Märts 2020. Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tegus aastalõpp, mil lasteraamatuid ilmub üle mõistuse palju, kipub kirjastajad ära väsitama. Nõnda võtavad nad uue aasta algul tavaliselt pisut vabamalt ja koguvad jaksu uuteks väljakutseteks. Õnneks on siiski ka neid, kes tavapärasele rütmile pisut vastu töötavad ja just siis väärt teoseid ilmutavad. Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on üks selliseid, mis hiljuti raamatupoodidesse jõudis. Teos moodustab mõttelise järje 2017. aastal ilmunud jutustusele „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, kuid vanemad peategelased ja karmimad teemad näitavad, et autor on silmas pidanud pisut vanemat eagruppi.

Raamatu peategelaseks on elu hammasrataste vahele jäänud Morten. Peale vanaema-vanaisa surma on poiss sunnitud elama vägivaldse alkohoolikust onuga üksikus metsatalus soo serval. Tema ema töötab samal ajal Soomes koristajana, et koguda raha korteri sissemaksuks. Oma isast ei tea poiss midagi. Mortenil aitab eluga toime tulla võimalus murede eest soosaarele põgeneda, seal vanaisa päranduse eest ostetud kaameraga pilte teha ja nõnda elumured kasvõi korraks unustada. Poisi suurim hirm on, et tema kehvadest kodustest oludest saadakse koolis teada ning teda hakatakse narrima. Seepärast püüab ta tagasihoidlikku joont hoida, ta ei sõbrustada eriti kellegagi ega võta klassi üritustest osa. Ta on endasse tõmbunud ja vaikne. Siiski, hästi õppimise on poiss enesele eesmärgiks seadnud, sest selles näeb ta teed vägivaldse onu juurest eemale.

Ühel sellisel sooretkel kohtab Morten kummalist tüdrukut Emiliet, kellele ta suudab end lõpuks rohkem avada. Siiski kahtlusest, et ta unistus paremast tulevikust ei pruugi täituda, ta tüdrukule ei räägi. Miks? Aga seepärast, et poisi enesekindlus on juba maha tambitud. Ta tunneb, et on kaks maailma ning üks neist, mida esindavad normaalsed peresuhted, õhtusöögid ühise laua taga, peale kooli ostetud šokolaaditahvel või kino ja kohvik, ei kuulu justkui Morteni ellu. Tema elu on peale kooli raamatukogus istumine, kõhukorin ja hirm onu ees. Ta ei tunne, et oleks väärt esimese maailma asju, et ta oleks väärt normaalsust. Morten arvab, et ta on mitte keegi. „Ma olen poiss, kelle ema on peaaegu hüljanud. Poiss, kes lasi oma onul ennast peksta ega jooksnud isegi minema. /…/ Sest ta uskus, et see ongi tema elu ja ta peab vastu võtma kõik, mida see talle pakub.“ (lk 78).

Tõesti, autorit tuleb kiita raskete probleemide käsitlemise eest. Kurvaks teevad need üksinda kasvama jäetud lapsed, kellele hingeline tugi pole isegi mitte telefoni teel igal ajal kättesaadav. Paraku põhjustab füüsiline eemalolek ka hingelise kaugenemise. Perevägivalla teemadki pole lasteraamatus käsitlemiseks kuigi lihtsad ning rõhuv on sellest ka lugeda, eriti kuna Reinaus pole siin värvidega kokku hoidnud. Kohati tundub kirjeldatu mitte lihtsalt realistlik, vaid lausa naturalistlik. Kirjaniku kaasaelamine pole tuntav, ta on väljaspool sündmusi seisev vaatleja, kes toimuvast ülevaate annab. Mõistetav on kirjaniku soov taolist eraldatust luua, kuna end liigselt kaasa tõmmata lastes poleks võimalik neid teemasid käsitleda. See aga ei tähenda, et noored lugejad Mortenile kaasa tunda ei saaks. Vaatamata sellele, et probleemi jõulisemaks esiletoomiseks on loodud kerge nihestatus, on sündmused kergesti adressaadi aega ja kohta ülekantavad, nõnda et empaatia tekkimine on vältimatu. Õigupoolest kipub kahju olema kõigist, kuid poisist siiski kõige rohkem. On ju täiskasvanul võimalus hea tahte korral ringist välja murda, samas kui lapsel tuleb sageli oma aega alles oodata. Jääb vaid loota, et selleks ajaks pole eneseusku lõplikult hävitatud.

Üks tõhus viis olukorra muutmiseks on lastel siiski veel – tuleb julgus kokku võtta, suu lahti teha ja oma olukorrast rääkida. Oma perekonna koormat kandma harjunud poiss otsustab seda lõpuks teha. Pisut küll oludest tingitult hakkavad hargnema sündmused, mis toovad Morteni ellu pöörde. Tagantjärgi on poiss targem – ta oleks pidanud seda juba varem tegema, toimunu ei olnud tema süü.

Seda, kui kirglikult Reinaus suhtub meie rahvapärimusse, on näha olnud juba tema varasematest teostest. Need teadmised on tal justkui veres, mistõttu on nende esitamine raamatus loomulik ja kontekstisujus. Mõneti üllatav on näha autori soovi lastele ka loodusest rääkida. Kuidagi teatmeteoselikud tunduvad looduslõigud, need tungivad jutustuse üldliinist esile, torkavad liigselt silma ja moodustavad justkui ebakehasid. Paiguti tunduvad nõnda üksikasjalikud kirjeldused ilukirjandusteoses isegi kohatud. Ehk on aga neil roll pinge leevendamisel. Nii nagu Morten läheb sohu, et leida elus taas toetuspunkt.

Loodetavasti aitab raamat noortel lugejatel näha maailma avaramalt, tajuda paremini kaaslasi enda ümber ning märgata ohvreid, mis aga peamine – avada suid neil, kes sarnaste oludega kokku puutuvad. Keegi ei pea vägivallaga leppima.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2020
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Veebruar 2020. Kate DiCamillo „Edward Tulane’i imetabane teekond“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ameerika kirjanik Kate DiCamillo on austatud ja hinnatud lastekirjanik nii kodumaal kui ka kaugel väljaspool seda. Talle omistatud lastekirjanduse auhinnad, millest mainekaim on Newbery medal, ning teoste siirded filmi- ja teatrimaailma tõestavad, et kirjanikul on lugejaile midagi olulist öelda. Eestiski pole Kate DiCamillo tundmatu nimi. Varasematel aastatel on ilmunud neli raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Tiiger virgub“ (2008), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ja „Mustkunstniku elevant“ (2012). Need lood on tõmmanud meie noorte lugejate tähelepanu ja köitnud ka täiskasvanuid. Hiljuti tõlgitud „Edward Tulane’i imetabane teekond“ pole selles reas mingi erand. Siin on olemas kõik Kate DiCamillo varasemate raamatute tugevused: köitev lugu, suurte teemade inimlikuks ja lihtsaks rääkimine ning sümpaatsed, kaasa elama kutsuvad tegelased.

Raamatut tutvustavast lühitekstist selgub, et loo inspiratsiooniallikas on elegantne mängujänes, kes DiCamillole kingiti ja kelle ta elutuppa istuma unustas. Peagi aga nägi kirjanik unes, et loomake lebab ookeanisügavuses ja ootab leidmist. Nõnda saigi alguse raamat, mille tegevustik keskendub portselanjänesele, kelle omanikuks on kümneaastane Abilene Tulane. Looma ning kõik tema uhked riided ja aksessuaarid on tüdrukule kinkinud vanaema. Abilene armastab jänkukest väga. Iga päev paneb ta Edwardi kenasti riidesse, keerab üles ta taskukella ning sätib looma istuma nõnda, et too tänavale näeks. Kohe kui tüdruk koolist saabub, on Edward kaasatud kõigisse tema tegemistesse. Loomulikult tahab Abilene looma kaasa võtta ka laevareisile Londonisse, paraku aga satub Edward seal vette ning leiab end peagi hoopis ookeani põhjast. Alanud on seiklus, mis raputab portselanjänese maailma põhjalikult. Teekond pakub Edwardile tervet skaalat kõige erinevamaid emotsioone. See hirmutab ja kohutab, aga toob ka helgeid hetki ja õpetab pisikestest asjadest rõõmu tundma. Edward kogeb, mis on igatsus, kuidas sõprust välja teenida ning mis vahe on kuulmisel ja kuulamisel.

„Edward Tulane’i imetabane lugu“ kuulub žanrilt muinasjuttude hulka. See järgib struktuurilt lastekirjanduse klassikalist mudelit, milles peategelane lahkub kodust, läbib rea seiklusi, mille käigus areneb ning siis targema ja küpsemana koju naaseb. Huvitav on jälgida, kuidas minakesksest eneseimetlejast Edward Tulane’ist saab keegi, kes oskab hinnata inimesi enda ümber, kes teab, et oluline pole mitte ainult armastatud olla, vaid ka ise armastust pakkuda.

Kate DiCamillo oskab meisterlikult suuri teemasid käsitleda. Ta teeb seda siiralt, maalähedaselt ja lastele arusaadavas stiilis. Kui nii mõnegi kirjaniku teostes on ses osas näha suuri kõhklusi või lähenemist täiskasvanu vaatepunktist, siis DiCamillo on iseendas kindel, et ajab õiget asja, unustamata samas oma teoste peamist adressaati, lapsi. Noorte lugejate täiskasvanuist napim elukogemus ei ole kirjanikule takistuseks, ta oskab sellega arvestada ja sellest lähtuvalt teavet jagada ja asju selgitada.

Raamatu lõpus leiduvas tsitaadis vihjab Kate DiCamillo, et oli Edward Tulane’ist kirjutades tükk aega kadunud. Nagu jänes, nii leiti ka kirjanik üles. Tõsi, lugu on maagiline, sellesse (ja seega ka iseendasse) võib uppuda. Raamatukaant sulgedes on aga tunne kindlam ja julgem. Noorel lugejal aitab teos kui mitte just tervenisti iseennast leida, siis kindlasti elu seljakotti olulist emotsionaalset kogemust laadida. Täiskasvanul on aga võimalik taasavastada nii mõnigi unustusse vajunud tõde, mis elurutus ununenud. Helgem ja selgem pilk maailmale on aga igal juhul garanteeritud.

Tõlkinud Hels Kure
Illustreerinud Bagram Ibatoulline
Ersen, 2019
216 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2020. Sara Pennypacker „Pax“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kui vaadata raamatupoelettidel kõiki neid kleitides karusid, vestidega jäneseid ja mütsikestega kasse, kes igasuguse loomalikkuse minetanud, tuleb vägisi igatsus ühe tummise päriskaru, vilka jänese ja isepäise kassi järele. Seda nälga on pisut aidanud küll leevendada kirjastuse Pegasus vene keelest tõlgitud „Laste loomaraamatu“ sari, milles loomad, olgu nad siis, rebased, siilid või oravad, kirjaniku abiga oma metsaelust pajatavad. Et taolised pärisloomadest raamatud on lastele vägagi vajalikud ja nende poolt ka hinnatud, tõestab kasvõi nimetatud sarja edu. Nüüd, kui raamatupoodidesse on jõudnud sama kirjastuse väljaandel Sara Pennypackeri jutustus „Pax“, tundub, et Pegasus on otsustanud selle unaruses valdkonna tõsiselt käsile võtta. Nii on põhjust rõõmustada looduskirjanduse sõpradel, aga õigupoolest ka neil, kes pole selle žanri suurimad austajad, sest lisaks loomaloole on „Paxis“ veel mõndagi muud, mis hinge toidab.

Raamatu sündmustik leiab aset sõja karmides tingimustes. 12-aastase Peteri isa otsustab sõtta minna. Kuna poisi ema on autoõnnetuses surnud, peab poiss selleks ajaks minema mitmesaja kilomeetri kaugusele vanaisa juurde sõjapakku. Et aga vanaisa juurde ei saa kaasa võtta lemmiklooma, mõned aastad tagasi orvuks jäänud ja poisi poolt üles kasvatatud rebast Paxi, sunnib isa Peterit looma loodusesse laskma. Poiss muretseb, et inimestega harjunud ja saagi püüdmises kogenematul loomal puudub oskus metsikus looduses hakkama saada. Poiss tunneb, et ta vastutab oma rebase eest, kuid hirm isa ees saab võitu. Vanaisa juurde jõudnud, otsustab ta tehtu heaks teha. Igaüks, kes on pidanud loobuma oma hingesõbrast, teab, milline jõud viib Peteri oma elu pikimale ja ohtlikumale rännakule.

Peteri ja Paxi elud on põimunud hetkest, mil poiss mõnenädalase rebasepoja leidis. Ise just ema kaotanud, kiindub Peter rebasesse ning nimetab ta seljakotifirma järgi Paxiks. Loomakese nimi osutub tähenduslikuks: ladina keeles tähendab see rahu. Rahulikuma meeleseisundi toob loom Peterile, kel raske leinaga toime tulla. Pole selles ju mingit abi karmist, kohati isegi julmast isast. Nõnda ongi poiss harjunud tundeid varjul hoidma. Peaasi, et ma vihaseks ei saaks ega siis plahvataks, mõtleb ta.

Isegi siis, kui Peter ja Pax lahutatakse, on märgata nende elude paralleelsust, sarnaseid seiku, tundmusi ja igatsusi. Justkui tahetaks viidata, et ole sa inimene või loom, ikka vajad sa, et sind ümbritseks turvaline keskkond, su kõht oleks täis, pesa soe ja hea kaaslane kõrval. Kui Peteri jaoks saab reisil toetajaks üksikus metsatalus elav sõjaveteran Vola, kes samavõrra ise poisile toetub, siis Pax leiab tuge emarebaselt Särtsult, tema väikevennalt Jupatsilt ja vanalt rebaselt Hallilt. Vola õpetab Peterile nii mõndagi tema enese kohta, aitab tal tema senist elu mõtestada ja ennast leida, mis teeb poisi vaimselt ja füüsiliselt tugevamaks. Metsarebased näitavad aga Paxile, kust leida vett, kuidas jahtida saaki ning keda ja miks karta.

Lugu on esitatud vaheldumisi poisi ja rebase jutustusena. Autor, kes uuris teose tarvis põhjalikumalt punarebaseid, nende elulaadi ja omavahelist lävimisviisi, püüab seda häälitsuste, žestide, lõhnade ja näoilmete keerukat süsteemi edastada tõlkena inimkeelde. Mõningatel puhkudel on kirjanik rebaste väljendusrikka keele edasiandmise küll loole allutanud, kuid see häiri.

Lugu, mida ameerika kirjanik Sara Pennypacker jutustab, on kahtlemata väga kaasahaarav. Seda kannab pinge, kas Peteril õnnestub jõuda oma rebaseni, kas rebasel õnnestub seni elus püsida. Põnevuse taustal räägib kirjanik siiski ka muust tähtsast, näiteks sellest, mis on elus olulisim, kuidas ennast leida, miks mitte alla anda jne. Palju arutletakse sõja ja rahu, looduse ja inimese suhete üle. Mõjuvaim on aga autori tarkusetera, et kuigi sageli ei ole lastel valikut ning nad peavad leppima oludega, mis neile antud, on siiski nii mõndagi, mida igaüks saab ära teha, et maailm oleks parem paik.

Tõlkinud Karel Allikas
Illustreerinud Jon Klassen
Pegasus, 2019
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2019. Maja Lunde „Lumeõde“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.

Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.

Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.

Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.

Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.

Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.

Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.

Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

November 2019. Jaanus Vaiksoo „King nr 39“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Jaanus Vaiksoo on teinud seda, mida juba ammu on meie lastekirjanduses oodatud. Ta on avaldanud põneva ja humoorika, kuid siiski sisuka ja mõtlemisainet pakkuva teose, mis seab keskmesse parimas eas mehehakatised. On ju viimastel aastatel vaeslapse osas olnud need lugejad, kelle lapsepõlv hakkab läbi saama, kuid kelle üle teismelisetungid veel päris võimust võtnud pole. Arusaadav ka, kuna kirjanikule pole just kerge ülesanne elada tõetruult sisse sellesse eluperioodi, eriti kui omaenda noorus on olnud hoopis teistsugustes tingimustes. Vaiksoo näitab, et ühise aluse/pinna loomine on siiski võimalik, sest küllap on nii mõndagi olemuslikku jäänud ka samaks. Nagu näiteks küsimus, kuidas saada hakkama muutustega, mis sind harjumuspärasest välja tõmbavad ja uut teed otsima sunnivad, on ilmselt põlvkondade ülene. Õnneks pole Vaiksoo ninast verd välja pingutanud, et popp ja noortepärane olla. Igasugu pettuse ja teeskluse tunneksid noored ilmeksimatult ära ja põgeneksid enne, kui esimesest peatükist kaugemale jõuavad.

Raamatu „King nr 39“ peategelane on Paul Viies, kes käib ühe Tallinna kooli viiendas klassis. Poisil on edukas pere, emal ja isal on kenad töökohad, suhted pereliikmete vahel sõbralikud. Tõsi, aega ühisteks ettevõtmisteks napib, kuid hoolitsusest poisil puudust pole. Kooliski läheb Paulil hästi, tal on sõbrad, nii et paari kiusupunni pärast poiss eriti pead ei vaeva. Eriti köidab poissi matemaatika. Ja kuigi algul tundub matemaatikahuvi vaid karakterile liha luudele kasvatamisena, omandab see just narratiivi edenedes üha olulisemaid nüansse, tõustes lõpuks lausa üheks olulisemaks liiniks.

Teise juhtiva liini moodustavad poisi suhted naissooga. Poisi esmaseks naisekujuks on abitu ja nunnutav ema, kes poja puudumisi põhjendadeski iseseisvaid otsuseid vastu ei oska võtta. Kauget ja kaunist naiseideaali kehastab Jekaterina, imekaunis kingapoe müüja, kellesse poiss silmapilkselt armub, kuigi tal endal puuduvad veel sõnad olukorra kirjeldamiseks. Tüdruk kui võrdväärne sõber, vahva semu ja tugiisik ilmub Paulile aga Minna kujul. Asjaliku ja nupuka tüdruku kõrval tunneb Paul end vahetevahel küll kohmetuna, kuid just tänu Minna suhtlemisoskustele hakkab ka Paul end temale avama. Minnal on Pauli jaoks pidevalt mõni üllatus varuks, nõnda on poiss sunnitud tihtipeale imetlema, kui nutikas, vaba, loominguline ja elutark on Minna.

Kingapoega seostub teinegi jutuliin. Poodi sisse astunud ja jalanõusid proovinud poiss nimelt kaob nõnda fantaasiailmadesse. Olenevalt jalanõudest, olgu need siis sporditossud, kummikud või tantsukingad, satub poiss kas jooksuvõistlusele, jõe äärde kala püüdma või tantsuvõistlusele. Toredad ja elulised on need väikeste meeste unistused. Tahtmine olla kõige kiirem, osavam ja veetlevam, see, kes on tunnustatud tema enese pärast, pole aga ainult lastele omane.

Peamine, mis aga raamatus kannab, on põnevusliin – miks ostab üks mees kingapoest iga päev samasugused pruunid kingad number 39, mida ta nendega teeb? Oskuslikult kruvib Vaiksoo tasahaaval pinget, mis laheneb alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Vaatamata rohketele tegevusliinidele ei jäta Vaiksoo raamat konstrueeritud muljet. Teoses pole midagi ülemäärast, see on hoolikalt läbi töötatud ja kaalutletud, kuid kindlasti mitte kunstlik. Selleks on raamatus sees liiga palju hinge ning austust noore lugeja ja tema aja vastu. Lisaks mitmetasandilisele loole on Vaiksoo raamatus ka noortele sobiv jutustamisstiil. Siin on piisavalt pisitasa pingestuvat põnevust, et kannatamatuid lugejaid köita, ning teemasid ja olukordi, mis selle vanusegrupi huvide keskmes.

Raamatu seob tervikuks autori soe südamlik hoiak ja huumor. Selles pole kübetki üleolekut või targutamist. See on leebe ja mahe, muie suunurgas hoiak, mis on tuttav juba Vaiksoo varasematestki teostest. Tuttav on ka soojus ja hingelähedus, mida Vaiksoo oma tegelaste suhtes tunneb. Varasemast rohkem on ehk sentimenti, mis eriti teose lõpuosas esile kerkib. Ometi ei tundu see piinlik või üleliigne, nagu vahel mõne kirjaniku puhul olema kipub, hoopis hea ja helge tunne jääb peale lugemist hinge.

Ja üks asi veel, mis vaid esmapilgul võib tunduda vähetähtis: juba ammu pole ma käes hoidnud nii kerget ja mugavat raamatut. Lisaks kergusele on valitud paber ka silmale mõnus ja leebe. Nii et lapsed, kelle koolikotis peidavad end lisaks õpikutele-vihikutele ning trenni- ja muusikakoolitarvetele veel pinksireketid, kendama, Rubiku kuubik ja binokkel, jaksavad seal kanda ka „Kinga nr 39“, et bussisõitudelgi põnevust jaguks.

Illustreerinud Katrin Kaev
Kirjastus Ärkel 2019
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2019. Kadri Hinrikus „Millest sa unistad?“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

„Kui oled laps, pole ühelgi unistusel piire, “ kirjutab Kadri Hinrikus oma uusima lasteraamatu tagakaanel. „Võid hakata meremeheks, kes ümber maailma purjetab. Võid olla postiljon. Või muusik. Ehk unistad hoopis sellest, et saaks oma suure õega päev läbi koos mängida? Või esimest korda üksi öösel telgis ööbida? Maailmas on palju unistusi. Millised neist täituvad?“ küsitakse raamatututvustuse lõpus.

Žanrilt on „Millest sa unistad?“ jutukogu. Igas loos pajatatakse mõnest lapsest, kes argielus millegi üldises mõttes tavalise, kuid tema seisukohalt erakordsega kokku puutub. Ja kuigi taoline uus situatsioon või millegi esimest korda tegemine võib olla ühtlasi nii põnev kui ka hirmutav, ei saaks lapsed sellest kuidagi loobuda. Nagu näiteks Timmo, kellel on nõnda vankumatu soov postiljoniks hakata, et lisaks oma joonistustele ja ema ajakirjadele jagab ta teiste postkastidesse ka isale saabunud arved. Laura, kelle suurem vend telgis ööbimist ära kiita ei jõua ja oma väikesele õelegi telgiöö isu peale ajab, proovib küll telgis õhtul uinuda, kuid loobub siis, arvates, et peaks seda tegevust enne päeval harjutama. Elu õppetunni eest pole pääsu ka Mattiasel, kellele õpetaja Sirel annab kirjanditeemaks „Minu unistus“, mille kohta poiss ei saa sõnagi kirja pandud. Õpetaja antud hinnang on hävitav – „Unistuste täielik puudumine“. See aga ei takista poisil hiljem elus saavutamast seda, millest unistadagi ei osanud.

Tundub, et Hinrikus on leidnud eesti lastekirjandusmaastikul oma koha. Ta jätkab oma värskes teoses sama rida, mis varasemast tuttav. Ja tore on. Ei kohta ju meie lasteraamatuilmas kuigi tihti argilugusid tavalistest lastest siin ja praegu. Eriti veel selliseid, mis esitavad laste kujusid niivõrd elulisena ja psühholoogiliselt läbitöötatuna ning mille autor hoiab targutamisvajaduse kenasti vaka all. Ei lõpeta siin igat lugu kirjaniku kommentaar, kuidas võiks või oleks pidanud käituma.

Märkava ja teadvustava autorina näikse Hinrikus toonitavat, et laste elu pole alati sugugi nii lihtne, kui suured inimesed üldiselt arvavad. Probleeme ja muresid, tundugu need  täiskasvanuile kui tühised tahes, jagub poistele ja tüdrukutelegi. Me saame lugeda Eevast, kelle isa töötab kaugel pealinnas, nii et tüdruk igatseb kogu aeg tema järele. Andreas aga muretseb hoopis mitte niivõrd iseenda kui just vanemate pärast, talle näib, et emale-isale käib väikese õe eest hoolitsemine üle jõu – ei ole ju peale beebi sündi enam muud kui töö ja hool, lõbutsemiseks ja jutuajamisteks aga aega napib. Linnatüdruk Helena kipub maal vanaonu sünnipäeval kõike kartma: konni, usse, mesilasi. Vapper ja julge Jaagup on talle küll toeks, kuid siis poeb temagi hinge senitundmatu ärevus.

Hinrikus ei ole pessimist, vaid pigem päikeseline ja helge kirjanik. Igast tema loost leiab lugeja valguskiire, mis probleemkohta valgustama hakkab. Samuti on ta oma raamatutes  ikka hoidnud laste poole. See kehtib ka käesoleva teose kohta. Nii ei kohta me üheski loos mingit üleolevat muiet kirjaniku suunurgas, pigem näeme rõhutamist, et laste olgu kui tühiste muredesse või hingekriipimistesse ei tasuks üleolevalt suhtuda. Samuti mõistetakse poiste ja tüdrukute tegutsemislusti ning soovi aidata, iseseisvalt toime tulla ja alati endast parim anda, isegi kui see alati nõnda välja ei kuku. Kui laps ise olukorrast väljapääsu ei suuda leida, laseb kirjanik tal avastada, et on suuri inimesi, kes oskavad väikeste muresid tõsiselt võtta. Ja uskumatu küll, vahel on neil suurtel päris hea lahenduski välja pakkuda.

Illustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat 2019
72 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2019. Ulrika Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pildiraamatud tunduvad lihtsad ja kerged ainult neile, kes ise neisse kerglaselt suhtuvad. Kui aga on vähegi tahtmist süveneda teksti, illustratsiooni ja kujundusse, võib esialgu lihtsa ja kergena tundunu pakkuda ootamatult sügavaid elamusi. Ulrike Kestere „Siilike, kes kuulas kõiki“ on küll õhuke pildiraamat, kuid väärib kindlasti mudilastest laiema lugejaskonna tähelepanu.

„Siilike, kes kuulas kõiki“ püüab kirevatel lasteraamatulettidel tähelepanu oma maheda koloriidi ja loodustoonidega. Rohelise ja pruuni erinevad varjundid mõjuvad kutsuvalt ja rahustavalt. Peategelase ihalusobjekt tumelilla põldmari aga troonib taolise maheduse taustal lausa majesteetlikult.

Loo keskmes on siilike, kes jälgib pinevalt maailma suurima põldmarja küpsemist. Ta on valmis kaua ootama, et saada maitsta küpset vilja. Kuna põldmarjapõõsas asub siilikese pesast üksjagu kaugel, tuleb tal iga päev pikk teekond jalge alla võtta, kuni siis ühel päeval mari täiuslikult valmis on. See on nii kaunis, et tundub siilikesele lausa kalliskivina, magus lõhn ajab aga lausa pea ringi käima. Just siis, kui siil tahab esimest ampsu võtta, lendab kohale vares, kes hakkab siiliga pahandama. Ta soovitab siilil marjast enne pilti teha, et oleks hiljem, mida teistele näidata. Kui pole pilti, pole tõestust ja siis ei saa teiste uhkustada, soovitab vares. Siilike võtab hüva nõu kuulda ja asubki vilja koju tarima. Teel kohtab ta veel rebast, öökulli ja nirki. Igaühel neist on siilile soovitusi jagada, kuidas marjaga peaks ümber käima ning milleks seda tarvitama. Mida lähemale kodule siilike jõuab, seda suuremas segaduses ta on. Mida küll teha maailma suurima ja ilusaima põldmarjaga? Kas teha mahla, keeta moosi või panna see hoopis vahukooretordi peale?

Pealiskaudsel sirvimisel on tegemist tõesti lihtsa loomajutuga toitu koju tassivast siilist, samas aga tundub autor loovat osavalt paralleele kaasaja ühiskonnaga. Üks peamisi esile kerkivaid teemasid puudutab nõuandeid ja nende küsimist. Tundub, et paljudel inimestel on hirm lihtsamagi otsuse vastuvõtmise ees, pidevalt nõu küsides justkui jagatakse vastutust. Teisalt aga leidub igal pool ka selliseid nõuandjaid, kes täpselt teavad, mida ja kuidas tegema peaks. Neid tavaliselt isegi ei huvita nõuküsija ega see, et nende nõu polegi küsitud, vaid pigem iseenese tarkuse eksponeerimine.

Lapsevanema ja lapse suhteski võib olla palju üleliigset nõuandmist asjade, viiside, toimingute kohta, mida lapsed pigem ise avastada võiks. Taoline ülenõustamine võib viia üsna hõlpsalt otsustamatuse ja õpitud abituse tekkimiseni, nii et lapsed ilma vanema soovituseta sammugi teha ei oska. Samas aga kerkib ka küsimus, kas iga nõuannet, olgu see jagatud siis heas usus või omakasupüüdlikult, on vaja alati kuulata? Kas olla tuulelipp ja teha seda, mida sulle öeldakse, või vaadata enesesse ja püüda leida vastuseid sealt?

Teine nüüdisühiskonnas levinud nähtus, millele autor ilmekalt tähelepanu juhib, on pidev pildistamine. Kas tõesti on vaja iga väiksemat asja, seika, juhtumist jäädvustada? Vahepeal võiks ju ka lihtsalt nautida tekkinud olukorda ning lasta hetkel mällu sööbida. Kindlasti jäi siilikeselegi meelde see päev, mil ta koos oma hea sõbraga sõi ära täiesti küpse põldmarja. Lihtsalt niisama.

Siilijutt on küll lihtne, kuid kindlasti mitte lihtsakoeline lugu. Pigem on tegemist sellise toreda tummise tükiga, mis pakub põnevat mõtlemisainet kõigile lugejatele nende vanusest hoolimata.

Ulrika Kestere on sündinud Lätis, kuid elab nüüd Rootsis. Lasteraamatute joonistamise ja kirjutamise kõrval tegutseb ta ka fotograafi ja disainerina. Eesti keeles on kättesaadav ka tema teinegi pildiraamat „Metsikud naabrid“ (2018).

Tõlkinud Ülle Kiivet
Illustreerinud Ulrika Kestere
Koolibri, 2019
28 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

August 2019. Aidi Vallik „Seebu maailm“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Aidi Valliku nimi pole lasteraamatusõbrale võõras. Alates aastast 2001, mil ilmus esimese noorsooromaanivõitluse võitnud ja noorte lugejate suure poolehoiu pälvinud Anni lugude avaosa, on ta järjepidevalt meie lastekirjandusmaastikul toimetanud. Luuletused ja värssjutud, mudilasraamatud ja noorsooromaanid, telestsenaariumid ja dramatiseeringud – paistab et pole žanrit, milles Vallik poleks end proovile pannud. „Seebu maailma“ võiks peategelase vanuse ja kujunduse järgi lihtsalt mudilaste pildiraamatuks pidada, kuid selle läbi lugenuna võin väita, et teos väärib kindlasti laiemagi auditooriumi tähelepanu. Ehk nagu raamatu tagakaanetekst sedastab: „See raamat on lastele, kes kurvastavad oma vanemate pärast või igatsevad nende järele, ning emadele-isadele, kes iialgi ei tahaks oma lapsi kurvastada“. Kindlasti võiksid aga teose kätte võtta need, kelle lapsi sarnased suured elumuutused ees ootavad.

Teose peategelane on väike tüdruk Seebu. Õigupoolest pole Seebu tema pärisnimi, niimoodi on hakatud teda kutsuma, sest üle kõige meeldib tüdrukule seebimulle puhuda. Ja kuigi nii mõnedki lähedastest peavad teda ebanormaalseks, ei hooli Seebu sellest. Ta teeb seda, mis pakub talle lohutust ja tugipunkti maailmas, mis koost on lagunenud. Nimelt kaob tüdruku elust tema isa, seejärel läheb ema kaugele tööle. Vanaemal, kelle juurde Seebu väikevennaga elama jääb, ütleb vaid: „Ära nüüd sina ka veel ema kurvasta, tal on selletagi raske“. Kui ema tüdrukule mullitaja kingib, otsustab tüdruk õppida puhuma mulle, mis kunagi katki ei lähe. Ta tahab luua endale omaenese maailma, kus on talle olulised asjad ja inimesed ja kust keegi ei leiaks teda üles, nii et Seebu saaks olla päriselt, alatiseks õnnelik.

Kirjeldatu on valus, kuid kahjuks on see paljude tänaste laste argipäev. Hullem kui miski muu on aga täiskasvanute ignorantsus, mis teosest vastu vaatab. Loost jääb mulje, et mitte keegi neist – ei isa, ema ega vanaemagi – selgita tüdrukule, mis toimub, ei kuula ta küsimusi ega püüagi talle vastata. Loomulikult võib taolise lähenemise taga olla vanemate soov last kaitsta, kuid tegelikkuses selline viis ei toimi.

Aidi Vallik on valinud loo edastamiseks valusaima, eelkooliealise tüdruku vaatepunkti. See on vanus, mil lapse maailma avardub iga päev, samas aga ei suuda ta uudseist elamusist tekitatud tundeid veel sõnaliselt kuigi hästi väljendada. Valliku raamat on kui peegel, mis lapsevanema ette seatakse. See tõlgib tema nurgas kössitava, üliaktiivse pahandusetekitaja või eriliselt tubli ja pai lapse sõnatu kõne, mõtted, soovid ja hirmud täiskasvanu jaoks arusaadavasse keelde. Kui Põhjamaade lastekirjanduse vastavateemalistes raamatutes leidub loo lõpus alati ka lahendus, toimub uues olukorras kohanemine, sellega leppimine, siis Vallik on märksa karmim (või realistlikum?). Ta ei jäta lapsele mingit muud võimalust, kui ehitada iseendale uus maailm oma reeglite ja tingimuste kohaselt.

Selliseid raamatuid lugedes tekib täiskasvanuil ikka küsimus, kas neid teemasid peaks lastekirjanduses üldse käsitlema. Leian, et kindlasti ei tasuks teost ilma selgitusteta ja hilisema vestluseta tundlikuma natuuriga lapse kätte anda. Ei saa aga tõsiselt võtta suhtumist, et oma lapsel seda raamatut mingil juhul lugeda ei lubata, kuna see sisendavat hirme. Hirmud aga tulevad pigem rääkimatusest. Pealegi olen üsna kindel, et igal Seebu-ealisel poisil ja tüdrukul on tuttavaid lapsi, kes sellise olukorra üle elanud.  Kas ei võiks see raamat siis seebudele tuge pakkuda ja/või nende kaaslastes empaatiat kasvatada?

Illustreerinud Lumimari (Eva Pogoretski)
MTÜ Lugu-Loo, 2019
48 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2019. Jenny Jägerfeld „Superkoomik“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Rootsi psühholoogi Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ kannab lisaks ahvatlevalt rõõmsameelsele pealkirjale ka lustlikult roosat kaanetooni. Kaanepildil armsa jänesekujutise sees olev neiu kõigub aga vaid ühel toolijalal ja tema süda on pooleks.

Raamatu peategelane on 12-aastaseks saav Sasha, tüdruk, kes üle kõige tahab saada superkoomikuks. Esimestel lehekülgedel võibki lugeja seda võtta kui tavateismelise lihtsat soovi olla oma iidoli moodi. Sedamööda aga, kuidas leheküljed kuluvad, hakkab ilmnema üha rohkem detaile südantlõhestavast loost. Autor esitab neid gradatsioonis, järk-järgult pinget tõstes. Algul selgub, et tüdruku ema on surnud, veidi hiljem loeme, et ta sooritas enesetapu, kuna põdes depressiooni. Nõnda on lugejal korduvalt tunne, et ta satub vihma käest räästa alla: vaevu jõudud ühe ehmatusega harjuda, saad kohe teise kaela. Raske, lausa võimatu oleks nii süngetest asjadest lugeda, kui Jenny Jägerfeld ei leevendaks pingeid osavalt tempereeritud huumoriga. Tegemist on väga maitsekate, intelligentsete naljadega, milles vahel pisut satiiri ja piisav annus eneseirooniatki. Sageli on neil naljadel tumedam alatoon, sügavam sisu. Nii tehaksegi nalja ka surma, haiguste, üksilduse, lähedusigatsuse jmt üle.

Ilmaasjata pole raamat oma kodumaal ära teeninud nii lugejate kui ka kriitikute poolehoidu.  On ju Jenny Jägerfeldi „Superkoomik“ ühtaegu äärmiselt naljakas ja hingekriipivalt valus. Kirjanik seob need kaks elu poolust võluvalt kokku, nõnda et tulemus ei jää tehislik või võõras. Seda kontrastide kunsti valdab ta perfektselt. Nii näiteks pajatab ta alles päevikusse kirja pandavaid naljakamaid juhtumeid, kuid siis äkki paneb plahvatama pommi – tüdruku ema on surnud. Samas on aga ka vahvaid üleminekuid traagikast koomikasse, nagu stseen, kus Sasha on otsustanud teha kõike teisiti kui ta ema ja tahab oma pikad  juuksed vannitoas juukselõikusmasinaga maha ajada. Protseduuri käigus jääb aga aparaat tüdruku juustesse kinni ning rikub ta väljanägemise. Olukorra muudab keerukamaks koju saabunud isa, kes on juhtunust šokis. Peagi on aga kõik kolm – Sashale on appi tunud ka tema sõbranna Märta – naerukrampides.

Teksti põhjalikust läbitöötatusest ja viimistletusest annavad märku mõjuvad kujundid. Üks osa neist keskendub keelele, piltlikele väljendeile, millega tõlkijal kindlasti omajagu pusimist oli. Esialgu ei pruugi neid märgatagi, alles hilisemas lugemisfaasis hakkad tähele panema fraase nagu „ma ei jää muidu lihtsalt ellu“, „suren naeru kätte“ vmt, mis teose traagilisi sündmusi veelgi rõhutavad.  Mõjuvaimana tõuseb teoses esile küüliku kujund. Sashale meeldib neid loomakesi pargis paitamas käia. Ta teab, et küülikule tuleb väga aeglaselt läheneda, et too ära ei jookseks. Küülikule oma murede kurtmine toob Sashale lohutust. Kuigi tüdruk pole kindel, palju jänkuke teda mõistab, on ta looma sellest hoolimata kuulamise maailmameistriks kuulutanud. Küüliku ja Sasha vahel paralleelide tõmbamine on lugeja jaoks küll lihtne, kuid siiski üllatavalt värskendav.

Lugu on edasi antud varateismelise seisukohast. Ei tea, kas on põhjuseks autori eriala, aga tüdruk on kujutatud äärmiselt usutavana. Sama kehtib ka tema mõistva isa, armsa vanaema ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega onu kohta. Ebausutava ja ebavajalikuna mõjub vaid viimane peatükk, milles näeme Sashat, kui sentimentaalset, üliemotsionaalset tüdrukut. Eneseisroonia ja kaine mõistus pisut pöörases teismelise võtmes, mida kohtasime eelpool, on jäägitult kadunud. Niisiis – selle viimase osa soovitaksin lugemata jätta kõigil, kellele liigne sentiment mõjub pigem eemaletõukavalt kui ahvatlevalt.

Tõlkinud Kadri-Riin Haasma
Kujundanud Kärt Einasto
Kirjastus Varrak 2019
208 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2019. Ilmar Tomusk, Priit Pärn „Kõrvalised isikud“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Need, kel Ilmar Tomuski ja Priit Pärna nimed varasemast tuttavad, ei oskaks muud kui head kraami oodatagi, aga see, mis nende värskest raamatust vastu vaatab, ületab ka julgeimad ootused. Värske, vaimukas, leidlik, stiilne on vaid mõned võimalikest omadussõnadest iseloomustamaks „Kõrvalisi isikuid“.

Raamat sisaldab 18 piltlikele keeleväljendeile üles ehitatud lugu. Sissejuhatuses pealkirjaga „Mida sõnad tegelikult tähendavad“ soovitatakse väiksematel lastel endaga kampa võtta vanemad, õpetaja või mõni teine täiskasvanu, kes sõnadest paremini aru saavad ja nende erinevaid tähendusi seletada oskavad. Õigupoolest on üsna võimatu, ehk isegi patt lugeda „Kõrvalisi isikuid“ üksipäini – raamat on niivõrd vahva, et ikka ja jälle leiad miskit, mida tahaks jagada.

Lasteajakirjandusega kursis olija on nii mõndagi neist lugudest märganud hiljuti 25. sünnipäeva tähistanud ajakirjast Hea Laps. Raamatu jaoks on kirjanik aga juurde kirjutatud teist samapalju jutte.

Lugude keskmes on väike tore perekond: isa, ema ja lasteaiapoiss Martin. Tegutsetakse harmoonilises igapäevaelu rütmis, käiakse poes ja kelgutamas, koristatakse tube ja tehakse süüa. Aeg-ajalt juhtub ka üht-teist erakordsemat: kolitakse uude majja, peetakse soolaleivapidu, käiakse inglise keele kursustel jmt. Siduvaks teljeks saab aga meie keele piltlikkus, väljendid, mis on kohati nõnda kinnistunud, et nende otseses tähenduses kasutamine loob mõnusalt mitmetähendusliku nalja.

Tunneme Tomuskit kui keskmisest keeletundlikumat kirjanikku, ometi toob just see formaat tema tugevused esile jõulisemalt kui varem. Ühelt poolt on Tomuskil nüüdseks juba piisavalt kogemust, et osata lapslugejaga arvestada, teisalt laseb selline keelemäng tema andekusel, huumorimeelel, aga ka sihikindlusel ja töökusel eriti särada. „Kõrvalised isikud“ on kui ülemlaul eesti keelele, selle mitmekülgsusele, mängulisusele, rikkusele ja piltlikkusele. Kõik see on esitatud kujul, mis lugejagi fantaasia tööle paneb ja – oma kogemusest võin öelda – hirmus kergesti külge hakkab.

Ühele teemale või võttele pühendatud teosel on väga suur oht muutuda tüütuks, kirjutajale lõbusamaks kui lugejale. Halvimal juhul võib kirjandus kui kunst hoopis unustuse hõlma vajuda ning jääb vaid eesmärgi, kava või plaani täitmine. Tomuski lood on sellest patust puhtad. Tõsi, on näha, et neisse tekstidesse on sulandatud tavalisest rohkem piltlikke väljendeid, kuid see ei häiri ega domineeri üleliia.

Priit Pärn, kes lubab endale viimastel aastatel võluvaid põikeid lastekirjandusse, on saanud Tomuski juttude näol hea lõuendi. Pärn ei piirdu pelgalt teksti illustreerimisega, vaid lisab sellele mõnuga omapoolseid nüansse. Vaatamata sellele, et Tomusk on tekstile niigi juba päris mitu vinti peale keeranud, õnnestub Pärnal ikka leida uusi üllatavaid nüansse. Nii näiteks pole kinga saamise loos sõnagi juttu saiast, kuid pildil on Pärn paigutanud saia kinga sisse, kommentaariga „sai kinga“. Juttu „Emal on hea nina“ täiendab (lisaks ebatrafaretselt kujutatud ninadele) pilt pead kinni hoidvast jumalast ning pattu langevaist Aadamast ja Eevast. Juuresolev tekst nendib: „Ninatark õpib teiste, jumal iseenda vigadest“. Pigisoleku-loo illustratsiooniks toodud postkaart Bulgaariast Varnast tundub esmapilgul täiesti kontekstiväline, kuid pisuke mõtlemine siin toob kaasa omad järeldused. Pärna lugude edasiarendused on võluvalt laiahaardelised, pole üheselt võetavad ega hetkega dekodeeritavad. Just nõnda pannakse lugeja-vaataja fantaasia täistiirudel tööle.

Nagu heale kunstiteosele omane, aeg mitte ei võta, vaid hoopis lisab teosele uusi nüansse – olgu või algselt vanadest vesternifilmidest tuttav mustade ja valgete kaabude teema, mis asetub tänases poliitilises situatsioonis juba hoopis teise tähendusruumi, või siis vihjed turbulentsele omastehoolduse teemale, millele Pärn osutab peata ratsaniku kaudu.

Lisaks juttudele sisaldab raamat ka kaht mängu, mõlemal reeglid kenasti juures ja puha. Esimeselt sisekaanelt leiame lauamängu „Ema läheb“, milles mängija ülesmäge, ülemeelikuks ja poodi mineku eest pluss-, kraavi, endast välja ja liimist lahti mineku eest aga miinuspunkte teenib. Raamatu lõpus olev mäng „Isa tegutseb“ annab plusse naha üle kõrvade tõmbamise, vasikaga võidu jooksmise ja kastanite tulest toomise eest, miinuseid saab aga mihklipäeval oinaks olemise, susside püsti ajamise ja vedru välja viskamise eest.

Mis siis muud kui lugema, vaatama, mängima – nautima!

Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2019
92 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm