September 2020. Ilmar Tomusk „Vapper siil“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Juba aastaid valitseb meie pildiraamatuturul mõnus küllus. Ikka rohkem ja rohkem ilmub hea teksti ja imekaunite piltidega mudilasraamatuid, mis lausa kutsuvad end kätte võtma. Üha enam on ka autoreid, kel soovi kirjutada kõige pisemat kuulajat-lugejat silmas pidades, ning kunstnikke, kel oskust väiksematele põnevaid pildiilmu pakkuda. Mudilasraamatute kuhi on kasvanud koguni nõnda tõhusalt, et ses vallas silma paistmine tundub olevat üha raskem töö. Siiski leidub autoreid, kes eesti lastekirjandusvälja kõige konkurentsirikkamal osal jätkuvalt end proovile soovivad panna ning seal ka eredalt silma paistavad.

Ilmar Tomuski ja Catherine Zaripi tandem pole meie lastekirjandusmaastikul midagi uut. On ju nende koostöös ilmunud „Hundi sõbrad“ (2018) ja „Väike Vunts“ (2019), mida on krooninud edu nii raamatupoodides kui konkurssidel-auhindamistel. Ka hiljuti ilmunud „Vapper siil“ on tõeline meistriteos, mis rõõmustab isegi neid lugejaid, kellel aastakümnete pikkune lugejakogemus.

Raamatus peituv lugu on õigupoolest lihtne. Siililastel on aeg sügisel kooliteed alustada. Selleks otsustatakse teekond suvel paar korda läbi käia, et lastele tee selgeks õpetada ja neis enesekindlust kasvatada. Üllatusena tuleb siiliperele aga nende koolirajale ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Kogu julguse kokku võtnud, otsustatakse tiheda liiklusega tee ületada joostes. Kui siis aga ikka üks auto läheneb, on siilipere hirmul. Vapper isasiil teeb end nii suureks kui vähegi võimalik, et autos olijate tähelepanu võita. See lähebki õnneks ning auto peatub. Reisijad viivad siilikesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli, mille kaudu ka siililapsed kooli saavad hakata käima.

Nupukalt on Tomusk ridade vahele pistnud probleeme, mis noore lugeja mõtlema suunavad. Miks on meie suured asfaltteed ehitatud nii, et meist pisematel puudub väiksemgi võimalus oma igapäevaelu aastatepikkuse rutiini järgi korraldada? Milleks on kooli vaja? Kuidas hoolitseda oma pere eest, kui elu sulle kaikaid kodarasse pillub? Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasvavad – olgu nad siis linnapead või tublid vanemad oma lastele –, suureks saades märgata mitte ainult iseennast ja oma huve, vaid ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.

Suur roll teose mõtte edastamisel on Catherine Zaripi loomapiltidel. Need on küll sellised, mida üldjuhul nunnudeks nimetatakse, kuid pole tavalisele nunnukriteeriumile omaselt imalad ega tuimalt elutud. Neis on liikuvust ja särtsu, lummavust ja soojust, mis loob mõnusa turvalise raamatuilma. Ka ainult pilte vaadates on märgata, et iga siilike on äratuntavalt oma iseloomuga. Tähelepanu köidab hoolikas ja armastav siiliema, kelle käekott, kingad ja kleit on kui hetkedisaini musternäide. Imetlusväärselt hästi on aga kunstnikul välja tulnud peategelane, julge isa-siil, kelle tagasihoidlikust näost kumab rõõm oma naise kiitusest. Särtsaka siilitüdruku Sipsu ja uudishimulik siilipoiss Tripsu emotsioonid on eri piltidel selgesti tajutavad. Kõige võluvam on aga teose värvigamma – sügisese haavalehe kollane ja hall sobivad raamatusse sama hästi kui pargiteid kaunistama. Raamatu formaatki on mõnus, parajalt väike, et mahtuda mugavalt ka lapse kätte ning olla loetav isegi laisemates oludes kui sirge seljaga laua taga istudes.

Tõesti – Tomuski ja Zaripi siiliraamat on üks ääretult lihtne, kuid samas äärmiselt võluv teos, mille ühekordne lugemine oleks patt. Ikka mitu korda tuleb raamat ette võtta, et kõik vihjed saaksid üles nopitud, detailid uuritud, mõtted mõeldud.

Illustreerinud Catherine Zarip
Tammerraamat, 2020
32 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

August 2020. Frauke Scheunemann „Winston, salamissiooniga kõuts“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Juba enne kui Charles Perrault’ üle ilma tuntud saabastega kass raamatulehekülgedel oma seiklusi alustas, olid kassid kirjandusse tee leidnud. Meil Eestiski istub kiisu juba ammusest ajast kännu otsas ja õpetab lapsi lugema. Siiski on juristiks õppinud sakslanna Frauke Scheunemanni teoses nii mõndagi erilist, mis sellest rääkima sunnib.

Raamatu peategelane, briti lühikarvalist tõugu kõuts Winston, täisnimega Winston Churchill, elab oma unistuste elu. Tema füüsikaprofessorist peremees Werner Hagedorn elab Hamburgi ühes mainekamas rajoonis suures ja uhkes korteris, mille eest hoolitseb koduabiline Olga. Naise ülesandeks on muude kohustuste kõrval valmistada toakass Winstonile värskeid hurmavaid sööke ning vaadata, et kõik tema vajadused rahuldatud saaksid. Nii ongi kassikesel sametist kratsipuu ning oma päevi saadab ta mööda peamiselt elutoa sohval ja kaminaesisel karvasel vaibal pikutades või siis läbi akna hoovikasse uudistades.

Kui aga Olga kohtab oma elu armastust ning professori juures alustab tööd hoopis Olga õde Anna, saavad alguse sündmused, mis Winstonile esilagu sugugi ei meeldi. Nimelt on Anna sunnitud oma senisest elupaigast lahkuma ning koos 12-aastase tütre Kiraga professori korterisse elama asuma. Winston, kellel on varasemast ajast lastega halbu kogemusi, pole sellest vaimustuses, kuid tüdruku kurbus liigutab kassi südant ning tas tärkab soov Kirat aidata. Kui siis ühel sunnitud jalutuskäigul äikeselöögist tekkinud magnetvälja toimel tüdruku ja kassi kehad vahetusse lähevad, tundub abistamine olema lihtsamast lihtsam. Peagi aga selgub, et inimeste ja kasside maailmas on erinevad reeglid ja tavad, ning see seab Winstoni suurte katsumuste ette.

Eestist pärit biosemiootik Jakob von Uexküll (1864–1944) on kasutusele toonud mõiste omailm. Sellega kirjeldab ta konkreetse organismi jaoks olemas olevate eristuste ja objektide maailma, mis sõltub suuresti liigiomasest ja individuaalsest eristusvõimest. Omailm on niisiis organismi taju- ja tegevusvaldkond, millele ta mõjub ja milles tegutseb. Scheunemanni raamatus on esile toodud kaks omailma: kassi ja inimese oma. Esmapilgul küll üsna erinevad, on need lõpuks sarnasemad, kui me arvata oskame.

Kass Winstoni omailm on esialgu piiratud, ta elab korteris, uudised välisilmast jõuavad temani läbi akna või inimeste kaudu. Hiljem avardub tema maailm hoovi, seejärel satub kass juba tänavale ja kooli, kus on tema jaoks nii mõndagi uut. Kira omailmgi teeb raamatu tegevustiku käigus läbi suure muutuse. Paneelelamute rajoonist peenesse linnaossa kolimine ning kooli vahetamine on vaid üks osa sellest. Teine ja märksa suurem muutus on elamine kassi kehas. Tüdruk tunneb, kuivõrd teistmoodi on maailm kassi seisukohalt: kõik paistab talle kohutavalt suur ja hirmutav, ta tunneb end abituna, sest ei saa avada uksi, kotte, ise süüa kätte. Kuid samas pakub elu kassina nii mõnegi eelise – enamik teda ümbritsevatest inimestest alahindab teda.

Kahe omailma põrkumine ja segunemine pole teoses aga ületähtsustatud. Seda on kasutatud parasjagu niipalju, et tekiks mõnus humoorikas toon, millega muid raskeid teemasid käsitleda. Olulisemana kerkivad esile sõprade leidmise, kaaslastega sobitumise ja koolikiusu teemad. Mida teha, et sind uues seltskonnas kampa võetaks? Kas kõik vahendid on lubatud, ka need, mis Winstoni sõnul tekitavad „vältimatuid juriidilisi probleeme“? Kust jookseb piir siira sõpruse ja ärakasutamise vahel? Täiskasvanud lugeja märkab taamal ka pereprobleeme, pagulus- ja rahvusküsimusi ning põhjendamatuid ühiskonnahierarhiaid. Nii leiamegi Frauke Scheunemanni Winstoni-loost ühtaegu nii nalja kui mõtlemisainet. Seda eriti algava õppeaasta valguses.

Tõlkinud Tiina Aro
Illustreerinud Christian Keller
Tänapäev, 2020
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2020. Tuutikki Tolonen „Agnes ja unenägude võti“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Suvi on käes ja raamatulehtedeltki loodaks leida midagi, mis õues valitsevaid olusid võimendaks. Nõnda ongi tore kätte võtta soomlanna Tuutikki Toloneni jutustus „Agnes ja unenägude võti“, mis lisaks suvisele keskkonnale pakub ka ohtralt põnevust ja müstikat.

Tuutikki Toloneni (s 1975) nimi ei tohiks tähelepanelikule raamatusõbrale päris võõras olla. Ilmus ju mõni aeg tagasi tema „Kollivalve“ (2017), milles suvevaheajale jäänud lapsed pidid armsa ema hoolitsuse asemel leppima hoopis neid valvava kolliga. Uuel teosel on küll eelmisega sarnane tegevusaeg, kuid lugu ise on vaatamata raamatuid ühendavale fantaasiailma ja tegelikkuse põnevale seosele kirjutatud hoopis teises võtmes.

Põnevuse loomine algab juba proloogis lugejale ootushorisondi seadmisega. Muuseumi jõuab salapärane karp kirjaga, mis lubab karbi endale võtta vaid sellel, kellel on võti selle avamiseks. Proloogi taustal on teose peaosa esmapilgul tõeline üllatus. Algul ei saa arugi, milleks ja kellele selline sissejuhatus, nii kaugel tundub see põhisündmustest olevat. Aga sellevõrra, kuidas lugemine edeneb, selguvad ühendavad niidid, mis viivad aastakümnete taguste traagiliste sündmusteni.

Teose peategelaseks on üheteistaastane Agnes, kes peale vanemate lahutust kolib emaga Helsingist väikelinna Harmalasse. Ema ja tütar ei tunne kohapeal küll kedagi, kuid emale pakutud töökoht kohaliku lehe toimetuses tundub tore ning õige pea leiabki väike pere end võõra linna servas asuvast ridaelamuboksist. Naabritega tutvust tehes pakub ema tüdrukut eakale naabrile koerajalutajaks. Koos Ossiga ümbrust avastades satub Agnes surnuaiale, kust leiab Agnes Margaretha haua, kes on surnud vaid ühe päeva vanuselt aastal 1938. Kuna beebi sünnikuupäev on sama, mis Agnesel endal, ning nimigi väga sarnane, otsustab Agnes Margareetta oma peaaegu nimekaimu saatuse välja selgitada. Õnneks saab ta tuttavaks ema ülemuse poja Pontus Olavi ehk Pullaga, kellega koos on tore ajalehearhiivis tuhnida ning vana villa maadel uurimistööd läbi viia. Lisaks kõigele muule tutvustab Pulla tüdrukule ümbruskonda ja julgustab teda, kui vaja, Agnes aga aitab poisil leida enesekindlust, et kiusajate kambale koht kätte näidata. Nagu ikka on kaks pead kaks pead ning varsti ongi lapsed saladuse jälil. Suurt rolli mängivad mõistatuse lahenduses ka Agnese unenäod, milles tüdruk ise möödunud sündmuste osaliseks satub.

Raamatus on põnevalt ühendatud olemise kergus ja sündmuste raskus. Põnevust lisavad müstilised nüansid ja minevikusündmuste kaja hetkeolukordades. Kogenumat lugejat ei pruugi lõpuni veenda küll halearmas ja ettearvatav lõpplahendus, kuid suvise aja võrkkiige- või rannalugemiseks on teos rohkem kui kohane.

Kuigi teemade seas, mida käsitletakse, on rohkelt raskeid ja tõsiseid, nagu vanemate lahutus, ema surm, tundmatu esivanema leidmine, koolikius jne, jääb lugemist lõpetades ometi helge tunne. Samas aga on näha, et tegemist on alles sarja avaraamatuga, millega juhatatakse sisse järgnevad lood. Nii jäävadki mõned huvikonksud veel lahendamata ning sõlmimata otsad panevad uue osa ilmumist ootama.

Tõlkinud Hille Lagerspetz
Illustreerinud Kati Vuorento
Eesti Raamat, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2020. Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Vikerkaare otsas leiduv härjapõlvlaste varandus, maha maetud rahapajad ja pool kuningriiki pealekauba – rikkuse teema on ikka kirjanduses kajastamist leidnud. Austraallane Nat Amoore, kes lisaks kirjanikuametile veab ka kängurumaa laste seas populaarset kirjanduse taskuhäälingut (onemorepagepodcast.com), püüab asjad asetada nüüdisaja konteksti ja kutsub lapsi kaasa mõtlema, miks raha meid tänaseni nõnda ahvatleb, on see põhjendatud ning kas on asju, mida raha eest ei saa.

Raamatu peategelaseks on kümneaastane särtsakas Tess, kellel on suur, pisut ebaharilik pere. Tema ema töötab teatris, isa hoolitseb laste ja majapidamise eest. Tessil on pooleteiseaastane vend Jake, kes armastab kõike lutsutada, seitsmene diabeeti põdev raamatukoist õde Olivia, 12-aastane leiutamishuviline vend Dave, kes armastab üle kõige oma koera Buttheadi, kellele ta üritab igasugu trikke õpetada, ning vanem õde Sash, kes tundub rohkem elavat oma iPhone’is kui kodus, mida isa Hecklestonide Hullumajaks kutsub. Viis last ja vaid üks sissetulek on pere majanduslikult pingelisse olukorda pannud. Nõnda tundub igati loogiline, et tüdruku peamine eesmärk on saada rikkaks, osta maja, kuhu nad kogu perega lahedalt ära mahuks, ja maksta arved, et vanemad enam selle pärast tülitsema ei peaks.

Tüdruku parim sõber Toby, kellega nad on tuttavad juba alates kolmandast eluaastast, tundub olema igati tema vastand. Ta on tagasihoidlik ja vaikne, armastab matemaatikat ja ujumist, on süsteemne, täpne ja oskab näha avaramat pilti. Tema lemmiktegevus on annetamine igasugustele heategevusorganisatsioonidele. Olles ise kuuekuusena Boliiviast lapsendatud ja südameoperatsiooni üle elanud, on tema eriliseks lemmikuks Aafrika laste ravikulude toetamine.

Kui siis Tess ühel päeval oma aknast näeb, et naabermaja pätt spordikoti nende aeda peidab ja Tessile vaikimismärgi teeb, ise aga seejärel politseinike eskordi saatel minema viiakse, ei suuda tüdruk uudishimu taltsutada. Ta peab teada saama, mis spordikotis peidus on. Avastanud sealt suure summa raha, otsustab tüdruk avastusest rääkida vaid oma parimale sõbrale. Kuigi Toby soovitab Tessil leiust vanematele teatada, õnnestub tüdrukul hoopis poiss ümber veenda, lubades tal osa raha annetustele kulutada.

Lapsed asuvadki oma unistusi ellu viima, nii nagu nende elukogemus ja oskused võimaldavad, mõtlemata edasistele tagajärgedele. Üks apsakas toob kaasa teise, väike vale suuremad – nõnda ongi lapsed end peagi mässinud eluohtlikku olukorda, mille lahendamine näib võimatu.

Tessi jutustus on antud tagasivaatelisena. Sinna on pikitud mitmesuguseid nõuandeid, mis teose lõpus uuesti nimekirjana ära toodud. Kuigi nii mõnigi soovitus on kaheldava väärtusega, on nende seas ka selliseid, mida tõesti eluteele kaasa võtta tasub. Raamatust jääb kumama tõdemus, et raha on küll tore, aga veel toredam on elus ja terve perekond. Või siis see, et väiksemaid õdesid-vendi, aga ka koduloomi ei maksa alahinnata. Olulisimana jääb aga kõlama, et valetamisele pole õigustust ning vanematega maksab rääkida ka siis, kui neil tundub üle mõistuse vähe aega olevat.

Nat Amoore on osav süžeepunuja. Kõik killukesed, mis sündmustiku jooksul õhku visatakse, saavad kenasti ka kinni püütud ja mosaiiki seatud. Ometi ei jäta tulemus ülemäära konstrueeritud muljet, pigem on kiiduväärt, et pole püütud ühe raamatuga kogu maailma probleeme lahendada, vaid on keskendutud mõnele neist ja need siis hoolikalt ning läbimõeldult süžeesse põimitud. Noortele lugejatele peaks sobima ka Amoore jutustamisviis, see on lobe ja sorav, lastele tuttava loogika ja keelekasutusega. Kui nüüd veel ohtrale põnevusele ja piiripealsetele situatsioonidele lisada ka leidlikkus ja vaimukus, saamegi raamatu, mis on samaaegselt nii köitev kui ka mõtlemisainet pakkuv.

Tõlkinud Hels Kure
Eesti Raamat, 2020
252 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2020. Gerda Märtens „Virmalised“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Gerda Märtens on üks huvitavamaid ja erinäolisemaid illustraatoreid meie praegusel lasteraamatumaastikul. Tema käekirja tunneb ilmeksimatult ära igaüks, kes veidigi selle maailmaga kursis. Kindlasti mängib omapärase kunstnikulaadi kujunemise juures rolli asjaolu, et Eesti Kunstiakadeemias õppimisele ajal täiendas Märtens end mitu aastat Macerata Kunstiakadeemia illustratsioonikoolis Itaalias.

Märtensi debüüt illustraatorina leidis aset 2014. aastal, sestsaati on peaaegu igal aastal mõni eesti lasteraamat temalt pildid saanud. Üks tema senise loomingu tippteoseid Dino Buzzati „La creazione” (Roma: Orecchio Acerbo, 2015) nägi trükivalgust Itaalias. Hiljem ilmus see pealkirja „Loomine” all ka Eestis (Koolibri, 2016). Nüüd on illustraator otsustanud kogu vastutuse enda kanda võtta ja teksti ise kirjutada. „Virmalised“ on Gerda Märtensi esimene autoriraamat.

Raamatu peategelaseks on jääkaru Jon, kes on Arktikas fotograaf. Hommikuid alustab ta päikesetõusu jäädvustades, hiljem aga pildistab linnakese peaväljakul turiste, kes saabunud nautima Arktika ilu. Siis aga jõuavad Joni kodumaale paduvihmad ning lumi hakkab sulama. Kui igal pool valitseb vaid hallus ja üleujutus jõuab ka Joni majani, ei jää karul enam muud üle, kui kodust lahkuda. Võõral maal on kohalikud karud Joni vastu kenad, kuid ometi on paljutki, millega tuleb harjuda, olgu selleks siis võõramaa karude saunakombed või selgeltnägijahuvi.

Teos kajastab praeguses ühiskonnas väga olulisi teemasid, mis rahva seas rohkelt kirgi on kütnud. Taolised kohati üliemotsionaalselt käsitletud teemad on jõudnud aeg-ajalt ka lasteraamatutesse, kuid siin on suur oht muutuda õõnsaks ja deklaratiivseks või siis pealetükkivaks ning üht ainsat ja „õiget“ lahendust peale suruvaks. Märtensi käsitluses pole seda aga juhtunud.

Peamiseks tõukeks on autorile olnud loodushoiu teemad. Tegemist on laia valdkonna ja komplitseeritud probleemipuntraga, mille lahtiharutamine ja lastele selgitamine pole kuigi lihtne tegevus. Märtens saab aga sellega suurepäraselt hakkama. Ta toob tegevustiku üldiselt tasandilt väikesele lugejale arusaadavale, üksikisiku tasandile. Ta vaatleb olukorda jääkaru Joni näitel ja selgitab, mis võib juhtuda, kui kliima soojenemine jätkub ja jääkarud koduta jäävad. Loost jääb kõlama mõte, et toimuv pole kaugel ja eemal, vaid selle mõjud jõuavad igaüheni emakesel maal. Nii ei satu raskustesse mitte ainult Arktika, vaid ka pruunkarude kodud, kus imekaunis ja kuum suvi ei taha kuidagi lõppeda. Peagi saadakse teisel pool maakera teada, mis on põud ja sellest tulenev näljahäda.

Oluline teema, mis looduhoiutemaatikaga seotud saab, on rändeküsimus. Siingi ei ole Märtens terav, vaid pigem kompromisse ja lepitust otsiv. Ta näitab, kuidas rännatakse välja nii Arktikast kui ka mujalt, kus enam toitu või turvalist pesapaika ei jätku. Samas aga rõhutab ta, kui oluline on avala südame ja pilguga rännata ning teekonnast õppida, mitte vanadesse mustritesse kinni jääda. Uuel maal võib olla küll palju põnevat, kuid see, ei tähenda, et sa oma kodumaa kunagi unustada saaksid. Ikka meenub midagi, mis igatsuse hinge toob.

Lisaks autori delikaatsele teema- ja keelekasutusele aitab värskust ja ambivalentsust sisse tuua ka armastuslugu. Imekaunis lauljatar Gaia, kelle hääles tunneb Jon kodupaikade kargust ja kristalsust, on küll jääkarust erinev, kuid sarnaneb Joniga hoopis sügavamal tasandil. Neile mõlemale on oluline loodus ja ühtehoidmine. Teistsugune välimus ei mängi armastuses mingit rolli.

„Virmalised“ pole targutav või sõnu peale lugev teos, esiplaanil on lugu, jutustus kellestki, kes otsib turvalisust ja kodusoojust, kui see temalt ära on võetud. Autor asetab end lugejatega samasse paati ja otsib väljapääsu koos nendega. Selles, kuidas keerukat olukorda lahendada ja globaalsest kriisist pääseda, aga selgusele ei jõutagi. Samas ei taha autor lapsi ka pidetusse jätta. Nõnda tuleb appi jääkaru Joni tinakarbike, mille vanaisa talle väljapääsmatute olukordade tarbeks jätnud on. Seemned saavad külvatud ja peagi katavad maad valged pehmed lilleõied — need on justkui Arktika lumeväli. Mida aga teha, kui vanaisa tinakarpi pole, jääb igaühele endale avastada.

Taoliste raskete teemade käsitlemisel tuleb appi soe huumor ja armsad illustratsioonid. Võrreldes varasemate teostega torkab silma rohkem värvi, rohkem sügavust ja kihte. Teose pildikeel pakub loendamatult toredaid nüansse, mida tahakski uurima jääda. Iga joonistatud detail on põhjendatud, oma kohal. Samas on aga illustraator erinevad detailid võluvalt tervikuks sidunud. See loob rahuliku ja selge pildimaailma, mida nauditav vaadata nii suurel kui ka väikesel.

Gerda Märtensi „Virmalised“ on eesti lastekirjanduspildis kindlasti eriline, kuhjaga rahvusvahelist potentsiaali omav teos. Selles on ühendatud suured ja sügavad teemad, mis käsitletud lummavalt, lihtsalt ja südamlikult. Samas pole selgitustega liiale mindud, nii säilib salapära, mis sunnib endale mõtlema tükk aega peale sedagi, kui teos käest on pandud.

Autori illustratsioonid
Koolibri, 2020
40 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Märts 2020. Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tegus aastalõpp, mil lasteraamatuid ilmub üle mõistuse palju, kipub kirjastajad ära väsitama. Nõnda võtavad nad uue aasta algul tavaliselt pisut vabamalt ja koguvad jaksu uuteks väljakutseteks. Õnneks on siiski ka neid, kes tavapärasele rütmile pisut vastu töötavad ja just siis väärt teoseid ilmutavad. Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on üks selliseid, mis hiljuti raamatupoodidesse jõudis. Teos moodustab mõttelise järje 2017. aastal ilmunud jutustusele „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, kuid vanemad peategelased ja karmimad teemad näitavad, et autor on silmas pidanud pisut vanemat eagruppi.

Raamatu peategelaseks on elu hammasrataste vahele jäänud Morten. Peale vanaema-vanaisa surma on poiss sunnitud elama vägivaldse alkohoolikust onuga üksikus metsatalus soo serval. Tema ema töötab samal ajal Soomes koristajana, et koguda raha korteri sissemaksuks. Oma isast ei tea poiss midagi. Mortenil aitab eluga toime tulla võimalus murede eest soosaarele põgeneda, seal vanaisa päranduse eest ostetud kaameraga pilte teha ja nõnda elumured kasvõi korraks unustada. Poisi suurim hirm on, et tema kehvadest kodustest oludest saadakse koolis teada ning teda hakatakse narrima. Seepärast püüab ta tagasihoidlikku joont hoida, ta ei sõbrustada eriti kellegagi ega võta klassi üritustest osa. Ta on endasse tõmbunud ja vaikne. Siiski, hästi õppimise on poiss enesele eesmärgiks seadnud, sest selles näeb ta teed vägivaldse onu juurest eemale.

Ühel sellisel sooretkel kohtab Morten kummalist tüdrukut Emiliet, kellele ta suudab end lõpuks rohkem avada. Siiski kahtlusest, et ta unistus paremast tulevikust ei pruugi täituda, ta tüdrukule ei räägi. Miks? Aga seepärast, et poisi enesekindlus on juba maha tambitud. Ta tunneb, et on kaks maailma ning üks neist, mida esindavad normaalsed peresuhted, õhtusöögid ühise laua taga, peale kooli ostetud šokolaaditahvel või kino ja kohvik, ei kuulu justkui Morteni ellu. Tema elu on peale kooli raamatukogus istumine, kõhukorin ja hirm onu ees. Ta ei tunne, et oleks väärt esimese maailma asju, et ta oleks väärt normaalsust. Morten arvab, et ta on mitte keegi. „Ma olen poiss, kelle ema on peaaegu hüljanud. Poiss, kes lasi oma onul ennast peksta ega jooksnud isegi minema. /…/ Sest ta uskus, et see ongi tema elu ja ta peab vastu võtma kõik, mida see talle pakub.“ (lk 78).

Tõesti, autorit tuleb kiita raskete probleemide käsitlemise eest. Kurvaks teevad need üksinda kasvama jäetud lapsed, kellele hingeline tugi pole isegi mitte telefoni teel igal ajal kättesaadav. Paraku põhjustab füüsiline eemalolek ka hingelise kaugenemise. Perevägivalla teemadki pole lasteraamatus käsitlemiseks kuigi lihtsad ning rõhuv on sellest ka lugeda, eriti kuna Reinaus pole siin värvidega kokku hoidnud. Kohati tundub kirjeldatu mitte lihtsalt realistlik, vaid lausa naturalistlik. Kirjaniku kaasaelamine pole tuntav, ta on väljaspool sündmusi seisev vaatleja, kes toimuvast ülevaate annab. Mõistetav on kirjaniku soov taolist eraldatust luua, kuna end liigselt kaasa tõmmata lastes poleks võimalik neid teemasid käsitleda. See aga ei tähenda, et noored lugejad Mortenile kaasa tunda ei saaks. Vaatamata sellele, et probleemi jõulisemaks esiletoomiseks on loodud kerge nihestatus, on sündmused kergesti adressaadi aega ja kohta ülekantavad, nõnda et empaatia tekkimine on vältimatu. Õigupoolest kipub kahju olema kõigist, kuid poisist siiski kõige rohkem. On ju täiskasvanul võimalus hea tahte korral ringist välja murda, samas kui lapsel tuleb sageli oma aega alles oodata. Jääb vaid loota, et selleks ajaks pole eneseusku lõplikult hävitatud.

Üks tõhus viis olukorra muutmiseks on lastel siiski veel – tuleb julgus kokku võtta, suu lahti teha ja oma olukorrast rääkida. Oma perekonna koormat kandma harjunud poiss otsustab seda lõpuks teha. Pisut küll oludest tingitult hakkavad hargnema sündmused, mis toovad Morteni ellu pöörde. Tagantjärgi on poiss targem – ta oleks pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü.

Seda, kui kirglikult Reinaus suhtub meie rahvapärimusse, on näha olnud juba tema varasematest teostest. Need teadmised on tal justkui veres, mistõttu on nende esitamine raamatus loomulik ja kontekstisujus. Mõneti üllatav on näha autori soovi lastele ka loodusest rääkida. Kuidagi teatmeteoselikud tunduvad looduslõigud, need tungivad jutustuse üldliinist esile, torkavad liigselt silma ja moodustavad justkui ebakehasid. Paiguti tunduvad nõnda üksikasjalikud kirjeldused ilukirjandusteoses isegi kohatud. Ehk on aga neil roll pinge leevendamisel. Nii nagu Morten läheb sohu, et leida elus taas toetuspunkt.

Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ohvreid, mis aga peamine – avada suid neil, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägivallaga leppima.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2020. Kate DiCamillo „Edward Tulane’i imetabane teekond“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanik Kate DiCamillo on austatud ja hinnatud lastekirjanik nii kodumaal kui ka kaugel väljaspool seda. Talle omistatud lastekirjanduse auhinnad, millest mainekaim on Newbery medal, ning teoste siirded filmi- ja teatrimaailma tõestavad, et kirjanikul on lugejaile midagi olulist öelda. Eestiski pole Kate DiCamillo tundmatu nimi. Varasematel aastatel on ilmunud neli raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Tiiger virgub“ (2008), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ja „Mustkunstniku elevant“ (2012). Need lood on tõmmanud meie noorte lugejate tähelepanu ja köitnud ka täiskasvanuid. Hiljuti tõlgitud „Edward Tulane’i imetabane teekond“ pole selles reas mingi erand. Siin on olemas kõik Kate DiCamillo varasemate raamatute tugevused: köitev lugu, suurte teemade inimlikuks ja lihtsaks rääkimine ning sümpaatsed, kaasa elama kutsuvad tegelased.

Raamatut tutvustavast lühitekstist selgub, et loo inspiratsiooniallikas on elegantne mängujänes, kes DiCamillole kingiti ja kelle ta elutuppa istuma unustas. Peagi aga nägi kirjanik unes, et loomake lebab ookeanisügavuses ja ootab leidmist. Nõnda saigi alguse raamat, mille tegevustik keskendub portselanjänesele, kelle omanikuks on kümneaastane Abilene Tulane. Looma ning kõik tema uhked riided ja aksessuaarid on tüdrukule kinkinud vanaema. Abilene armastab jänkukest väga. Iga päev paneb ta Edwardi kenasti riidesse, keerab üles ta taskukella ning sätib looma istuma nõnda, et too tänavale näeks. Kohe kui tüdruk koolist saabub, on Edward kaasatud kõigisse tema tegemistesse. Loomulikult tahab Abilene looma kaasa võtta ka laevareisile Londonisse, paraku aga satub Edward seal vette ning leiab end peagi hoopis ookeani põhjast. Alanud on seiklus, mis raputab portselanjänese maailma põhjalikult. Teekond pakub Edwardile tervet skaalat kõige erinevamaid emotsioone. See hirmutab ja kohutab, aga toob ka helgeid hetki ja õpetab pisikestest asjadest rõõmu tundma. Edward kogeb, mis on igatsus, kuidas sõprust välja teenida ning mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel.

„Edward Tulane’i imetabane lugu“ kuulub žanrilt muinasjuttude hulka. See järgib struktuurilt lastekirjanduse klassikalist mudelit, milles peategelane lahkub kodust, läbib rea seiklusi, mille käigus areneb ning siis targema ja küpsemana koju naaseb. Huvitav on jälgida, kuidas minakesksest eneseimetlejast Edward Tulane’ist saab keegi, kes oskab hinnata inimesi enda ümber, kes teab, et oluline pole mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.

Kate DiCamillo oskab meisterlikult suuri teemasid käsitleda. Ta teeb seda siiralt, maalähedaselt ja lastele arusaadavas stiilis. Kui nii mõnegi kirjaniku teostes on ses osas näha suuri kõhklusi või lähenemist täiskasvanu vaatepunktist, siis DiCamillo on iseendas kindel, et ajab õiget asja, unustamata samas oma teoste peamist adressaati, lapsi. Noorte lugejate täiskasvanuist napim elukogemus ei ole kirjanikule takistuseks, ta oskab sellega arvestada ja sellest lähtuvalt teavet jagada ja asju selgitada.

Raamatu lõpus leiduvas tsitaadis vihjab Kate DiCamillo, et oli Edward Tulane’ist kirjutades tükk aega kadunud. Nagu jänes, nii leiti ka kirjanik üles. Tõsi, lugu on maagiline, sellesse (ja seega ka iseendasse) võib uppuda. Raamatukaant sulgedes on aga tunne kindlam ja julgem. Noorel lugejal aitab teos kui mitte just tervenisti iseennast leida, siis kindlasti elu seljakotti olulist emotsionaalset kogemust laadida. Täiskasvanul on aga võimalik taasavastada nii mõnigi unustusse vajunud tõde, mis elurutus ununenud. Helgem ja selgem pilk maailmale on aga igal juhul garanteeritud.

Tõlkinud Hels Kure
Illustreerinud Bagram Ibatoulline
Ersen, 2019
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2020. Sara Pennypacker „Pax“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2019. Maja Lunde „Lumeõde“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.

Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.

Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.

Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.

Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.

Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.

Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.

Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

November 2019. Jaanus Vaiksoo „King nr 39“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Jaanus Vaiksoo on teinud seda, mida juba ammu on meie lastekirjanduses oodatud. Ta on avaldanud põneva ja humoorika, kuid siiski sisuka ja mõtlemisainet pakkuva teose, mis seab keskmesse parimas eas mehehakatised. On ju viimastel aastatel vaeslapse osas olnud need lugejad, kelle lapsepõlv hakkab läbi saama, kuid kelle üle teismelisetungid veel päris võimust võtnud pole. Arusaadav ka, kuna kirjanikule pole just kerge ülesanne elada tõetruult sisse sellesse eluperioodi, eriti kui omaenda noorus on olnud hoopis teistsugustes tingimustes. Vaiksoo näitab, et ühise aluse/pinna loomine on siiski võimalik, sest küllap on nii mõndagi olemuslikku jäänud ka samaks. Nagu näiteks küsimus, kuidas saada hakkama muutustega, mis sind harjumuspärasest välja tõmbavad ja uut teed otsima sunnivad, on ilmselt põlvkondade ülene. Õnneks pole Vaiksoo ninast verd välja pingutanud, et popp ja noortepärane olla. Igasugu pettuse ja teeskluse tunneksid noored ilmeksimatult ära ja põgeneksid enne, kui esimesest peatükist kaugemale jõuavad.

Raamatu „King nr 39“ peategelane on Paul Viies, kes käib ühe Tallinna kooli viiendas klassis. Poisil on edukas pere, emal ja isal on kenad töökohad, suhted pereliikmete vahel sõbralikud. Tõsi, aega ühisteks ettevõtmisteks napib, kuid hoolitsusest poisil puudust pole. Kooliski läheb Paulil hästi, tal on sõbrad, nii et paari kiusupunni pärast poiss eriti pead ei vaeva. Eriti köidab poissi matemaatika. Ja kuigi algul tundub matemaatikahuvi vaid karakterile liha luudele kasvatamisena, omandab see just narratiivi edenedes üha olulisemaid nüansse, tõustes lõpuks lausa üheks olulisemaks liiniks.

Teise juhtiva liini moodustavad poisi suhted naissooga. Poisi esmaseks naisekujuks on abitu ja nunnutav ema, kes poja puudumisi põhjendadeski iseseisvaid otsuseid vastu ei oska võtta. Kauget ja kaunist naiseideaali kehastab Jekaterina, imekaunis kingapoe müüja, kellesse poiss silmapilkselt armub, kuigi tal endal puuduvad veel sõnad olukorra kirjeldamiseks. Tüdruk kui võrdväärne sõber, vahva semu ja tugiisik ilmub Paulile aga Minna kujul. Asjaliku ja nupuka tüdruku kõrval tunneb Paul end vahetevahel küll kohmetuna, kuid just tänu Minna suhtlemisoskustele hakkab ka Paul end temale avama. Minnal on Pauli jaoks pidevalt mõni üllatus varuks, nõnda on poiss sunnitud tihtipeale imetlema, kui nutikas, vaba, loominguline ja elutark on Minna.

Kingapoega seostub teinegi jutuliin. Poodi sisse astunud ja jalanõusid proovinud poiss nimelt kaob nõnda fantaasiailmadesse. Olenevalt jalanõudest, olgu need siis sporditossud, kummikud või tantsukingad, satub poiss kas jooksuvõistlusele, jõe äärde kala püüdma või tantsuvõistlusele. Toredad ja elulised on need väikeste meeste unistused. Tahtmine olla kõige kiirem, osavam ja veetlevam, see, kes on tunnustatud tema enese pärast, pole aga ainult lastele omane.

Peamine, mis aga raamatus kannab, on põnevusliin – miks ostab üks mees kingapoest iga päev samasugused pruunid kingad number 39, mida ta nendega teeb? Oskuslikult kruvib Vaiksoo tasahaaval pinget, mis laheneb alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Vaatamata rohketele tegevusliinidele ei jäta Vaiksoo raamat konstrueeritud muljet. Teoses pole midagi ülemäärast, see on hoolikalt läbi töötatud ja kaalutletud, kuid kindlasti mitte kunstlik. Selleks on raamatus sees liiga palju hinge ning austust noore lugeja ja tema aja vastu. Lisaks mitmetasandilisele loole on Vaiksoo raamatus ka noortele sobiv jutustamisstiil. Siin on piisavalt pisitasa pingestuvat põnevust, et kannatamatuid lugejaid köita, ning teemasid ja olukordi, mis selle vanusegrupi huvide keskmes.

Raamatu seob tervikuks autori soe südamlik hoiak ja huumor. Selles pole kübetki üleolekut või targutamist. See on leebe ja mahe, muie suunurgas hoiak, mis on tuttav juba Vaiksoo varasematestki teostest. Tuttav on ka soojus ja hingelähedus, mida Vaiksoo oma tegelaste suhtes tunneb. Varasemast rohkem on ehk sentimenti, mis eriti teose lõpuosas esile kerkib. Ometi ei tundu see piinlik või üleliigne, nagu vahel mõne kirjaniku puhul olema kipub, hoopis hea ja helge tunne jääb peale lugemist hinge.

Ja üks asi veel, mis vaid esmapilgul võib tunduda vähetähtis: juba ammu pole ma käes hoidnud nii kerget ja mugavat raamatut. Lisaks kergusele on valitud paber ka silmale mõnus ja leebe. Nii et lapsed, kelle koolikotis peidavad end lisaks õpikutele-vihikutele ning trenni- ja muusikakoolitarvetele veel pinksireketid, kendama, Rubiku kuubik ja binokkel, jaksavad seal kanda ka „Kinga nr 39“, et bussisõitudelgi põnevust jaguks.

Illustreerinud Katrin Kaev
Kirjastus Ärkel 2019
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm