Author Archive

Märts 2020. Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tegus aastalõpp, mil lasteraamatuid ilmub üle mõistuse palju, kipub kirjastajad ära väsitama. Nõnda võtavad nad uue aasta algul tavaliselt pisut vabamalt ja koguvad jaksu uuteks väljakutseteks. Õnneks on siiski ka neid, kes tavapärasele rütmile pisut vastu töötavad ja just siis väärt teoseid ilmutavad. Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on üks selliseid, mis hiljuti raamatupoodidesse jõudis. Teos moodustab mõttelise järje 2017. aastal ilmunud jutustusele „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, kuid vanemad peategelased ja karmimad teemad näitavad, et autor on silmas pidanud pisut vanemat eagruppi.

Raamatu peategelaseks on elu hammasrataste vahele jäänud Morten. Peale vanaema-vanaisa surma on poiss sunnitud elama vägivaldse alkohoolikust onuga üksikus metsatalus soo serval. Tema ema töötab samal ajal Soomes koristajana, et koguda raha korteri sissemaksuks. Oma isast ei tea poiss midagi. Mortenil aitab eluga toime tulla võimalus murede eest soosaarele põgeneda, seal vanaisa päranduse eest ostetud kaameraga pilte teha ja nõnda elumured kasvõi korraks unustada. Poisi suurim hirm on, et tema kehvadest kodustest oludest saadakse koolis teada ning teda hakatakse narrima. Seepärast püüab ta tagasihoidlikku joont hoida, ta ei sõbrustada eriti kellegagi ega võta klassi üritustest osa. Ta on endasse tõmbunud ja vaikne. Siiski, hästi õppimise on poiss enesele eesmärgiks seadnud, sest selles näeb ta teed vägivaldse onu juurest eemale.

Ühel sellisel sooretkel kohtab Morten kummalist tüdrukut Emiliet, kellele ta suudab end lõpuks rohkem avada. Siiski kahtlusest, et ta unistus paremast tulevikust ei pruugi täituda, ta tüdrukule ei räägi. Miks? Aga seepärast, et poisi enesekindlus on juba maha tambitud. Ta tunneb, et on kaks maailma ning üks neist, mida esindavad normaalsed peresuhted, õhtusöögid ühise laua taga, peale kooli ostetud šokolaaditahvel või kino ja kohvik, ei kuulu justkui Morteni ellu. Tema elu on peale kooli raamatukogus istumine, kõhukorin ja hirm onu ees. Ta ei tunne, et oleks väärt esimese maailma asju, et ta oleks väärt normaalsust. Morten arvab, et ta on mitte keegi. „Ma olen poiss, kelle ema on peaaegu hüljanud. Poiss, kes lasi oma onul ennast peksta ega jooksnud isegi minema. /…/ Sest ta uskus, et see ongi tema elu ja ta peab vastu võtma kõik, mida see talle pakub.“ (lk 78).

Tõesti, autorit tuleb kiita raskete probleemide käsitlemise eest. Kurvaks teevad need üksinda kasvama jäetud lapsed, kellele hingeline tugi pole isegi mitte telefoni teel igal ajal kättesaadav. Paraku põhjustab füüsiline eemalolek ka hingelise kaugenemise. Perevägivalla teemadki pole lasteraamatus käsitlemiseks kuigi lihtsad ning rõhuv on sellest ka lugeda, eriti kuna Reinaus pole siin värvidega kokku hoidnud. Kohati tundub kirjeldatu mitte lihtsalt realistlik, vaid lausa naturalistlik. Kirjaniku kaasaelamine pole tuntav, ta on väljaspool sündmusi seisev vaatleja, kes toimuvast ülevaate annab. Mõistetav on kirjaniku soov taolist eraldatust luua, kuna end liigselt kaasa tõmmata lastes poleks võimalik neid teemasid käsitleda. See aga ei tähenda, et noored lugejad Mortenile kaasa tunda ei saaks. Vaatamata sellele, et probleemi jõulisemaks esiletoomiseks on loodud kerge nihestatus, on sündmused kergesti adressaadi aega ja kohta ülekantavad, nõnda et empaatia tekkimine on vältimatu. Õigupoolest kipub kahju olema kõigist, kuid poisist siiski kõige rohkem. On ju täiskasvanul võimalus hea tahte korral ringist välja murda, samas kui lapsel tuleb sageli oma aega alles oodata. Jääb vaid loota, et selleks ajaks pole eneseusku lõplikult hävitatud.

Üks tõhus viis olukorra muutmiseks on lastel siiski veel – tuleb julgus kokku võtta, suu lahti teha ja oma olukorrast rääkida. Oma perekonna koormat kandma harjunud poiss otsustab seda lõpuks teha. Pisut küll oludest tingitult hakkavad hargnema sündmused, mis toovad Morteni ellu pöörde. Tagantjärgi on poiss targem – ta oleks pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü.

Seda, kui kirglikult Reinaus suhtub meie rahvapärimusse, on näha olnud juba tema varasematest teostest. Need teadmised on tal justkui veres, mistõttu on nende esitamine raamatus loomulik ja kontekstisujus. Mõneti üllatav on näha autori soovi lastele ka loodusest rääkida. Kuidagi teatmeteoselikud tunduvad looduslõigud, need tungivad jutustuse üldliinist esile, torkavad liigselt silma ja moodustavad justkui ebakehasid. Paiguti tunduvad nõnda üksikasjalikud kirjeldused ilukirjandusteoses isegi kohatud. Ehk on aga neil roll pinge leevendamisel. Nii nagu Morten läheb sohu, et leida elus taas toetuspunkt.

Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ohvreid, mis aga peamine – avada suid neil, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägivallaga leppima.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2020. Kate DiCamillo „Edward Tulane’i imetabane teekond“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanik Kate DiCamillo on austatud ja hinnatud lastekirjanik nii kodumaal kui ka kaugel väljaspool seda. Talle omistatud lastekirjanduse auhinnad, millest mainekaim on Newbery medal, ning teoste siirded filmi- ja teatrimaailma tõestavad, et kirjanikul on lugejaile midagi olulist öelda. Eestiski pole Kate DiCamillo tundmatu nimi. Varasematel aastatel on ilmunud neli raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Tiiger virgub“ (2008), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ja „Mustkunstniku elevant“ (2012). Need lood on tõmmanud meie noorte lugejate tähelepanu ja köitnud ka täiskasvanuid. Hiljuti tõlgitud „Edward Tulane’i imetabane teekond“ pole selles reas mingi erand. Siin on olemas kõik Kate DiCamillo varasemate raamatute tugevused: köitev lugu, suurte teemade inimlikuks ja lihtsaks rääkimine ning sümpaatsed, kaasa elama kutsuvad tegelased.

Raamatut tutvustavast lühitekstist selgub, et loo inspiratsiooniallikas on elegantne mängujänes, kes DiCamillole kingiti ja kelle ta elutuppa istuma unustas. Peagi aga nägi kirjanik unes, et loomake lebab ookeanisügavuses ja ootab leidmist. Nõnda saigi alguse raamat, mille tegevustik keskendub portselanjänesele, kelle omanikuks on kümneaastane Abilene Tulane. Looma ning kõik tema uhked riided ja aksessuaarid on tüdrukule kinkinud vanaema. Abilene armastab jänkukest väga. Iga päev paneb ta Edwardi kenasti riidesse, keerab üles ta taskukella ning sätib looma istuma nõnda, et too tänavale näeks. Kohe kui tüdruk koolist saabub, on Edward kaasatud kõigisse tema tegemistesse. Loomulikult tahab Abilene looma kaasa võtta ka laevareisile Londonisse, paraku aga satub Edward seal vette ning leiab end peagi hoopis ookeani põhjast. Alanud on seiklus, mis raputab portselanjänese maailma põhjalikult. Teekond pakub Edwardile tervet skaalat kõige erinevamaid emotsioone. See hirmutab ja kohutab, aga toob ka helgeid hetki ja õpetab pisikestest asjadest rõõmu tundma. Edward kogeb, mis on igatsus, kuidas sõprust välja teenida ning mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel.

„Edward Tulane’i imetabane lugu“ kuulub žanrilt muinasjuttude hulka. See järgib struktuurilt lastekirjanduse klassikalist mudelit, milles peategelane lahkub kodust, läbib rea seiklusi, mille käigus areneb ning siis targema ja küpsemana koju naaseb. Huvitav on jälgida, kuidas minakesksest eneseimetlejast Edward Tulane’ist saab keegi, kes oskab hinnata inimesi enda ümber, kes teab, et oluline pole mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.

Kate DiCamillo oskab meisterlikult suuri teemasid käsitleda. Ta teeb seda siiralt, maalähedaselt ja lastele arusaadavas stiilis. Kui nii mõnegi kirjaniku teostes on ses osas näha suuri kõhklusi või lähenemist täiskasvanu vaatepunktist, siis DiCamillo on iseendas kindel, et ajab õiget asja, unustamata samas oma teoste peamist adressaati, lapsi. Noorte lugejate täiskasvanuist napim elukogemus ei ole kirjanikule takistuseks, ta oskab sellega arvestada ja sellest lähtuvalt teavet jagada ja asju selgitada.

Raamatu lõpus leiduvas tsitaadis vihjab Kate DiCamillo, et oli Edward Tulane’ist kirjutades tükk aega kadunud. Nagu jänes, nii leiti ka kirjanik üles. Tõsi, lugu on maagiline, sellesse (ja seega ka iseendasse) võib uppuda. Raamatukaant sulgedes on aga tunne kindlam ja julgem. Noorel lugejal aitab teos kui mitte just tervenisti iseennast leida, siis kindlasti elu seljakotti olulist emotsionaalset kogemust laadida. Täiskasvanul on aga võimalik taasavastada nii mõnigi unustusse vajunud tõde, mis elurutus ununenud. Helgem ja selgem pilk maailmale on aga igal juhul garanteeritud.

Tõlkinud Hels Kure
Illustreerinud Bagram Ibatoulline
Ersen, 2019
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2020. Sara Pennypacker „Pax“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2019. Maja Lunde „Lumeõde“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.

Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.

Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.

Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.

Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.

Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.

Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.

Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

November 2019. Jaanus Vaiksoo „King nr 39“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Jaanus Vaiksoo on teinud seda, mida juba ammu on meie lastekirjanduses oodatud. Ta on avaldanud põneva ja humoorika, kuid siiski sisuka ja mõtlemisainet pakkuva teose, mis seab keskmesse parimas eas mehehakatised. On ju viimastel aastatel vaeslapse osas olnud need lugejad, kelle lapsepõlv hakkab läbi saama, kuid kelle üle teismelisetungid veel päris võimust võtnud pole. Arusaadav ka, kuna kirjanikule pole just kerge ülesanne elada tõetruult sisse sellesse eluperioodi, eriti kui omaenda noorus on olnud hoopis teistsugustes tingimustes. Vaiksoo näitab, et ühise aluse/pinna loomine on siiski võimalik, sest küllap on nii mõndagi olemuslikku jäänud ka samaks. Nagu näiteks küsimus, kuidas saada hakkama muutustega, mis sind harjumuspärasest välja tõmbavad ja uut teed otsima sunnivad, on ilmselt põlvkondade ülene. Õnneks pole Vaiksoo ninast verd välja pingutanud, et popp ja noortepärane olla. Igasugu pettuse ja teeskluse tunneksid noored ilmeksimatult ära ja põgeneksid enne, kui esimesest peatükist kaugemale jõuavad.

Raamatu „King nr 39“ peategelane on Paul Viies, kes käib ühe Tallinna kooli viiendas klassis. Poisil on edukas pere, emal ja isal on kenad töökohad, suhted pereliikmete vahel sõbralikud. Tõsi, aega ühisteks ettevõtmisteks napib, kuid hoolitsusest poisil puudust pole. Kooliski läheb Paulil hästi, tal on sõbrad, nii et paari kiusupunni pärast poiss eriti pead ei vaeva. Eriti köidab poissi matemaatika. Ja kuigi algul tundub matemaatikahuvi vaid karakterile liha luudele kasvatamisena, omandab see just narratiivi edenedes üha olulisemaid nüansse, tõustes lõpuks lausa üheks olulisemaks liiniks.

Teise juhtiva liini moodustavad poisi suhted naissooga. Poisi esmaseks naisekujuks on abitu ja nunnutav ema, kes poja puudumisi põhjendadeski iseseisvaid otsuseid vastu ei oska võtta. Kauget ja kaunist naiseideaali kehastab Jekaterina, imekaunis kingapoe müüja, kellesse poiss silmapilkselt armub, kuigi tal endal puuduvad veel sõnad olukorra kirjeldamiseks. Tüdruk kui võrdväärne sõber, vahva semu ja tugiisik ilmub Paulile aga Minna kujul. Asjaliku ja nupuka tüdruku kõrval tunneb Paul end vahetevahel küll kohmetuna, kuid just tänu Minna suhtlemisoskustele hakkab ka Paul end temale avama. Minnal on Pauli jaoks pidevalt mõni üllatus varuks, nõnda on poiss sunnitud tihtipeale imetlema, kui nutikas, vaba, loominguline ja elutark on Minna.

Kingapoega seostub teinegi jutuliin. Poodi sisse astunud ja jalanõusid proovinud poiss nimelt kaob nõnda fantaasiailmadesse. Olenevalt jalanõudest, olgu need siis sporditossud, kummikud või tantsukingad, satub poiss kas jooksuvõistlusele, jõe äärde kala püüdma või tantsuvõistlusele. Toredad ja elulised on need väikeste meeste unistused. Tahtmine olla kõige kiirem, osavam ja veetlevam, see, kes on tunnustatud tema enese pärast, pole aga ainult lastele omane.

Peamine, mis aga raamatus kannab, on põnevusliin – miks ostab üks mees kingapoest iga päev samasugused pruunid kingad number 39, mida ta nendega teeb? Oskuslikult kruvib Vaiksoo tasahaaval pinget, mis laheneb alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Vaatamata rohketele tegevusliinidele ei jäta Vaiksoo raamat konstrueeritud muljet. Teoses pole midagi ülemäärast, see on hoolikalt läbi töötatud ja kaalutletud, kuid kindlasti mitte kunstlik. Selleks on raamatus sees liiga palju hinge ning austust noore lugeja ja tema aja vastu. Lisaks mitmetasandilisele loole on Vaiksoo raamatus ka noortele sobiv jutustamisstiil. Siin on piisavalt pisitasa pingestuvat põnevust, et kannatamatuid lugejaid köita, ning teemasid ja olukordi, mis selle vanusegrupi huvide keskmes.

Raamatu seob tervikuks autori soe südamlik hoiak ja huumor. Selles pole kübetki üleolekut või targutamist. See on leebe ja mahe, muie suunurgas hoiak, mis on tuttav juba Vaiksoo varasematestki teostest. Tuttav on ka soojus ja hingelähedus, mida Vaiksoo oma tegelaste suhtes tunneb. Varasemast rohkem on ehk sentimenti, mis eriti teose lõpuosas esile kerkib. Ometi ei tundu see piinlik või üleliigne, nagu vahel mõne kirjaniku puhul olema kipub, hoopis hea ja helge tunne jääb peale lugemist hinge.

Ja üks asi veel, mis vaid esmapilgul võib tunduda vähetähtis: juba ammu pole ma käes hoidnud nii kerget ja mugavat raamatut. Lisaks kergusele on valitud paber ka silmale mõnus ja leebe. Nii et lapsed, kelle koolikotis peidavad end lisaks õpikutele-vihikutele ning trenni- ja muusikakoolitarvetele veel pinksireketid, kendama, Rubiku kuubik ja binokkel, jaksavad seal kanda ka „Kinga nr 39“, et bussisõitudelgi põnevust jaguks.

Illustreerinud Katrin Kaev
Kirjastus Ärkel 2019
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

2019. a üleriigilise ettelugemise võistluse tulemused

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eestis tähistatakse 20. oktoobril ettelugemise päeva alates 1994. aastast. Tänavuse eesti keele aastaga seoses on päeva teemaks „Heal meelel ja ilusal keelel“. Juba 14. korda märgiti seda ära üleriigilise ettelugemise võistlusega. Laupäeval, 19. oktoobril 2019 kogunesid Eesti Lastekirjanduse Keskusesse võistulugemisele Eesti maakondade ning Tallinna ja Tartu 4. klasside parimad ettelugejad. Laste esinemist hindas kolmeliikmeline žürii: kirjanik Sulev Oll, Lastemuuseum Miiamilla juhataja Jane Meresmaa-Roos ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Fotosid saab näha Facebookis.

Ettelugemise võistluse võitjad:

I koht – Saskia Hannus, Tallinn, Tallinna Rahumäe Põhikool (pildil)

II koht – Janelle-Marleen Taru, Võrumaa, Võru Kreutzwaldi kool

III koht – Renate Kastein, Hiiumaa, Emmaste Põhikool

Teised osalejad (tähestiku järjekorras):

Raheelika Almiste, Ida-Virumaa, Jõhvi Põhikool

Gerda Asumets, Raplamaa, Vana-Vigala Põhikool

Jaan-Joosep Hunt, Viljandimaa, A. Kitzbergi nim Gümnaasium

Andreas Jerjomin, Valgamaa, Puka Kool

Rebeka Kuik, Harjumaa, Loo Keskkool

Marten Aron Lepik, Järvamaa, Aravete Keskkool

Anneliis Lõhmus, Pärnumaa, Pärnu Ülejõe Põhikool

Eha Merin Nõmm, Tartumaa, Anna Haava nim Pala Põhikool

Joonas Pau, Tartu, Tartu Mart Reiniku Kool

Siim Raik, Põlvamaa, Mooste Mõisakool

Annamai Sepper, Jõgeva maakond, Carl Robert Jakobsoni nim Torma Põhikool

Alfred Reinhold Unt, Läänemaa, Haapsalu Linna Algkool

Greete Veski, Lääne-Virumaa, Kunda Ühisgümnaasium

Elisabeth Villsaar, Saaremaa, Saaremaa Ühisgümnaasium

Ettelugemise järel mängis lastega sõnamänge impronäitleja ja -koolitaja Rahel Otsa. Võistluse lõppedes korraldati osalejatele koos saatjatega külastus Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoonesse.

Lisainfo:
Anne Kõrge
anne.korge@elk.ee
tel 617 7237

 

Stardib „Lugemisisu“ uus hooaeg

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

9. oktoobril 2019 stardib lugemisprogrammi „Lugemisisu“ uus hooaeg, et innustada 5–10-aastasi lapsi üle kogu Eesti raamatuid lugema. Programmis tutvutakse väärt uudiskirjandusega ja pakutakse mängulist ning loovat lisategevust.

„Lugemisisu“ käivitus pilootprojektina 2019. aasta alguses 26 Eesti raamatukogus, kuhu heategevusfond Aitan Lapsi kinkis erilise „Rampsu“ raamaturiiuli. Pilootprojektis osales 779 noort raamatuhuvilist. Sellest õppeaastal on programmiga liitunud üle 100 raamatukogu, et viia lugemisrõõmu veel rohkemate lasteni.

1.-4. klassi lapsed saavad raamatukogudest valida lugemiseks põnevat uudiskirjandust, mis on välja toodud lastekirjanduse keskuse soovitusnimekirjades. Loetud raamatud paneb laps kirja spetsiaalsesse lugemispassi, kus on ka loomingulised lisaülesanded loetu kinnistamiseks ja oma lugemiskogemuse jagamiseks. Kooliaasta lõpus premeeritakse kõiki viis raamatut läbi lugenud ja lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga.

Lasteaialapsed saavad lugemisprogrammis osaleda rühmana, kus õpetaja abiga tegutsetakse loetud raamatuga ühiselt, näiteks koostades sellest näitust või kasvatades sõnapuud.

„Lugemine on kui pilgu pööramine enda sisemusse, kus loetule omaette kaasa elad ja uusi teadmisi ammutad. Märkamatult kasvad lugedes targemaks, empaatilisemaks, loovamaks. „Lugemisisu“ programm innustab seda kõike kogema rohkemaid lapsi ja annab võimaluse raamatumaailma oma sõpradega mänguliselt jagada,“ räägib programmi eestvedaja Anneli Kengsepp. „Pean suureks väärtuseks, et lugemisprogrammiga kaasnevad ka koolitused raamatukoguhoidjatele, mis toetavad lastega tegelust raamatukogudes.“

Lugemisprogrammis osalevad klassid saavad registreeruda raamatukogu teematundidesse, kus mängitakse lugemismänge või õpitakse tähelepanu pöörama raamatuillustratsioonile.

„Lugemisisu“ programm kestab 9. oktoobrist kuni 15. maini 2020.

„Lugemisisu“ eeskujuks on Soome raamatukogude lugemisdiplomi-programm, mis on meie põhjanaabrite lugemisharjumusi kujundanud alates aastast 2000. Nende programmi on järjepidevalt uuendatud ning viidud vastavusse riikliku õppekavaga.

„Lugemisisu“ programmi koostaja: Eesti Lastekirjanduse Keskus
Toetajad: Soome Instituut ja heategevusfond Aitan Lapsi

Head lugemisisu!

Lisainfo:
Anneli Kengsepp
e-post anneli@elk.ee

Facebook: www.facebook.com/groups/lugemisisu

 

Oktoober 2019. Kadri Hinrikus „Millest sa unistad?“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

„Kui oled laps, pole ühelgi unistusel piire, “ kirjutab Kadri Hinrikus oma uusima lasteraamatu tagakaanel. „Võid hakata meremeheks, kes ümber maailma purjetab. Võid olla postiljon. Või muusik. Ehk unistad hoopis sellest, et saaks oma suure õega päev läbi koos mängida? Või esimest korda üksi öösel telgis ööbida? Maailmas on palju unistusi. Millised neist täituvad?“ küsitakse raamatututvustuse lõpus.

Žanrilt on „Millest sa unistad?“ jutukogu. Igas loos pajatatakse mõnest lapsest, kes argielus millegi üldises mõttes tavalise, kuid tema seisukohalt erakordsega kokku puutub. Ja kuigi taoline uus situatsioon või millegi esimest korda tegemine võib olla ühtlasi nii põnev kui ka hirmutav, ei saaks lapsed sellest kuidagi loobuda. Nagu näiteks Timmo, kellel on nõnda vankumatu soov postiljoniks hakata, et lisaks oma joonistustele ja ema ajakirjadele jagab ta teiste postkastidesse ka isale saabunud arved. Laura, kelle suurem vend telgis ööbimist ära kiita ei jõua ja oma väikesele õelegi telgiöö isu peale ajab, proovib küll telgis õhtul uinuda, kuid loobub siis, arvates, et peaks seda tegevust enne päeval harjutama. Elu õppetunni eest pole pääsu ka Mattiasel, kellele õpetaja Sirel annab kirjanditeemaks „Minu unistus“, mille kohta poiss ei saa sõnagi kirja pandud. Õpetaja antud hinnang on hävitav – „Unistuste täielik puudumine“. See aga ei takista poisil hiljem elus saavutamast seda, millest unistadagi ei osanud.

Tundub, et Hinrikus on leidnud eesti lastekirjandusmaastikul oma koha. Ta jätkab oma värskes teoses sama rida, mis varasemast tuttav. Ja tore on. Ei kohta ju meie lasteraamatuilmas kuigi tihti argilugusid tavalistest lastest siin ja praegu. Eriti veel selliseid, mis esitavad laste kujusid niivõrd elulisena ja psühholoogiliselt läbitöötatuna ning mille autor hoiab targutamisvajaduse kenasti vaka all. Ei lõpeta siin igat lugu kirjaniku kommentaar, kuidas võiks või oleks pidanud käituma.

Märkava ja teadvustava autorina näikse Hinrikus toonitavat, et laste elu pole alati sugugi nii lihtne, kui suured inimesed üldiselt arvavad. Probleeme ja muresid, tundugu need  täiskasvanuile kui tühised tahes, jagub poistele ja tüdrukutelegi. Me saame lugeda Eevast, kelle isa töötab kaugel pealinnas, nii et tüdruk igatseb kogu aeg tema järele. Andreas aga muretseb hoopis mitte niivõrd iseenda kui just vanemate pärast, talle näib, et emale-isale käib väikese õe eest hoolitsemine üle jõu – ei ole ju peale beebi sündi enam muud kui töö ja hool, lõbutsemiseks ja jutuajamisteks aga aega napib. Linnatüdruk Helena kipub maal vanaonu sünnipäeval kõike kartma: konni, usse, mesilasi. Vapper ja julge Jaagup on talle küll toeks, kuid siis poeb temagi hinge senitundmatu ärevus.

Hinrikus ei ole pessimist, vaid pigem päikeseline ja helge kirjanik. Igast tema loost leiab lugeja valguskiire, mis probleemkohta valgustama hakkab. Samuti on ta oma raamatutes  ikka hoidnud laste poole. See kehtib ka käesoleva teose kohta. Nii ei kohta me üheski loos mingit üleolevat muiet kirjaniku suunurgas, pigem näeme rõhutamist, et laste olgu kui tühiste muredesse või hingekriipimistesse ei tasuks üleolevalt suhtuda. Samuti mõistetakse poiste ja tüdrukute tegutsemislusti ning soovi aidata, iseseisvalt toime tulla ja alati endast parim anda, isegi kui see alati nõnda välja ei kuku. Kui laps ise olukorrast väljapääsu ei suuda leida, laseb kirjanik tal avastada, et on suuri inimesi, kes oskavad väikeste muresid tõsiselt võtta. Ja uskumatu küll, vahel on neil suurtel päris hea lahenduski välja pakkuda.

Illustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat 2019
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

2019. a lastejutuvõistluse võitsid Lille Roomets, Kristi Piiper ja Juhani Püttsepp

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Viisteist aastat tagasi algatatud lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat“ toimus tänavu üheksandat korda. Konkursile laekus 29 käsikirja, mida luges Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev töötajatest koosnev žürii. Otsustati välja anda kolm auhinnalist kohta ning ära märkida kaks käsikirja. Konkursi auhinnafond on 3000 eurot.

Žürii pidas tänavuste käsikirjade keskmist taset mõne eelmise konkursiga võrreldes tugevamaks, kuid kuna ei leitud ühte teiste seast selgelt esile tõusvat käsikirja, anti välja kaks teist kohta. See koht läks jagamisele Lille Roometsa käsikirja „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane“ ja Kristi Piiperi käsikirja „Metsajärve pärandus“ vahel. Lille Roometsa jutu peategelaseks on 8-aastane poiss oma igapäevaste seikluste ja teravmeelsete tähelepanekutega, eriti tõsteti esile selle huumorit, sest siin tõepoolest võis ka kalestunud žüriiliige naerda saada. Kristi Piiperi „Metsajärve pärandus“ on „mõistatusliku juhtumi“ tüüpi lugu, mis puudutab muuhulgas meie lastekirjanduses seni harva käsitletud teemat, vaimuhaigust.

Kolmanda koha pälvis Juhani Püttsepp käsikirjaga „On Kuu kui kuldne laev“, mille teemaks on sõja ajal üle mere Rootsi põgenemine nähtuna läbi lapse silmade.

Lisaks märgiti ära kaks käsikirja, mis nagu võidutöödki avaldatakse trükis: Riho Undi „Siniste vagunitega rong“ ning Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja vimkavennad“. Riho Undi võistlustöö teemaks on elu 1960ndate väikelinnas ning tegelasteks mitmesugused seal tuntud värvikad isiksused. Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja vimkavennad“ on bullerbylik lugu laste seiklustest koos väikeste äpardumiste ja õnnestumistega.

Fotol vasakult: Lille Roomets, Kristi Piiper, Juhani Püttsepp ja Riho Unt

September 2019. Ulrika Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pildiraamatud tunduvad lihtsad ja kerged ainult neile, kes ise neisse kerglaselt suhtuvad. Kui aga on vähegi tahtmist süveneda teksti, illustratsiooni ja kujundusse, võib esialgu lihtsa ja kergena tundunu pakkuda ootamatult sügavaid elamusi. Ulrike Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ on küll õhuke pildiraamat, kuid väärib kindlasti mudilastest laiema lugejaskonna tähelepanu.

„Siilike, kes kuulas kõiki“ püüab kirevatel lasteraamatulettidel tähelepanu oma maheda koloriidi ja loodustoonidega. Rohelise ja pruuni erinevad varjundid mõjuvad kutsuvalt ja rahustavalt. Peategelase ihalusobjekt tumelilla põldmari aga troonib taolise maheduse taustal lausa majesteetlikult.

Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Ta on valmis kaua ootama, et saada maitsta küpset vilja. Kuna põldmarjapõõsas asub siilikese pesast üksjagu kaugel, tuleb tal iga päev pikk teekond jalge alla võtta, kuni siis ühel päeval mari täiuslikult valmis on. See on nii kaunis, et tundub siilikesele lausa kalliskivina, magus lõhn ajab aga lausa pea ringi käima. Just siis, kui siil tahab esimest ampsu võtta, lendab kohale vares, kes hakkab siiliga pahandama. Ta soovitab siilil marjast enne pilti teha, et oleks hiljem, mida teistele näidata. Kui pole pilti, pole tõestust ja siis ei saa teiste uhkustada, soovitab vares. Siilike võtab hüva nõu kuulda ja asubki vilja koju tarima. Teel kohtab ta veel rebast, öökulli ja nirki. Igaühel neist on siilile soovitusi jagada, kuidas marjaga peaks ümber käima ning milleks seda tarvitama. Mida lähemale kodule siilike jõuab, seda suuremas segaduses ta on. Mida küll teha maailma suurima ja ilusaima põldmarjaga? Kas teha mahla, keeta moosi või panna see hoopis vahukooretordi peale?

Pealiskaudsel sirvimisel on tegemist tõesti lihtsa loomajutuga toitu koju tassivast siilist, samas aga tundub autor loovat osavalt paralleele kaasaja ühiskonnaga. Üks peamisi esile kerkivaid teemasid puudutab nõuandeid ja nende küsimist. Tundub, et paljudel inimestel on hirm lihtsamagi otsuse vastuvõtmise ees, pidevalt nõu küsides justkui jagatakse vastutust. Teisalt aga leidub igal pool ka selliseid nõuandjaid, kes täpselt teavad, mida ja kuidas tegema peaks. Neid tavaliselt isegi ei huvita nõuküsija ega see, et nende nõu polegi küsitud, vaid pigem iseenese tarkuse eksponeerimine.

Lapsevanema ja lapse suhteski võib olla palju üleliigset nõuandmist asjade, viiside, toimingute kohta, mida lapsed pigem ise avastada võiks. Taoline ülenõustamine võib viia üsna hõlpsalt otsustamatuse ja õpitud abituse tekkimiseni, nii et lapsed ilma vanema soovituseta sammugi teha ei oska. Samas aga kerkib ka küsimus, kas iga nõuannet, olgu see jagatud siis heas usus või omakasupüüdlikult, on vaja alati kuulata? Kas olla tuulelipp ja teha seda, mida sulle öeldakse, või vaadata enesesse ja püüda leida vastuseid sealt?

Teine nüüdisühiskonnas levinud nähtus, millele autor ilmekalt tähelepanu juhib, on pidev pildistamine. Kas tõesti on vaja iga väiksemat asja, seika, juhtumist jäädvustada? Vahepeal võiks ju ka lihtsalt nautida tekkinud olukorda ning lasta hetkel mällu sööbida. Kindlasti jäi siilikeselegi meelde see päev, mil ta koos oma hea sõbraga sõi ära täiesti küpse põldmarja. Lihtsalt niisama.

Siilijutt on küll lihtne, kuid kindlasti mitte lihtsakoeline lugu. Pigem on tegemist sellise toreda tummise tükiga, mis pakub põnevat mõtlemisainet kõigile lugejatele nende vanusest hoolimata.

Ulrika Kestere on sündinud Lätis, kuid elab nüüd Rootsis. Lasteraamatute joonistamise ja kirjutamise kõrval tegutseb ta ka fotograafi ja disainerina. Eesti keeles on kättesaadav ka tema teinegi pildiraamat „Metsikud naabrid“ (2018).

Tõlkinud Ülle Kiivet
Illustreerinud Ulrika Kestere
Koolibri, 2019
28 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm