Kaspar Jancise raamat „Seiklus Salamandril” ja Jüri Mildebergi autoriraamat „Putkamissu” on kantud rahvusvahelisse kataloogi „White Ravens 2012”.

Münchenis asuva Rahvusvahelise Noorteraamatukogu (Internationale Jugendbibliothek) väljaanne „The White Ravens” kujutab endast annoteeritud soovitusnimestikku maailma parimatest laste- ja noorteraamatutest. 2012. aasta valik hõlmab 250 raamatut enam kui 30 keeles ja 40-50 riigist.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna pälvis Tiia Mets raamatuga „Vahva Toomas. Vana Toomase legend”.

See on Gert Helbemäe noorsoojutu „Vana Toomas” ja Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika” ainetel loodud lugu väikesest vaprast poisist, kellest kasvas Liivi sõja ajal Tallinna linna päästja. Kõigist keskuse töötajatest koosnev žürii hindas kõrgelt raamatu terviklikkust, mille loob kunstiliselt kaunite ja ajastutruu hõnguga piltide ning lihtsa ja lapsele arusaadava teksti kooskõla. Tulemus on seda märkimisväärsem, et tegu on Tiia Metsa debüütraamatuga.

Raamat on suureformaadiline ja kvaliteetselt teostatud.

2011. aasta Põlvepikuraamatu konkursil pälvis raamatu käsikiri II koha ning selle andis välja kirjastus Päike ja Pilv.

Autor sai auhinnaks traditsioonilise kilo rosinaid ja rahalise preemia. Raamatu kirjastajat peeti meeles tänukirjaga. Auhind anti üle 7. detsembril 2012 Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aastal ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, kusjuures hinnata võidakse nii raamatut tervikuna kui ka ainult kirjaniku- või kunstnikutööd.

Neljapäeval, 6. detsembril kell 17 toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna Muusikakooli õp. Katrin Talmari viiuliõpilaste kontser.

Tõlkinud Kadri Sikk
Kujundanud Krõõt Kukkur, Kärt Kukkur
NyNorden, 2012
188 lk

Islandi lasteraamatuid ei ole just palju eesti keelde tõlgitud. Kristín Steinsdóttiri „Kodulinna ingel” (2009), mis sai samal aastal ka Paabeli Torni tõlkeauhinna, Aðalsteinn Ásberg Sigurðssoni maagiline „Kääbusekivi” (2010) ja Sigurður Örn Brynjólfssoni loodushoidlik „Jääkaru Polli” (2011) on raamatud, mis tutvustavad islandi lastekirjandust kui omanäolist, kütkestavat, pärimust väärtustavat ning avara ellusuhtumisega lugemisvara. Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” sobib kenasti, ilma suuremaid mõrasid löömata, kujunenud diskursusesse.

Þorarinn Leifsson (1966) elab Reykjavikis. Lõpetanud Islandi kunstiakadeemia, alustas ta oma loomingulist teed koomiksikunstniku ja illustraatorina. Leifssoni kirjanduslik debüütteos – 2007. aastal ilmunud lasteraamat „Isa suur saladus”, – mis üllatuslikult käsitleb kannibalismi, on tänaseks tõlgitud juba taani, soome ja saksa keelde.

PRESSITEADE
16.11.2012

Paabeli Torni auhinna võitis Elise Nikonov Kate DiCamillo raamatu „Mustkunstniku elevant” tõlke eest

Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis juba üheksandat korda välja Paabeli Torni auhinda, mille eesmärgiks on esile tõsta häid tõlkeraamatuid lastele.
Tänavune auhind läks Ameerika lastekirjanikule Kate DiCamillole, tõlkija Elise Nikonovile ja kirjastusele Draakon & Kuu südamliku muinasjutu „Mustkunstniku elevant” (2012) eest. Žürii hindas võiduraamatu filosoofilist sisu, kaunist keelt ja oskust rääkida lastele olulistest asjadest. Eesti keeles on samalt autorilt varem ilmunud ka „Lugu hiirest nimega Desperaux” (2006), „Kõik Winn-Dixie pärast” (2008) ning „Tiiger virgub” (2008).
„Mustkunstniku elevandile” pakkusid tihedat konkurentsi teised nominendid: Grigori Osteri „Muinasjutt pisiasjadega” (vene keelest tõlkinud Ilona Martson; kirjastus Varrak 2012), Stephen Chbosky „Müürililleks olemise iseärasused” (inglise keelest tõlkija Kristi Eberhart; Hea Lugu 2012), Jenny Downhami „Enne kui ma suren” (inglise keelest tõlkinud Mari Klein; Pegasus 2012) ja Sven Nordqvisti Pettsoni ja Finduse lood (rootsi keelest tõlkinud Ülle Kiivet; Koolibri).
Žüriisse kuulusid Jaanika Palm (esimees), Anu Kehman, Indrek Koff, Margit Rozalka ja Ülle Väljataga.
Paabeli Torni auhind, mis koosneb audiplomitest parima tõlgitud lasteraamatu autorile, selle eesti keelde tõlkijale ning raamatu kirjastajale Eestis, anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul 15. novembril Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Diplom saadetakse kirjanikule postiga. Tõlkija Elise Nikonov pälvib ühtlasi rahalise preemia, milleks Kultuurkapital on eraldanud 640 eurot. Diplomitega tänati ka auhinna nominente: tõlkijaid, autoreid ja kirjastusi.

Täiendav info:

Jaanika Palm, žürii esimees
Tel 53436586

Leelo Märjamaa, IBBY Eesti osakonna president
Tel 53860890

Ootame kõiki IBBY EESTI OSAKONNA liikmeid neljapäeval, 15. novembril 2012 kell 17 Eesti Lastekirjanduse Keskusse (Pikk 73) SÜGISÕHTULE!

Kavas:

1. 2012. a Paabeli Torni auhinna üleandmine.
2. IBBY 2012. a aunimekirja nominentide autasustamine.
3. Kohv ja suupisted.

RSVP ibby.estonia@elk.ee või telefonil 6 177 234.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2012
32 lk

Õpetaja ja tõlkijana tegutseva Eva Koffi „Keerutädi” ei ole tema debüütteos. 2002. aastal ilmus „Kust tulevad vastused?“, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega. Oma kohta maailmas otsis ka Mina, kelle lood „Vikerraadios” olid nii laste kui ka täiskasvanute seas vägagi menukad. Realistlik noortenäidend „Mirr” (2008) vaeb tundlikult kaasaja eduühiskonna tekitatud üksildus- ja võõrandumisküsimusi. Väikelastele pole Eva Koff varem kirjutanud, kuid ka „Keerutädi” kannab sama filosoofiat, mis tema varemilmunud raamatudki.

Keerutädi on pisut veider tädi, kes elab Pelgulinnas Härjapea tänavas roosas majas, mille uksel on suur puidust lill. Keerutädi kannab aasta läbi ühte ja sama pruuni mantlit ja halli baretti. Tavaliselt on tal käevangus ruuduline kott. Keerutädi märkavad eelkõige väikesed lapsed, vahel ka vanaemad-vanaisad. Suured inimesed tavaliselt teda ei märka, nad sõidavad lihtsalt mööda, muretsedes samal ajal igasuguste asjade pärast. Suurtel lastel pole samuti aega, sest nad vaatavad telefonist sõnumeid. Keerutädi pärisnime ei tea keegi. Teda kutsutakse Keerutädiks, sest tal on komme ootamatult seisatada ja paar-kolm korda end kohapeal keerutada.

Sel aastal tähistame 19. korda Eestimaal ettelugemise päeva, mõttega tuletada kõigile meelde, kui tore on ette lugeda, kui huvitav jutte kuulata ning kui oluline on ettelugemine lastele.

Armastatud lastekirjanik Aino Pervik tähistas kevadel oma juubelisünnipäeva. Seetõttu loemegi seekord jutte tema raamatutest. Aino Pervik peab ettelugemist väga oluliseks ja ütleb: „Väikesele unejutu kuulajale selgub, et sõnadega saab muudki ette võtta kui lausuda: ära tee! või: ei taha! Selgub, et sõnadest võivad tekkida kujutluspildid sellest, mida käega katsuda ei saagi. Siit saab alguse ka empaatiavõime, mis on üks inimese meeldivamaid omadusi.“

Illustreerinud Heiki Ernits
Tänapäev, 2012
148 lk

Kristiina Kassi värske, järjekorras juba seitsmes lasteraamat tundub pealkirja järgi olevat meie lastekirjanduses harvaesinevast liigist, nimelt jutustus koolielust. Esialgne suur rõõm saab aga kohe rikutud, kui raamatukaaned paotada – tegemist on hoopistükkis jutukoguga. Pettumust ei jagu kauaks, sest kogumiku kakskümmend vahvat fantaasialugu haaravad kaasa ja teevad tuju heaks, kuid pakuvad ka ohtralt mõtlemisainet ja võimaldavad tõmmata paralleele kaasaja eluga.

Enamasti on juttude peategelasteks fantaasiaolendid, nagu hambahaldjad, Une-Mati ja tema õde Ärataja-Kati, päkapikud jne, kuid esineb ka realistlikke tegelasi, kes ebatavalistesse olukordadesse satuvad. Nii näiteks otsustavad ema ja tütre riided omavahel suurusi vahetada, et tütar, kes ema riideid armastab, saaks neid vahel kanda. Selle tulemusena avastab ema tütre kapis sorides taas rõõmu värvikirevalt riietumisest, tütar aga leiab, et vahel on parem kanda praktilisi lasteriideid, selle asemel et peenes jakis ja kitsas seelikus palli mängida. Hindrey õpetlikke, äärmuseni pahupidistatud jutte meenutab lugu Ukust, kes armastab küüsi närida.

Illustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat, 2012
104 lk

Lastekirjanduse sõpradele pole Kadri Hinrikus vaid hinnatud uudisteankur ja loodussaate „Osoon“ üks autoreid. Mälestusteraamatud „Miia ja Friida“ (2008) ja „Kui emad olid väikesed“ (2009) tutvustasid teda kui osavat ja tundlikku kirjutajat. „Põmmu, Podsu ja teised sõbrad“ (2010) viisid aga lugeja metsaelu rüppe. Kadri Hinrikuse värskeim teos on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.

Raamatu peategelasteks on 8-aastased kaksikud Uku ja Tuule, kes on oma lühikese elu jooksul pidanud juba palju üle elama. Laste ema on paar aastat tagasi surnud, nad elavad koos isaga. Kuigi toimunu on traagiline ja raske, on lapsed sündmusega toimetulekuks leidnud oma viisi. Nimelt arvavad nad, et ema elab edasi haldjana, kes nende üle valvab ja nende eest hoolitseb. Paraku aga pole isa nii hästi kohanenud. Armastatud naise surmast tingitud depressioon ja üksikvanema suurenenud töökoormuses muudavad ta kangesti väsinuks, kohati lausa apaatseks. Seepärast peavadki lapsed elus juhirolli haarama, olgu siis tegemist esimese koolipäeva aktuse, kassipoja päästmise või sõprade küllakutsumisega.