Ilmunud on raamatu “Pisike puu” uus trükk

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Kultuuriministeerium jätkavad toredat traditsiooni kinkida kõikidele Eestis sündivatele lastele raamat. Kinkeraamatu “Pisike puu” eesmärk on toetada laste lugemishuvi ja väärtustada eesti lastekirjandust.

Raamat pakub vastsündinule võimaluse teha esimene samm raamatumaailma ja tekitada igas lapses lugemishuvi. Sinna on nopitud luuletusi ja jutte eesti armastatud lastekirjanike loomingust ning tuntud muinasjutte ja liisusalme. 2019. aasta lõpus ilmus raamatust kolmas, täiendatud trükk, mille on illustreerinud Anne Linnamägi.

Kultuuriminister Tõnis Lukas avaldab raamatu saatesõnas soovi, et see tooks lugemisrõõmu paljudele lastele: “Loodan, et see tore raamat, mille nüüd kätte võtsid ja millest tunned, kui hästi ta lõhnab ja kui hea teda käes on hoida, toob rohkelt rõõmu väikestele ja suurtele raamatusõpradele lähedal ja kaugemal – kõigile Eesti lastele kogu maailmas!”

Peredeni jõuavad raamatud kõikjal Eestis kohalike raamatukogude kaudu. Paljudes kohtades antakse kingitus üle omavalitsuste poolt korraldavatel pidulikel üritustel, kus tervitatakse uusi ilmakodanikke ja õnnitletakse vastseid lapsevanemaid. Need, kel pidulikul sündmusel osaleda ei õnnestu, saavad raamatud kätte raamatukogudest. Välisriigis tuleb raamatu saamiseks pöörduda Eesti välisesindusse. Raamatute laialijagamist aitab korraldada Välisministeerium.

Beebidele mõeldud kinkeraamatu traditsiooni algatas 2007. aastal Eesti Lastekirjanduse Keskus raamatuga „Minu esimene raamat“. Aastatel 2008, 2009 ja 2012 kandis beebiraamat pealkirja „Las laps loeb“, raamatu koostas Heiki Vilep, väljaandja oli SA Kultuurileht. Alates 2015. aastast on kinkeraamatu koostaja ja väljaandja taas Eesti Lastekirjanduse Keskus. Projekti rahastab Kultuuriministeerium. Raamatu “Pisike puu” on koostanud Jaanika Palm, Triin Soone ja Ülle Väljataga.

Täiendavat infot saab Eesti Lastekirjanduse Keskusest või kohalikust rahvaraamatukogust.

Loe kinkeraamatust lähemalt siit.

Näitus “It’s Always Tea-Time” Venemaal

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

13. jaanuaril 2020 avatakse Viiburis ajaloolises Alvar Aalto raamatukogus illustratsiooninäitus “It’s Always Tea-Time”, kus osaleb 72 kunstniku 19 riigist.

Külastajad näevad spetsiaalselt näituse tarbeks valminud originaalillustratsioone. Rahvusvaheline näitus pandi kokku aastal 2015, et tähistada 150 aasta möödumist Lewis Carrolli raamatu “Alice imedemaal” ilmumisest. Sellest ajast saadik on näitus edukalt mööda maailma ringi rännanud.

Varasemalt on näitust näidatud lastekirjanduse keskuses Tallinnas, Läti Rahvusraamatukogus, Cruselli kultuurikeskuses Uusikaupungis, Gdanski Läänemere kultuurikeskuses ja Wrocławi Nukuteatris, Lugude muuseumis Oxfordis, Laste ja noorte kunstigaleriis Deák17 Budapestis ning Laste- ja noortekirjanduse keskuses LesArt Berliinis.

Algas XV Nukitsa konkurss

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Nukitsa konkursi raamatudXV Nukitsa konkurss kutsub kõiki 6–13-aastaseid lapsi valima oma lemmikkirjanikku ja -illustraatorit. Hääletada saab raamatukogudes või elektrooniliselt Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel www.elk.ee. Hääletus kestab 23. veebruarini 2020.

Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus viimase kahe aasta lasteraamatuid hindavad lapsed ise. Selliselt pakub konkurss autoritele vahetult noorte lugejate tagasisidet, andes ülevaate meie laste lugemiseelistustest. Konkursi eesmärk on populariseerida raamatuid ja lugemist ning tunnustada meie lasteraamatute autoreid ja kirjastajaid.

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone sõnul on Nukitsa konkurss Eesti lastekirjanduse suursündmus, mille käigus lapsed ise selgitavad välja populaarseima lastekirjaniku ja illustraatori. Traditsioonil on pea 30-aastane ajalugu ning seekord kingitakse pronksist Nukitsad laste lemmikautoritele juba 15. korda. Konkursi algusaegadel, 1990ndatel, mil ilmus aastas üsna vähe algupäraseid lasteraamatuid, osalesid need kõik konkursil. Tänaseks on aga nimetuste ja autorite arv tublisti kasvanud. “Rõõm on tõdeda, et meie lastekirjandus elab parimaid aegu – aastas ilmub mitusada omamaist lasteraamatut, mille seast leiab häid jutu- ja pildiraamatuid väga erinevale vanusele, huvile ja ka lugemisoskusele. Et konkurss oleks lastele siiski hoomatav ja hääletamine jõukohane, tegime keskuses eeltööd ning kitsendasime valiku 100 raamatuni”, lisas Soone. Kõrvale jäid kordustrükid, väikese levikuga ning vähest lugejate tähelepanu pälvinud raamatud. Samuti jõudis igast sarjast nimekirja vaid üks osa.

Nukitsa konkurss toimub koostöös Eesti raamatukogudega, kus lapsed saavad kohapeal hääletada. Keskuse kodulehel on avatud e-hääletus ja sealt leiab konkursil osalevate raamatute nimekirja ja kaanepildid. Veebihääletus loob suurepärase võimaluse ka väljaspool Eestit elavatel lastel konkursil osaleda.

Võitjad tehakse teatavaks 4. aprillil 2020 lastekirjanduse keskuses toimuval auhinnapeol. Lisaks laureaatidele kutsutakse peole 70 hääletuses osalenud last üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahalise preemia.

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti Lastekirjanduse Keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemate laureaatide hulka kuuluvad näiteks kirjanikud Ilmar Tomusk, Andrus Kivirähk, Kristiina Kass ning kunstnikud Hillar Mets, Heiki Ernits, Edgar Valter jt.

Lisainfo:
Triin Soone
Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
617 7230, triin@elk.ee

Jaanuar 2020. Sara Pennypacker „Pax“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Heategevuslik jõulupidu lastekirjanduse keskuses

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

14. detsembril 2019 toimus Eesti Lastekirjanduse Keskuses heategevuslik jõulupidu „Teistmoodi lood lossis“. Peol said jõulumeeleolu nautida Eesti Lasterikaste Perede Liidu Jõgevamaa osakonna lapsed.

Jõulupidu vürtsitasid lõbusad muinaslood, mida mängisid Teoteatri näitlejad Jane Meresmaa-Roos ja Kristiine Truu. Keskuse pööningul ootas lapsi pallide ball koos hüppava kuningalossi ja juttudega kurjade lohede helgest saatusest. Edgar Valteri väikses galeriis toimus helide jaht, et pakkuda musikaalset hasarti ja kummaliste häälte äratundmisrõõmu. Kaasahaaravad ja viguriga muinaslood muutsid lapsed jututegelasteks ning peolt ei puudunud ka jõuluvana.

Jõuluvana kingikotti aitasid täita Päikese kirjastus, Tammerraamat, Draakon ja Kuu, Päike ja Pilv ning Varrak.

Teddy-karu näitus „Sinjoora Bambolina rändtsirkus“ lastekirjanduse keskuses

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

9. detsembrist 2019 avati Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis Stuudio 14 Teddy-karu näitus. Näitus jääb avatuks kuni 19. jaanuarini 2020.

Jõulu eelse näituse teemaks on seekord „Sinjoora Bambolina rändtsirkus“ ning väljas on Eesti nukukunstnike 20. sajandi alguse tsirkuse vaimus loodud karud.

Toredaid karusid on meisterdanud Natalja Alieva, Piret Mildeberg, Anna Davidenko, Sveta Aleksejeva, Airi Look, Annika Aedma, Svetlana Sorgina, Jevgeni Bulahtin, Irina Fomina, Natalja Volohhonski, Tatiana Mokrjakova, Viktoria Golubeva, Zelfija Zhedeljova, Maris Aare.

Stuudio 14 on rahvusvaheline stuudio Eestis, mis tegeleb nukukunsti ja ka keraamika, skulptuuri ning graafikaga. Stuudio juht on kuraator ja kunstiteadlane Tatjana Mohrjakova.

Detsember 2019. Maja Lunde „Lumeõde“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.

Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.

Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.

Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.

Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.

Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.

Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.

Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Lasteekraani jõulukalender aitab jõule oodata

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Uudised

Igal detsembrikuu hommikul ilmub kalendris nähtavale uus jõulusokk, kuhu on peidetud väikese multikaga kaunistatud muinasjutt.

Tänavuste juttude abil saame aimu presidendi auhvahtide raskest tööst, mõtiskleme, mis on kõigil eestlastel ühist, miks puud talveks alasti jäävad ning proovime ketšupi abil maailma paremaks muuta.
Ajakiri Täheke valis välja Eesti kirjanike jutud, mille autorid on: Andrus Kivirähk, Markus Saksatamm, Indrek Koff, Aino Pervik, Jaan Kaplinski, Jan Rahman, Henno Käo, Kristiina Kass ja Triin Soomets.

ERR Raadioteatris salvestatud jutte esitavad: Sepo Seeman, Sergo Vares, Christopher Rajaveer, Robert Annus, Ain Lutsespp, Liisa Saaremäel ja Kaspar Velberg.

Piltidega kaunistasid jutte: Tormi Tobreluts, Kristi Markov, Dagne Aaremäe, Mark Antonius Puhkan, Kaidi Toomsalu, Anna Magdaleena Saar, Lillemor Luhats, Sigrid Salutee, Eva Ligi Aydoğmuş, Mark Antonius Puhkan ning Balti Filmi- ja Meediakooli Laste filmikooli õpilased.

Lisaks jõulukalendrile kõlavad jutud igal õhtul unejutuna Vikerraadio eetris.

Aknale ilmuvaid jõulusokke kaunistasid lapsed üle Eesti. Novembris välja hõigatud sokkide värvimise üleskutsele vastas ligi 1000 last. Millised sokid jõulukalendrisse ilmuvad, tuleb vaadata igal hommikul Lasteekraan.ee lehelt.

Valitakse kõige kaunimaid lasteraamatud

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

3. detsembril 2019 kuulutati välja 5 kauneima Eesti lasteraamatu konkurss. Valik tehakse 2019. aastal Eesti kirjastajate välja antud, Eesti kunstnike kujundatud ja illustreeritud ning Eestis trükitud väljaannete hulgast. 

Konkursile saab esitada kandidaate kuni 6. jaanuarini 2020 täites ankeedi Rahvusraamatukogu koduleheküljel, kus on võimalik tutvuda ka võistluse reglemendiga. Raamatuid võivad esitada kunstnikud, kirjastajad, autorid, trükkijad või töö tellijad. Konkursile esitatavate raamatute arv ei ole piiratud. Esitatud raamatutest tuleb 1 eksemplar viia hiljemalt 6. jaanuariks rahvusraamatukokku infoletti.

Konkursi korraldajate poolt moodustatud žürii hindab raamatute terviklikkust, disaini, küljendust, tüpograafiat, illustratsioone ning teostust. Lasteraamatute puhul hinnatakse terviklahendust, pidades primaarseks illustratsioonide taset.

Võidutööd tehakse teatavaks 4. veebruaril 2020. 

2018. aasta kauneimate lasteraamatute tutvustuse ja pildid leiate siit.

Kauneimate lasteraamatute konkurss toimub alates 1998. aastast. Konkursi eesmärk on väärtustada illustreeritud lasteraamatuid kui vaimse kultuuri nähtust. Konkurss toimub samaaegselt 25 kauneima Eesti raamatu konkursiga.

5 kauneima lasteraamatu ja 25 kauneima raamatu konkursse korraldavad: Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit.

Kuulutati välja Aasta Rosina auhind

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Eesti Lastekirjanduse Keskus andis 28. novembril 2019 üle Aasta Rosina auhinna möödunud aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Kõigist keskuse töötajatest koosnev žürii valis tunnustuse vääriliseks Ilmar Tomuski kirjutatud ja Priit Pärna piltidega „Kõrvalised isikud“.

Raamatu andis välja kirjastus Tammerraamat. See on tõeliselt magus rosin nii suurele kui väikesele kirjandussõbrale. Tomuski humoorikas tekst ja selle sõnamängud avavad meie emakeele mitmekülgseid võimalusi lastele ning pakuvad muhedat avastamist ka täiskasvanutele. Priit Pärna vaimukad pildid mitte ainult ei täienda suurepäraselt teksti, vaid lisavad sellele mitmeid lustakaid uusi tasandeid.

„Sina, poiss, pole mitte lihtsalt kõrvaline isik, sa oled lausa kahekõrvaline isik,“ lausus raamatu peategelasele mees, kelle ülesandeks oli kõrvaliste isikute viibimist ehitusplatsil takistada. „Kuna sul on kaks kõrva peas, oled sa kahekõrvaline isik. Ja see on kaugeltki liiga kõrvaline, et siit läbi minna,“ lisas ta.

Auhinna võitjaid tunnustati Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga.

Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd.