Author Archive

Jaanuar 2021. Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kuigi eestlaste põgenemisest Rootsi 1944. aasta sügisel on möödunud juba üle 70 aasta, on meie lastekirjanduses sellest senini üle või ümber vaadatud. Põgusalt on teemat käsitlenud Ilon Wikland oma pildiraamatutes ja möödaminnes on sündmus mainitud ka muudeski teostes, kuid pikemalt pole sel peatutud. Ehk on need teemad olnud teadjaile liiga valusad, et meenutustena kirja panna, või on siis kirjanikud neid otse ja avameelselt lastele rääkimiseks liiga karmiks pidanud. Võib-olla pole leitud ka õigeimat viisi, kuidas seda delikaatselt teha, et keegi osalistest end haavatuna ei tunneks. Püttsepp on esimene, kes teemal põhjalikult peatub ja selle oma käsitluse fookusesse seab.

Tee ideest raamatuni pole olnud lihtne. Oma perekonnaloost inspireerituna uuris kirjanik aastate jooksul põhjalikult läbi hulga materjale 1944. aasta Eesti paadipõgenike kohta, kogus omaaegsete laste mälestusi, külastas paiku, kuhu põgenikud randusid ning vestles neid seal vastu võtnud abiliste, lotadega. Kogutud rohke materjali vormis Püttsepp kirjandusteoseks ning esitas 2019. aastal lastejutuvõistlusele „Minu esimene raamat“. Käsikiri sai seal kolmanda koha ning aasta hiljem ilmununa teenis mullu ka erilisima lasteraamatu tiitli  ̶  Aasta Rosina.

Keeruka ja kauge teema nüüdisaja lastele lähemale toomiseks on autor valinud peategelaseks kaheksa-aastase Keete ja tema lemmikmänguasja, karu Pätsu. Tüdruku vanemad on õpetajad ja ta elab mereäärses väikelinnas kirsipunases majas. Peale Keete pere on maja koduks veel viiele lapsele: õdedele-vendadele Reinule, Riinale, Reedale ja Villule, kelle isa on sõjas, ning Jaanile, keda kasvatavad lell ja vanaema, sest tema vanemad on Siberisse küüditatud. Autor kirjeldab laste elu ja tegevusi sõjaoludes, pommitamise eest varjumist, osa saamist põgenemise planeerimisest, eluohtlikust merereisist, saabumisest Rootsi ning elu esimeses põgenikelaagris.

Kuna jutu sisu on karm, pakub autor kohe alguses noorele lugejale toeks raami. Nimelt esitab kirjanik loo tagasivaatelisena, juba eaka Keete meenutusena, kui ta peab minema kooli lastele oma mälestusi rääkima. Raamlugu annab lapsele kindluse, et teel võib küll halvasti minna, kuid lõpeb kõik siiski hästi. Püttsepp arvestab adressaadi vastuvõtuvõimega ning mõistab muuski osas tema vajadusi. Ta seletab teksti sees tundmatuid sõnu, nagu lell või sumplaev, ning pöördub aegajalt noore lugeja poole, kutsudes teda kaasa mõtlema ja end tollaste laste asemele asetama. Nõnda last justkui käekõrvale võttes juhib kirjanik ta turvaliselt läbi keerukate ajaloosündmuste, mille meenutamine on küll raske, kuid oluline. Ilmselt mõistavad noored lugejad, et kui nemad oleksid sündinud varem, oleks ehk neidki sellised katsumused ja ohud ees oodanud, ehk nagu Püttsepp Keete suu läbi sõnastab – milline õnn on tänapäeva lastel kasvada rahuajal.

Kuigi peategelane on Keete ja tema siseilmas lastakse lugejal kõige rohkem viibida, aitab kirjanik tungida ka teiste tegelaste mõtetesse ja tunnetesse, olgu need siis täiskasvanud või lapsed. Taoline sujuvalt ühelt tegelaselt teisele libisev vaatepunkt aitab autoril esile tuua  mitmeid omaaegseid suhtumisi ja hoiakuid, kirjeldada erinevate tegelaste tegutsemismotiive, soove ja igatsusi. Ilmekalt tuleb Püttsepa raamatust esile, et kui vanemad on võimalikult rahulikud ja konstruktiivsed, suudavad seda olla ka lapsed. Rõhutamist leiab, et raskeimad olud näitavad, kes me tõeliselt oleme ja mida suudame.

Püttsepp on suutnud tegevustikku esitada kui põnevuslugu, milles üks sündmus ajab teist taga. Kaasakiskuv süžee hakkab justkui filmilindina silme ees jooksma. Peatükid on noorele lugejale parajad ampsakad, kuid vaevalt et keegi enne raamatut käest saab pandud, kui viimane rida paistab. Ehk on siis aega pöörata rohkem tähelepanu ka suurepärastele illustratsioonidele, mis on valminud Läti ühe mainekama raamatukunstniku Gundega Muzikante tundliku käega. Muide, ka Muzikantel on tugev perekondlik seos paadipõgenikega.

Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ rõhutab ammutuntud tõika, et pole teemat, mida lastekirjanduses käsitleda ei saaks, oluline on vaid, kuidas seda teha. Püttsepp on valinud empaatilise ja tundliku lähenemise, et haavu juurde ei tekiks ja vanad saaksid kinni kasvada. Vaid nõnda saab katkestustest üle, et üheskoos edasi minna.

Illustreerinud Gundega Muzikante
Kirjastus Tänapäev 2020
136 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2020. Maarja Kangro „Isa kõrvad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui lasteraamatuid avaldavad lasteaiaõpetajad välja arvata, siis pole just palju endast lugupidavaid kirjanikke, kes julgelt ja avameelselt tunnistaksid, et tema teos on õpetlik. Nähakse ju enamasti kirjandust ja pedagoogikat üksteisele vastanduvate, ehk isegi välistavate kategooriatena. Maarja Kangro aga teab, mida teeb. Temas pole kübetki kahtlust, kas ja kuivõrd on „Isa kõrvad“ kirjandus, kunst selle paremas mõttes. Nõnda sedastabki raamatu tagakaanetekst vapralt ja enesekindlalt, et tegemist on õpetlike lugudega tänapäeva lastest ja täiskasvanutest. On aga kirjaniku enesekindlus põhjendatud?

„Isa kõrvad“ pole peamiselt täiskasvanuile luuletava ja tõlkiva Maarja Kangro esimene lasteraamat. 2006. aastal ilmus temalt (samuti koostöös oma kunstnikust õe Kirke Kangroga) pildiraamat „Puuviljadraakon“. „Isa kõrvad“ on aga jutukogu, milles kuus reaalsust ja fantaasiat põnevalt põimivat novelli. Tegelased ei kordu, igas loos on oma kangelased, kel oma katsumused ületada. Nii näiteks peavad ema ja kohvikukülastajad toime tulema Lauriga, kellele meeldib kangesti endale igasugu toite tellida, kuid ühtegi neist süüa ei taha. Martale aga ei meeldi söögilauas suurte inimeste jutte kuulata, vaid ta nõuab, et isa ja ema temaga kogu aeg koletist ja notsut mängiksid. Jaan peab õppima vastutama lausutud sõnade, Marko aga lendu lastud müra eest. Kuid inimesed pole ainsad, kelle teele elu katsumusi veeretab. Prügikasti kõrvale heidetud püksid näiteks otsustavad hüljatuse kiuste endale võimalikult toreda elu luua. Lahke robot aga läheb jalutuskäigule ning osutub humaansemaks kui nii mõnigi inimesest külaelanik.

Et iva reljeefsemalt esile tuleks, kasutab Kangro oma õpetlikes lugudes, nagu Karl August Hindreygi oma ajal, rohkelt huumorit, ülepaisutatust ja hüperbooli. Kui Hinderyl uputakse pisaratesse või muututakse nõnda, et vanemadki sind ära ei tunne, siis Kangrol moondutakse krokodilliks ja mõnuletakse merevees või lennatakse kõrvade laperdades kaugesse metsa oma lapse tekitatud müra eest pakku. Samas aga pole kummalgi autoril kuskil mingit otsesõnalist manitsust või näpuvibutust. Nii ei ütle Kangro, et igaüks peaks kohvikus tellitud toidu kenasti ära sööma, või et tark on püksid jalga panna, kui isa palub, vaid jätab valikud lugeja teha. Targutamata ja pooli valimatagi kooruvad tõed, olgu siis suurte või väikeste lugejate jaoks.

Kangro raamatust tuleb ilmekalt esile, et lapsed ja täiskasvanud ei ela üksteisest eraldatud mullides, vaid nende elud lõikuvad, haakuvad, põimuvad. Lugudest kumab ja jääb kummitama, et üksteisega tuleb küll arvestada ja kena olla, kuid aegajalt võiksid täiskasvanud kasutada ka oma õigust olla lapsevanem ning mitte jätta kõiki raskeid valikuid ainult laste teha. Nõnda võibki öelda, et õpetlikkus on Kangro lugudes suunatud samavõrra ka täiskasvanud lugejaile. Siingi pole Kangro jäik ja paindumatu, vaid pigem mõistab lapsevanemaid ja oskab neile kaasa tunda. Ta saab aru, et pole lihtne olla hea lapsevanem, eriti kui ümberringi kõik näikse paremini teadvat, kuidas see käib. Loodud ideaalkujud emadest ja isadest, kes kunagi häält ei tõsta, ei väsi ega ole segaduses ja lastest, kes kunagi oma tahtmist peale ei suru, riideid enne pidulikku hetke ära ei määri ega vaidle, võivad olla piiravad ja ahistavad. Pidev elamine pakutavate valikute tulvas ning süütunde ja küündimatuse kütkes võib olla äärmiselt kurnav.

Maarja Kangro „Isa kõrvad“ tõestab ilmekalt, et õpetlikkus ei välista kirjanduslikkust. Kangro tekst on ilma igasuguse kahtluseta kirjandus, samas aga on see ka lustlik ja mõtlemapanev raamat, millel nii mõndagi lugejatele öelda. Olgu need siis nooremad või vanemad.

Illustreerinud Kirke Kangro
Nähtamatu Ahv, 2020
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

November 2020. Triinu Laan „Luukere Juhani juhtumised“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui küsida, millest kirjutada lasteraamatut, siis esmajoones ehk vastataks, et lastest endist ja nendevahelistest suhetest, armsate loomade seiklustest või mõttelendu ergutavatest fantaasiaolendeist. Kindlasti ei ole niimoodi arutlenud Triinu Laan – kuidas muidu saaks tema värske lasteraamatu tegelaseks olla vanainimeste juures pensionipõlve veetev skelett.

Triinu Laan on meie lastekirjandusruumis üldse üks eriline kirjanik. Tema varasema loomingulise tee verstapostid on võru- ja eestikeelset paralleelteksti pakkuvad „Suur must koer. Suur must pini“ (2007, Triinu Ojari nime all), „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass“ (2016) ja „Krutskiline tita. Päähäkääntävä tita“ (2019). Luukere Juhani raamatus pole erinevalt eelnimetatuist küll paralleelteksti, aga võru keelest pole kirjanik siingi pääsenud. Võrumaal elavad ju memme ja taadu, kes räägivad raamatus kohalikku keelt. Samas ei pea needki lugejad, kes Lõuna-Eestist pärit pole, arusaadavuse üle muretsema. Murdeline tegelaskõne saab juba ette või siis hoopis tagantjärgi ära seletatud, kusjuures veel nõnda osavalt, et teose kirjanduslikku kvaliteeti või jutustuse sujuvust see olulisel määral ei mõjuta. Pigem annab murdekeel põneva nüansi, rikastab sõnavara ning kutsub meie väikese Eesti keeleerinevuste üle mõtteid vahetama.

Eriline pole aga mitte ainult Triinu Laane raamatute keel, vaid ka käsitletavad teemad. Mitmes varasemaski raamatus on ta võluvalt uurinud piirialasid, olgu siis kõne all erinevused laste ja täiskasvanute maailma, inimeste ja loomade eksistentsi või elu ja surma vahel. Triinu Laane jaoks on ilmselge, et loomad ja inimesed, nii suured kui ka väikesed, elavad üheskoos ühes maailmas. See on ühine kõigi elusolendite jaoks, kuigi igaüks, tõsi küll, tajub seda oma vaatepunktist. Ikka leiab rõhutamist, et enda kõrval tuleb ruumi jätta ka teistele, olgu või pensionile minevale luukerele või tigudele. Ometi ei pea autor vajalikuks looduslikkust-loomulikkust piirama hakata. Toimetab see ju ikka omatahtsi ja oma seaduste järgi.

Elu ja surm pole kirjaniku jaoks üksüheselt ja selgelt piiritletavad, vaid pigem sujuvalt üksteiseks üleminevad kategooriad. Nõnda ongi taluelanike seas ka luukere ja vaimolendid. Elu ja surma vaadeldakse loomulikuna. Surmaga ollakse leppinud, sellest ja edaspidisest räägitakse. Kohati tundub selline lähenemine isegi liiga asjalik ja pragmaatiline. Ometi pole Triinu Laane nägemus kalk ja kõle, vaid pigem südamlik, soe, kestlik ja lohutust pakkuv.

Raamatule on võrratud pildid joonistanud Marja-Liisa Plats. Kunstniku ja kirjaniku koostöös on valminud sünesteetiline tervik, mis köidab pisemaid lugejaid-vaatajaid ning lummab ka täiskasvanuid. Vähetähtis pole seegi, et ka kunstnikul on Lõuna-Eesti taust – nõnda peenelt on ta tajunud Laane teksti ja selle pildikeelde valanud. Värvid on rõõmsalt ja optimistlikult päikeseloojanguroosad, memme ja taadu karakterid lustlikud ja atsakad. Ja muidugi teose staar – luukere Juhan –, kelle toimetused ja emotsioonirikkus on imetlusväärselt edasi antud.

Märkimisväärne on ka luukere Juhani raamatu letile jõudmise aeg. Mõeldakse ju hingedeajal rohkem kui tavaliselt elu ja surma küsimustele, kaduvikku läinud sõpradele ja omastele. Siiski ei välista see teose lugemist muulgi ajal – lugemiselamus on igal juhul tagatud.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
62 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2020. Anti Saar „Anni asjad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Praeguses eesti lastekirjanduses pole just ülemäära kirjanikke, kes lapse argielu ehedalt, tõetruult ja suure soojusega kirjeldada oskaksid. Sagedamini kui vaja laskutakse ilutsemisse, nostalgitsetakse või suhtutakse lastesse üleolevalt või patroneerivalt. Anti Saar on ses suhtes meeldiv erand, tema raamatutest ei leia ühtegi eelnimetatud puudust.

Saare värske teose „Anni asjad“ peategelaseks on kolmeaastane Anni, kes elab Tartus kahe vanema venna Matsi ja Samueli ning ema ja isaga. Anni päevad mööduvad lasteaias ja pargis käies, kodus olles ja tädi Salmet külastades. Raamat koosneb lühilugudest, millest igaüks keskendub mõnele tüdruku jaoks olulisele asjale. Need asjad võivad olla Anni küljes – nagu juuksed, või sees – nagu süda; esemed, nagu juukseklamber või kummikud; toidud, nagu pannkoogid või majonees. Anni asjade seas on aga ka elusasju, nagu tädi Salme koer Muska. Esindatud on ka abstraktsemad kategooriad nagu saladus või eeskuju. Asjad pole aga asjad iseenesest, vaid loo käimatõmbamise vahendid. Läbi kirjelduste avanevad südamlikud igapäevaelu seigad, kerkivad ja lahenevad probleemid. Nõnda tuuakse esile ühe väikese mudilase kasvamine läbi argise ja lihtsa, toetavate vanemate ja vendade ning teiste ümbritsevate abil.

Nauditav on autori jutustamisviis. Selles on paras annus humoorikust ja südamlikkust. Tekst on äärmiselt adressaaditundlik, igati eelkooliealise lapse vastuvõtuvõimet arvestav. Sõnavara on lihtne, kuid värvikas, laused lühikesed. Varasemates raamatutes, eriti Pärdi lugudes, kasutas kirjanik pikalauselist sisekõnelist jutustamisviisi, mis meenutab teadvuse voolu. „Anni asjad“ tõestab, et Saar suudab luua kütkestavat lugemisvara ka lihtsama ülesehituse ja lausestruktuuri abil. Näilisest lihtsusest olenemata on tekst dünaamiline ja rikas. See on tegevusest (nii reaalsest kui vaimsest) nõnda pungil, et lugeja ühe loo lõppedes kohe järgmise kallale asuda tahab.

Tore on ka kirjaniku hoiak – alati lapse poolel ja temaga koos. Kunagi ei naera ta mudilase probleemide üle ega suhtu üleolevalt väikese tüdruku maailma avastamisse. Tema jaoks pole Anni mured midagi iselahenevat ja üleminevat, vaid tõsised probleemid, nendest on vaja rääkida. Nõnda saavad kirjeldatud ka keerukamad olukorrad, mis ei leia alati kiirelt positiivset lahendust. Õnneks on Saar Annile kannatlikud ja leidlikud vanemad ning toetavad vennad andnud.

„Anni asjad“ on päris elu raamat, mis ei koosne vaid pidupäevatortidest ja printsessikleidis keerutamisest. Pigem näeme, kuidas argipäevi pühitsetakse ning need pidupäevade asemel pjedestaalile tõstetakse. Õnnelikud on need, kes argises imelist leida oskavad. Kel sellega veel raskusi, võiks „Anni asjad“ kindlasti kätte võtta. Ehk õnnestub sealt ühtteist õppida.

Illustreerinud Anne Pikkov
Kolm Elu, 2020
80 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2020. Ilmar Tomusk „Vapper siil“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Juba aastaid valitseb meie pildiraamatuturul mõnus küllus. Ikka rohkem ja rohkem ilmub hea teksti ja imekaunite piltidega mudilasraamatuid, mis lausa kutsuvad end kätte võtma. Üha enam on ka autoreid, kel soovi kirjutada kõige pisemat kuulajat-lugejat silmas pidades, ning kunstnikke, kel oskust väiksematele põnevaid pildiilmu pakkuda. Mudilasraamatute kuhi on kasvanud koguni nõnda tõhusalt, et ses vallas silma paistmine tundub olevat üha raskem töö. Siiski leidub autoreid, kes eesti lastekirjandusvälja kõige konkurentsirikkamal osal jätkuvalt end proovile soovivad panna ning seal ka eredalt silma paistavad.

Ilmar Tomuski ja Catherine Zaripi tandem pole meie lastekirjandusmaastikul midagi uut. On ju nende koostöös ilmunud „Hundi sõbrad“ (2018) ja „Väike Vunts“ (2019), mida on krooninud edu nii raamatupoodides kui konkurssidel-auhindamistel. Ka hiljuti ilmunud „Vapper siil“ on tõeline meistriteos, mis rõõmustab isegi neid lugejaid, kellel aastakümnete pikkune lugejakogemus.

Raamatus peituv lugu on õigupoolest lihtne. Siililastel on aeg sügisel kooliteed alustada. Selleks otsustatakse teekond suvel paar korda läbi käia, et lastele tee selgeks õpetada ja neis enesekindlust kasvatada. Üllatusena tuleb siiliperele aga nende koolirajale ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Kogu julguse kokku võtnud, otsustatakse tiheda liiklusega tee ületada joostes. Kui siis aga ikka üks auto läheneb, on siilipere hirmul. Vapper isasiil teeb end nii suureks kui vähegi võimalik, et autos olijate tähelepanu võita. See lähebki õnneks ning auto peatub. Reisijad viivad siilikesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli, mille kaudu ka siililapsed kooli saavad hakata käima.

Nupukalt on Tomusk ridade vahele pistnud probleeme, mis noore lugeja mõtlema suunavad. Miks on meie suured asfaltteed ehitatud nii, et meist pisematel puudub väiksemgi võimalus oma igapäevaelu aastatepikkuse rutiini järgi korraldada? Milleks on kooli vaja? Kuidas hoolitseda oma pere eest, kui elu sulle kaikaid kodarasse pillub? Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasvavad – olgu nad siis linnapead või tublid vanemad oma lastele –, suureks saades märgata mitte ainult iseennast ja oma huve, vaid ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.

Suur roll teose mõtte edastamisel on Catherine Zaripi loomapiltidel. Need on küll sellised, mida üldjuhul nunnudeks nimetatakse, kuid pole tavalisele nunnukriteeriumile omaselt imalad ega tuimalt elutud. Neis on liikuvust ja särtsu, lummavust ja soojust, mis loob mõnusa turvalise raamatuilma. Ka ainult pilte vaadates on märgata, et iga siilike on äratuntavalt oma iseloomuga. Tähelepanu köidab hoolikas ja armastav siiliema, kelle käekott, kingad ja kleit on kui hetkedisaini musternäide. Imetlusväärselt hästi on aga kunstnikul välja tulnud peategelane, julge isa-siil, kelle tagasihoidlikust näost kumab rõõm oma naise kiitusest. Särtsaka siilitüdruku Sipsu ja uudishimulik siilipoiss Tripsu emotsioonid on eri piltidel selgesti tajutavad. Kõige võluvam on aga teose värvigamma – sügisese haavalehe kollane ja hall sobivad raamatusse sama hästi kui pargiteid kaunistama. Raamatu formaatki on mõnus, parajalt väike, et mahtuda mugavalt ka lapse kätte ning olla loetav isegi laisemates oludes kui sirge seljaga laua taga istudes.

Tõesti – Tomuski ja Zaripi siiliraamat on üks ääretult lihtne, kuid samas äärmiselt võluv teos, mille ühekordne lugemine oleks patt. Ikka mitu korda tuleb raamat ette võtta, et kõik vihjed saaksid üles nopitud, detailid uuritud, mõtted mõeldud.

Illustreerinud Catherine Zarip
Tammerraamat, 2020
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

„Lugemisisu“ stardikoolitused 1. ja 2. oktoobril

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Head raamatukoguhoidjad!

1.–2. oktoobril 2020 toimuvad laste lugemisprogrammi „Lugemisisu“ stardikoolitused nii eelmistel aastatel osalejatele kui ka kõigile uutele huvilistele raamatukogudele, kes registreerisid end 4. septembriks programmis osalema.

Viiruse teema on isepäiselt taas pead tõstnud ja oleme seetõttu „Lugemisisu“ varasemasse koolituskavasse teinud plaanimuudatuse.

Neljapäeval, 1. oktoobril kell 10.00-15.30  koolitus Eesti Lastekirjanduse Keskuses (Pikk 73, Tallinn) toimub ja lisaks kantakse see reaalajas edasi Facebookis. Info ülekandest leiate samal päeval Facebookist „Lugemisisu“ grupist. Salvestus koolitusest on järelvaadatav 5 päeva.

UUS REGISTREERIMINE on vaid neile, kes jätkuvalt plaanivad Tallinna koolitusele 1. oktoobril kohale tulla (et teaksime arvestada ruumi ja kohvipausiga). Registreerimise info leiate SIIT.

„Lugemisisu“ programmi mõte on motiveerida 5–10aastaseid lapsi raamatuid lugema pakkudes neile uuemat lastekirjandust. Ettevalmistavad koolitused tutvustavad raamatukoguhoidjatele värsket lastekirjandust, lugemisprogrammi ja seda toetavaid teematundide metoodilisi materjale.

Päevakava 1. oktoobril Tallinnas lastekirjanduse keskuses ja Facebooki ülekandes:

10.00-10.15 Tervitus ja sissejuhatus

10.15-11.00 Kasvukeskkonna mõjust laste keelelisele arengule / Andra Kütt, TLÜ doktorant ja nooremteadur

11.00-12.15 Värsket lugemist lastekirjandusest / Anne Kõrge, ELK

12.15-12.45 kohvipaus

12.45-13.50 „Lugemisisu“ programmi, Kahoot-mängu ja „Nukitsamehe raamatukogu“ teematunni tutvustus / Anneli Kengsepp, ELK

Päevakava edasised ettekanded on uutele programmiga liitujatele (soovi korral ka teistele).

14.00-14.45 Illustratsiooni teematunni tutvustus / Kertu Sillaste, illustraator, ELK kunstikambri juhendaja

14.45-15.30 Lugemismängude tutvustus / Anneli Kengsepp, ELK

 

Reedel, 2. oktoobril jääb koolitus Tartu O. Lutsu nim Linnaraamatukogus kohapeal ära, aga võimalus on koolitusest osa saada arvuti kaudu Zoomi keskkonnas.

2. oktoobril koolitusega liitudes palume sisestada oma perekonnanime järele samasse lahtrisse ka raamatukogu nimi. Zoomi keskkonnaga kohanemiseks soovitame siseneda koolitusele veerand tundi varem, e kl 9.45.

Zoom-koolitusel osalemiseks liituge SIIT.

Zoomis saame kogeda, milliseid teematundide materjale saab edukalt kasutada ka laste veebitundides. Samuti teeme ettekannete vahele rohkem sirutuspause.

Päevakava 2. oktoobril Zoomis:

10.00-10.15 Tervitus ja sissejuhatus

10.15-11.00 Kasvukeskkonna mõjust laste keelelisele arengule / Andra Kütt, TLÜ doktorant ja nooremteadur

11.00-12.00 Värsket lugemist lastekirjandusest / Jaanika Palm, ELK

12.00-12.30 kodune kohvipaus

12.30-13.30 „Lugemisisu“ programmi, Kahoot-mängu ja „Nukitsamehe raamatukogu“ teematunni tutvustus / Anneli Kengsepp, ELK

13.40-14.20 Illustratsiooni teematunni tutvustus / Kertu Sillaste, illustraator, ELK kunstikambri juhendaja

14.30-15.10 Lugemismängude tutvustus / Anneli Kengsepp, ELK

Koolituste korraldaja: Eesti Lastekirjanduse Keskus
Lugemisprogrammi on koostanud Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Soome Instituudiga.
Lugemisprogrammi korraldamist toetab Kultuuriministeerium.

Lisainfo Eesti Lastekirjanduse keskuse lehel ja Facebookis.

Olete oodatud!
Anneli Kengsepp
Eesti Lastekirjanduse Keskuse arendusjuht
tel 617 7233, 5340 5529
e-post anneli@elk.ee

Eesti Noorsooteatri raamaturiiul

Eesti Noorsooteatri uus raamatusoovituste sari

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Noorsooteater on koostöös Eesti Lastekirjanduse Keskusega käivitanud raamatute tutvustussarja „Eesti Noorsooteatri raamaturiiul”. Sügise jooksul jõuavad vaataja ette viie raamatu põhjalikud tutvustused koos näitlejate loetud katkenditega. Materjal on tasuta kasutamiseks nii koolidele, raamatukogudele kui kõigile teistele huvilistele. 

Esimeses saates räägib Eesti Lastekirjanduse Keskuse kommunikatsioonijuht ja kirjandusteadlane Kadri Naanu hollandi kirjaniku Toon Tellegeni jutukogumikust „Kõik on olemas” (vt videot). Katkendeid raamatust loevad Tellegeni juttudel põhinevas lavastuses „IRIKKIRI” (lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul) osalevad Eesti Noorsooteatri näitlejad Taavi Tõnisson ja Steffi Pähn.

„Kirjandus ja teater käivad käsikäes,” ütles Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. „Raamatute valik on suur, mõnikord on teekond õigete teosteni keeruline. Mõnikord võib olla aga huvitav raamat impulsiks, et luua lavastus või tulla lavastust vaatama. Teinekord võib olla hoopis mõni hea lavastus teejuhiks autori või teose juurde. Koostöö lastekirjanduse keskusega oli hea võimalus ühendada ühised eesmärgid noore inimese kultuuriruumi rikkamaks muutmisel teatri ja kirjanduse kaudu.”

Sügise jooksul jõuab vaatajani veel neli saadet. Ilmar Trulli vaimukast luulekogust „Pori kärbes ja tori hobu” vestleb autoriga ja loeb luuletusi näitleja Getter Meresmaa. Järgnevad austraalia kirjaniku Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused”, mille autorist ja teosest räägib lastekirjanduse uurija Jaanika Palm ning katkendeid loeb näitleja Laura Nõlvak.

Auhinnatud lasteraamatu „King nr 39” autori Jaanus Vaiksooga vestleb ja katkendit loeb Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. Sügise viimases saates räägitakse saksa kirjaniku Stefanie Taschinski lasteraamatust „Caspar ja Unustuse Meister”. Autorit ja teost tutvustavad dramaturg Priit Põldma ja näitleja Karl Sakrits, katkendi loeb ette Karl Sakrits.

Eesti Noorsooteater ja Eesti Lastekirjanduse Keskus soovivad raamaturiiuli sarjaga tuua lugejale lähemale lastele ja noortele kirjutatud kirjandust ning pakkuda kirjanduse õpetajatele ja raamatukoguhoidjatele lisamaterjali tundide sisukaks elavdamiseks. Videoid saab vaadata Eesti Noorsooteatri kodulehel ja Youtube’i kanalis, Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel ning ERRi kultuuriportaalis.

Alates hooajast 2020/21 kannab NUKU teater nime Eesti Noorsooteater. Teatri juurde kuuluvad Nukuteatrimuuseum ja kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline visuaalteatrifestival Tallinn Treff, viiakse läbi haridusprogramme, kohtumisõhtuid ja loenguid.

Lisainfo:
Peep Ehasalu
Kommunikatsioonijuht
Eesti Noorsooteater
E-post: peep.ehasalu@eestinoorsooteater.ee
Tel: 50 82 335

August 2020. Frauke Scheunemann „Winston, salamissiooniga kõuts“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Juba enne kui Charles Perrault’ üle ilma tuntud saabastega kass raamatulehekülgedel oma seiklusi alustas, olid kassid kirjandusse tee leidnud. Meil Eestiski istub kiisu juba ammusest ajast kännu otsas ja õpetab lapsi lugema. Siiski on juristiks õppinud sakslanna Frauke Scheunemanni teoses nii mõndagi erilist, mis sellest rääkima sunnib.

Raamatu peategelane, briti lühikarvalist tõugu kõuts Winston, täisnimega Winston Churchill, elab oma unistuste elu. Tema füüsikaprofessorist peremees Werner Hagedorn elab Hamburgi ühes mainekamas rajoonis suures ja uhkes korteris, mille eest hoolitseb koduabiline Olga. Naise ülesandeks on muude kohustuste kõrval valmistada toakass Winstonile värskeid hurmavaid sööke ning vaadata, et kõik tema vajadused rahuldatud saaksid. Nii ongi kassikesel sametist kratsipuu ning oma päevi saadab ta mööda peamiselt elutoa sohval ja kaminaesisel karvasel vaibal pikutades või siis läbi akna hoovikasse uudistades.

Kui aga Olga kohtab oma elu armastust ning professori juures alustab tööd hoopis Olga õde Anna, saavad alguse sündmused, mis Winstonile esilagu sugugi ei meeldi. Nimelt on Anna sunnitud oma senisest elupaigast lahkuma ning koos 12-aastase tütre Kiraga professori korterisse elama asuma. Winston, kellel on varasemast ajast lastega halbu kogemusi, pole sellest vaimustuses, kuid tüdruku kurbus liigutab kassi südant ning tas tärkab soov Kirat aidata. Kui siis ühel sunnitud jalutuskäigul äikeselöögist tekkinud magnetvälja toimel tüdruku ja kassi kehad vahetusse lähevad, tundub abistamine olema lihtsamast lihtsam. Peagi aga selgub, et inimeste ja kasside maailmas on erinevad reeglid ja tavad, ning see seab Winstoni suurte katsumuste ette.

Eestist pärit biosemiootik Jakob von Uexküll (1864–1944) on kasutusele toonud mõiste omailm. Sellega kirjeldab ta konkreetse organismi jaoks olemas olevate eristuste ja objektide maailma, mis sõltub suuresti liigiomasest ja individuaalsest eristusvõimest. Omailm on niisiis organismi taju- ja tegevusvaldkond, millele ta mõjub ja milles tegutseb. Scheunemanni raamatus on esile toodud kaks omailma: kassi ja inimese oma. Esmapilgul küll üsna erinevad, on need lõpuks sarnasemad, kui me arvata oskame.

Kass Winstoni omailm on esialgu piiratud, ta elab korteris, uudised välisilmast jõuavad temani läbi akna või inimeste kaudu. Hiljem avardub tema maailm hoovi, seejärel satub kass juba tänavale ja kooli, kus on tema jaoks nii mõndagi uut. Kira omailmgi teeb raamatu tegevustiku käigus läbi suure muutuse. Paneelelamute rajoonist peenesse linnaossa kolimine ning kooli vahetamine on vaid üks osa sellest. Teine ja märksa suurem muutus on elamine kassi kehas. Tüdruk tunneb, kuivõrd teistmoodi on maailm kassi seisukohalt: kõik paistab talle kohutavalt suur ja hirmutav, ta tunneb end abituna, sest ei saa avada uksi, kotte, ise süüa kätte. Kuid samas pakub elu kassina nii mõnegi eelise – enamik teda ümbritsevatest inimestest alahindab teda.

Kahe omailma põrkumine ja segunemine pole teoses aga ületähtsustatud. Seda on kasutatud parasjagu niipalju, et tekiks mõnus humoorikas toon, millega muid raskeid teemasid käsitleda. Olulisemana kerkivad esile sõprade leidmise, kaaslastega sobitumise ja koolikiusu teemad. Mida teha, et sind uues seltskonnas kampa võetaks? Kas kõik vahendid on lubatud, ka need, mis Winstoni sõnul tekitavad „vältimatuid juriidilisi probleeme“? Kust jookseb piir siira sõpruse ja ärakasutamise vahel? Täiskasvanud lugeja märkab taamal ka pereprobleeme, pagulus- ja rahvusküsimusi ning põhjendamatuid ühiskonnahierarhiaid. Nii leiamegi Frauke Scheunemanni Winstoni-loost ühtaegu nii nalja kui mõtlemisainet. Seda eriti algava õppeaasta valguses.

Tõlkinud Tiina Aro
Illustreerinud Christian Keller
Tänapäev, 2020
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2020. Tuutikki Tolonen „Agnes ja unenägude võti“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Suvi on käes ja raamatulehtedeltki loodaks leida midagi, mis õues valitsevaid olusid võimendaks. Nõnda ongi tore kätte võtta soomlanna Tuutikki Toloneni jutustus „Agnes ja unenägude võti“, mis lisaks suvisele keskkonnale pakub ka ohtralt põnevust ja müstikat.

Tuutikki Toloneni (s 1975) nimi ei tohiks tähelepanelikule raamatusõbrale päris võõras olla. Ilmus ju mõni aeg tagasi tema „Kollivalve“ (2017), milles suvevaheajale jäänud lapsed pidid armsa ema hoolitsuse asemel leppima hoopis neid valvava kolliga. Uuel teosel on küll eelmisega sarnane tegevusaeg, kuid lugu ise on vaatamata raamatuid ühendavale fantaasiailma ja tegelikkuse põnevale seosele kirjutatud hoopis teises võtmes.

Põnevuse loomine algab juba proloogis lugejale ootushorisondi seadmisega. Muuseumi jõuab salapärane karp kirjaga, mis lubab karbi endale võtta vaid sellel, kellel on võti selle avamiseks. Proloogi taustal on teose peaosa esmapilgul tõeline üllatus. Algul ei saa arugi, milleks ja kellele selline sissejuhatus, nii kaugel tundub see põhisündmustest olevat. Aga sellevõrra, kuidas lugemine edeneb, selguvad ühendavad niidid, mis viivad aastakümnete taguste traagiliste sündmusteni.

Teose peategelaseks on üheteistaastane Agnes, kes peale vanemate lahutust kolib emaga Helsingist väikelinna Harmalasse. Ema ja tütar ei tunne kohapeal küll kedagi, kuid emale pakutud töökoht kohaliku lehe toimetuses tundub tore ning õige pea leiabki väike pere end võõra linna servas asuvast ridaelamuboksist. Naabritega tutvust tehes pakub ema tüdrukut eakale naabrile koerajalutajaks. Koos Ossiga ümbrust avastades satub Agnes surnuaiale, kust leiab Agnes Margaretha haua, kes on surnud vaid ühe päeva vanuselt aastal 1938. Kuna beebi sünnikuupäev on sama, mis Agnesel endal, ning nimigi väga sarnane, otsustab Agnes Margareetta oma peaaegu nimekaimu saatuse välja selgitada. Õnneks saab ta tuttavaks ema ülemuse poja Pontus Olavi ehk Pullaga, kellega koos on tore ajalehearhiivis tuhnida ning vana villa maadel uurimistööd läbi viia. Lisaks kõigele muule tutvustab Pulla tüdrukule ümbruskonda ja julgustab teda, kui vaja, Agnes aga aitab poisil leida enesekindlust, et kiusajate kambale koht kätte näidata. Nagu ikka on kaks pead kaks pead ning varsti ongi lapsed saladuse jälil. Suurt rolli mängivad mõistatuse lahenduses ka Agnese unenäod, milles tüdruk ise möödunud sündmuste osaliseks satub.

Raamatus on põnevalt ühendatud olemise kergus ja sündmuste raskus. Põnevust lisavad müstilised nüansid ja minevikusündmuste kaja hetkeolukordades. Kogenumat lugejat ei pruugi lõpuni veenda küll halearmas ja ettearvatav lõpplahendus, kuid suvise aja võrkkiige- või rannalugemiseks on teos rohkem kui kohane.

Kuigi teemade seas, mida käsitletakse, on rohkelt raskeid ja tõsiseid, nagu vanemate lahutus, ema surm, tundmatu esivanema leidmine, koolikius jne, jääb lugemist lõpetades ometi helge tunne. Samas aga on näha, et tegemist on alles sarja avaraamatuga, millega juhatatakse sisse järgnevad lood. Nii jäävadki mõned huvikonksud veel lahendamata ning sõlmimata otsad panevad uue osa ilmumist ootama.

Tõlkinud Hille Lagerspetz
Illustreerinud Kati Vuorento
Eesti Raamat, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2020. Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Vikerkaare otsas leiduv härjapõlvlaste varandus, maha maetud rahapajad ja pool kuningriiki pealekauba – rikkuse teema on ikka kirjanduses kajastamist leidnud. Austraallane Nat Amoore, kes lisaks kirjanikuametile veab ka kängurumaa laste seas populaarset kirjanduse taskuhäälingut (onemorepagepodcast.com), püüab asjad asetada nüüdisaja konteksti ja kutsub lapsi kaasa mõtlema, miks raha meid tänaseni nõnda ahvatleb, on see põhjendatud ning kas on asju, mida raha eest ei saa.

Raamatu peategelaseks on kümneaastane särtsakas Tess, kellel on suur, pisut ebaharilik pere. Tema ema töötab teatris, isa hoolitseb laste ja majapidamise eest. Tessil on pooleteiseaastane vend Jake, kes armastab kõike lutsutada, seitsmene diabeeti põdev raamatukoist õde Olivia, 12-aastane leiutamishuviline vend Dave, kes armastab üle kõige oma koera Buttheadi, kellele ta üritab igasugu trikke õpetada, ning vanem õde Sash, kes tundub rohkem elavat oma iPhone’is kui kodus, mida isa Hecklestonide Hullumajaks kutsub. Viis last ja vaid üks sissetulek on pere majanduslikult pingelisse olukorda pannud. Nõnda tundub igati loogiline, et tüdruku peamine eesmärk on saada rikkaks, osta maja, kuhu nad kogu perega lahedalt ära mahuks, ja maksta arved, et vanemad enam selle pärast tülitsema ei peaks.

Tüdruku parim sõber Toby, kellega nad on tuttavad juba alates kolmandast eluaastast, tundub olema igati tema vastand. Ta on tagasihoidlik ja vaikne, armastab matemaatikat ja ujumist, on süsteemne, täpne ja oskab näha avaramat pilti. Tema lemmiktegevus on annetamine igasugustele heategevusorganisatsioonidele. Olles ise kuuekuusena Boliiviast lapsendatud ja südameoperatsiooni üle elanud, on tema eriliseks lemmikuks Aafrika laste ravikulude toetamine.

Kui siis Tess ühel päeval oma aknast näeb, et naabermaja pätt spordikoti nende aeda peidab ja Tessile vaikimismärgi teeb, ise aga seejärel politseinike eskordi saatel minema viiakse, ei suuda tüdruk uudishimu taltsutada. Ta peab teada saama, mis spordikotis peidus on. Avastanud sealt suure summa raha, otsustab tüdruk avastusest rääkida vaid oma parimale sõbrale. Kuigi Toby soovitab Tessil leiust vanematele teatada, õnnestub tüdrukul hoopis poiss ümber veenda, lubades tal osa raha annetustele kulutada.

Lapsed asuvadki oma unistusi ellu viima, nii nagu nende elukogemus ja oskused võimaldavad, mõtlemata edasistele tagajärgedele. Üks apsakas toob kaasa teise, väike vale suuremad – nõnda ongi lapsed end peagi mässinud eluohtlikku olukorda, mille lahendamine näib võimatu.

Tessi jutustus on antud tagasivaatelisena. Sinna on pikitud mitmesuguseid nõuandeid, mis teose lõpus uuesti nimekirjana ära toodud. Kuigi nii mõnigi soovitus on kaheldava väärtusega, on nende seas ka selliseid, mida tõesti eluteele kaasa võtta tasub. Raamatust jääb kumama tõdemus, et raha on küll tore, aga veel toredam on elus ja terve perekond. Või siis see, et väiksemaid õdesid-vendi, aga ka koduloomi ei maksa alahinnata. Olulisimana jääb aga kõlama, et valetamisele pole õigustust ning vanematega maksab rääkida ka siis, kui neil tundub üle mõistuse vähe aega olevat.

Nat Amoore on osav süžeepunuja. Kõik killukesed, mis sündmustiku jooksul õhku visatakse, saavad kenasti ka kinni püütud ja mosaiiki seatud. Ometi ei jäta tulemus ülemäära konstrueeritud muljet, pigem on kiiduväärt, et pole püütud ühe raamatuga kogu maailma probleeme lahendada, vaid on keskendutud mõnele neist ja need siis hoolikalt ning läbimõeldult süžeesse põimitud. Noortele lugejatele peaks sobima ka Amoore jutustamisviis, see on lobe ja sorav, lastele tuttava loogika ja keelekasutusega. Kui nüüd veel ohtrale põnevusele ja piiripealsetele situatsioonidele lisada ka leidlikkus ja vaimukus, saamegi raamatu, mis on samaaegselt nii köitev kui ka mõtlemisainet pakkuv.

Tõlkinud Hels Kure
Eesti Raamat, 2020
252 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm