Märts 2013. Piret Raud. „Teistmoodi printsessilood”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Piret Raud. „Teistmoodi printsessilood”. Tänapäev, 2013, autori illustratsioonidPoed on lastele mõeldud printsessiraamatutest pungil. Meile tõlgetena jõudnud imalate lugude ning roosades-lillades toonides kitšimaiguliste illustratsioonidega raamatud on nii välimuselt kui sisult äravahetamiseni sarnased. Kuigi ka Piret Raua värske raamatu kaas on roosas koloriidis, näitab juba nina nokkiva tüdrukuga kaanepilt, et tegu on täiesti teistlaadi nähtusega. Teoses on 30 lühilugu, kõik parajalt pikad, tempokad ja leidlikud, et ka kärsituma noore lugeja, olgu ta poiss või tüdruk, kannatus ei katkeks.

Enamasti on „Teistmoodi printsessilugudes” tegemist inimprintsessidega, kuid mitte mingil juhul tavalistega. Pealtnäha pole küll midagi ebatavalist printsessis, kes armastab küpsetada või koristada, kuid autor ei lahenda lugu traditsiooniliselt, vaid ülepaisutatuse võtmes. Nii saab küpsetushimuline printsess endale lemmikloomaks saiakesi õgiva lohe ning puhtust armastav printsess, kes ka raamatud sõnadest puhtaks pesi, asub neid usinalt uute lugudega täitma. Piret Raua printsessidel on palju väikestele lastele iseloomulikke jooni. Nii näiteks armastab üks printsess kõike tagurpidi teha, teine aga kardab pimedust. Üsna mitu lugu on printsesside ebaprintsessilikult/lapselikult käituvatest kehaosadest – ninast, mida näpud tahavad nokkida, pahadest jalgadest, mis tahavad kõike togida,  või pidevalt korisevast kõhust.

Raamatus leidub jutte maali peal naeratavast printsessist ja postmargi-printsessist, ei puudu ka väljamõeldud printsess. Kirjanik kujutab printsessidena ilmastikunähtusi (pilv), taimi (hernes), loomi (tigu, vihmauss), eluta asju (korsten), kuid kohtame ka abstraktsemaid tegelasi (nt kirjatäht, täpp).

Võrreldes Piret Raua varasemate teostega on tema printsessilood õpetlikumad, pedagoogilisemad, neis on väärtusi, mida noorele lugejale sisendada. Nii hoiatab autor malbel, peidetud kombel väikseid lugejaid näiteks edevuse ning vaid välimuse järgi otsustamise eest. Esile tõstmist leiab julgus olla selline, nagu oled. Kuigi kohtame ka traditsioonilisema loomusega printsesse, keda iseloomustavad passiivsus ja printsiootus, on neile tasakaaluks piisavalt hakkajaid, oma elu ise juhtivaid printsesse. Samuti rõhutab autor, et printsessimängudele on teisigi vahvaid alternatiive. „Ega kogu aeg ei saagi printsessimänge mängida ja printsessielust unistada. See läheks pikapeale lihtsalt tüütuks”, leiab ta (lk 105).

Piret Raua „Teistmoodi printsessilood” murravad välja traditsioonilisest printsessikäsitlusest. Raud näikse oma raamatuga rõhutavat, et iga väike tüdruk võib olla printsess omamoodi, mitte ennast stereotüüpselt ja kindlalt juba eelnevalt kujunenud vormi mahutades.

Autori illustratsioonid
Välja andnud kirjastus Tänapäev
108 lk

Jaanika Palm

Veebruar 2013. Maria Parr. „Vilgukivioru Tonje”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Parr-Vilgukivioru-Tonje

Kiidulaul raamatute tagakaantel, eriti kui teose autorit võrreldakse lastekirjanduse suurte klassikutega, äratab umbusku. Justkui ei suudaks raamat ise enda eest kõneleda ja oma väärtust tõestada. Ka Maria Parri (s 1981) hiljuti eesti keeles ilmunud lasteraamatu „Vilgukivioru Tonje” tagakaanel tõmmatakse paralleele noore norra kirjaniku ja Astrid Lindgreni vahel, raamatu peategelast Tonjet aga nimetatakse Emili, Pipi ja Ronja sulamiks. Õnneks ei saa lugeja lootused seekord petetud.

Vilgukivioru Tonjel on tõesti teatavaid sarnasusi kõigi eelnimetatud kangelastega, seda nii välimuses (ta on punaste juustega nagu Pipi) kui ka olemuses (nutikas ja vapper nagu Emil).

Sarnane Lindgreni teostele on ka Parri raamatu tegevuskoht – väike sõbralik küla, kus üksteist tunnustatakse just sellistena nagu ollakse. Küla ümbritsevad mäed ja kosk aga meenutavad Ronja mängumaad. Ja kuigi analoogilist leidub ka jutustuse ideestikus ning käsitletud probleemides, on tegemist siiski ainulaadse ja originaalse teosega, mis väärib igati esiletõstmist.

9-aastane Tonje on oma külas ainus laps. Tema isa peab lambakasvatustalu, ema aga uurib kaugel Gröönimaal merd. Kuigi koolis kohtub ta omaealistega, igatseb ta siiski ka vabaks ajaks lastest kaaslasi. Õnneks on Tonjel Gunnvald, tema 74-aastane ristiisa ja parim sõber, kellel on tema jaoks alati aega. Üheskoos nuputatakse ja katsetatakse mäel erinevaid kelke, suusatatakse ja meisterdatakse töökojas. Õhtuti aga valmistab Gunnvald Tonjele maailma parimat hirvelihahautist ja mängib oma vanal viiulil imekauneid palasid.

Rahulikku idüllilisse maaellu toob muutuse Gunnvaldile tulnud salapärane kiri, mida ta Tonjele näidata ei taha. Kui mees aga trepil kukub ja haiglasse satub, hakkab saladusepundar hargnema. Esile kerkinud varjatud asjaolud tekitavad Tonjes tunde, et tema parim sõber, kellega ta on kõiki maailma asju arutanud ning kellele oma hinge avanud, pole see, keda Tonje arvas teda olevat.

Teoses käsitletakse köitvalt ja lastele arusaadavalt poolikute perede teemat. Autor aitab meil näha olukorda nii laste kui ka täiskasvanute vaatepunktist. Ükskõik kui keerukaks ka täiskasvanute omavahelised suhted ei kujuneks, ei tohiks see üle kanduda lastele. Laps ei ole kunagi süüdi, kui ta eraldi elava vanemaga kontakti kaotab, leiab autor.

Raamat koosneb koosneb kolmest osast („Kiri”, „Heidi”, „Muusika”), mis omakorda jagunevad hästi struktureeritud peatükkideks. Teose tegevustik kulgeb kiirelt ja kaasahaaravalt, ainult olulisimat tegevusliini silmas pidades.

Maria Parr räägib lastega siiralt ja selgelt tõeliselt olulistel teemadel nagu sõprus, armastus, igatsus ja andestamine. Ikka rõhutab ta, et ainult süda avali elades ning teisi märgates ja abistades on võimalik leida rahu südamesse ja rõõmu igasse päeva.

PS. Tagakaanelt selgub ka, et „Vilgukivioru Tonje” eest on Maria Parr saanud Norras maineka Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aastal parima lasteraamatu preemia.

Tõlkinud Riina Hanso
Eesti Raamat, 2013
270 lk

Jaanika Palm

Jaanuar 2013. Kätlin Kaldmaa. „Lugu Keegi Eikellegitütre isast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kaldmaa-Lugu-KeegiIllustreerinud Marge Nelk
Ajakirjade Kirjastus, 2012
104 lk

Luuletaja ja tõlkijana tuntud Kätlin Kaldmaa debüteeris lastekirjanikuna paar aastat tagasi mälestusliku tagapõhjaga juturaamatuga „Neli last ja Murka” (2010), mis kirjeldas laste suve maal vanaema juures 1970–1980ndatel aastatel. Teos sai toona kriitikuilt kiitvaid sõnu.

Kirjaniku värske lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” on aga eelmisest erinev nii mõneski mõttes. Tegemist ei ole enam memuaaridega, vaid muinasjuttude kategooriasse liigituva teosega, millel on tugevaid seoseid Põhjamaade kirjanduse ja rahvaluulega. Teose olustik, tegelaste nimed, aga ka kirjutamisviis suunavad lugejate pilgud just sinna.

Detsember 2012. Þórarinn Leifsson. „Vanaema Huldi raamatukogu”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Thorarinn-vanaema-HuldiTõlkinud Kadri Sikk
Kujundanud Krõõt Kukkur, Kärt Kukkur
NyNorden, 2012
188 lk

Islandi lasteraamatuid ei ole just palju eesti keelde tõlgitud. Kristín Steinsdóttiri „Kodulinna ingel” (2009), mis sai samal aastal ka Paabeli Torni tõlkeauhinna, Aðalsteinn Ásberg Sigurðssoni maagiline „Kääbusekivi” (2010) ja Sigurður Örn Brynjólfssoni loodushoidlik „Jääkaru Polli” (2011) on raamatud, mis tutvustavad islandi lastekirjandust kui omanäolist, kütkestavat, pärimust väärtustavat ning avara ellusuhtumisega lugemisvara. Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” sobib kenasti, ilma suuremaid mõrasid löömata, kujunenud diskursusesse.

Þorarinn Leifsson (1966) elab Reykjavikis. Lõpetanud Islandi kunstiakadeemia, alustas ta oma loomingulist teed koomiksikunstniku ja illustraatorina. Leifssoni kirjanduslik debüütteos – 2007. aastal ilmunud lasteraamat „Isa suur saladus”, – mis üllatuslikult käsitleb kannibalismi, on tänaseks tõlgitud juba taani, soome ja saksa keelde.

November 2012. Eva Koff. “Keerutädi”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

keerutadiIllustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2012
32 lk

Õpetaja ja tõlkijana tegutseva Eva Koffi „Keerutädi” ei ole tema debüütteos. 2002. aastal ilmus „Kust tulevad vastused?“, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega. Oma kohta maailmas otsis ka Mina, kelle lood „Vikerraadios” olid nii laste kui ka täiskasvanute seas vägagi menukad. Realistlik noortenäidend „Mirr” (2008) vaeb tundlikult kaasaja eduühiskonna tekitatud üksildus- ja võõrandumisküsimusi. Väikelastele pole Eva Koff varem kirjutanud, kuid ka „Keerutädi” kannab sama filosoofiat, mis tema varemilmunud raamatudki.

Keerutädi on pisut veider tädi, kes elab Pelgulinnas Härjapea tänavas roosas majas, mille uksel on suur puidust lill. Keerutädi kannab aasta läbi ühte ja sama pruuni mantlit ja halli baretti. Tavaliselt on tal käevangus ruuduline kott. Keerutädi märkavad eelkõige väikesed lapsed, vahel ka vanaemad-vanaisad. Suured inimesed tavaliselt teda ei märka, nad sõidavad lihtsalt mööda, muretsedes samal ajal igasuguste asjade pärast. Suurtel lastel pole samuti aega, sest nad vaatavad telefonist sõnumeid. Keerutädi pärisnime ei tea keegi. Teda kutsutakse Keerutädiks, sest tal on komme ootamatult seisatada ja paar-kolm korda end kohapeal keerutada.

Oktoober 2012. Kristiina Kass. „Õpetaja Kusti kummitab“

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

opetaja_kusti_kummitabIllustreerinud Heiki Ernits
Tänapäev, 2012
148 lk

Kristiina Kassi värske, järjekorras juba seitsmes lasteraamat tundub pealkirja järgi olevat meie lastekirjanduses harvaesinevast liigist, nimelt jutustus koolielust. Esialgne suur rõõm saab aga kohe rikutud, kui raamatukaaned paotada – tegemist on hoopistükkis jutukoguga. Pettumust ei jagu kauaks, sest kogumiku kakskümmend vahvat fantaasialugu haaravad kaasa ja teevad tuju heaks, kuid pakuvad ka ohtralt mõtlemisainet ja võimaldavad tõmmata paralleele kaasaja eluga.

Enamasti on juttude peategelasteks fantaasiaolendid, nagu hambahaldjad, Une-Mati ja tema õde Ärataja-Kati, päkapikud jne, kuid esineb ka realistlikke tegelasi, kes ebatavalistesse olukordadesse satuvad. Nii näiteks otsustavad ema ja tütre riided omavahel suurusi vahetada, et tütar, kes ema riideid armastab, saaks neid vahel kanda. Selle tulemusena avastab ema tütre kapis sorides taas rõõmu värvikirevalt riietumisest, tütar aga leiab, et vahel on parem kanda praktilisi lasteriideid, selle asemel et peenes jakis ja kitsas seelikus palli mängida. Hindrey õpetlikke, äärmuseni pahupidistatud jutte meenutab lugu Ukust, kes armastab küüsi närida.

September 2012. Kadri Hinrikus. „Et head haldjad sind hoiaksid”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

et-head-haldjad-hoiaksidIllustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat, 2012
104 lk

Lastekirjanduse sõpradele pole Kadri Hinrikus vaid hinnatud uudisteankur ja loodussaate „Osoon“ üks autoreid. Mälestusteraamatud „Miia ja Friida“ (2008) ja „Kui emad olid väikesed“ (2009) tutvustasid teda kui osavat ja tundlikku kirjutajat. „Põmmu, Podsu ja teised sõbrad“ (2010) viisid aga lugeja metsaelu rüppe. Kadri Hinrikuse värskeim teos on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.

Raamatu peategelasteks on 8-aastased kaksikud Uku ja Tuule, kes on oma lühikese elu jooksul pidanud juba palju üle elama. Laste ema on paar aastat tagasi surnud, nad elavad koos isaga. Kuigi toimunu on traagiline ja raske, on lapsed sündmusega toimetulekuks leidnud oma viisi. Nimelt arvavad nad, et ema elab edasi haldjana, kes nende üle valvab ja nende eest hoolitseb. Paraku aga pole isa nii hästi kohanenud. Armastatud naise surmast tingitud depressioon ja üksikvanema suurenenud töökoormuses muudavad ta kangesti väsinuks, kohati lausa apaatseks. Seepärast peavadki lapsed elus juhirolli haarama, olgu siis tegemist esimese koolipäeva aktuse, kassipoja päästmise või sõprade küllakutsumisega.

August 2012. Stephen Chbosky. „Müürililleks olemise iseärasused”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

myyrililleks olemise iseärasused”Tõlkinud Kristi Eberhart
Hea Lugu, 2012
240 lk

Stephen Chbosky (1970) on Ameerika kirjanik, kelle soontes voolab slovaki, poola, iiri ja šoti verd. Nagu paljud kaasaja autorid, peab temagi igapäevaselt stsenaristi ametit. 1999. aastal esmatrükina ilmunud „Müürililleks olemise iseärasused“ (The Perks of Being a Wallflower) on seni kirjaniku ainus raamat.

„Müürililleks olemise iseärasused“ on romaan kirjades. See annab autorile võimaluse pääseda peategelasele võimalikult lähedale, kirjeldada ehedalt tema mõtteid, hingeseisundeid ja tundeid. Kirjade adressaat jääb teose lõpuni anonüümseks.

Raamatu peategelane on 15-aastane Charlie, kes alustab õpinguid keskkoolis. Põhikooli lõpuklassis on sooritanud enesetapu tema parim sõber Michael, nii et poiss tunneb end üksiku ja eemalejäetuna. Peagi tutvub Charlie aga abiturientide Sami ja Patrickuga, kes tutvustavad talle hoopis teistsugust maailma, kui ta senini tundnud on. Kes ma olen, miks ma olen just selline, kuidas ma olen kujunenud, mis mind on mõjutanud, kes saab minust täiskasvanuna – neile iga noort vaevavaile küsimustele otsib vastust ka Charlie.

Juuli 2012. Grigori Oster. „Muinasjutt pisiasjadega”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

muinasjutt pisiasjadegaTõlkinud Ilona Martson
Illustreerinud Rein Lauks
Varrak, 2012
109 lk

Vene kirjandus on kui laps, kes koos poliitilise pesuveega sai välja visatud. Ilona Martson, keda võiks uhkelt tituleerida ka vene lastekirjanduse maaletoojaks Eestis, teeb igati tänuväärset tööd, tutvustades meile sealse lastekirjanduse superstaari Grigori Osteri köitvat loomingut. Et eesti lastel selle vastu lausa uskumatult suur huvi on, tõestasid Prima Vista raames toimunud rahvarohked kohtumised kirjanikuga ja pikaleveninud autogrammitunnid. Varasemast ajast on Osterilt eestikeelsena ilmunud „Kahjulikud nõuanded“ (2006, tõlkinud Leelo Tungal) ja „Õuduste kool“ (2010, tõlkinud Ilona Martson) – raamatud, mis kiiresti võitsid nii suurte kui väikeste lugejate poolehoiu.

Juuni 2012. Siri Kolu. „Meie, Rööbelid”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Meie-RööbelidSoome keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa
Ajakirjade Kirjastus, 2012
222 lk

Röövlitemaatika on ikka lastele meelt mööda olnud, sellega seostuv romantika ning salapära lummab täiskasvanuidki. Eesti lastekirjanduses pole köitvaid röövliraamatuid kuigi palju. Meenuvad vaid Aino Perviku filosoofiline „Arabella, mereröövli tütar“ ja Andrus Kivirähki humoorikas „Limpa ja mereröövlid“.

Hiljuti tulid meie laste röövlilugude varasalve täiendama Soome kirjaniku ja dramaturgi Siri Kolu 2010. aastal esmatrükis ilmunud Rööbelite-lood. Tegemist on praegusele moele vastavalt sariteosega, mille järjeosad plaani järgi ka eestikeelsena lugejateni jõuavad. Sarja raamatud on Soomes võitnud täiskasvanute antavaid auhindu ning ühtaegu saavutanud populaarsuse ka laste seas. Peagi on ekraanile oodata teose esimese osa põhjal valminud filmi.