Illustratsioon: Lembitu Mikker
Tormikiri, 2010
168 lk

Tundub, et raamatutega on nagu paljude muude asjadega elus – esmapilgul uudishimu üleskruttiv pealkiri koos paljutõotava kaanekujundusega võib hilisemal lugemisel osutuda tühipaljaks pettekujutelmaks ning sealsamas nii mõnigi juhuse tahtel või lausa igavuse ajel käeulatusse jäänud suvaline teos võib pakkuda sügava lugemiselamuse. Vähemalt selleks korraks.

Just sinna teise tüübi alla paigutaksin ka Lea Arme „Varjupaiganaga“. Pehme köide, ennem negatiivse kui positiivse alatooniga kaanepilt ja pealkirjaks sedavõrd vaevaliselt kokkuhäälduv liitsõna. Rääkimata mürksoolasest hinnast – 225 krooni. 168-leheküljelise, suure kirjaga, pehmes köites ja üheainsa must-valge illustratsiooniga lasteraamatu eest on seda raha siiski ülemäära küsitud. Raamatupoodi see raamat maha jääks. Kardan, et mitte ainult minu poolt. Õnneks saan raamatu laenata raamatukogust ja etteruttavalt öeldes ei pea ma hiljem tema kojukandmist kahetsema.

Inglise keelest tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2010
400 lk

Lühidalt raamatu sisust: 11-aastane tüdruk Tally saadetakse 1939. a Teise maailmasõja künnisel Londonist progressiivsesse internaatkooli Devoni krahvkonnas. Sealt satub ta koos lasterühmaga rahvatantsufestivalile Euroopa südames Bergaania kuningriigis, kust lapsed aitavad prints Karilil natside eest Inglismaale põgeneda. Karil satub Londonis oma kõrgest seisusest suguvõsa raudsesse haardesse, kust tal viimaks õnnestub sõprade juurde internaatkooli pääseda. Raamat lõpeb pidustustega sõjajärgses Bergaanias, kus kuulutatakse välja vabariik.

Lugu on kohati realistlikum, kohati romantilisem, aga igal juhul pole tegemist fantasyga. Raamatus on küll fiktiivne riik Bergaania (Berg – saksa k ’mägi’), mis meenutab Šveitsi või Austriat, aga seal ei toimu midagi üleloomulikku. Pigem vajas autor väljamõeldud riiki selleks, et mitte mõne reaalse riigi paikade ja ajalooliste sündmustega pahuksisse minna.

Pildid joonistanud Jüri Mildeberg
Kirjastus Tänapäev, 2009
83 lk

A. Perviku „Ühes väikses veidras linnas“ on veidralt paeluv raamat veidratest inimestest veidras NummiPea linnas. A. Perviku juttude ja Jüri Mildebergi kaunilt veidrate piltide kaudu avaneb portreede galerii sellistest tegelastest, nagu linnapeaproua KummiPea, härra LugemisHull, härra SünnipäevaSõber, preili RõõmuRikkuja, härra HirmuHigi, härra SealTagaReas, preili NuuksuNunnu.

Esmapilgul võiks tunduda, et tegu on ühe toreda sõnamängulise lasteraamatuga. Lugude edenedes hakkasin seda aga järjest enam pidama täiskasvanute lektüüriks. Raamatusse on peidetud ohtralt alltekste ja kihistusi, mida saab täielikult nautida alles toetudes vanusele ja elukogemusele. Ning raamatut lõpetades olin juba peaaegu kindel, et tegu on lastepärase „suurte inimeste“ raamatuga.

Pildid joonistanud Piret Mildeberg
TEA kirjastus, 2009
40 lk

Jõulukuu raamatut andis kaua oodata… Eks sai ju isegi kuni viimse hetkeni vaadatud ja loodetud uute imede ilmumist. Aga ei tulnud neid imesid enam viimases lõpus suurt juurde. Jõulumüügiks olid kõik kohale jõudnud.

Ei olnud kehv aasta ega olnud kehv ka viimane kuu. Raamatuid jagus igale maitsele nii lugemise kui vaatamise poole päält. Rõõmu tegi nii mõnigi neist ja valikut teha ei ole enamasti sugugi lihtne. Et aga minu osaks on pöörata erilist tähelepanu just raamatute pildipoolele, siis polnudki jõulukuusse raamatu valimine liialt kontimurdev ülesanne.

Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
Fookus Meedia, 2009
160 lk.

Esikaas: kaks naeratavat poissi istuvad rahulikult teine teisel pool suurte aukudega traattara. Üks, see taratagune, on riietatud triibulisse pidžaamasse ja sõrmitseb nagu muuseas okastraati. Täiskasvanud lugejas äratab pilt uudishimu ja ühtlasi tekitab ohutunde. Laps küllap tunneb ainult uudishimu.

Tagakaas: tühermaa, palju rohkem okastraati ja selgesõnaline hoiatus: lugemist alustades ei tohi teada, millest lugu räägib. Ja kuigi peategelane on üheksa-aastane, pole see raamat mõeldud temavanustele lastele.

Täiskasvanu loeb nüüd läbi viimase lehekülje, eelviimase lehekülje, kiikab eelviimase peatüki lõppu: „Ja siis läks ruumis hästi pimedaks ja vaatamata järgnenud kaosele avastas Bruno, et hoiab endiselt Šmueli kätt oma peos ja mitte miski siin maailmas poleks suutnud teda veenda lahti laskma.“ No selge, mis juhtus, aga kuidas see võimalik on?! Pole parata, tuleb ikka hakata algusest peale. Laps (vanem kui üheksa-aastane, aga võib-olla ka mitte) üsna tõenäoliselt alustab samuti lõpust, aga palju targemaks ei saa ning (järgides kolmandat tagakaanel toodud soovitust) asub rännakule koos üheksa-aastase poisi Brunoga, et jõuda koos temaga lõpuks traataiani, milletaolist ta päriselus loodetavasti nägema ei pea.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse algatus – tähistada iga aasta 20. oktoobril ettelugemise päeva – rõõmustab meid tänavu juba 16. korda. Sel päeval on eestimaalased ikka püüdnud leida hetke raamatu jaoks ning mis peamine – jaganud seda ka oma lähikondsetega. Seekord mõtleme vanameister Edgar Valterile, kelle 80. sünniaastapäeva hiljuti tähistasime. Tuntud kui rohkete lasteraamatute illustraator, on ta lastele kirjutanud-joonistanud rohkem kui tosin värvirõõmsat ja humoorikat raamatut – „Pokuraamat“, „Kassike ja kakuke“, „Pintselsabad“,„Kullast vilepill“, „Kuidas õppida vaatama“ jt.

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Tallinna Õpetajate Maja algõpetuse ainsektsioon korraldavad 20. oktoobril kell 14 Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinna koolide 4. klassi õpilastele Edgar Valteri päeva. Lapsed lahendavad viktoriini Edgar Valteri loomingust ja loevad ette katkendeid Edgar Valteri raamatutest. Üritusel osaleb 12 kolmeliikmelist võistkonda.

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Pildid joonistanud: Helen Luks, Tiina Neljandik, Tiina Paltser
Hääled ja helid CD-l: Fred Jüssi ja ERR kogud
Menu Kirjastus ja RMK, 2009
63 lk

Aabits on meie esimene õpik. Kukeaabits, Mõmmiaabits ja nüüd ka Metsaelu aabits.

Inimese elu on miskipärast nii seatud, et mida aeg edasi, seda kaugemale ja võõramaks kipub paljude jaoks jääma elu algase – loodus. Ometi on ta siinsamas meie kõrval ja elab oma elu. Metsaelu aabits on mõeldud küll lastele, kuid tänu raamatuga kaasasolevale CD-le on heaks audio-aabitsaks ka emmedele-issidele.

Muidugi on õige enne plaadi kuulamist raamat läbi lugeda. Autor Kätlin Vainola on hästi läbi mõelnud ja tunnetanud aastaringi kirjelduse ühe meie levinuma looma – rebase elus. Mõnusate ja elutruude illustratsioonide taustal pole tekst liiga pikk ja see teeb raamatu kergesti loetavaks, seda enam, et tahaks ju kohe-kohe loodushääli plaadilt kuulata.

Väike teadusraamat lastele
Pildid joonistanud Eerik Kändler
Ajakirjade Kirjastus, 2009
111 lk

September on teadmiste kuu. Rõõm on märkida, et üle pika-pika aja on taas ilmunud üks eesti autori kirjutatud teadusraamat lastele. Ja mitte ainult lastele. Ka täiskasvanud saavad siit raamatust vastuse paljudele küsimustele või hakkavad senituntu üle mõtlema hoopis teisest vaatenurgast.

Kas teil on kunagi tekkinud küsimus, kas lumememm on naine või mees? Eestlased on üks väheseid rahvaid, kellel on „lumememm“. Aga inglastel on „snowman“ ja paljud teisedki rahvad peavad teda meheks. Miks see on nii kujunenud, saate teada raamatust.

Veel leiame sellest laste teadusraamatust vastuseid ja selgitusi paljudele teistele probleemidele ja nähtustele. Näiteks kuidas saavad kalad talvel elada, kui veekogud on külmunud, millal ja kuidas said koerast ja kassist koduloomad, mida kujutab endast tegelikult vikerkaar või miks vihm üles ei saja. Autor on vastused andnud läbi mõnusa huumori, sest kõige keerulisemadki asjad võivad vahel olla natuke naljakad.

Eesti Päevaleht, 2009
88 lk + 1 DVD
Leelo Tungla ja Peep Pedmansoni raamat „Miriami lood“ on üks kentsakas üllitis. Üheltpoolt on tegemist seni ainulaadse teosega eesti lastekirjanduse maastikul, samas oleks see võinud ilmuda ka 20 aasta eest. Just tasakaal uudsuse ja traditsionaalsuse vahel loob nauditava kogupereraamatu.

Milles siis asi? Tegevus keerleb ühe peaaegu tavalise perekonna ümber, kuhu kuuluvad Miriam, väikevend, ema, isa… ja kana. Raamat koosneb neljast loost, millest jõuab läbi joosta hulk värvikaid tegelasi – kohtab nii õudusfilmilikult ketšupist nõretavat kodulindu, hernehirmutist, maduussi, lendavat kana kui ka Punamütsikest ja kurja hunti. Lisaks jääb meelde keeleline leidlikkus, sisse on põimitud ka „varesele valu“ ehk viide eesti pärimuskultuurile. Just raamatu tekst meenutab vanema põlvkonna lasteraamatuid, seda eelkõige oma heatahtlikkusega.

Pildid joonistanud Kirke Kangro
Menu Kirjastus, 2009
71 lk,ill

Millal siis veel, kui mitte nüüd
Kes siis veel, kui mitte Leelo Tungal

Laulupidu on selleks korraks lõppenud, lauljad koju jõudnud ja väsimus (kui seda üldse tekkis) välja puhatud. Aga üks raamat, mis jõudis poelettidele just vahetult enne laulupidu, tahab tutvustamist.

Tegemist on Leelo Tungla lasteraamatuga „Naljatilgad lähevad laulupeole“. See on lustakas lugu kuueaastase tüdruku Maria Tilga ja tema pere laulupeoks valmistumisest ja laulupeol juhtuvatest sündmustest. Perekond Tilk koosneb ema Tiinast, kes on koorijuht, isa Andresest, kes on autojuht ja nende kolmest tütrest Piretist, Kristiinest ehk Kritust ja Mariast ehk Mannist. Tõe huvides tuleb küll lisada, et vanem õde Piret ei olegi päriselt Tilk, vaid hoopis Reisner ja tema pärisisa on hoopis onu Viktor. Sellise imeliku peremudeli üle murravad küll nooremad õed vahel pead, aga ema on lubanud neist elulistest asjadest hiljem rääkida, kui naljatilgad suuremaks kasvavad. Piret ongi see, kes nooremaid õdesid naljatilkadeks kutsub ja hull on see, et nemad Piretile samaga vastata ei saa, …sest naljareisner ei kõla üldse mõnusalt, vähemalt mitte eesti keeles…