Kujundaja ja illustraator Urmas Viik
Eesti Ekspress, 2008
159 lk

Suurepärast lugemisnaudingut pakkus mulle äsja loetud raamat “Miia ja Friida”. Hea oli lugeda, kuna noorkirjanik Kadri Hinrikus, keda me kõik teame riigitelevisiooni toimetajana-saatejuhina, istus vaimusilmas mu kõrval kui vana hea tuttav – kord malbelt naeratades, kord mõtlikult jälgides. Mina ise nautisin ja sain tõelise elamuse. Ilus raamat on, ja seda nii seest kui väljast.

Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Tallinn : Pegasus, 2008
461 lk

Lugejatele, kes üles kasvanud Harry Potteri vaimus ning ahnelt ja kiirelt läbistanud kõik teisedki fantaasiasugemetega romaanisarjad nagu Trudi Canavani „Musta võluri triloogia“ või Maite Carranza „Nõidade sõda“, on USA kirjaniku Stephenie Meyeri vastilmunud noorteromaan „Videvik“ (orig. 2005) tõeline maiuspala. Romaanil on kõik taolisele teosele vajalikud omadused – üleloomuliku aine põhjalik läbitöötatus, lihtsakoelised tegelased, kiirelt arenev tegevustik ning autori köitev jutustamisviis. Taoliste raamatute poolt loodud maailmades elutsevad lisaks kõigele vägagi realistlikele tegelastele ka nõiad, libahundid ja vampiirid, kellele nõidumine ja loitsimine on sama igapäevane kui söömine ja magamine.

„Videviku“ autor on tegelaste loomisel nii mõndagi üleloomulikku ära kasutatud – antud juhul koondub tegevustik nn heade vampiiride klanni ümber. Tegelastel teisigi üleloomulikke võimeid, kuid selleks, et tegevustik ikkagi kannaks, on nii mõndagi jäetud ka saatuse või juhuse hooleks. Nii suudab teose peategelane küll tulevikku ette näha, kuid see võib iga hetk muutuda, kui selles osalevad inimesed oma langetatud otsuseid muudavad. Ka teine peategelane, kes üldjuhul suudab kaaslaste mõtteid lugeda, ei oma seda võimet tegevustiku seisukohast kõige olulisema tegelase suhtes.

Pildid joonistanud Kertu Sillaste
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2008
80 lk

Siiri Laidla pole eesti lastekirjandusilmas enam uus tegija. Lastele on lugemisrõõmu pakkunud muinasjutusugemetega seiklusjutt „Apteegitont Aavi“ (Tänapäev 2006), noortele jutustus “Sandra kevad ja suvi” (Tormikiri 2006) ning kaheosaline romaan/jutustus „Pärnaõietee“ (Canopus 2006, 2007).

Autori trükivärske raamatu „Armas hunt“ näol on tegemist on samuti reaalse taustaga muinasjuturaamatuga – tundub, et jututüüp, milles reaalelu on fantaasiailmaga õrnalt segatud, on autorile südamelähedane. Varasema loominguga seovad uut teost ka südamlikkus ja hingesoojus, mis eelkõige näikse antud raamatu laadi iseloomustavat.

Tõlkinud Leelo Märjamaa
Tallinn : Draakon & Kuu, 2008
143 lk

„Kõik Winn-Dixie pärast“ on ameerika kirjaniku Katrina Elisabeth DiCamillo ehk kirjanikunimega Kate DiCamillo (s. 25. märts 1964) debüütteos, mis nüüd hiljuti Leelo Märjamaa tõlkes eesti lasteni jõudis. (Varem on samalt autorilt eesti keeles ilmunud „Lugu hiirest nimega Despereaux“.)

Aastal 2000 kodumaal ilmununa saatis raamatut „Kõik Winn-Dixie pärast“ suur edu. Teos lisati kiiresti aasta parimate raamatute nimekirja ning sai Josette Franki ja Parent’s Choice Gold auhinna, samuti nimetati teos Newbery preemia aunimekirja. Lisaks täiskasvanud lugejate eelpoolnimetatud kiitvale hinnangule sai raamat rohkelt ka laste poolt määratud auhindu, nt Dorothy Canfield Fisheri ja Blubonneti auhinnad. 2005. aastal väntas 20th Century Fox raamatust ka filmi.

Kuidas sündis selline menuteos? Autori sõnul asus ta raamatut kirjutama ajal, mil oli just kolinud päikeselisest Floridast talvisesse ja kõledasse Minnesotasse. Lisaks koduigatsusele vaevas teda ka koeraigatsus, kuna ta oli sunnitud elama korteris, kus koduloomad olid keelatud. Juba aastaid kirjanikuametist unistanud Kate DiCamillo asuski, esialgu küll vaid iseendale lohutuseks, kirjutama raamatut soojast lõunast, sõprusest, tüdrukust ja tema koerast.

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots
Tallinn : Tiritamm 2008
296 lk

Raamatu peategelane Molly on 11-aastane orb. Tüdruk on kondine ja äbarik, tal on liiga lähestikku asetsevad rohelised silmad ja pruunid pulstis kräsujuuksed. Ta pole milleski eriliselt tubli – ta ei oska kiiresti joosta, ei tule toime argitoimetuste ega õppetööga. Samas aga on Mollyl suurepärane kujutlusvõime, mis aitab tal argipäevade raskemate hetkedega toime tulla.

Molly elab väljamõeldud linnas Briersville’is (Kibuvitsalinn) Hardwick House’i (Vaevamaja) nimelises orbudekodus. See on maja, kus nii täiskasvanute kui ka seal viibivate laste seas valitseb omamoodi hierarhia. Elukord, mida orbudekodus rakendatakse, on kaotanud inimestes eneseusu ja lootuse paremale elule. Lootusetust ja kurbust tunnevad nii suured kui väikesed Hardwick House’i elanikud.