda jääbki tunne, et oled Soovi ja Zariga nende elu suurel seiklusel kaasas, otse sündmuste tulipunktis – kord meeleheitel ja hirmunud, siis aga sama vapper, õiglane ja aus.

Vaatepunktiga seoses on veel üks huvitav aspekt: nimelt juba loo alguses palub jutustaja lugejal arvata, kes ta on ja millist rolli loos kannab. See on põnev arvamismäng. Jutustaja on kõikenägev ja -teadev. Tal on mälestus muistse mineviku lugudest, mis mängivad jutustuses määravat rolli, samuti suudab ta näha iga tegelase hinge, olgu selleks siis ihukaitsja abi Piik või väike õhuhaldjas, karmi maski kandev jääkülm kuninganna või enesekindlusega kimpus olev teismeline. Lisaks erinevatele aegadele liigub ta sujuvalt ja kiiresti ka erinevates ruumides: samaaegselt võib ta viibida nii sõdalaskindluses kui võlurimetsas. Jutustaja isikut kattev saladusloor jääb esimeses osas langemata.

Tekst on illustratsiooniga lausa sünergilises seoses. Noort lugejat õhutatakse kaasa mõtlema ja edasi lugema ka põneva kujunduse abil. Teksti esitatakse erinevates kirjatüüpides, elavdamiseks kasutatakse piltide allkirjastamist, jutumulle jt koomiksitest tuttavaid elemente. Vahel kulgeb lugu edasi aga ainult illustratsioonide abil. Täiskasvanud lugejainimesele, kes pidevalt sellist poputamist ei vaja, võib see kohati ka tüütuna tunduda, kuid pildilise ja pidevalt vilkuva maailmaga harjunud lapsed tunnevad taolistest nippidest ilmselt tuge.

Tõlkija Eve Laur on teinud suurepärast tööd. Polnud tõenäoliselt just kõige kergem ülesanne anda autori rikkaliku fantaasia poolt sünnitatud elukatele eestikeelsed nimed. Eriti keeruliseks tegi ülesande aga see, et mõned neist nimedest peavad omavahel kokku kõlama, teised ei tohi aga seda kindlasti mitte teha. Rääkimata veel raamatus leiduvatest vihjetest Shakespeare’i viimasele teosele „Torm“. Rohke mõttetöö on kandnud head vilja. Vahvaid leide on teisigi, näiteks kasvõi jääpurikatest naeratus kuninganna näos. Hästi on hakkama saadud ka luuletõlgetega, mis kõlavad sama lummavalt ja loitsivalt nagu originaalis.

Need, kellel peale Cowelli võluriloo lugemist iidvanast Inglismaast ja maagiast veel väheks jääb, võivad pikkade pühade ajal meelelahutuseks ja hingekosutuseks lugeda teisigi värskeid briti fantaasiaraamatuid. Näiteks Jessica Townsendi maagilist ja mahedat romaani „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid“ (Eesti Raamat) või meiegi laste seas juba üsna tuntud autori David Walliamsi uut teost „Pururikas laps“ (Tänapäev). Täiusliku meelte-elamuse saamiseks võiks lugemise kõrvale valmistada ka tassikese parimat teed, piima ja küpsistega muidugi.

Tõlkinud Eve Laur
Illustreerinud Cressida Cowell
Kirjastus Pegasus 2018
320 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Paabeli Torni tõlkeauhinnad 2018

Postitatud anukehman poolt, , teemas IBBY uudised, Uudised

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis viieteistkümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna. Auhinna eesmärgiks on tunnustada ning esile tõsta väärt tõlkekirjandust lastele ja noortele. Kolmandat korda anti välja ka Paabeli Torni auhind pildiraamatule. Žürii valis aasta jooksul (1. oktoober 2017 – 30. september 2018) ilmunud teostest välja parimad raamatud: juturaamatute kategoorias viis ja pildiraamatute kategoorias kolm nominenti.

Tõlkeraamatu auhinna pälvis Edward van de Vendeli mõnevõrra sugestiivse pealkirjaga „Vali okaapi”, mille on hollandi tõlkinud Kerti Tergem ja kirjastanud Päike ja Pilv. 
Sellest suurepärasest raamatust saab okaapide kohta teada 101 pisiasja. Näiteks, et okaapi suudab oma keelega kõrvast puru välja urgitseda, kui seda ainult soovib, ja seda, et tema taguotsal on päikesekiired. Okaapisid on niivõrd köitvalt ja sisukalt kirjeldatud, et need veidi introrvertse maailmavaatega loomad saavad peale raamatu läbilugemist kindlasti suurteks lemmikuteks. Raamatus on suur osakaal ka illustratioonidel (Martijn van der Linden) . Neid on niivõrd palju ning erinevaid, et teoorias ei peaks see kõik koos toimima, kuid ometi moodustavad nad koos tekstiga üllatavalt ühtse terviku. Ühesõnaga, ühtaegu informatiivne ja poeetiline. Vali okaapi!

Teised auhinna nominendid olid: Lara Williamsoni „Lihtsalt spagetipoiss”, inglise keelest tõlkinud Marju Roberts (Varrak); Maria Parri „Väravavaht ja meri”, uusnorra keelest tõlkinud Riina Hanso (Eesti Raamat); Sarah Crossani „Õun ja vihm”, inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots (Varrak) ja Nina LaCouri „Meiega on kõik korras”, inglise keelest tõlkinud René Tendermann (Päikese Kirjastus).

Pildiraamatute auhind soovib väärtustada raamatuid, mille pildikeel ja tekst on tasakaalus ja täiustavad teineteist sedavõrd, et tulemuseks on kõrge kvaliteediga teos. Žürii hindas nii uuendusmeelsust kui lapsesõbralikkust.

Parima tõlgitud pildiraamatu auhinna pälvis Ulrika Kestere „Metsikud naabrid”, mille on rootsi keelest tõlkinud Ülle Kiivet ja välja andnud kirjastus Koolibri. 
Raamat räägib vaimuka ja lõbusa pildikeele abil, kuidas lahendada võimatuna näivaid olukordi nii, et kõik osapooled sellega rahule jäävad.

Teised pildiraamatu auhinna nominendid olid Martiņš Zutise „Ärajäänud avastus”, läti keelest tõlkinud Contra (Päike ja Pilv) ja Katri Kirkkopelto „Popi”, soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz (Helios).

Võiduteoste autorid ja tõlke avaldanud kirjastused saavad audiplomi, tõlkijad ka rahalise preemia.

Žüriisse kuulusid: Ulla Saar (žürii esimees), Eve Laur, Karoliina Kagovere, Krista Kumberg ja Igor Kotjuh. Auhind anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul 15. novembril 2018 Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Lisainfo: Ulla Saar, ulla.saar@gmail.com

Ülemisel fotol: tõlkeraamatu auhinna pälvinud „Vali Okaapi” väljaandja, kirjastuse Päike ja Pilv juht Katrin Reinmaa
Alumisel fotol: parima tõlgitud pildiraamatu tõlkija Ülle Kiivet ja kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar
Fotod: Kertu Sillaste