Author Archive

November 2019. Jaanus Vaiksoo „King nr 39“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Jaanus Vaiksoo on teinud seda, mida juba ammu on meie lastekirjanduses oodatud. Ta on avaldanud põneva ja humoorika, kuid siiski sisuka ja mõtlemisainet pakkuva teose, mis seab keskmesse parimas eas mehehakatised. On ju viimastel aastatel vaeslapse osas olnud need lugejad, kelle lapsepõlv hakkab läbi saama, kuid kelle üle teismelisetungid veel päris võimust võtnud pole. Arusaadav ka, kuna kirjanikule pole just kerge ülesanne elada tõetruult sisse sellesse eluperioodi, eriti kui omaenda noorus on olnud hoopis teistsugustes tingimustes. Vaiksoo näitab, et ühise aluse/pinna loomine on siiski võimalik, sest küllap on nii mõndagi olemuslikku jäänud ka samaks. Nagu näiteks küsimus, kuidas saada hakkama muutustega, mis sind harjumuspärasest välja tõmbavad ja uut teed otsima sunnivad, on ilmselt põlvkondade ülene. Õnneks pole Vaiksoo ninast verd välja pingutanud, et popp ja noortepärane olla. Igasugu pettuse ja teeskluse tunneksid noored ilmeksimatult ära ja põgeneksid enne, kui esimesest peatükist kaugemale jõuavad.

Raamatu „King nr 39“ peategelane on Paul Viies, kes käib ühe Tallinna kooli viiendas klassis. Poisil on edukas pere, emal ja isal on kenad töökohad, suhted pereliikmete vahel sõbralikud. Tõsi, aega ühisteks ettevõtmisteks napib, kuid hoolitsusest poisil puudust pole. Kooliski läheb Paulil hästi, tal on sõbrad, nii et paari kiusupunni pärast poiss eriti pead ei vaeva. Eriti köidab poissi matemaatika. Ja kuigi algul tundub matemaatikahuvi vaid karakterile liha luudele kasvatamisena, omandab see just narratiivi edenedes üha olulisemaid nüansse, tõustes lõpuks lausa üheks olulisemaks liiniks.

Teise juhtiva liini moodustavad poisi suhted naissooga. Poisi esmaseks naisekujuks on abitu ja nunnutav ema, kes poja puudumisi põhjendadeski iseseisvaid otsuseid vastu ei oska võtta. Kauget ja kaunist naiseideaali kehastab Jekaterina, imekaunis kingapoe müüja, kellesse poiss silmapilkselt armub, kuigi tal endal puuduvad veel sõnad olukorra kirjeldamiseks. Tüdruk kui võrdväärne sõber, vahva semu ja tugiisik ilmub Paulile aga Minna kujul. Asjaliku ja nupuka tüdruku kõrval tunneb Paul end vahetevahel küll kohmetuna, kuid just tänu Minna suhtlemisoskustele hakkab ka Paul end temale avama. Minnal on Pauli jaoks pidevalt mõni üllatus varuks, nõnda on poiss sunnitud tihtipeale imetlema, kui nutikas, vaba, loominguline ja elutark on Minna.

Kingapoega seostub teinegi jutuliin. Poodi sisse astunud ja jalanõusid proovinud poiss nimelt kaob nõnda fantaasiailmadesse. Olenevalt jalanõudest, olgu need siis sporditossud, kummikud või tantsukingad, satub poiss kas jooksuvõistlusele, jõe äärde kala püüdma või tantsuvõistlusele. Toredad ja elulised on need väikeste meeste unistused. Tahtmine olla kõige kiirem, osavam ja veetlevam, see, kes on tunnustatud tema enese pärast, pole aga ainult lastele omane.

Peamine, mis aga raamatus kannab, on põnevusliin – miks ostab üks mees kingapoest iga päev samasugused pruunid kingad number 39, mida ta nendega teeb? Oskuslikult kruvib Vaiksoo tasahaaval pinget, mis laheneb alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Vaatamata rohketele tegevusliinidele ei jäta Vaiksoo raamat konstrueeritud muljet. Teoses pole midagi ülemäärast, see on hoolikalt läbi töötatud ja kaalutletud, kuid kindlasti mitte kunstlik. Selleks on raamatus sees liiga palju hinge ning austust noore lugeja ja tema aja vastu. Lisaks mitmetasandilisele loole on Vaiksoo raamatus ka noortele sobiv jutustamisstiil. Siin on piisavalt pisitasa pingestuvat põnevust, et kannatamatuid lugejaid köita, ning teemasid ja olukordi, mis selle vanusegrupi huvide keskmes.

Raamatu seob tervikuks autori soe südamlik hoiak ja huumor. Selles pole kübetki üleolekut või targutamist. See on leebe ja mahe, muie suunurgas hoiak, mis on tuttav juba Vaiksoo varasematestki teostest. Tuttav on ka soojus ja hingelähedus, mida Vaiksoo oma tegelaste suhtes tunneb. Varasemast rohkem on ehk sentimenti, mis eriti teose lõpuosas esile kerkib. Ometi ei tundu see piinlik või üleliigne, nagu vahel mõne kirjaniku puhul olema kipub, hoopis hea ja helge tunne jääb peale lugemist hinge.

Ja üks asi veel, mis vaid esmapilgul võib tunduda vähetähtis: juba ammu pole ma käes hoidnud nii kerget ja mugavat raamatut. Lisaks kergusele on valitud paber ka silmale mõnus ja leebe. Nii et lapsed, kelle koolikotis peidavad end lisaks õpikutele-vihikutele ning trenni- ja muusikakoolitarvetele veel pinksireketid, kendama, Rubiku kuubik ja binokkel, jaksavad seal kanda ka „Kinga nr 39“, et bussisõitudelgi põnevust jaguks.

Illustreerinud Katrin Kaev
Kirjastus Ärkel 2019
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

2019. a üleriigilise ettelugemise võistluse tulemused

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eestis tähistatakse 20. oktoobril ettelugemise päeva alates 1994. aastast. Tänavuse eesti keele aastaga seoses on päeva teemaks „Heal meelel ja ilusal keelel“. Juba 14. korda märgiti seda ära üleriigilise ettelugemise võistlusega. Laupäeval, 19. oktoobril 2019 kogunesid Eesti Lastekirjanduse Keskusesse võistulugemisele Eesti maakondade ning Tallinna ja Tartu 4. klasside parimad ettelugejad. Laste esinemist hindas kolmeliikmeline žürii: kirjanik Sulev Oll, Lastemuuseum Miiamilla juhataja Jane Meresmaa-Roos ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Fotosid saab näha Facebookis.

Ettelugemise võistluse võitjad:

I koht – Saskia Hannus, Tallinn, Tallinna Rahumäe Põhikool (pildil)

II koht – Janelle-Marleen Taru, Võrumaa, Võru Kreutzwaldi kool

III koht – Renate Kastein, Hiiumaa, Emmaste Põhikool

Teised osalejad (tähestiku järjekorras):

Raheelika Almiste, Ida-Virumaa, Jõhvi Põhikool

Gerda Asumets, Raplamaa, Vana-Vigala Põhikool

Jaan-Joosep Hunt, Viljandimaa, A. Kitzbergi nim Gümnaasium

Andreas Jerjomin, Valgamaa, Puka Kool

Rebeka Kuik, Harjumaa, Loo Keskkool

Marten Aron Lepik, Järvamaa, Aravete Keskkool

Anneliis Lõhmus, Pärnumaa, Pärnu Ülejõe Põhikool

Eha Merin Nõmm, Tartumaa, Anna Haava nim Pala Põhikool

Joonas Pau, Tartu, Tartu Mart Reiniku Kool

Siim Raik, Põlvamaa, Mooste Mõisakool

Annamai Sepper, Jõgeva maakond, Carl Robert Jakobsoni nim Torma Põhikool

Alfred Reinhold Unt, Läänemaa, Haapsalu Linna Algkool

Greete Veski, Lääne-Virumaa, Kunda Ühisgümnaasium

Elisabeth Villsaar, Saaremaa, Saaremaa Ühisgümnaasium

Ettelugemise järel mängis lastega sõnamänge impronäitleja ja -koolitaja Rahel Otsa. Võistluse lõppedes korraldati osalejatele koos saatjatega külastus Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoonesse.

Lisainfo:
Anne Kõrge
anne.korge@elk.ee
tel 617 7237

 

Stardib „Lugemisisu“ uus hooaeg

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

9. oktoobril 2019 stardib lugemisprogrammi „Lugemisisu“ uus hooaeg, et innustada 5–10-aastasi lapsi üle kogu Eesti raamatuid lugema. Programmis tutvutakse väärt uudiskirjandusega ja pakutakse mängulist ning loovat lisategevust.

„Lugemisisu“ käivitus pilootprojektina 2019. aasta alguses 26 Eesti raamatukogus, kuhu heategevusfond Aitan Lapsi kinkis erilise „Rampsu“ raamaturiiuli. Pilootprojektis osales 779 noort raamatuhuvilist. Sellest õppeaastal on programmiga liitunud üle 100 raamatukogu, et viia lugemisrõõmu veel rohkemate lasteni.

1.-4. klassi lapsed saavad raamatukogudest valida lugemiseks põnevat uudiskirjandust, mis on välja toodud lastekirjanduse keskuse soovitusnimekirjades. Loetud raamatud paneb laps kirja spetsiaalsesse lugemispassi, kus on ka loomingulised lisaülesanded loetu kinnistamiseks ja oma lugemiskogemuse jagamiseks. Kooliaasta lõpus premeeritakse kõiki viis raamatut läbi lugenud ja lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga.

Lasteaialapsed saavad lugemisprogrammis osaleda rühmana, kus õpetaja abiga tegutsetakse loetud raamatuga ühiselt, näiteks koostades sellest näitust või kasvatades sõnapuud.

„Lugemine on kui pilgu pööramine enda sisemusse, kus loetule omaette kaasa elad ja uusi teadmisi ammutad. Märkamatult kasvad lugedes targemaks, empaatilisemaks, loovamaks. „Lugemisisu“ programm innustab seda kõike kogema rohkemaid lapsi ja annab võimaluse raamatumaailma oma sõpradega mänguliselt jagada,“ räägib programmi eestvedaja Anneli Kengsepp. „Pean suureks väärtuseks, et lugemisprogrammiga kaasnevad ka koolitused raamatukoguhoidjatele, mis toetavad lastega tegelust raamatukogudes.“

Lugemisprogrammis osalevad klassid saavad registreeruda raamatukogu teematundidesse, kus mängitakse lugemismänge või õpitakse tähelepanu pöörama raamatuillustratsioonile.

„Lugemisisu“ programm kestab 9. oktoobrist kuni 15. maini 2020.

„Lugemisisu“ eeskujuks on Soome raamatukogude lugemisdiplomi-programm, mis on meie põhjanaabrite lugemisharjumusi kujundanud alates aastast 2000. Nende programmi on järjepidevalt uuendatud ning viidud vastavusse riikliku õppekavaga.

„Lugemisisu“ programmi koostaja: Eesti Lastekirjanduse Keskus
Toetajad: Soome Instituut ja heategevusfond Aitan Lapsi

Head lugemisisu!

Lisainfo:
Anneli Kengsepp
e-post anneli@elk.ee

Facebook: www.facebook.com/groups/lugemisisu

 

Oktoober 2019. Kadri Hinrikus „Millest sa unistad?“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

„Kui oled laps, pole ühelgi unistusel piire, “ kirjutab Kadri Hinrikus oma uusima lasteraamatu tagakaanel. „Võid hakata meremeheks, kes ümber maailma purjetab. Võid olla postiljon. Või muusik. Ehk unistad hoopis sellest, et saaks oma suure õega päev läbi koos mängida? Või esimest korda üksi öösel telgis ööbida? Maailmas on palju unistusi. Millised neist täituvad?“ küsitakse raamatututvustuse lõpus.

Žanrilt on „Millest sa unistad?“ jutukogu. Igas loos pajatatakse mõnest lapsest, kes argielus millegi üldises mõttes tavalise, kuid tema seisukohalt erakordsega kokku puutub. Ja kuigi taoline uus situatsioon või millegi esimest korda tegemine võib olla ühtlasi nii põnev kui ka hirmutav, ei saaks lapsed sellest kuidagi loobuda. Nagu näiteks Timmo, kellel on nõnda vankumatu soov postiljoniks hakata, et lisaks oma joonistustele ja ema ajakirjadele jagab ta teiste postkastidesse ka isale saabunud arved. Laura, kelle suurem vend telgis ööbimist ära kiita ei jõua ja oma väikesele õelegi telgiöö isu peale ajab, proovib küll telgis õhtul uinuda, kuid loobub siis, arvates, et peaks seda tegevust enne päeval harjutama. Elu õppetunni eest pole pääsu ka Mattiasel, kellele õpetaja Sirel annab kirjanditeemaks „Minu unistus“, mille kohta poiss ei saa sõnagi kirja pandud. Õpetaja antud hinnang on hävitav – „Unistuste täielik puudumine“. See aga ei takista poisil hiljem elus saavutamast seda, millest unistadagi ei osanud.

Tundub, et Hinrikus on leidnud eesti lastekirjandusmaastikul oma koha. Ta jätkab oma värskes teoses sama rida, mis varasemast tuttav. Ja tore on. Ei kohta ju meie lasteraamatuilmas kuigi tihti argilugusid tavalistest lastest siin ja praegu. Eriti veel selliseid, mis esitavad laste kujusid niivõrd elulisena ja psühholoogiliselt läbitöötatuna ning mille autor hoiab targutamisvajaduse kenasti vaka all. Ei lõpeta siin igat lugu kirjaniku kommentaar, kuidas võiks või oleks pidanud käituma.

Märkava ja teadvustava autorina näikse Hinrikus toonitavat, et laste elu pole alati sugugi nii lihtne, kui suured inimesed üldiselt arvavad. Probleeme ja muresid, tundugu need  täiskasvanuile kui tühised tahes, jagub poistele ja tüdrukutelegi. Me saame lugeda Eevast, kelle isa töötab kaugel pealinnas, nii et tüdruk igatseb kogu aeg tema järele. Andreas aga muretseb hoopis mitte niivõrd iseenda kui just vanemate pärast, talle näib, et emale-isale käib väikese õe eest hoolitsemine üle jõu – ei ole ju peale beebi sündi enam muud kui töö ja hool, lõbutsemiseks ja jutuajamisteks aga aega napib. Linnatüdruk Helena kipub maal vanaonu sünnipäeval kõike kartma: konni, usse, mesilasi. Vapper ja julge Jaagup on talle küll toeks, kuid siis poeb temagi hinge senitundmatu ärevus.

Hinrikus ei ole pessimist, vaid pigem päikeseline ja helge kirjanik. Igast tema loost leiab lugeja valguskiire, mis probleemkohta valgustama hakkab. Samuti on ta oma raamatutes  ikka hoidnud laste poole. See kehtib ka käesoleva teose kohta. Nii ei kohta me üheski loos mingit üleolevat muiet kirjaniku suunurgas, pigem näeme rõhutamist, et laste olgu kui tühiste muredesse või hingekriipimistesse ei tasuks üleolevalt suhtuda. Samuti mõistetakse poiste ja tüdrukute tegutsemislusti ning soovi aidata, iseseisvalt toime tulla ja alati endast parim anda, isegi kui see alati nõnda välja ei kuku. Kui laps ise olukorrast väljapääsu ei suuda leida, laseb kirjanik tal avastada, et on suuri inimesi, kes oskavad väikeste muresid tõsiselt võtta. Ja uskumatu küll, vahel on neil suurtel päris hea lahenduski välja pakkuda.

Illustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat 2019
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

2019. a lastejutuvõistluse võitsid Lille Roomets, Kristi Piiper ja Juhani Püttsepp

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Viisteist aastat tagasi algatatud lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat“ toimus tänavu üheksandat korda. Konkursile laekus 29 käsikirja, mida luges Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev töötajatest koosnev žürii. Otsustati välja anda kolm auhinnalist kohta ning ära märkida kaks käsikirja. Konkursi auhinnafond on 3000 eurot.

Žürii pidas tänavuste käsikirjade keskmist taset mõne eelmise konkursiga võrreldes tugevamaks, kuid kuna ei leitud ühte teiste seast selgelt esile tõusvat käsikirja, anti välja kaks teist kohta. See koht läks jagamisele Lille Roometsa käsikirja „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane“ ja Kristi Piiperi käsikirja „Metsajärve pärandus“ vahel. Lille Roometsa jutu peategelaseks on 8-aastane poiss oma igapäevaste seikluste ja teravmeelsete tähelepanekutega, eriti tõsteti esile selle huumorit, sest siin tõepoolest võis ka kalestunud žüriiliige naerda saada. Kristi Piiperi „Metsajärve pärandus“ on „mõistatusliku juhtumi“ tüüpi lugu, mis puudutab muuhulgas meie lastekirjanduses seni harva käsitletud teemat, vaimuhaigust.

Kolmanda koha pälvis Juhani Püttsepp käsikirjaga „On Kuu kui kuldne laev“, mille teemaks on sõja ajal üle mere Rootsi põgenemine nähtuna läbi lapse silmade.

Lisaks märgiti ära kaks käsikirja, mis nagu võidutöödki avaldatakse trükis: Riho Undi „Siniste vagunitega rong“ ning Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja vimkavennad“. Riho Undi võistlustöö teemaks on elu 1960ndate väikelinnas ning tegelasteks mitmesugused seal tuntud värvikad isiksused. Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja vimkavennad“ on bullerbylik lugu laste seiklustest koos väikeste äpardumiste ja õnnestumistega.

Fotol vasakult: Lille Roomets, Kristi Piiper, Juhani Püttsepp ja Riho Unt

September 2019. Ulrika Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pildiraamatud tunduvad lihtsad ja kerged ainult neile, kes ise neisse kerglaselt suhtuvad. Kui aga on vähegi tahtmist süveneda teksti, illustratsiooni ja kujundusse, võib esialgu lihtsa ja kergena tundunu pakkuda ootamatult sügavaid elamusi. Ulrike Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ on küll õhuke pildiraamat, kuid väärib kindlasti mudilastest laiema lugejaskonna tähelepanu.

„Siilike, kes kuulas kõiki“ püüab kirevatel lasteraamatulettidel tähelepanu oma maheda koloriidi ja loodustoonidega. Rohelise ja pruuni erinevad varjundid mõjuvad kutsuvalt ja rahustavalt. Peategelase ihalusobjekt tumelilla põldmari aga troonib taolise maheduse taustal lausa majesteetlikult.

Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Ta on valmis kaua ootama, et saada maitsta küpset vilja. Kuna põldmarjapõõsas asub siilikese pesast üksjagu kaugel, tuleb tal iga päev pikk teekond jalge alla võtta, kuni siis ühel päeval mari täiuslikult valmis on. See on nii kaunis, et tundub siilikesele lausa kalliskivina, magus lõhn ajab aga lausa pea ringi käima. Just siis, kui siil tahab esimest ampsu võtta, lendab kohale vares, kes hakkab siiliga pahandama. Ta soovitab siilil marjast enne pilti teha, et oleks hiljem, mida teistele näidata. Kui pole pilti, pole tõestust ja siis ei saa teiste uhkustada, soovitab vares. Siilike võtab hüva nõu kuulda ja asubki vilja koju tarima. Teel kohtab ta veel rebast, öökulli ja nirki. Igaühel neist on siilile soovitusi jagada, kuidas marjaga peaks ümber käima ning milleks seda tarvitama. Mida lähemale kodule siilike jõuab, seda suuremas segaduses ta on. Mida küll teha maailma suurima ja ilusaima põldmarjaga? Kas teha mahla, keeta moosi või panna see hoopis vahukooretordi peale?

Pealiskaudsel sirvimisel on tegemist tõesti lihtsa loomajutuga toitu koju tassivast siilist, samas aga tundub autor loovat osavalt paralleele kaasaja ühiskonnaga. Üks peamisi esile kerkivaid teemasid puudutab nõuandeid ja nende küsimist. Tundub, et paljudel inimestel on hirm lihtsamagi otsuse vastuvõtmise ees, pidevalt nõu küsides justkui jagatakse vastutust. Teisalt aga leidub igal pool ka selliseid nõuandjaid, kes täpselt teavad, mida ja kuidas tegema peaks. Neid tavaliselt isegi ei huvita nõuküsija ega see, et nende nõu polegi küsitud, vaid pigem iseenese tarkuse eksponeerimine.

Lapsevanema ja lapse suhteski võib olla palju üleliigset nõuandmist asjade, viiside, toimingute kohta, mida lapsed pigem ise avastada võiks. Taoline ülenõustamine võib viia üsna hõlpsalt otsustamatuse ja õpitud abituse tekkimiseni, nii et lapsed ilma vanema soovituseta sammugi teha ei oska. Samas aga kerkib ka küsimus, kas iga nõuannet, olgu see jagatud siis heas usus või omakasupüüdlikult, on vaja alati kuulata? Kas olla tuulelipp ja teha seda, mida sulle öeldakse, või vaadata enesesse ja püüda leida vastuseid sealt?

Teine nüüdisühiskonnas levinud nähtus, millele autor ilmekalt tähelepanu juhib, on pidev pildistamine. Kas tõesti on vaja iga väiksemat asja, seika, juhtumist jäädvustada? Vahepeal võiks ju ka lihtsalt nautida tekkinud olukorda ning lasta hetkel mällu sööbida. Kindlasti jäi siilikeselegi meelde see päev, mil ta koos oma hea sõbraga sõi ära täiesti küpse põldmarja. Lihtsalt niisama.

Siilijutt on küll lihtne, kuid kindlasti mitte lihtsakoeline lugu. Pigem on tegemist sellise toreda tummise tükiga, mis pakub põnevat mõtlemisainet kõigile lugejatele nende vanusest hoolimata.

Ulrika Kestere on sündinud Lätis, kuid elab nüüd Rootsis. Lasteraamatute joonistamise ja kirjutamise kõrval tegutseb ta ka fotograafi ja disainerina. Eesti keeles on kättesaadav ka tema teinegi pildiraamat „Metsikud naabrid“ (2018).

Tõlkinud Ülle Kiivet
Illustreerinud Ulrika Kestere
Koolibri, 2019
28 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

August 2019. Aidi Vallik „Seebu maailm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Aidi Valliku nimi pole lasteraamatusõbrale võõras. Alates aastast 2001, mil ilmus esimese noorsooromaanivõitluse võitnud ja noorte lugejate suure poolehoiu pälvinud Anni lugude avaosa, on ta järjepidevalt meie lastekirjandusmaastikul toimetanud. Luuletused ja värssjutud, mudilasraamatud ja noorsooromaanid, telestsenaariumid ja dramatiseeringud – paistab et pole žanrit, milles Vallik poleks end proovile pannud. „Seebu maailma“ võiks peategelase vanuse ja kujunduse järgi lihtsalt mudilaste pildiraamatuks pidada, kuid selle läbi lugenuna võin väita, et teos väärib kindlasti laiemagi auditooriumi tähelepanu. Ehk nagu raamatu tagakaanetekst sedastab: „See raamat on lastele, kes kurvastavad oma vanemate pärast või igatsevad nende järele, ning emadele-isadele, kes iialgi ei tahaks oma lapsi kurvastada“. Kindlasti võiksid aga teose kätte võtta need, kelle lapsi sarnased suured elumuutused ees ootavad.

Teose peategelane on väike tüdruk Seebu. Õigupoolest pole Seebu tema pärisnimi, niimoodi on hakatud teda kutsuma, sest üle kõige meeldib tüdrukule seebimulle puhuda. Ja kuigi nii mõnedki lähedastest peavad teda ebanormaalseks, ei hooli Seebu sellest. Ta teeb seda, mis pakub talle lohutust ja tugipunkti maailmas, mis koost on lagunenud. Nimelt kaob tüdruku elust tema isa, seejärel läheb ema kaugele tööle. Vanaemal, kelle juurde Seebu väikevennaga elama jääb, ütleb vaid: „Ära nüüd sina ka veel ema kurvasta, tal on selletagi raske“. Kui ema tüdrukule mullitaja kingib, otsustab tüdruk õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe. Ta tahab luua endale omaenese maailma, kus on talle olulised asjad ja inimesed ja kust keegi ei leiaks teda üles, nii et Seebu saaks olla päriselt, alatiseks õnnelik.

Kirjeldatu on valus, kuid kahjuks on see paljude tänaste laste argipäev. Hullem kui miski muu on aga täiskasvanute ignorantsus, mis teosest vastu vaatab. Loost jääb mulje, et mitte keegi neist – ei isa, ema ega vanaemagi – selgita tüdrukule, mis toimub, ei kuula ta küsimusi ega püüagi talle vastata. Loomulikult võib taolise lähenemise taga olla vanemate soov last kaitsta, kuid tegelikkuses selline viis ei toimi.

Aidi Vallik on valinud loo edastamiseks valusaima, eelkooliealise tüdruku vaatepunkti. See on vanus, mil lapse maailma avardub iga päev, samas aga ei suuda ta uudseist elamusist tekitatud tundeid veel sõnaliselt kuigi hästi väljendada. Valliku raamat on kui peegel, mis lapsevanema ette seatakse. See tõlgib tema nurgas kössitava, üliaktiivse pahandusetekitaja või eriliselt tubli ja pai lapse sõnatu kõne, mõtted, soovid ja hirmud täiskasvanu jaoks arusaadavasse keelde. Kui Põhjamaade lastekirjanduse vastavateemalistes raamatutes leidub loo lõpus alati ka lahendus, toimub uues olukorras kohanemine, sellega leppimine, siis Vallik on märksa karmim (või realistlikum?). Ta ei jäta lapsele mingit muud võimalust, kui ehitada iseendale uus maailm oma reeglite ja tingimuste kohaselt.

Selliseid raamatuid lugedes tekib täiskasvanuil ikka küsimus, kas neid teemasid peaks lastekirjanduses üldse käsitlema. Leian, et kindlasti ei tasuks teost ilma selgitusteta ja hilisema vestluseta tundlikuma natuuriga lapse kätte anda. Ei saa aga tõsiselt võtta suhtumist, et oma lapsel seda raamatut mingil juhul lugeda ei lubata, kuna see sisendavat hirme. Hirmud aga tulevad pigem rääkimatusest. Pealegi olen üsna kindel, et igal Seebu-ealisel poisil ja tüdrukul on tuttavaid lapsi, kes sellise olukorra üle elanud.  Kas ei võiks see raamat siis seebudele tuge pakkuda ja/või nende kaaslastes empaatiat kasvatada?

Illustreerinud Lumimari (Eva Pogoretski)
MTÜ Lugu-Loo, 2019
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2019. Jenny Jägerfeld „Superkoomik“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Rootsi psühholoogi Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ kannab lisaks ahvatlevalt rõõmsameelsele pealkirjale ka lustlikult roosat kaanetooni. Kaanepildil armsa jänesekujutise sees olev neiu kõigub aga vaid ühel toolijalal ja tema süda on pooleks.

Raamatu peategelane on 12-aastaseks saav Sasha, tüdruk, kes üle kõige tahab saada superkoomikuks. Esimestel lehekülgedel võibki lugeja seda võtta kui tavateismelise lihtsat soovi olla oma iidoli moodi. Sedamööda aga, kuidas leheküljed kuluvad, hakkab ilmnema üha rohkem detaile südantlõhestavast loost. Autor esitab neid gradatsioonis, järk-järgult pinget tõstes. Algul selgub, et tüdruku ema on surnud, veidi hiljem loeme, et ta sooritas enesetapu, kuna põdes depressiooni. Nõnda on lugejal korduvalt tunne, et ta satub vihma käest räästa alla: vaevu jõudud ühe ehmatusega harjuda, saad kohe teise kaela. Raske, lausa võimatu oleks nii süngetest asjadest lugeda, kui Jenny Jägerfeld ei leevendaks pingeid osavalt tempereeritud huumoriga. Tegemist on väga maitsekate, intelligentsete naljadega, milles vahel pisut satiiri ja piisav annus eneseirooniatki. Sageli on neil naljadel tumedam alatoon, sügavam sisu. Nii tehaksegi nalja ka surma, haiguste, üksilduse, lähedusigatsuse jmt üle.

Ilmaasjata pole raamat oma kodumaal ära teeninud nii lugejate kui ka kriitikute poolehoidu.  On ju Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ ühtaegu äärmiselt naljakas ja hingekriipivalt valus. Kirjanik seob need kaks elu poolust võluvalt kokku, nõnda et tulemus ei jää tehislik või võõras. Seda kontrastide kunsti valdab ta perfektselt. Nii näiteks pajatab ta alles päevikusse kirja pandavaid naljakamaid juhtumeid, kuid siis äkki paneb plahvatama pommi – tüdruku ema on surnud. Samas on aga ka vahvaid üleminekuid traagikast koomikasse, nagu stseen, kus Sasha on otsustanud teha kõike teisiti kui ta ema ja tahab oma pikad  juuksed vannitoas juukselõikusmasinaga maha ajada. Protseduuri käigus jääb aga aparaat tüdruku juustesse kinni ning rikub ta väljanägemise. Olukorra muudab keerukamaks koju saabunud isa, kes on juhtunust šokis. Peagi on aga kõik kolm – Sashale on appi tunud ka tema sõbranna Märta – naerukrampides.

Teksti põhjalikust läbitöötatusest ja viimistletusest annavad märku mõjuvad kujundid. Üks osa neist keskendub keelele, piltlikele väljendeile, millega tõlkijal kindlasti omajagu pusimist oli. Esialgu ei pruugi neid märgatagi, alles hilisemas lugemisfaasis hakkad tähele panema fraase nagu „ma ei jää muidu lihtsalt ellu“, „suren naeru kätte“ vmt, mis teose traagilisi sündmusi veelgi rõhutavad.  Mõjuvaimana tõuseb teoses esile küüliku kujund. Sashale meeldib neid loomakesi pargis paitamas käia. Ta teab, et küülikule tuleb väga aeglaselt läheneda, et too ära ei jookseks. Küülikule oma murede kurtmine toob Sashale lohutust. Kuigi tüdruk pole kindel, palju jänkuke teda mõistab, on ta looma sellest hoolimata kuulamise maailmameistriks kuulutanud. Küüliku ja Sasha vahel paralleelide tõmbamine on lugeja jaoks küll lihtne, kuid siiski üllatavalt värskendav.

Lugu on edasi antud varateismelise seisukohast. Ei tea, kas on põhjuseks autori eriala, aga tüdruk on kujutatud äärmiselt usutavana. Sama kehtib ka tema mõistva isa, armsa vanaema ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega onu kohta. Ebausutava ja ebavajalikuna mõjub vaid viimane peatükk, milles näeme Sashat, kui sentimentaalset, üliemotsionaalset tüdrukut. Eneseisroonia ja kaine mõistus pisut pöörases teismelise võtmes, mida kohtasime eelpool, on jäägitult kadunud. Niisiis – selle viimase osa soovitaksin lugemata jätta kõigil, kellele liigne sentiment mõjub pigem eemaletõukavalt kui ahvatlevalt.

Tõlkinud Kadri-Riin Haasma
Kujundanud Kärt Einasto
Kirjastus Varrak 2019
208 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2019. Ilmar Tomusk, Priit Pärn „Kõrvalised isikud“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Need, kel Ilmar Tomuski ja Priit Pärna nimed varasemast tuttavad, ei oskaks muud kui head kraami oodatagi, aga see, mis nende värskest raamatust vastu vaatab, ületab ka julgeimad ootused. Värske, vaimukas, leidlik, stiilne on vaid mõned võimalikest omadussõnadest iseloomustamaks „Kõrvalisi isikuid“.

Raamat sisaldab 18 piltlikele keeleväljendeile üles ehitatud lugu. Sissejuhatuses pealkirjaga „Mida sõnad tegelikult tähendavad“ soovitatakse väiksematel lastel endaga kampa võtta vanemad, õpetaja või mõni teine täiskasvanu, kes sõnadest paremini aru saavad ja nende erinevaid tähendusi seletada oskavad. Õigupoolest on üsna võimatu, ehk isegi patt lugeda „Kõrvalisi isikuid“ üksipäini – raamat on niivõrd vahva, et ikka ja jälle leiad miskit, mida tahaks jagada.

Lasteajakirjandusega kursis olija on nii mõndagi neist lugudest märganud hiljuti 25. sünnipäeva tähistanud ajakirjast Hea Laps. Raamatu jaoks on kirjanik aga juurde kirjutatud teist samapalju jutte.

Lugude keskmes on väike tore perekond: isa, ema ja lasteaiapoiss Martin. Tegutsetakse harmoonilises igapäevaelu rütmis, käiakse poes ja kelgutamas, koristatakse tube ja tehakse süüa. Aeg-ajalt juhtub ka üht-teist erakordsemat: kolitakse uude majja, peetakse soolaleivapidu, käiakse inglise keele kursustel jmt. Siduvaks teljeks saab aga meie keele piltlikkus, väljendid, mis on kohati nõnda kinnistunud, et nende otseses tähenduses kasutamine loob mõnusalt mitmetähendusliku nalja.

Tunneme Tomuskit kui keskmisest keeletundlikumat kirjanikku, ometi toob just see formaat tema tugevused esile jõulisemalt kui varem. Ühelt poolt on Tomuskil nüüdseks juba piisavalt kogemust, et osata lapslugejaga arvestada, teisalt laseb selline keelemäng tema andekusel, huumorimeelel, aga ka sihikindlusel ja töökusel eriti särada. „Kõrvalised isikud“ on kui ülemlaul eesti keelele, selle mitmekülgsusele, mängulisusele, rikkusele ja piltlikkusele. Kõik see on esitatud kujul, mis lugejagi fantaasia tööle paneb ja – oma kogemusest võin öelda – hirmus kergesti külge hakkab.

Ühele teemale või võttele pühendatud teosel on väga suur oht muutuda tüütuks, kirjutajale lõbusamaks kui lugejale. Halvimal juhul võib kirjandus kui kunst hoopis unustuse hõlma vajuda ning jääb vaid eesmärgi, kava või plaani täitmine. Tomuski lood on sellest patust puhtad. Tõsi, on näha, et neisse tekstidesse on sulandatud tavalisest rohkem piltlikke väljendeid, kuid see ei häiri ega domineeri üleliia.

Priit Pärn, kes lubab endale viimastel aastatel võluvaid põikeid lastekirjandusse, on saanud Tomuski juttude näol hea lõuendi. Pärn ei piirdu pelgalt teksti illustreerimisega, vaid lisab sellele mõnuga omapoolseid nüansse. Vaatamata sellele, et Tomusk on tekstile niigi juba päris mitu vinti peale keeranud, õnnestub Pärnal ikka leida uusi üllatavaid nüansse. Nii näiteks pole kinga saamise loos sõnagi juttu saiast, kuid pildil on Pärn paigutanud saia kinga sisse, kommentaariga „sai kinga“. Juttu „Emal on hea nina“ täiendab (lisaks ebatrafaretselt kujutatud ninadele) pilt pead kinni hoidvast jumalast ning pattu langevaist Aadamast ja Eevast. Juuresolev tekst nendib: „Ninatark õpib teiste, jumal iseenda vigadest“. Pigisoleku-loo illustratsiooniks toodud postkaart Bulgaariast Varnast tundub esmapilgul täiesti kontekstiväline, kuid pisuke mõtlemine siin toob kaasa omad järeldused. Pärna lugude edasiarendused on võluvalt laiahaardelised, pole üheselt võetavad ega hetkega dekodeeritavad. Just nõnda pannakse lugeja-vaataja fantaasia täistiirudel tööle.

Nagu heale kunstiteosele omane, aeg mitte ei võta, vaid hoopis lisab teosele uusi nüansse – olgu või algselt vanadest vesternifilmidest tuttav mustade ja valgete kaabude teema, mis asetub tänases poliitilises situatsioonis juba hoopis teise tähendusruumi, või siis vihjed turbulentsele omastehoolduse teemale, millele Pärn osutab peata ratsaniku kaudu.

Lisaks juttudele sisaldab raamat ka kaht mängu, mõlemal reeglid kenasti juures ja puha. Esimeselt sisekaanelt leiame lauamängu „Ema läheb“, milles mängija ülesmäge, ülemeelikuks ja poodi mineku eest pluss-, kraavi, endast välja ja liimist lahti mineku eest aga miinuspunkte teenib. Raamatu lõpus olev mäng „Isa tegutseb“ annab plusse naha üle kõrvade tõmbamise, vasikaga võidu jooksmise ja kastanite tulest toomise eest, miinuseid saab aga mihklipäeval oinaks olemise, susside püsti ajamise ja vedru välja viskamise eest.

Mis siis muud kui lugema, vaatama, mängima – nautima!

Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2019
92 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2019. Julie Buxbaum „Kui sõnadest jääb puudu“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanikult Julie Buxbaumilt (s 1977), kes on innukamatele eesti lugejatele tuntud kui noorteromaani „Ütle mulle kolme asja“ (2016) autor, ilmus hiljuti järjekordne teos. Raamat „Kui sõnadest jääb puudu“ (What to say next, 2017) näitab autorit kui tundlikku eluvaatlejat, kel on rääkida vägagi silmiavav lugu.

Sarnaselt eelmisele raamatule kasutab kirjanik siin võtet asetada oma tegelased loo alguses pealtnäha väljapääsmatusse olukorda. Teoses jutustavad kaks keskkoolinoort vaheldumisi oma lugu. Katherine Lowell, keda kutsutakse peamiselt Kitiks, kuulub ameerika noortefilmidest tuttava koolihierarhia järgi kõige popimate tüdrukute hulka. Ta on ilus, tark ja seltsiv, tema arvamusega arvestatakse, temaga tahetakse koos olla. Hiljuti on ta liiklusõnnetuses isa kaotanud. Sõprade pidevast kaastundest väsinuna ja selle eest põgenedes otsustab ta istuda lõunasöögiks Davidi juurde, kes on tuntud vaikse ja teistest eemale hoidva loomuse poolest.  Ometi otsustab David just sel päeval oma tavapärasest tagasihoidlikkusest loobuda, end ületada ja tüdrukuga juttu teha, nagu tema vanem õde talle on soovitanud. Nimelt on Davidil diagnoositud kõrgfunktsionaalne autism, mistõttu jääb ta sotsiaalsetes olukordades sageli hätta. Poisil on raskusi olukordade adekvaatse tajumisega ning sündmuste nägemisega teise inimese vaatepunktist. Davidi jaoks on delikaatsus vaid üks valetamise vorm. Nõnda on juba aastaid olnud häiritud tema suhtlus eakaaslaste ja õpetajategagi, kuigi õppeedukusega pole poisil mingeid probleeme.

Kaks näiliselt väga erinevat noort leiavad üksteiselt tuge ja innustust. Kit hakkab tasapisi leppima leinaga, David aga saab juurde eneseusku, et ta on väärtuslik ka iseendana, just sellisena, nagu ta loodud on. Siis aga, kui asjad peategelaste jaoks sujuma hakkavad, sekkuvad koolikaaslased. Probleemid kerkivad üles ka peresuhetes ja nii ongi noored varsti veel hullemas olukorras kui enne.

Kirjaniku loodud karakterid on igati usutavad, elulised. Nii David kui Kit võiksid vabalt jalutada meile vastu koolis või tänaval. Probleemid, mida teos kirjeldab – eakaaslaste omavahelised suhted, identiteet, peresuhted, õpetajate eelarvamuslikud hoiakud õpilaste suhtes, sildistamine, internetikius jne –, pole kitsalt ameerikalikud ega ka ainult noorte omad, vaid üldinimlikud. Kindlasti pakub see lugejatele võimalust nii kaasaelamiseks kui enese eluga paralleelide tõmbamiseks.

Buxbaum on osav erinevaid karaktereid ja probleeme ühtseks süžeeks põimima. Ta on nupukas ja leidlik ega lange stampide küüsi. Noort rahutut lugejat kutsuvad sündmustega kaasa ootamatud süžeepöörded, kiiresti vahelduvad hingemaastikud ja tegelaste meenutused minevikust. Peatükid lõpevad sageli huvikonksuga, nii et raske on raamatut käest panna. Stseenid on osavalt seotud mõjusaks tervikuks, nõnda et traagelniidid häirima ei jää. Üllatused kannavad teost kogu ulatuses, kõik selle rohked kihid avanevad lõplikult alles viimastel lehekülgedel.

Julie Buxbaumi loomingut võrreldakse internetilehekülgedel tihti meie lugejatelegi tuntud E. Lockharti („Me olime valetajad“), Jennifer Niveni („Elu helged paigad“) ja Rainbow Rowelli („Eleanor & Park“) omaga. Tõsi mis tõsi – Buxbaum ühendab endas Rowelli sotsiaalse tundlikkuse ja soojuse, Niveni oskuse näha noorte sügavaimatesse hingesoppidesse ning E. Lockharti  meisterlikkuse põneva sündmustiku loomisel. Mida veel ühelt köitvalt noorteraamatult tahta!

Tõlkinud René Tendermann
Kujundanud Jan Garshnek
Rahva Raamat, 2019
288 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm