Author Archive

Märts 2018. Anti Saar „Seisa siin, Pärt!“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Anti Saar, meie lastekirjanike noorema põlvkonna üks põnevamaid autoreid, andis hiljuti välja uue raamatu. „Seisa siin, Pärt!“ on juba teine Pärdist pajatav lugu. Esimene osa, „Pärt ei oska saltot“ nägi trükivalgust möödunud aasta lõpus. Pildiraamatutest koosnev sari on mõeldud ennekõike mudilastele, kuid pakub kindlasti äratundmisrõõmu ja elamust ka teost ette lugevatele lapsevanematele.

Sarja peategelaseks on seitsmene Pärt, kes peagi kooliteed alustab. Vanemate, vend Joosepi ja õde Leenuga elab ta hubase linnakese väikeses kortermajas. Kui sarja esimeses osas tuli poisil vastakuti seista sõnaka ja särtsaka naabritüdrukuga, kes Pärdi batuudil hüppamist arvustas, siis nüüd ootab teda ees poeskäik. Poiss läheb sinna koos isaga. Kaubad valitud, asutakse kassajärjekorda. Siis aga meenub isale, et pärm jäi võtmata. Ta palub Pärdil täis poekorviga järjekorda hoida ja kaob ise riiulite vahele. Mida vähemaks jääb inimesi poisi ees, seda ärevamaks ta muutub. Ühelt poolt on Pärt isa pärast väga mures, poisi peast käivad läbi mõtted, mis temaga kõik poesaalis juhtuda võiks. Teine suur küsimus on seotud valitud kaubaga. Mis saab siis, kui maksmise aeg kätte jõuab? Kes ja kuidas annab poetädile raha?

Anti Saare tugevuseks on suurepärane sisseelamine väikese poisi maailma. See on mõõtmatu kui kosmos, tulvil üllatusi, müstikat ja salapära. Samas aga on ses maailmas palju ka poisi elukogemusele vastavat, praktilist ja ratsionaalset. Juttu lugedes ei teki kunagi küsimust, kes tegevustikku kirjeldab – ikka ja alati on see äsja seitsmeseks saanud Pärt, mitte asine kirjanik, kes kaalutleb, kuidas oleks parem või mõjuvam. Tehtu, loodu või tehislik ei ole sõnad, mis sobiksid nende raamatute kohta. Niivõrd usutav, loomulik ja lapselikult loogiline on teos nii tunnetuslikult kui jutustamisviisilt.

Pärdi-lugude tekstid on noortele lugejatele küll kergesti jälgitavad ja kaasahaaravad, samas siiski aga ka intrigeerivad ja mõtlema ärgitavad. Kuna Pärdi olukorras on suure tõenäosusega olnud paljud, suudab lugeja end kergesti tema kohale asetada, tema tundevirvendusi jälgida ja iseenda omadega paralleele tõmmata.

Silma paistab ka see, et Anti Saar oskab näha erilist tavalise lapse argipäevas. Lihtne suvehommikune hüppamine batuudil või igapäevane poeskäik kõige asisemate toodete ostmisega on tema tegelaste silme läbi tõeline seiklus, nagu oleks tegemist tundmatute maade avastamise või eluohtlike lõvide taltsutamisega. Lapse silme läbi elu kirjeldades suudab kirjanik muljetavaldavalt hästi unustada ära oma isikliku kogemuse, alustada puhtalt lehelt. Nii tulebki jutustus värske ja meeliköitev. Nõnda, et sellest tundliku natuuri ja elava fantaasiaga Pärdi sisekosmosest loeks meeleldi veelgi.

Illustreerinud Anna Ring
Päike ja Pilv, 2018
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Veebruar 2018. Sarah Crossan „Õun ja vihm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Sarah Crossan (1981), üks edukamaid kaasaja iiri kirjanikke, pole ka eesti noortele tundmatu. Mullu ilmus meil tema tuntuim teos, siiami kaksikõdedest pajatav romaan „Üks“ (Varrak 2017), mis leidis palju vaimustunud lugejaid. Hiljuti tõlgiti eesti keelde ka „Õun ja vihm“, millel on suur potentsiaal „Ühe“ menukust korrata.

Sarah Crossan pakub oma teostes jõulisi, kuid samas tundlikke olukordi ja probleeme, mida on keerukas, peaaegu et ületamatugi lahendada. Eriti kui võtta arvesse, et nendega puutuvad kokku napi elukogemusega noored, kel niigi keeruline end maailma sobitada. Kui romaanis „Üks“ tuli teismelistel tüdrukutel õppida teineteise külge seotult olema nii üheskoos kui eraldi, siis „Õun ja vihm“ näikse küsivat, kas on võimalik armastada kedagi, kes on mitte ainult et ideaalist kaugel, vaid kohati nii enda kui teiste suhtes lausa hävituslik.

Teose peategelaseks on 13-aastane Appolinia Apostolopoulou, keda kutsutakse Apple’iks (Õun). Ta elab koos oma vanaema ja labrador Derryga. Isaga suheldakse pealiskaudselt ja harva, eriti peale seda, kui too endale uue elukaaslase on leidnud. Ema on aga pere juurest lahkunud juba 11 aastat tagasi, kui tüdruk oli veel päris pisike, ega ole sestpeale kodustega mingil moel ühendust võtnud. Apple igatseb ema väga, ta ei ole hetkekski kaotanud lootust, et ema teda armastab ning ükskord tagasi tuleb. Kui siis ema ühel päeval tüdruku kooli juurde sõidab ja temaga pärastlõuna veedab, ei suuda Apple oma õnne uskuda. Ta on kindel, et nüüd saab kõik korda ning nad elavad emaga igavesti koos õnnes ja üksmeeles. Idülli kipub aga rikkuma vanaema, kes suhtub tagasisaabunud tütresse umbusuga ega tervita teda sugugi kahel käel.

Teos on jaotatud kuueks osaks: üksindus, hirm, sõda, armastus, pettumus, luule. Iga osa on lisaks Apple’i elule tihedalt seotud ka ühe luuletusega. Nimelt on Apple’i eneseotsingutes ja ‑leidmistes suur roll uuel kirjandusõpetajal härra Gaydonil. Esialgu kõhklevalt vastu võetud õpetaja aitab oma õpilastel luule abil leida kontakti iseenda ja oma tunnetega. Igas tunnis loetakse üht temaatilist luuletust ja arutletakse selle üle. Koduseks tööks jääb luuletus isiklikule tasandile viia. Tuleb analüüsida iseenda tundeid (üksildust, hirmu, armastust jne) ja kirjutada selle põhjal sajasõnaline luule- või proosatekst. Just selline lähenemine ning imelise, hooliva ja märkava suhtumisega õpetaja päästab Apple’i suuremast emotsionaalsest krahhist, annab talle enesekindluse ning ‑usu probleemidega toimetulekuks.

Sarah Crossan räägib ausalt ja avameelselt hüljatud lastest, kes vaatamata turvalisele ja armastavale keskkonnale igatsevad ikka pärisvanemate järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist reaalsusega. Esialgu usub ta isegi keerukamatel hetkedel emast vaid paremat, tasapisi tekivad aga suhetesse mõrad, mis panevad tüdruku ema armastuses ja pühendumises kõhklema.

Ema kirjeldades on autor ambivalentsem. Kahtlemata armastab Apple’i ema oma tütart. Siiski ei suuda ta suurte elumuutustega toime tulla, vastutust võtta ja oma lapse pärast enda elu tagaplaanile jätta. Ühiskonnas, mis üha enam õhutab just isiklikku, egoistlikku õnne, naudinguid ja rahulolu, mitte teistele pühendumist, on see aina suurenev probleem. Vastutustunne enda loodud elu ees puudub, see jäetakse õnne taga ajades kellegi teise kanda. On hea, kui on vanaemasid, kes sel juhul kastanid tulest välja toovad.

Raamatu on tõlkinud Kristina Uluots. Tema töö on olnud põhjalik ning keskendunud autori mõtte ja sõnastuse edasiandmisele. Raamatu võib läbida komistusteta, lausa unustades, et tegemist on tõlke, mitte algupärandiga. Niivõrd kerge, mahlakas ja sujuv on tekst. Omaette väärtuseks on luuletõlked. Mõned neist on pärit juba varem ilmunud teostest: nt Alexander Pope’i luuletuse on tõlkinud Märt Väljataga, osa Rupert Brooke’i värsse Ene-Reet Soovik jne. Apple’i omalooming jõuab eesti noorteni aga Peep Ilmeti vaimukas, algaja luuletaja teksti suurepäraselt järele aimavas tõlgenduses.

„Õun ja vihm“ on igati nauditav teos. Selle universaalsed probleemid kutsuvad kaasa elama ja mõtlema, tegelaskujud on usutavad kogu oma ebatäiuslikkuses, tõlge aga ei takista kõige selle edasiandmist, vaid lisab niigi andekale tekstile hoogu.

Tõlkinud Kristina Uluots
Varrak, 2018
272 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2018. Epp Petrone „Võlusõnad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ühe muinasjuturaamatu ilmumine pole Eestis kindlasti kuigi eriline sündmus – on ju poeriiulid muinasjutukogudest lookas. Sellele vaatamata ilmuvad igal aastal üha uued ja uued kogumikud. Paraku on sageli tegemist ikka ühtede ja samade muinaslugudega, mida serveeritakse aasta-aastalt üha nülitumal kujul. Käiks justkui tihe võistlus, kes muinasjutud napimate sõnadega ümber jutustada suudab.

Möödunud aasta lõpul noorte lugejate ette astunud „Võlusõnad“ on aga hoopis teistsugune. Tegemist on meie kultuuriruumis suhteliselt tundmatute lugudega, mis mõjuvad üllatavalt värskelt ja avardavalt. Tõsi, alapealkiri „Ühe minuti muinasjutud“ esikaanel (mõeldud küllap lugemislaiskade lapsevanemate ostuotsust mõjutama) võib ehk andunumaid muinasjutusõpru hirmutada, kuid lugema asudes on üsna pea selge, et ühe minutiga seda raamatut küll käest panna ei raatsi.

Kogumik sisaldab 34 sügava filosoofilise sisuga mõistujuttu, millest igaühel mõndagi öelda nii noorele kui ka pisut vanemale lugejale. On loomadest ja lindudest pajatavaid lugusid ning ka neid, kus tegelasteks inimesed ja jumalad. On saamismuistendeid, valusate õppetundidega palu, aga ka naljalugusid ja sürrealistlikke jutte. Vaatamata lugude eriilmelisusele ja suurele variatiivsusele moodustub ometi tervikpilt – eriline ja eklektiline nagu maailm ja inimesed seal sees. Kenasti iseloomustab raamatut selle nimilugu „Võlusõnad“, mis pajatab noormehest, kes oma elule mõtet ja sisu otsib.

Raamatu alapealkiri vastab tõele, tegemist on tõesti nappide lugudega (1–2 väikest lehekülge), kuid selle nappuse taga pole kindlasti mitte autori oskamatus või pealiskaudsus. Igast lühikesest palast paistab ilmekalt nii autori mõte, miks just see lugu kogumikku on valitud, kui ka kirg selle edasijutustamisel. Autor on hoolikalt valinud sõnu ja väljendeid, mis taolises lühivormis mõtet paremini kannaksid. Loomulikult pole siin kohta otsesõnalisel moraalitsemisel ja õpetussõnade paksudes värvides toonitamisel. Igaüks peab ikka ise oma järeldused tegema. Mõne suunava küsimuse või selgituse on illustraator osavalt jutumullina pildi sisse sulatanud.

Muinasjuttude geograafia on võluvalt avar, kogumikus leidub nii Aafrika, Ameerika, Euroopa kui Aasia lugusid. Autori eriline sümpaatia kuulub kahtlemata Idamaade (Hiina, India) ja põlisameerika (indiaani) päritolu paladele. Ilmselgelt on nende maade filosoofia ja maailmanägemise meie mail piisavalt uudne, et köidab lisaks autorile ka paljusid lugejaid. Kasutatud kirjanduse loetelu raamatu lõpus toob kenasti ära kogumikud, kust lood on võetud. Suurem huviline, kel inglise keel suus, võib neid jutukogusid ise edasi lugeda. Kui võõrkeeled veel raskusi valmistavad, saab kätte võtta aga mõne muu eestikeelse muinasjuturaamatu. Näiteks, miks mitte meelde tuletada, millest rääkis Epp Petrone mõned aastad tagasi (2011) ilmunud kogumikus „Muinasjutte armastusest“?

Illustreerinud Kristi Kangilaski
Petrone Print, 2017
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2017. Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pühadeaeg toob raamatupoodidesse hulgaliselt uusi lasteraamatuid. Palju neist on küll uude vormi valatud vana kraam, nagu näiteks ühtesid ja samu muinasjutte sisaldavad kogumikud, mida üha uuesti, kuigi erinevate pealkirjade all ilmutatakse (sageli veel ülejala tehtud tõlkes ning mannetute illustratsioonidega). Kogenud raamatuostjat taoline pühadekraam ei ahvatle, pigem otsitakse lugemiseks midagi värsket. Õnneks leidub siiski ka uut ja pühadehõngulist, mis esile tõstmist väärib.

„Tüdruk, kellel oli saladus” on igapäevaselt Ugalas näitlejaametit pidava Kadri Lepa kolmas teos lastele. Mullu ilmusid temalt südamlik mudilasraamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku” (Päike ja Pilv) ning algklassilastele mõeldud jutustus „Poiss, kes tahtis põgeneda” (Tänapäev). „Tüdruk, kellel oli saladus” on viimati mainitu mõtteline järg, kuid on edukalt loetav ka ilma esimest osa teadmata. Mõlemad teosed on saanud tuule tiibadesse käsikirjakonkursilt „Minu esimene raamat” – poisiraamat saavutas seal teise, tüdrukuraamat aga lausa esimese koha.

Mõlema raamatu sündmused keerlevad ümber linnapoiss Mardi, kes esimeses osas on lasteaia-, teises aga juba koolipoiss. Kui esimeses osas oli sündmustiku käivitajaks vanemate puhkusereis, mis poisi vanaema juurde suve veetma viis, siis teises osas tulevad vanaema-vanaisa, suvevaheajal leitud sõber Siim ning teda kasvatav vanaema linna Mardi perele jõuluks külla. Nende kodudel hoiab silma peal Nurga-Jaanus, üksinda elav külamees, kellega Mardile on meeldinud suurte filosoofiliste teemade üle arutleda.

Poisid ja nende pered veedavad linnas lõbusalt aega: üheskoos käiakse kinos ja linna peaväljakul kuuske vaatamas, veedetakse aega mängumajas ja küpsetatakse jõulutoite. Kui Mart ühel õhtul imekauneid klaverihelisid kuuleb, sünnib poistel kiire plaan nende helide tekitaja kindlaks teha. Aga nagu sageli ikka – niipea, kui üks müsteerium lahenduse leiab, sünnivad uued mõistatused, mis samuti lahti harutada tuleb. Nii ongi Siimul ja Mardil enne jõulurahuni jõudmist palju teha, kuid õnneks leiavad nutikad tegelased keerulisematestki olukordadest sõprade ja pere toel väljapääsu.

Erinevalt paljudest teistest noortest lastekirjanikest on Kadri Lepp oma teoseis üdini aus ja julge. Avameelselt käsitleb ta näiteks üksilduse ja üksinduse temaatikat, arutleb armastuse ja sõpruse, leppimise ja lootmise olemuse üle. Teemale lähenemine pole aga ühekülgne ja ainuvõimalikke lahendusi pakkuv, vaid avatud ja mitmeid võimalikke valikuid kaaluv. Kõige selle juures ei häbene Kadri Lepp ka idülli, meeleliigutust, ehk pisukest sentimentaalsustki, aga ometi ei muuda see teost läägeks roosamannaks. Pigem tekib tunne, et elu on ilus ning kõik inimesed on head.

Tundliku ja idüllilise laadi poolest tuntud illustraatori Kadri Ilvese pildid sobivad imehästi täiendama Kadri Lepa teksti. Punnispõsksed lapsed ja triibulised villasokid, punasetäpilised kruusid ja romantilised puumajad, pikad kaltsuvaibad ja soojust õhkuvad ahjud – kõik see annab edasi kirjaniku harmoonilist maailmapilti.

Lõpetuseks: kui on tahtmine lugeda midagi ilusat, siirast ja liigutavat, midagi, mis tuletaks meelde, mis on elus oluline, tasub Kadri Lepa raamat kindlasti kätte võtta. Jõulu(ootuse)aeg saab selle kaudu uue mõõtme.

Illustreerinud Kadri Ilves
Tänapäev, 2017
125 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Selgusid Paabeli Torni auhinna laureaadid

Postitatud anukehman poolt, , teemas IBBY uudised, Uudised

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis neljateistkümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna, mille pälvivad parimad tõlgitud lasteraamatud, kusjuures hinnatakse nii algteose kunstilist väärtust kui tõlke kvaliteeti. Sel aastal anti teist korda välja ka Paabeli Torni auhind pildiraamatule. Žürii valis aasta jooksul ilmunud teostest välja parimad raamatud: juturaamatute kategoorias viis ja pildiraamatute kategoorias kolm nominenti.

Tõlkeraamatu auhinna pälvis Kathleen Glasgow noorteromaanKatkine tüdruk“, mille on tõlkinud  Eve Laur ja välja andnud Päikese kirjastus. „Katkine tüdruk“ on Kathleen Glasgow’ debüütromaan, mida ta kandis endaga üheksa aastat, kirjutades sellest 14 mustandit. Lugu on traumeeritud noorest neiust, kes enda hingevalu enesevigastamisega leevendada püüab. Tüdruk on nii kaudses kui otseses mõttes katki, osavõtmatu ja hoolimatu maailm tema ümber ei tee püüdeid end jälle tervikuks kokku panna kergeks. Lugu on haaravalt kirjutatud, karm ja hell ühtaegu ja samas abikäsi neile noortele, kes end katkisena tunnevad. Tõlkija Eve Laur on ka kõige esimese Paabeli Torni Auhinna laureaat (2004).

Nominendid olid ameerika kirjanik Ali Benjamin raamatuga „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta” (tõlkija Mario Pulver, Pikoprint, 2017), rootsi kirjanik Åsa Lind raamatuga „Liivahundi lood” (tõlkija Ülle Kiivet, Draakon & Kuu, 2017), soome kirjanikud Timo Parvela ja Bjørn Sortland sarjaga „Kepler62” (tõlkija Rain Kooli, Ajakirjade Kirjastus, 2016–2017) ja norra kirjanik Bobbie Peers raamatuga „Lüriidiumivaras” (tõlkija Annika Kupits, Helios, 2017).

Parima tõlgitud pildiraamatu auhinna pälvis Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamat „Mesilased”, mille on poola keelest tõlkinud Marius Peterson ja välja andnud kirjastus Varrak. Suurejooneline detailsete piltidega raamat tutvustab mesilaste salaelu, mesinduse ajalugu ning tänapäeva, kõike mee ja mesilastega seonduvat. Illustratsioonid on leidlikud, humoorikad ja tõepärased.

Nominendid olid itaalia autor Davide Cali ja prantsuse illustraator Sébastien Mourrain raamatuga „Väike Klutt” (tõlkija Riina Turi, Koolibri, 2016) ning prantsuse autor Philippe Jalbert raamatuga „Suurte koerustükkide päevik” (tõlke toimetaja Kai Nurmik, Varrak, 2017).

Võiduteoste autorid ja tõlke avaldanud kirjastused said audiplomi, tõlkijad  ka rahalise preemia.

Žüriisse kuulusid lastekirjanduse uurija Krista Kumberg (žürii esimees), 2016. aasta Paabeli Torni auhinna laureaat Mari Klein, tõlkija Sash Uusjärv, illustraator Ulla Saar ja Anne Kõrge Eesti Lastekirjanduse Keskusest.

Auhind anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul 14. novembril 2017 Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Lisainfo:
Krista Kumberg
krista@lib.haapsalu.ee
tel 5910 5502

Raamatu „Krips-kraps, eesti laps” esitlus 9. novembril

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Täna, 9. novembril 2017 kell 13 esitleb Eesti Instituut lastekirjanduse keskuses värsket trükist „Krips-kraps, eesti laps”, mille teksti on kirjutanud lastekirjanik Kätlin Vainola ning pildid on loonud illustraator Ulla Saar.

Milline on eesti laps? Sellele küsimusele otsib vastust raamat „Krips-kraps, eesti laps”, mis kajastab eesti laste elu ja tegemisi. Samm-sammult proovitakse välja selgitada, millised eesti lapsed on, mida nad teevad ja mis neile meeldib.

Trükise koostamisel on kasutatud laste ja noorte kultuuriaastal 2017 koos Eesti Lastekirjanduse Keskusega laste seas läbiviidud küsitluse „Mina ka!” vastuseid.

Esitlusel tutvustavad Tallinna Reaalkooli õpilastele raamatut selle autorid lastekirjanik Kätlin Vainola ja illustraator-kujundaja Ulla Saar.
Tallinna Kanutiaia Huvikooli teatriringi õpilased esitavad raamatu ainetel etüüde, juhendab Meelis Sekk.

Trükis on ilmunud nii eesti kui ka inglise keeles, nii paberil kui ka veebiversioonina.

Raamatut on võimalik soetada Eesti Instituudist (Suur-Karja 14, Tallinn) ning raamatukauplustest üle Eesti.

Trükise väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Eesti Instituut esitleb raamatut ka 11. novembril kl 11 lastehommikul „On ÜKS” Kirjanike Maja Musta laega saalis.

Lisainfo:
Kadi Eslon
lastetrükise toimetaja
Eesti Instituut
+372 631 4355
kadi.eslon@estinst.ee
http://www.estinst.ee 

Näituse „It’s Always Tea-Time“ avamine Budapestis 8. novembril

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Täna, 8. novembril 2017 avatakse Ungari pealinnas Budapestis laste ja noorte kunstigaleriis Deák 17 illustratsiooninäitus „It’s Always Tea-Time“. Avamisel osaleb ka näituse kuraator ja idee autor Viive Noor Eestist. Näitus jääb avatuks 20. detsembrini.

Tegemist on rahvusvaheline rändnäitusega, mis on inspireeritud Lewis Carrolli raamatust „Alice imedemaal“, ja kus esineb 19 riigi 72 kunstnikku. Näitust on alates 2015. aasta sügisest eksponeeritud mitmel pool Euroopas: Eesti Lastekirjanduse Keskuses, Läti Rahvusraamatukogus, Cruselli Kultuurikeskuses Uusikaupungis, Berliini laste- ja noortekirjanduse keskuses LesArt ja kuues Poola linnas.

Näituse üks korraldajaid on Eesti Instituut Ungaris.

Vaata lisaks: kunstigalerii Deák 17

Lisainfo: Viive Noor, kuraator, viivenoor@gmail.com, tel +372 5557 9930

Põlvepikuraamatu konkursi võitjad selgunud!

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Teisipäeval, 7. novembril 2017 autasustati Eesti Lastekirjanduse Keskuses lasteraamatukonkursi Põlvepikuraamat võitjaid. Kuuendat korda toimunud konkursi korraldajateks on kirjastus Päike ja Pilv, Kultuuriministeerium ning Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Konkursi žürii koosseisus Asta Trummel, Krista Kumberg, Piret Niinepuu, Katrin Reinmaa ja Irma Mets otsustas välja anda kolm auhinda ja neli eripreemiat:

Võidutööd:

  1. koht: käsikiri „Auklik päev“. Tekst Kadri Kiho, illustratsioonid Mirjam Siim;
  2. koht: käsikiri „Ahhaa!“. Tekst Els Heinsalu, illustratsioonid Kristi Kangilaski;
  3. koht: käsikiri „Väike armastuse lugu“. Tekst Tia Navi, illustratsioonid Kadi Kurema.

Eripreemiad:

Teksti eest: käsikiri „Sinu väike ajaraamat“, autor Jaak Kikas;

Illustratsioonide eest: käsikiri „Vihmapilve suur soov“, kunstnik Anne Linnamägi

Parima teemaraamatu eest: käsikiri „Hommikukontsert Matsalu linnuriigis“. Autor Kaja Lotman, kunstnik Marju Tammik

Uue tulija preemia: käsikiri „Tiina saladused“, autor ja kunstnik Ave Hansen

Konkursi korraldaja Katrin Reinmaa: „Žürii liikmete süda jäi rahule, sest esiletõstetute seas oli mitmeid häid uusi tegijaid. Alati on suur rõõm, kui mõni andekas inimene meie konkursi kaudu tuule tiibadesse saab. Saak oli tänavu hea ja kümmekond käsikirja tahaks kohe ilma pikema jututa raamatuks teha.“

Põlvepikuraamatu konkurss toimus sel aastal kuuendat korda. Konkursi eesmärk on rikastada väikelastele ja koolieelikutele mõeldud lugemisvara omamaiste kvaliteetsete pildiraamatutega. Võidutööd avaldab kirjastus Päike ja Pilv.

Lisainfo:
Katrin Reinmaa
kirjastuse Päike ja Pilv juhataja
katrin.reinmaa@paikejapilv.ee
tel 513 1005

Fotol vasakult: Kadri Kiho, Kristi Kangilaski, Els Heinsalu, Tia Navi, Anne Linnamägi, Ave Hansen ja nominent Liisa Murdvee.

Lastekirjanike tuur „Tuleme külla!” Järva maakonnas

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Kolmapäeval, 8. novembril 2017 külastavad Heli Illipe-Sootak, Anti Saar ja Kadri Lepp lastekirjanduse keskuse sügistuuri raames Järvamaa Keskraamatukogu Paides ja Türi Raamatukogu.

Kohtumisel tutvustatakse autorite loomingut, loetakse ette lugusid ja jagatakse autogramme.

Lastekirjanike tuur „Tuleme külla!” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse iga-aastane traditsioon, mis sai alguse 2013. aastal. Tuuri ideeks on tutvustada lastele uuemat eesti lastekirjandust ning võimaldada kohtumisi raamatute autoritega. Seni on käidud Saaremaal, Lääne- ja Ida-Virumaal, Harjumaal, Raplamaal, Viljandimaal ja mujal.

Lastekirjanike tuuri toetab Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo:
Triin Soone
Direktor
Eesti Lastekirjanduse Keskus
617 7230
triin.soone@elk.ee

Fotol Piret Raud ja Markus Saksatamm lastekirjanduse keskuse kevadtuuril 2017.

Selgumas on Põlvepikuraamatu konkursi võitjad!

Postitatud anukehman poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Teisipäeval, 7. novembril 2017 kell 14 autasustatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses lasteraamatukonkursi Põlvepikuraamat võitjaid. Kuuendat korda toimuva konkursi korraldajateks on kirjastus Päike ja Pilv, Kultuuriministeerium ning Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Auhinnatud saavad parimad väikelastele ja koolieelikutele mõeldud raamatute käsikirjad, mida sel aastal laekus 67. Põlvepikuraamatu konkursi eesmärgiks on rikastada lastele mõeldud lugemisvara omamaiste kvaliteetsete pildiraamatutega.

Nagu ka varasematel aastatel, oodati selgi korral käsikirju, millel oleks selge visioon või idee, huvitav vaatenurk, köitev tekst ja seda toetavad pildid. Otsiti käsikirju, millest sündivad lasteraamatud oleksid eesti lastekirjanduse kontekstis uudsed, üllataksid mingist aspektist ning pakuksid lugemis- ja vaatamiselamust nii mudilastele ja koolieelikutele kui ka nende vanematele.

Põlvepikuraamatu konkurssi korraldatakse alates 2006. aastast igal teisel aastal. Tänavu toimus konkurss kuuendat korda. Konkursi võidutööde auhinnad on rahalised, parimad käsikirjad avaldab kirjastus Päike ja Pilv.

Lisainfo:
Katrin Reinmaa
kirjastuse Päike ja Pilv juhataja
tel 513 1005