Märts 2020. Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tegus aastalõpp, mil lasteraamatuid ilmub üle mõistuse palju, kipub kirjastajad ära väsitama. Nõnda võtavad nad uue aasta algul tavaliselt pisut vabamalt ja koguvad jaksu uuteks väljakutseteks. Õnneks on siiski ka neid, kes tavapärasele rütmile pisut vastu töötavad ja just siis väärt teoseid ilmutavad. Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on üks selliseid, mis hiljuti raamatupoodidesse jõudis. Teos moodustab mõttelise järje 2017. aastal ilmunud jutustusele „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, kuid vanemad peategelased ja karmimad teemad näitavad, et autor on silmas pidanud pisut vanemat eagruppi.

Raamatu peategelaseks on elu hammasrataste vahele jäänud Morten. Peale vanaema-vanaisa surma on poiss sunnitud elama vägivaldse alkohoolikust onuga üksikus metsatalus soo serval. Tema ema töötab samal ajal Soomes koristajana, et koguda raha korteri sissemaksuks. Oma isast ei tea poiss midagi. Mortenil aitab eluga toime tulla võimalus murede eest soosaarele põgeneda, seal vanaisa päranduse eest ostetud kaameraga pilte teha ja nõnda elumured kasvõi korraks unustada. Poisi suurim hirm on, et tema kehvadest kodustest oludest saadakse koolis teada ning teda hakatakse narrima. Seepärast püüab ta tagasihoidlikku joont hoida, ta ei sõbrustada eriti kellegagi ega võta klassi üritustest osa. Ta on endasse tõmbunud ja vaikne. Siiski, hästi õppimise on poiss enesele eesmärgiks seadnud, sest selles näeb ta teed vägivaldse onu juurest eemale.

Ühel sellisel sooretkel kohtab Morten kummalist tüdrukut Emiliet, kellele ta suudab end lõpuks rohkem avada. Siiski kahtlusest, et ta unistus paremast tulevikust ei pruugi täituda, ta tüdrukule ei räägi. Miks? Aga seepärast, et poisi enesekindlus on juba maha tambitud. Ta tunneb, et on kaks maailma ning üks neist, mida esindavad normaalsed peresuhted, õhtusöögid ühise laua taga, peale kooli ostetud šokolaaditahvel või kino ja kohvik, ei kuulu justkui Morteni ellu. Tema elu on peale kooli raamatukogus istumine, kõhukorin ja hirm onu ees. Ta ei tunne, et oleks väärt esimese maailma asju, et ta oleks väärt normaalsust. Morten arvab, et ta on mitte keegi. „Ma olen poiss, kelle ema on peaaegu hüljanud. Poiss, kes lasi oma onul ennast peksta ega jooksnud isegi minema. /…/ Sest ta uskus, et see ongi tema elu ja ta peab vastu võtma kõik, mida see talle pakub.“ (lk 78).

Tõesti, autorit tuleb kiita raskete probleemide käsitlemise eest. Kurvaks teevad need üksinda kasvama jäetud lapsed, kellele hingeline tugi pole isegi mitte telefoni teel igal ajal kättesaadav. Paraku põhjustab füüsiline eemalolek ka hingelise kaugenemise. Perevägivalla teemadki pole lasteraamatus käsitlemiseks kuigi lihtsad ning rõhuv on sellest ka lugeda, eriti kuna Reinaus pole siin värvidega kokku hoidnud. Kohati tundub kirjeldatu mitte lihtsalt realistlik, vaid lausa naturalistlik. Kirjaniku kaasaelamine pole tuntav, ta on väljaspool sündmusi seisev vaatleja, kes toimuvast ülevaate annab. Mõistetav on kirjaniku soov taolist eraldatust luua, kuna end liigselt kaasa tõmmata lastes poleks võimalik neid teemasid käsitleda. See aga ei tähenda, et noored lugejad Mortenile kaasa tunda ei saaks. Vaatamata sellele, et probleemi jõulisemaks esiletoomiseks on loodud kerge nihestatus, on sündmused kergesti adressaadi aega ja kohta ülekantavad, nõnda et empaatia tekkimine on vältimatu. Õigupoolest kipub kahju olema kõigist, kuid poisist siiski kõige rohkem. On ju täiskasvanul võimalus hea tahte korral ringist välja murda, samas kui lapsel tuleb sageli oma aega alles oodata. Jääb vaid loota, et selleks ajaks pole eneseusku lõplikult hävitatud.

Üks tõhus viis olukorra muutmiseks on lastel siiski veel – tuleb julgus kokku võtta, suu lahti teha ja oma olukorrast rääkida. Oma perekonna koormat kandma harjunud poiss otsustab seda lõpuks teha. Pisut küll oludest tingitult hakkavad hargnema sündmused, mis toovad Morteni ellu pöörde. Tagantjärgi on poiss targem – ta oleks pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü.

Seda, kui kirglikult Reinaus suhtub meie rahvapärimusse, on näha olnud juba tema varasematest teostest. Need teadmised on tal justkui veres, mistõttu on nende esitamine raamatus loomulik ja kontekstisujus. Mõneti üllatav on näha autori soovi lastele ka loodusest rääkida. Kuidagi teatmeteoselikud tunduvad looduslõigud, need tungivad jutustuse üldliinist esile, torkavad liigselt silma ja moodustavad justkui ebakehasid. Paiguti tunduvad nõnda üksikasjalikud kirjeldused ilukirjandusteoses isegi kohatud. Ehk on aga neil roll pinge leevendamisel. Nii nagu Morten läheb sohu, et leida elus taas toetuspunkt.

Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ohvreid, mis aga peamine – avada suid neil, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägivallaga leppima.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Bologna raamatumess jääb ära

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Maailma suurim lastekirjandusele pühendatud kirjandussündmus Bologna lasteraamatu mess jäeti koroonaviiruse tõttu ära.

Koroonaviiruse leviku tõkestamisesks kasutusele võetud ettevaatusmeetmete tõttu lükkus mess esialgu märtsi lõpust mai algusesse. Uueks toimumisajaks sai 4.–7. mai 2020. Viiruse leviku tõttu otsustasid korraldajad aga messi sootuks ära jätta.

Euroopas on koroonaviiruse tõttu ära jäetud mitmeid teisigi raamatumesse: Londoni raamatumess, Leipzigi raamatumess ja Pariisi raamatumess.

Bologna lasteraamatumess on toimunud juba 57 korda ning see toob kokku üle 1400 osaleja ning 30 000 professionaalset külastajat, keda huvitavad lasteraamatud ja illustratsioonikunst.

Indrek Koff Brüsseli raamatumessil

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Pühapäeval, 8. märtsil 2020 viis Indrek Koff Brüsseli raamatumessil läbi töötoa „Helist pildini, pildist looni”.

Kirjanik tutvustas töötoas oma lasteraamatut „Kirju koer”, mis on sündinud pisut äraspidisel viisil, kus raamatu pildid eelnesid selles olevatele lugudele. Koff kirjutas oma teksti Marion Unduski piltide põhjal, mistõttu võiks öelda, et lood raamatus illustreerivad pilte mitte vastupidi.

Töötubades katsetati koos lastega, mismoodi on helid, pildid ja lood üksteisega seotud. Lapsed kuulasid erinevaid helisid, lõid nende põhjal pilte ning kirjutasid piltide juurde lugusid.

Brüsseli raamatumess toimus 5.-8. märtsini 2020. Valdavalt prantsusekeelsele eneseväljendusele keskenduval messil kohtusid kirjastajad Prantsusmaalt, Šveitsist, Luksemburgist, Quebecist ja Belgiast. Kuid korraldajad hindavad ka rahvusvahelisi külalisi, kes kõikjalt maailmast messile tulevad.

Foto: Dimitri Kotjuh

Hea lasteraamat ja hea noorteraamat 2019

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Täna, 5. märtsil 2020 antakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses üle tänukirjad heade laste- ja noorteraamatute autoritele, illustraatoritele ja kirjastustele. Seekordsesse valikusse mahtus 15 laste- ja 8 noorteraamatut, mis valiti möödunud aastal ilmunud 824 teose hulgast, millest 185 on algupärandid ning 639 tõlkeraamatud.

„Tuleme ka sel aastal lugemissõpradele appi ja aitame raamatukülluses üles leida need parimatest parimad,” kirjeldas lastekirjanduse keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm. Žürii eesmärgiks oli koostada võimalikult avar ja edasistele lugemisnaudingutele juhtiv nimekiri, mis kirjanduslikus kvaliteedis järeleandmisi tegemata pakuks rõõmu ja mõtlemisainet võimalikult suurele hulgale lastele.

Nii suuremates kui väiksemates raamatukogudes juhatavad lugejaid raamatute juurde plakatid: plakatid printimiseks A4 ja plakatid printimiseks A3 

Hea lasteraamat 2019

Väiksematele lastele

  • Jon Agee “Elu Marsil”. Kirjastus Egmont Estonia
  • Piret Jaaks “Emme draakon”. Kirjastus Päike ja Pilv
  • Ulrika Kestere “Siilike, kes kuulas kõiki”. Kirjastus Koolibri
  • Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”. Kirjastus Varrak
  • Hasso Krull “Kurja kala kohvik”. Kirjastus Kaksikhammas
  • Piret Raud “Kõrv”. Kirjastus Tänapäev
  • Liis Sein “Saskia otsib värve”. Kirjastus Tammerraamat
  • Leelo Tungal “Jänes Juliuse arvuti”. Kirjastus Tammerraamat

Suurematele lastele

  • Kate DiCamillo “Edward Tulane´i imetabane teekond”. Kirjastus Ersen
  • Maja Lunde “Lumeõde”. Kirjastus Rahva Raamat
  • Sara Pennypacker “Pax”. Kirjastus Pegasus
  • Valija Zinck “Draakoni ärkamine”. Kirjastus Karrup
  • Ilmar Tomusk “Kõrvalised isikud”. Kirjastus Tammerraamat
  • Jaanus Vaiksoo “King nr 39”. Kirjastus Ärkel
  • Catherynne M. Valente “Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud
    laevaga”. Kirjastus Draakon & Kuu

Hea noorteraamat 2019

  • Julie Buxbaum “Kui sõnadest jääb puudu”. Kirjastus Rahva Raamat
  • Jenny Jägerfeld “Superkoomik”. Kirjastus Varrak
  • Rachael Lippincott “Kolm sammu sinuni”. Kirjastus Rahva Raamat
  • Karen M. McManus “Üks meist valetab”. Kirjastus Eesti Raamat
  • Reeli Reinaus “Roosi märgi all”. Kirjastus Varrak
  • Courtney Summers “Sadie”. Kirjastus Rahva Raamat
  • Krystal Sutherland “Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri”. Kirjastus Rahva Raamat
  • Johan Theorin “Salajaki lahing”. Kirjastus Eesti Raamat

Lastekaitse Liit ja Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnustavad häid lasteraamatuid alates 2009. aastast. 2018 lisandus ka Hea Noorteraamatu kategooria.

Raamatuid hindavad lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuvad eksperdid Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust. Rahva Raamat varustab ära märgitud raamatud informatiivsete kleebistega. Nii suuremates kui väiksemates raamatukogudes juhatavad lugejaid “Hea lasteraamatu” ja „Hea noorteraamatu“ juurde vastavad plakatid.

Vaata ka möödunud aastate hea laste- ja noorteraamatu nimekirju.
Loe lisaks siit: https://www.elk.ee/?p=38304

Kuulutatakse välja 2019. aasta head laste- ja noorteraamatud

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Lastekirjanduse eksperdid kuulutavad sel neljapäeval Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimuval aastakoosolekul välja parimad lastele ja noortele mõeldud raamatud. Seekordsesse nimekirja jõudis 15 laste- ja 8 noorteraamatut, mis valiti möödunud aastal ilmunud 824 teose hulgast, millest 185 on algupärandid ning 639 tõlkeraamatud.

„Heade laste- ja noorteraamatute valik tuleb ka sel aastal lugemissõpradele appi ja aitab raamatukülluses üles leida need parimatest parimad,” kirjeldas lastekirjanduse keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm. Ühtlasi tõi ta välja, et žürii eesmärgiks oli koostada võimalikult avar ja edasistele lugemisnaudingutele juhtiv nimekiri, mis kirjanduslikus kvaliteedis järeleandmisi tegemata pakuks rõõmu ja mõtlemisainet võimalikult suurele hulgale lastele.

Sedasama, rõõmu ja mõtlemisainet, seekordsed raamatud tõesti ka pakuvad. Ühte valikusse jõudnud raamatut iseloomustas Tallinna Keskraamatukogu laste- ja noorteteeninduse raamatukoguhoidja Mirjam Kaun sõnadega: “Raamat suudab lõbusal moel rääkida rasketest ja tõsistest teemadest. See on mõnus ajaviide, kuid pakub samal ajal ka vahendeid keeruliste olukordadega toimetulekuks ja ärevusega võitlemiseks.”

Lastekaitse Liit ja Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnustavad häid lasteraamatuid alates 2009. aastast. “On tore näha, et see enam kui kümne aasta pikkune traditsioon endiselt jätkub,” ütles Lastekaitse Liidu president Ene Tomberg. “Tänan kõiki koostööpartnereid, kes sel määral pühenduvad ning tänu kellele on see konkurss niivõrd laiapõhjaline ja sisuline, nagu see tänaseks on,” lisas ta.

Tunnustus aitab lastel, lapsevanematel ja lastega töötavatel spetsialistidel orienteeruda uudiskirjanduses ja leida lugemisvarasse eakohaste illustratsioonidega sisukad raamatud. 2018. aastast välja antav Hea Noorteraamat pakub huvitavat lugemist käänulisel, ent põneval eneseleidmise teel olevatele noortele.

Raamatuid hindavad lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuvad eksperdid Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust. Rahva Raamat varustab ära märgitud raamatud informatiivsete kleebistega. Nii suuremates kui väiksemates raamatukogudes juhatavad lugejaid “Hea lasteraamatu” ja „Hea noorteraamatu“ juurde vastavad plakatid.

 

Hea lasteraamat:

  • on kaunilt kujundatud
  • arendab kujutlusvõimet
  • inspireerib
  • äratab uudishimu
  • näitab kui mitmekülgne on maailm
  • pakub lugemisel huvi ja innustab last edasi lugema
  • ei sea ealisi piiranguid
  • on huvitav nii lapsele kui vanemale

Hea noorteraamat:

  • pakub lugemiselamust
  • näitab maailma selle mitmekülgsuses
  • sisendab elujulgust ja –rõõmu
  • arendab empaatiat
  • kutsub kaasa mõtlema ja arutlema

Selgusid kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominendid

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Emakeelepäeval, 14. märtsil selgub kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia laureaat. Kirjanduse sihtkapitali nimetatud lastekirjanduse žürii valis eelmisel aastal ilmunud tekstide hulgast preemiale kandideerima viis raamatut.

Nominentide hulka kuuluvad järgmised teosed: Andrus Kivirähk „Tont ja Facebook“, Hasso Krull „Kurja kala kohvik“, Aidi Vallik “Seebu maailm”, Kairi Look „Piia Präänik ja bandiidid“, Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“ ja Jaanus Vaiksoo „King nr 39“.

„Mullu ilmus algupärase lastele ja noortele mõeldud ilukirjanduse esmatrükke veidi üle saja nimetuse. Nende seas leidus tavapäraselt väga vähe luuleraamatuid, napilt noorteraamatuid, palju kauneid, samas sisukaid pildiraamatuid ja juturaamatuid igale eale. Terade kõrval ilmub ka palju sõklaid, kuid üldpilt on rõõmustavalt mitmekesine ja heatasemeline ning meie kuus nominenti annavad sellest hea läbilõike,“ põhjendas valikut žürii esimees Krista Kumberg. Žüriisse kuulusid veel Anu Kehman ja Priit Põhjala.

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia asutati 1970. aastal ning kandis 1971. aastast nimetust Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia. 1990. aastate algul traditsioon katkes. Alates 1995. aastast annab preemiat välja Eesti Kultuurkapital kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all. Preemiad määratakse igal aastal eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimale teosele igas kirjandusliigis (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, mõttekirjanduse tõlkeauhind, lastekirjandus, venekeelse autori kirjandusauhind ja artikliauhind).

Allikas: Eesti Kultuurkapital

Eesti illustraatorite näitus Varssavi Nukuteatris

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

5. veebruaril 2020 avati Varssavi Nukuteatris (Teatr Lalka) eesti illustraatorite grupinäitus „Salajased elud“. Näitus on avatud märtsi lõpuni. 

Näitusel on väljas eesti kunstnike Regina Lukk-Toompere, Kadi Kurema, Viive Noore ja Urmas Viigi tööd. Ühendavaks lüliks see, et nad kõik on nimekad illustraatorid, keda tuntakse ka väljaspool Eestit. Samuti tegelevad kõik neli lisaks raamatuillustratsioonile teistegi kunstiliikidega. Seejuures on igaühel neist oma väljakujunenud käekiri ja väike salajane maailm – väga muinasjutuline ja väga isiklik. Näituse annabki võimaluse heita pilk sellesse salaellu.

Näitus on varem olnud avatud Pariisis, Strasbourgis ja Tel Avivis. Näituse avamisega tähistab Eesti Suursaatkond Varssavis Eesti Vabariigi aastapäeva.

Korraldajad: Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Suursaatkond Varssavis.

Urmas Viigi illustratsioon

Kohtumine Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominentidega

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

KOHTUMINE JÄÄB ÄRA!

11. märtsil 2020 kell 12.00 toimub lastekirjanduse keskuses kohtumine kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominentidega. Preemia laureaat kuulutatakse välja emakeelepäeval, 14. märtsil.

Kirjanduse sihtkapitali nimetatud lastekirjanduse žürii valis eelmisel aastal ilmunud tekstide hulgast preemiale kandideerima viis raamatut. Nominentide hulka kuuluvad järgmised teosed: Andrus Kivirähk „Tont ja Facebook“, Hasso Krull „Kurja kala kohvik“, Aidi Vallik “Seebu maailm”, Kairi Look „Piia Präänik ja bandiidid“, Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“ ja Jaanus Vaiksoo „King nr 39“.

„Mullu ilmus algupärase lastele ja noortele mõeldud ilukirjanduse esmatrükke veidi üle saja nimetuse. Nende seas leidus tavapäraselt väga vähe luuleraamatuid, napilt noorteraamatuid, palju kauneid, samas sisukaid pildiraamatuid ja juturaamatuid igale eale. Terade kõrval ilmub ka palju sõklaid, kuid üldpilt on rõõmustavalt mitmekesine ja heatasemeline ning meie kuus nominenti annavad sellest hea läbilõike,“ põhjendas žürii valikut esimees Krista Kumberg. Žüriisse kuulusid veel Anu Kehman ja Priit Põhjala.

Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia asutati 1970. aastal ning kandis 1971. aastast nimetust Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia. 1990. aastate algul traditsioon katkes. Alates 1995. aastast annab preemiat välja Eesti Kultuurkapital kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nime all. Preemiad määratakse igal aastal eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimale teosele igas kirjandusliigis (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus, ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde, ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde, mõttekirjanduse tõlkeauhind, lastekirjandus, venekeelse autori kirjandusauhind ja artikliauhind).

Allikas: Eesti Kultuurkapital

Veebruar 2020. Kate DiCamillo „Edward Tulane’i imetabane teekond“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanik Kate DiCamillo on austatud ja hinnatud lastekirjanik nii kodumaal kui ka kaugel väljaspool seda. Talle omistatud lastekirjanduse auhinnad, millest mainekaim on Newbery medal, ning teoste siirded filmi- ja teatrimaailma tõestavad, et kirjanikul on lugejaile midagi olulist öelda. Eestiski pole Kate DiCamillo tundmatu nimi. Varasematel aastatel on ilmunud neli raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Tiiger virgub“ (2008), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ja „Mustkunstniku elevant“ (2012). Need lood on tõmmanud meie noorte lugejate tähelepanu ja köitnud ka täiskasvanuid. Hiljuti tõlgitud „Edward Tulane’i imetabane teekond“ pole selles reas mingi erand. Siin on olemas kõik Kate DiCamillo varasemate raamatute tugevused: köitev lugu, suurte teemade inimlikuks ja lihtsaks rääkimine ning sümpaatsed, kaasa elama kutsuvad tegelased.

Raamatut tutvustavast lühitekstist selgub, et loo inspiratsiooniallikas on elegantne mängujänes, kes DiCamillole kingiti ja kelle ta elutuppa istuma unustas. Peagi aga nägi kirjanik unes, et loomake lebab ookeanisügavuses ja ootab leidmist. Nõnda saigi alguse raamat, mille tegevustik keskendub portselanjänesele, kelle omanikuks on kümneaastane Abilene Tulane. Looma ning kõik tema uhked riided ja aksessuaarid on tüdrukule kinkinud vanaema. Abilene armastab jänkukest väga. Iga päev paneb ta Edwardi kenasti riidesse, keerab üles ta taskukella ning sätib looma istuma nõnda, et too tänavale näeks. Kohe kui tüdruk koolist saabub, on Edward kaasatud kõigisse tema tegemistesse. Loomulikult tahab Abilene looma kaasa võtta ka laevareisile Londonisse, paraku aga satub Edward seal vette ning leiab end peagi hoopis ookeani põhjast. Alanud on seiklus, mis raputab portselanjänese maailma põhjalikult. Teekond pakub Edwardile tervet skaalat kõige erinevamaid emotsioone. See hirmutab ja kohutab, aga toob ka helgeid hetki ja õpetab pisikestest asjadest rõõmu tundma. Edward kogeb, mis on igatsus, kuidas sõprust välja teenida ning mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel.

„Edward Tulane’i imetabane lugu“ kuulub žanrilt muinasjuttude hulka. See järgib struktuurilt lastekirjanduse klassikalist mudelit, milles peategelane lahkub kodust, läbib rea seiklusi, mille käigus areneb ning siis targema ja küpsemana koju naaseb. Huvitav on jälgida, kuidas minakesksest eneseimetlejast Edward Tulane’ist saab keegi, kes oskab hinnata inimesi enda ümber, kes teab, et oluline pole mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.

Kate DiCamillo oskab meisterlikult suuri teemasid käsitleda. Ta teeb seda siiralt, maalähedaselt ja lastele arusaadavas stiilis. Kui nii mõnegi kirjaniku teostes on ses osas näha suuri kõhklusi või lähenemist täiskasvanu vaatepunktist, siis DiCamillo on iseendas kindel, et ajab õiget asja, unustamata samas oma teoste peamist adressaati, lapsi. Noorte lugejate täiskasvanuist napim elukogemus ei ole kirjanikule takistuseks, ta oskab sellega arvestada ja sellest lähtuvalt teavet jagada ja asju selgitada.

Raamatu lõpus leiduvas tsitaadis vihjab Kate DiCamillo, et oli Edward Tulane’ist kirjutades tükk aega kadunud. Nagu jänes, nii leiti ka kirjanik üles. Tõsi, lugu on maagiline, sellesse (ja seega ka iseendasse) võib uppuda. Raamatukaant sulgedes on aga tunne kindlam ja julgem. Noorel lugejal aitab teos kui mitte just tervenisti iseennast leida, siis kindlasti elu seljakotti olulist emotsionaalset kogemust laadida. Täiskasvanul on aga võimalik taasavastada nii mõnigi unustusse vajunud tõde, mis elurutus ununenud. Helgem ja selgem pilk maailmale on aga igal juhul garanteeritud.

Tõlkinud Hels Kure
Illustreerinud Bagram Ibatoulline
Ersen, 2019
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Rampsud näitavad, et Eesti koolilapsed loevad meelsasti Kivirähki, Keräneni ja Tomuskit

Postitatud Kadri Naanu poolt, , teemas Keskuse uudised, Uudised

Rampsu lugemiskeskuste kasutuse põhjal loetakse kõige meelsamini Andrus Kivirähki, Mika Keräneni ja Ilmar Tomuski teoseid. Lugemiskeskused valmisid heategevusfond Aitan Lapsi, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Plaat Detail OÜ koostöös ning need on 26 Eesti raamatukogus.

Samuti on noorte lugejate hulgas populaarsed Anti Saare, Kadri Hinrikuse ja Piret Raua teosed. Tõlgetest loetakse enim Timo Parvela «Ella» ning Martin Widmarki ja Helena Willise «LasseMaia detektiivibüroo» sarjade raamatuid. Rampsule valivad soovitusnimekirja alusel raamatud raamatukoguhoidjad ise.

«Unikaalse ning pilkupüüdva disainiga Rampsud on aastaga raamatukogudes kenasti tööle hakanud ning oleme tänaseks saanud palju positiivseid kommentaare uudse ja vahva lähenemise eest, mis on paljude laste lugemishuvi märgatavalt kasvatanud,» kommenteeris Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Triin Soone.

Lisaks sai riiulite jõudmisega raamatukogudesse alguse uus programm «Lugemisisu», mis innustab 5-10 aasta vanuseid lapsi lugema. Ka lugemisprogramm käivitus Eesti Lastekirjanduse Keskuse hinnangul edukalt – 26 raamatukogus alguse saanud programmiga liitus avahooajal 779 last, kellest innukamaid tunnustati lugemisdiplomiga. Kokku valisid väikesed diplomeeritud lugejad Rampsu riiulitelt rohkem kui 1690 raamatut. Uuel hooajal on programm laienenud 108 raamatukogusse, et viia lugemisrõõmu veel rohkemate lasteni.

«Taaraautomaatide annetustest sündinud Rampsude eesmärk on lasteni tuua positiivseid emotsioone ja teadmisi kandev kirjandus ning meil on ääretult hea meel, et huvi Rampsude vastu on suur ja neid oodatakse ka teistesse raamatukogudesse,» ütles Heategevusfond Aitan Lapsi juhatuse liige Eve Männik.

Heategevusfond Aitan Lapsi, Plaat Detaili, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse koostöös sündinud Rampsud jõudsid on osutunud noorte seas nii populaarseteks, et paljud teisedki raamatukogud on Rampsude vastu elavat huvi üles näidanud.

«Kuna saime raamatukogudelt palju päringud uute Rampsude osas, avasime «Lugemisisu» programmi neile, kellel lugemiskeskuseid veel pole. Vahendite olemasolul oleks huvi veel umbes 70 Rampsu tellimiseks,» selgitas Triin Soone.

«Rampsu riiulile oleme kogunud uuemat väärtkirjandust ning kindlasti peab seal olema õhemaid raamatuid, sest eelkõige alustatakse õhemast raamatust,» rääkis Vinni-Pajusti raamatukoguhoidja Maie Männiste. «Oleme suurendanud seiklusjuttude valikut, sest tänu suveprogrammidele on tekkinud rohkem püsilugejaid, kes näiteks juba 5. klassis, aga ometi soovivad osa võtta Lugemisisu programmist, mis algselt oli mõeldud 5-10aastastele lastele.»

«Enimloetud raamatud Rampsult on mitteametlikel andmetel «Teedu ja Peedu lood» ning «LasseMaia detektiivibüroo juhtumid», Eesti autoritest on laste lemmik Ilmar Tomusk,» ütles Uhtna raamatukogu direktor Inge Pikkoja.

«Seoses Rampsuga käis meil kevadel külas lastekirjanik Mika Keränen, kelle osavõtul korraldasime omapärase raamatute duelli, mille käigus püüdsime välja selgitada lastele enim meeldinud Keräneni raamatu,» rääkis Tsirguliina raamatukogu juhataja Tiia Pernik. «Lisaks Keräneni raamatutele meeldivad veel «LasseMaia detektiivilood» ja sari «Laste loomalood».

2018. aastal raamatukogudele kingitud Rampsud valmisid Heategevusfond Aitan Lapsi eestvedamisel ja taaraautomaatidel olevate Kultuurinuppude annetuste abil. Rampsude esimese soovitusliku raamatuvaliku pani kokku Eesti Lastekirjanduse Keskus, Valikus on nii eesti kui tõlkekirjandust, Soome lasteraamatute eest hoolitses Soome Instituut. Unikaalsete liikuvate raamatukappide disain valmis Eesti Kunstiakadeemia tudengite Ellen Rannametsa ja Liina Kurvitsa kursusetööna.