Author Archive

Ilmus lastekirjanduse kogumik „Laste rõõm 2”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Laste-room-2Kolmapäeval, 11. septembril kell 16 esitletakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses kogumiku „Laste rõõm” teist osa ning tänatakse lastekirjanikke ja illustraatoreid, kelle loomingut raamatu lehekülgedelt leida võib.

Lastekirjanduse Keskus ja kirjastus Tammerraamat alustasid neli aastat tagasi koostööd selle nimel, et koondada ühiste kaante vahele meie algupärase lastekirjanduse kuldvara. Tegijate soov oli noppida raamatusse kokku parim ja huvitavam valik eesti lasteraamatu ajaloost sõnas ja pildis, mis seob erinevaid põlvkondi – nii neid, kel nende lugudega veedetud lapsepõlv seljataga, kui neid, kel see parajasti käsil. Kokku sai 2-osaline paljusid rõõmustav lugemis- ja vaatamisraamat, mille esimesed lood pärinevad üle-eelmisest sajandist ning viimased ilmusid trükist alles paari aasta eest. Sellises mahus algupärase lastekirjanduse illustreeritud antoloogiat pole Eestis varem välja antud.

„Laste rõõmu“ esimene osa ilmus 2011. aastal ja koondab endas lastejutte- ja luuletusi koos piltidega aastatest 1860 kuni 1980. Sellest kogumikust leiab meie lastekirjanduse klassika, kus palju tuttavaid riimiridu ja jutukesi koos armastatud tegelaste piltidega.

„Laste rõõmu” teine osa koondab eesti lastekirjandust aastatest 1980–2010. Selles on 145 luuletust ja juttu 40 kirjanikult ning 175 illustratsiooni 39 kunstnikult. Siia on mahtunud vaid väike, kuid parim ja huvitavaim valik neil aastatel ilmunud lastejuttudest ja -luuletustest ning raamatupiltidest.

Kogumikus kohtab meie tuntud lastekirjanike poolt lugejate südamesse kirjutatud raamatutegelasi: Klaabut ja Pätut, Tippi ja Täppi, onu Ööbikut ja onu Heinot, pokusid ja nõianeiu Nöbinina, Lottet ja Paulat, Tobiast ja Vollit ning paljusid teisi.

„Laste rõõmu” 2. osa koostasid Ülle Väljataga, Ilona Martson ja Jaanika Palm, kujundas Endla Toots. Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Olete oodatud!

Lisainfo
Triin Soone
Lastekirjanduse keskuse direktor
+372 6177230, 59190363, triin@elk.ee
Tiina Tammer
Kirjastuse Tammerraamat juht
tel +372 516 5330, tiina@tammerraamat.ee

Eesti Lastekirjanduse Keskus viibib Tuglase Seltsi kutsel külas Turus elavatel eesti lastel

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Tuglase Selts on poolteist aastat korraldanud Soomes erinevaid üritusi eesti lastele. Seekord on külla palutud Lastekirjanduse Keskus, kuna samal ajal on Turus avatud Eesti illustraatorite rändnäitus „Etelästä tuulee – Lõunatuul puhub”.

Külakostiks võetakse kaasa uuemat eesti lastekirjandust. Kohapeal toimuvad nii eesti kui ka soome lastele töötoad, kus tutvustame ja loeme ette lugusid uuematest lasteraamatutest, lahendame kirjandusalaseid nuputamisülesandeid ning teeme raamatutest inspireeritud meisterdusi. Eesti lastega toimuvad kohtumised koolis, kus nende õppekavas on ka emakeeletunnid.

Külaskäik on täienduseks samal ajal Turusse saabunud Eesti illustraatorite rändnäitusele. Kuraator Viive Noore koostatud mahukas ja mitmekesine väljapanek on seni Soomes eksponeeritud Eesti illustratsiooninäitustest suurim. Oma töid näitavad Katrin Ehrlich, Kaspar Jancis, Anna Lihodedova, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Ülle Meister, Tiia Mets, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Viive Noor, Anne Pikkov, Piret Raud, Kertu Sillaste, Catherine Zarip ja Urmas Viik. Soomes publiku poolt väga positiivse vastuvõtu saanud näitus alustas oma rännakut käesoleva aasta jaanuaris Hyvinkäält ning lõpetab detsembris Hämeenlinnas. Vahepeal on näitusel veel 6 eksponeerimiskohta.

Täiendav informatsioon
Tuglase Seltsilt – www.tuglas.fi
Triin Soone, Lastekirjanduse Keskuse direktor
Tel +372 5919 0363, triin@elk.ee

Valgevene kunstnike näituste avamine Eesti Lastekirjanduse Keskuses 9. septembril

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

A2_ HK-page-001A2_ AD-1-page-001Esmaspäeval, 9. septembril 2013 kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse galeriides kahe suurepärase valgevene kunstniku, Hanna Karaleva (Anna Koroleva) ja Aliaksandr Dziamidau (Aleksander Demidov) isikunäitused. Mõlema kunstniku üksikuid töid on ka varem Eestis näitustel eksponeeritud, mõned neist on Eesti erakogudesse jäänudki, aga sellises mahus pole kumbki kunstnik Eestis varem oma loomingut näidata saanud.

Nagu Eesti Lastekirjanduse Keskuses tavaks, on mõlemad näitused suunatud igas eas vaatajaile. Tõsi, vastupidiselt maja traditsioonidele eksponeeritakse sel korral maale ja graafikat, sest raamatupilte pole kumbki kunstnik siiani teinud.

Kes aga võtab vaevaks näitusi vaatama tulla, saab juba esimesest pilgust aru, miks just see maja kõige paremini neile kunstnikele näitusepaigaks sobib.

Nii Anna Koroleva kui ka Aleksander Demidov on sündinud Minskis. Mõlemad elavad kodumaal, kuid nende tööd on läinud laia ilma ning kaunistavad paljude Euroopa riikide galeriisid ja ehivad erakogusid. Nende maale võib leida ka ühiskondlikes hoonetes Valgevenes ja Venemaal. Koroleva ja Demidovi puhul on tegemist äärmiselt positiivse kunstiga, mis soojendab hinge ja tekitab mõnusat nostalgiat. Anna pisikese irooniaga vürtsitatud helged ja nostalgilised tagasivaated lapsepõlve, Aleksandri peene koloriidiga veidi sümbolistlikud maalid – kummitama jäävad mõlemad.

Näitused on avatud 2. novembrini 2013.

Eesti Lastekirjanduse Keskus, Pikk 73, Tallinn
Avatud: E-R 10-18, L 11-16, P suletud

Täiendav info: Viive Noor, Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert
tel 5557 9930, viivenoor@gmail.com

 

August 2013. Selemonas Paltanavičius „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Paltanavicius-tere-kuidas-lahebMiskipärast ei kipu meie kirjastajad Baltimaade lastekirjandust kuigi usinalt eesti keelde ümber panema. Viimase 20 aasta jooksul on läti keelest meie lasteni jõudnud vaid Valdis Rūmnieksi seikluslugu „Iidse tamme saladus” (2004) ning muinasjutt „Kuidas koer hundiga sõdis” (2006). Leedu kirjandusest on samal perioodil tõlgitud Andis Sergejevsi ja Aija Jasūna väikelasteraamat „Elevandpoeg Bobo” (2001), Skomantase (kollektiivne pseudonüüm) noorteraamatud „Teutoonide vang. Soohunt” (2001) ja „Nõiutud aare. Jumalate tahe” (2008). Gendrutis Morkūnase „Kuratlikult kuum koolivaheaeg” (2009) ja Kęstutis Kasparavičiuse „Valge elevant” (2009) on raamatud, mis tõlgiti leedu firma Maxima tellimusel eesti keelde ja kingiti kaubandusketi töötajate lastele jõuludeks. Laiema leviku osaliseks pole need teosed meil kahjuks saanud.

Rahvusvaheliste konverentside ettekannetes ja kohvilauajuttudes viidatakse aga nii mõnelegi huvitavale teosele. On kahju, et eesti lasteni ei ole jõudnud näiteks humoorikad jutustused pirukatest piraatidest (Māris Putniņš) või südamlikust karu Tobiasest (Juris Zvirgzdiņš). Lõunanaabrid aga on, vaatamata meie ükskõiksusele nende suhtes, eesti lastekirjanduse tõlkimises küllaltki usinad – kusjuures peaaegu kõik, mis tõlgitud, osutub sealsete laste seas ka menukaks.

Rõõmu teeb, et üle hulga aja saab midagi sealsest lastekirjandusest meile kättesaadavaks. Leedu kirjaniku Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast” jõuab lasteni noore tõlkija Juhan Raua asjatundlikus vahenduses. Kuigi lood on „Tähekese” lugejale tuttavad, ei kahanda see teose väärtust karvavõrdki. Kambakesi ühiste kaante vahel on need tekstid kindlasti midagi rohkemat kui üksikute osade summa. Ja seda mitte ainult tänu Helin Tikerpuu elutruudele ja humoorikatele illustratsioonidele ning Jaanus Samma sisuga hästi haakuvale kujundusele.

S. Paltanavičius on 14 väga erinevat kirja sidunud vahvaks ja köitvaks tervikuks raamloo abil. Ühel varasel talvehommikul tuleb raamatu autori juurde kirjakandja ning ulatab talle koti kirjadega, mille ta on saanud metsast. Kirjutajateks on metsaelanikud: väikesed loomad (siil, mutt, nahkhiir, kärnkonn), aga ka suuremad elukad (rebane, jänes, hunt), lisaks veel putukad (rohutirts, lapsuliblikas, ämblik, sipelgas) ning linnud (tuvi, kaaren, rähn). Kõik kenad kohalikud loomad. Iga loom räägib sellest, mis tal parasjagu südamel. Nii näiteks jutustab rebane oma kodu korrastamisest ja peatselt oodatavast perelisast, kevadel ärganud siil aga oma tühjast kõhust ja siilitädist, ämblik pajatab untsu läinud võrgupunumisest jne. Kirjanik on suurepäraselt tabanud erinevate loomade natuuri. Lugejateni on toodud ilmekad ja vahvad nüansid loomade eluviisi kohta, nii saab muuseas ka üht-teist tarka looduse kohta teada.

Iga kirja lõpetavad looma head soovid kirja saajale koos kutsega tulla ise metsa külla või palvega kutsuda metsasõpru linnavisiidile.

Raamatut läbib suur austus metsa ja selle elanike vastu, olgu tegu siis väikese putuka või suure kiskjaga. Postiga kirjade saatmise hääbuva traditsiooni ja üha väheneva metsas uitamise taustal sunnib see kõigi loomasõpradest laste ja lapsemeelsete meeli paitav teos küsima: millal sina viimati metsas käisid või oma käega kirjutatud tervituse saatsid?

Illustreerinud Helin Tikerpuu
Tõlkinud Juhan Raud
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
72 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Sari Airola ja Ede Peebo isikunäituste avamine 2. augustil 2013

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

A2_ SA-page-001Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatakse 2. augustil 2013 kell 16
A2_ EP+-page-001

kaks illustratsiooninäitust:

nimeka soome illustraatori Sari Airola ja teeneka eesti illustraatori Ede Peebo isikunäitused.

Sari Airola (1967) on soome illustraator ja kunstiõpetaja. Ta on illustreerinud kümmekond lasteraamatut; õpikuid, lastekultuuri väljaandeid ning ajakirju-ajalehti. Paljud tema illustreeritud pildiraamatud käsitlevad raskeid teemasid ja erinevaid kultuure. S. Airola stiil on jõuline ja värvikas. Kunstnikul on käsil oma kolmanda autoriraamatu kirjutamine-illustreerimine.

Ede Peebo (1934) on paljude tänaste täiskasvanute lapsepõlve lemmikkunstnik, kes illustreerinud umbes 70 lasteraamatut. Tema pildid on lastepärased, soojad ja armsad. E. Peebo on praegugi aktiivne: illustreerib ja osaleb ühisnäitustel.

Näitusi saab vaadata 30. augustini 2013.

Eesti Lastekirjanduse Keskus, Pikk 73, Tallinn
Avatud: E-R 10-17, L, P suletud

Juuli 2013. Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saar-kuidas-meil-asjad-kaivad 1Ilona Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus tädideks ja krutskimeesteks („Lastekirjandus otsib autorit”, Eesti Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks „pakkuda võimalikult turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast jutust võib alati leida oma õpetusiva.”

Krutskimeestena käsitles I. Martson kirjut seltskonda, „kelle hulka kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord lasteraamatu kujul välja purskab”.
Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed („Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” 2006, „Nemad kaks” 2008, „Tekste siledast ruumist” 2009) avaldanud kirjanik andis hiljuti välja oma esimese lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad”.

Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutusega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu, kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.

Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul „ei räägi veel õieti millestki”. Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Pereliikmed tutvustatud, pajatab poiss kõikvõimalikest juhtumistest, mis tema peres aset leiavad. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.

Esimeste lehekülgedel meenutab raamat Ilmar Tomuski Volli-lugusid, kuid peagi on märgata, et A. Saare sõnastus on tunduvalt lapselähedasem ja lihtsam. Samuti suhestub ta oluliselt rohkem oma lugejaga. Sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse hea tunnetamine haaravad kaasa. Kui I. Tomuski tekst on ühesuunalisem, süžee selgem ja piiritletum, siis A. Saare tekst on vallatult harali hoidev, ehedat mõtlemist meenutav, fantaasiat ergutav ja allusioone tekitav. Sellist naiivset, kuid täiskasvanuelust oma järeldusi tegevat lapsjutustajat on sageli kasutanud ka Kristiina Kass.

Kohati meenutab „Kuidas meil asjad käivad” ka Peeter Sauteri laiskade ja muidu-laste raamatuid, kuid kui P. Sauteri teksti toidab fantaasia, siis A. Saare teos põhineb reaalelul. Aeg-ajalt võib aga see igapäevaelu olla pöörasemgi kui P. Sauteri fantaasiad. Omamoodi õõnestajad ja lastekirjanduse piiride kompijad on aga mõlemad. On üsna tõenäoline, et nii mõnegi konservatiivsema täiskasvanust lugeja paneb õhku ahmima peatükk, milles Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse. Võib olla tundub lasteraamatu jaoks liiga julm ka lugu seatapust.

Muu maailma kirjandusest meenutab A. Saare värske raamat ungarlanna Eva Janikovszky üldtuntud teoseid „Minuga juhtub alati midagi”, „Kui ma oleksin suur” jt. ning tšehhi kirjaniku Michal Vieweghi kogumikku „Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele”.

Eelmainitud artiklis rõhutab I. Martson ka krutskimeeste raamatutes leiduvate illustratsioonide märgilist iseloomu. „Raamat õnnestub siis, kui kunstnik on mõttekaaslane, sarnase maailmatajuga inimene,” arvab ta. A. Saare „Kuidas meil asjad käivad” on illustreerinud Alvar Jaakson, kes võiks tihedaminigi lasteraamatutele pilte teha. Ta joonistab nappe ja vähevärvilisi, kuid ilmekaid pilte – mitte autori kirjutatud lugu kopeerides, vaid sageli hoopis edasi jutustades või sellele mõnel muul kombel lisaväärtust andes. Osa illustratsioone (nt lk 39 ja 107) püüab üldtuntud piiridest välja murda.

Nii et igati värskendav raamat! Seda juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.

Illustreerinud Alvar Jaakson
Välja andnud kirjastus Tänapäev
136 lk

 

Jaanika Palm

Klassikaliste inglise puunukkude näitus „Albioni roos“ kuni 12. juulini

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

DSCN4518mEesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis on alates 26. juunist 2013 avatud Tatjana Gurina meistriklassis valminud klassikaliste inglise puunukkude näitus „Albioni roos“.

Näitust saab külastada 12. juulini.
Pikk 73
E-R 11-17

Klassikalised inglise puunukud

Vanaaegsetest puunukkudest on kõige tuntumad inglise nukud. 23 neist on hoiul maailma erinevates muuseumides, nt Victoria ja Alberti muuseumis Londonis, California nukumuuseumis jm.

William Higgs oli kuulus Inglise nukumeister, kes elas 17. sajandi lõpus Londonis ja valmistas puunukke treipingil. Nukud olid üsna maitsekalt ja hoolikalt tehtud. Nuku treitud keeglikujulise keha külge kinnitati liikuvad käed ja jalad, nägu ehtis treitud ninake. Kaares kulmud, suured silmad, huuled ja punased põsed aga maaliti värvidega. Veidi hiljem hakati silmadena kasutatama musta (veel hiljem sinist) emaili. Näole lisati tollele ajale iseloomulikud kaunistused – sünnimärgid, mis olid täpid, südamekesed, poolkuud või tähekesed. Soeng valmistati päris juustest: need kleebiti riidest mütsikesele, mis omakorda kinnitati naeltega puust pea külge. Nukud on lausa peensusteni riietatud omaaegse moe kohaselt. Naisi kujutavatel nukkudel on kellukakujulise seelikuosaga pikad kleidid, peas tanud või muud tollal moes olnud peakatted.

Silmapaistvaim sellest ajast säilinud nukupaar kannab oma esimese omaniku järgi nime Lady ja Lord Clapham. Paarike istub kõrge seljatoega nikerdustega puidust toolidel. Lady Claphamil on seljas siidkleit, peas pitsidega tanu ja jalas väikesed hõbedased kingakesed. Sõrmes on tal imetilluke kullast sõrmus. Lord Claphami kostüüm on veelgi elegantsem: jalas kitsad püksid, vest, siidsukad ja nahkkingad, seljas punane villane mantel, peas kolmnurkne kübar. Lordi kaela kaunistab 17. sajandi lõpu moeese – sall. Väidetavalt kujutavad need naeratavad nukud tolleaegset kuningat Williamit ja kuninganna Maryt. Kõrge hinna tõttu olid sellised puust iludused mõeldud pigem väärtuslikuks kingituseks täiskasvanutele, kui lastele mängimiseks.

Näitusel on väljas Tatjana Gurina meistriklassis valminud tööd: 17. saj. inglise puunuku stiilis moodsad nukud ehk pandorad, millel on lihtsakoeliste mehhaanilised elemendid – liikuvad silmad.

Tatjana Gurina on professionaalne teatrikunstnik, butafoor, kaasaegsete autorinukkude meister Peterburist. T. Gurina isikunäitust on võimalik vaadata augusti lõpuni Meistrite Hoovi Nukukunstistuudios aadressil Vene t 6 (K-P 11-18, E, T suletud)

Juuni 2013. Essi Kummu „Jutukas Elias”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kummu-jutukas-eliasMeie lastekirjanduslikud suhted Soomega muutuvad aasta-aastalt üha tugevamaks. Lisaks Heinakübara ja Viltsussi raamatutele ning Risto Räppari lugudele on meieni jõudnud teateid Teedu ja Peedu maailmast, paljudele on armsaks saanud Mauri Kunnase teosed. Viimasel ajal ilmunust meenuvad Siri Kolu „Rööbelid”, mis mullu suve hakul meie laste lugemislauale jõudis, ja hiljuti trükivalgust näinud Jukka Itkoneni luule koondkogu „Mõnus sajuilm”. Essi Kummu „Jutukas Elias” (orig 2012) on aga tähelepanuväärne nii Soome kui Eesti kirjanduspildis vähekäsitletud teema huvitava, optimistliku ja köitva lahtikirjutamise poolest.

Essi Kummu (1977) on noor, kuid juba tunnustatud soome autor – ta oli 2012. aastal üks kuuest Finlandia Junior nominendist. „Jutukas Elias” on tema esimene lasteraamat, mis kodumaal on osutunud niivõrd menukaks, et sellest on ilmunud lausa kolm trükki.

Kirjanik on teoseks inspiratsiooni saanud oma elust – peale lahutust oma lastele selle tagamaid selgitades kerkis esile paljugi, mida autor pidas oluliseks ka teistega jagada. Vaatamata sellele ei kanna teos vähimatki õpetlikkuse või moralismi pitserit. Essi Kummu räägib vaid lugu.

Raamatu peategelane on just kooliteed alustanud Elias, kelle autor enda sõnul on kirjutanud võimalikult sarnaseks oma tütrega. Elias avastab end ühel hetkel olukorrast, millest rääkiminegi tundub esialgu vale – tavaliselt jutukast ja vallatust poisist saab harva sõnu kasutav, vaikiv väike mees.

Selle põhjuseks on asjaolu, et Eliasel ja tema väikesel õel Inkeril on nüüdsest kaks kodu: isa kodu ja ema kodu. Ikka kerkivad poisi pähe küsimused, kuhu kaob armastus, kes olen mina, mida toovad minu jaoks kaasa need suured muutused. Ja ükskõik, kui palju ja kui hästi vanemad temaga ei räägiks, igatseb Elias siiski midagi muud. Sõit Eestisse, külla sõber Priidule aga lõpetab Eliase tardumuse. Ta suudab jälle olla tema ise, leiab sõnad, et väljendada taas oma tundeid. Elias teab, et mis ka ei juhtuks, tema ema ja isa armastavad teda ikka.

Essi Kummu kirjutamisviis on lihtne ja arusaadav, õhuline ja kerge. Vähemalt sama palju kui otsesõnu öeldut on ka ridade vahele peidetut. Vaiksed, kuid pingega laetud sõnad räägivad iga lugejaga, olgu selleks siis laps või täiskasvanu, just tema enese keeles, talle olulistest asjadest.

Raamatu on illustreerinud Marika Maijala (1974), vabakutseline kunstnik ja graafiline disainer, kelle illustreeritud teosed on ka varem tähelepanu äratanud. „Jutukas Elias” on saanud endale tekstiga imehästi haakuvad pehmed ja soojad, lapselike sugemetega pliiatsijoonistused, millel rohkesti merd ja laevu ning linnavaateid.

Essi Kummu ja Marika Maijala „Jutukas Elias” on lisaks lummavale lugemiselamusele ka suurepärane lohutus rasket lahutuse perioodi läbi elavatele lastele ning abiline emadele-isadele uue elukorraldusega kaasnevate murede käsitlemisel.

Essi Kummu „Jutukas Elias”
Soome keelest tõlkinud Ingrid Maasik
Pildid Marika Maijala
FiorePublishing, 2013
40 lk

Jaanika Palm

 

Eesti-Ungari ühisnäitus „Ristipidi lood” Tapal alates 3. juunist

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti ja Ungari muinaslood saavad kokku näitusel „Ristipidi lood”

Esmaspäeval, 3. juunil kell 11 avatakse Tapa linnaraamatukogus Eesti ja Ungari illustraatorite ühisnäitus „Ristipidi lood”.

Eesti ja Ungari vahel on tihedad ja sõbralikud kultuurisuhted, milles on olulisel kohal hõimusugulus. Eesti lugejatele on Ungari muinasjutud ja lastekirjandus olnud tuttav juba üle poolsajandi. Mõnigi maailmatuntusega Ungari lasteraamat on meil ilmunud mitme kordustrükina nagu Emil Kolozsvári Grandpierre’i muinasjutukogumik „Imeflööt” ja Ferenc Molnári noorteromaan „Pál-tänava poisid”. Ungari raamatuillustratsioonist teame aga vähem, seetõttu on avatav ühisnäitus mõlemaid osapooli rikastav nn sillaprojekt.

Näitusel kohtuvad tänased muinaslood Ungarist ja Eestist. Koostöö algas mõlema maa lastekirjanike poolt muinasjuttude kirjutamisega, mis saadeti vastastikku illustreerimiseks. Ungari illustraatorid valisid lemmikmuinasloo Eesti autorite loomingust ja Eesti kunstnikud Ungari muinasjuttudest. Tänaseks on illustratsioonid valmis ning ühistöö jõuab vaatajate ette näitusel „Ristipidi lood”.

Näituse Eesti-poolne kuraator Viive Noor hindab tulemust kõrgelt: „Osalejate arv on aukartustäratav ja kokku on saanud mõlema riigi parimate illustraatorite tööd. Samuti pole kuulda olnud, et ühegi teise näituse jaoks oleks kirjanikud kirjutanud spetsiaalseid lugusid. Ühisnäitusel on huvitav võrrelda kunstnike käekirju ja tehnikat ning leida rahvuslikku omapära.”

Ettevõtmises osalenud Ungari lasteraamatuillustraatorite hulgas on nii tuntud ja tunnustatud kui ka noori tegijaid: Anna Holló, Kinga Rofusz, Katalin Szegedi, Panni Bodonyi, Gabriella Makhult, Jacqueline Molnár jt. Nende pildid said inspiratsiooni Eesti kirjanike Leelo Tungla, Aidi Valliku, Aino Perviku, Piret Raua, Kätlin Kaldmaa, Kristiina Kassi, Tiia Toometi, Kerttu Soansi ja Jaanus Vaiksoo loomingust.

Ungari autorite János Lackfi, Anna Menyhérti, Petra Finy, Péter Dóka jt loomingut vahendasid pildikeelde Eesti tuntuimad illustraatorid Viive Noor, Juss Piho, Anne Pikkov, Maara Vint, Regina Lukk-Toompere, Kerttu Sillaste, Katrin Erlich, Urmas Viik, Enno Ootsing, Jüri ja Piret Mildeberg jt.

Näitusega kaasneb kataloog eesti, ungari ja inglise keeles.

Koostööprojekti partnerid on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Instituut Ungaris ja Ungari Instituut Eestis.

Tallinnas on näitus avatud aprilli lõpuni, seejärel läheb väljapanek Haapsalusse, Tapale ja Kuressaarde. Sügisest on näitus üleval Budapestis Petőfi kirjandusmuuseumis ja mitmes teises Ungari suurlinnas.

Projekti toetasid Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Ungari lastekirjanduse ajakiri Csodaceruza.

Olete oodatud!

Eesti Lastekirjanduse Keskus, Ungari Instituut, Eesti Instituut

Tapa linnaraamatukogu

 

Lisainfo:

Ungari Instituut

Tapa Linnaraamatukogu

Eesti Instituut

 

Tallinn Treff Festival Eesti Lastekirjanduse Keskuses 6.-8. juunil 2013

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Treff2013_300x300px6. juunil kell 14.00 „Kaks päikest” – pööningul

6. juunil kell  16.00 „Kolm paksu” – hoovis

7. juunil kell 11.00 „Lood pildi seest” – hoovis

7. juunil kell 12.30 „Kaks päikest” – pööningul

7. juunil kell 14.00 „Kolm paksu” – hoovis

8. juunil kell 12.00 „Aatomiku juhtumused” – hoovis

8. juunil kell 12.45 „Kaks päikest” – pööningul

8. juunil kell 14.00 „Kolm paksu” – hoovis

8. juunil kell 15.30 „Lood saba otsast” – hoovis

Kõik etendused on TASUTA!