Pildid joonistanud Illu Erma
Tänapäev, 2009
183 lk, ill.

Viimaste kuude jooksul ilmunud lasteraamatutest intrigeeris mind kui komplekteerijat raamat „Vend Johannes“ oma sisu ja vormi vastuolu tõttu – ühelt poolt sari „Minu esimene raamat“ ja teiselt poolt raamatus tegutsemas 14-aastane noormees. Ma ei ole küll eriline Tarbijakaitsega suhtleja aga seekord tekkis küll tahtmine kirjutada. Kirjutasingi…hoopis raamatu autorile – küsisin, kas tal oli sarja suhtes kõhklusi. Ilmar Tomusk vastas mulle nii – tsiteerin:

„Kui kirjastuses raamatu vormist rääkisime, sai selle „Minu esimese raamatu“ sarja panemise põhiargumendiks see, et kirjastuse sõnul pole sarja näol enam tegemist n.ö titekaga, sest kasvõi „Arabella“, „Veli Oliver“ ja mitmed teised selles sarjas ilmunud raamatud sobivad ka vanematele lastele. Põhimõtteliselt on ju mõlemad mu raamatud n.ö kogupereraamatud (2007. a ilmus „Tere, Volli“), sellist sarja ma aga kusagilt ei leidnud. Johannes on raamatus küll 14-aastane, kuid minu mõtetes võiks ta olla n.ö eeskujuks pigem 9–12-aastastele poistele. Küllap raamatukogud oskavad noori lugejaid ka „värviliste kaantega“ raamatute juurde suunata, kui sisu on sobilik. Iga raamat leiab oma lugeja lõpuks kindlasti üles.“

Inglise keelest tõlkinud Maia Boltovsky
Varrak, 2009
235 lk

Mis võiks olla tähtsam välimusest ja sõpradest?

Ei miski. Vähemalt varateismeliste inglise tütarlaste elus olulisemat pole, vahest siis ainult poisid…aga nende mehelik sarm peaks olema vähemalt Orlando Bloomi või Daniel Radcliffe’i omaga võrreldav.

Ginger Brown pole selles osas mingi erand. Ainult et tema hädad algavad juba mittetõsiseltvõetavast nimest. (Ginger Brown – ingl. keeles ingveripruun) Mis teha, Gingeri vanemad tahtsid tõenäoliselt olla originaalsed ja lahedad.

Kui mu juuksed poleks riivitud porgandi värvi, siis suudaksin ma neile ehk andeks anda….sellise nimega nagu Ginger polnud mul mingit võimalust.

Saatus on silmatorkavale juustevärvile ja kummalisele nimele lisanud veel lapseliku trullakuse, mistõttu Gingerile omistatakse üksildase tuupuri maine. Ta on keegi, kellega ei seltsita, keda ei kutsuta kinno ega pidudele ning kelle üle tagaselja naerdakse.

Pildid joonistanud Ülle Marks
Varrak, 2008
160 lk, ill.

Öeldakse, et iga inimene võib kirjutada vähemalt ühe raamatu – oma elust. Selgub, et seda võib teha ka iga koer või küülik… kui leiab selleks kaasautori või sekretäri.

J. Tangsoolt on ilmunud järjekordne minajutustuse vormis lasteraamat, kus peategelaseks lemmikloom, seekord koer nimega Kutsa.
Esimene samalaadne raamat oli “Vahva jänes Tillu” (Koolibri, 2006) – lugu, mis pakub huvi väikestele (ja suurtele) küülikuomanikele ning on põnev lugemine ka neile, kes kääbusküülikutega varem pole kokku puutunud. Sellepärast tasuks peale “Mina ja minu pere” lugemist (taas) kätte võtta raamat Tillust.
Juba Tillu-raamatus saab lugeja tuttavaks perekonnaga, keda nimetatakse lihtsalt perenaiseks ja peremeheks, kuid kelle taga aimuvad äratuntavalt kirjanik ja tema abikaasa. Kutsa-raamatus tegutseb seesama pererahvas, nüüd juba originaalilähedasemalt Jantsa ja Jantsaproua nime all.

Inglise keelest tõlkinud Peeter Veltson
Koolibri, 2008
303 lk

Kui tunnete end tõrjutu ja üksildasena ning iga asi, mida te teete, muudab olukorra vaid hullemaks, ärge mingil juhul vihastage!

Vastasel juhul võite leida end samast olukorrast kui George, 12-aastane poiss, kes ühe käeliigutuse tagajärjel leiab end ühtäkki paralleelmaailmas oma elu eest võitlemast. Kõik on Londonis pealtnäha endine, ainult et George’i jälitab end Loodusmuuseumi fassaadilt lahti rebinud kivist pterodaktülos. Ja keegi teine peale George’i teda ei näe…

“Nahktiibadega päikest varjates kasvas ta poisi ees kuidagi suuremaks. Suu avanes ja sealt õhkas vana haisu, mis oli vastikum kui miski, mida George kunagi nuusutanud oli, ja selles polnud midagi loomalikku, see oli vana ja ebainimlik lõhn ja ajas koleda hirmu nahka.”

Tõlkinud Jaan Kross ja Risto Järv
Pildid joonistanud John Tenniel
Tallinn : Tänapäev, 2008
350 lk

„Irvik Kiisu,“ alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. „Näe, esialgu on ta sellega rahul,“ mõtles Alice ja jätkas: „Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“
„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass.
„Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu – “ vastas Alice.
„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas kass.
„– kui ma ikka kuskile jõuan,“ lisas Alice seletuseks.
„Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.“

Tallinn: Koolibri, 2008.

Kuu raamatuks valitud väikelasteraamatud on märgilise tähendusega – nad rõhutavad pildi ja sõna suurt rolli ning lisaks muidki kriteeriume, mida hea lasteraamatu puhul silmas peetakse. Sisukus ja sõnaseadmisoskus on lasteraamatutes sama olulised kui suurtele mõeldud kirjanduses. Hea lasteraamat peab aga sageli tegema ära ka selle töö, mille tarvis täiskasvanute maailmas on „eneseabiõpikud”. Peab õpetama, kasvatama, seletama, aitama. Sageli on laste küsimused ja probleemid tavavanema jaoks ammendavalt vastamiseks liigagi keerulised. Kindlasti oleme kõik kogenud, et just igapäevaste ja lihtsate asjade lahtiseletamine on vaat et kõige raskem. On hea, kui abi riiulist võtta.

Trace Moroney on 1965. aastal sündinud nimekas Uus-Meremaa kunstnik, kes aastaid illustreerinud väikelasteraamatuid. Tema armsaid ja südamlikke pilte olen alati oma üliõpilastele eeskujuks toonud kui suurepärast näidet sellest, kuidas on võimalik ka päris väikestele mõeldud raamatutes kunsti teha. Sest just illustratsioonikunst on see, mis Trace Moroney puhul kõige enam võlub ja isegi hämmastab. Kohtab ju sellist lähenemist eriti väikelasteraamatutes suhteliselt harva. Tema pildid on küll igati armsad „nunnupildid”, kuid mingit lääget magusust seal pole. Palju väikesi toredaid detaile, vaimukaid leide, lihtne ja võluv pildikeel, väga maitsekas koloriit. Isegi roosat värvi oskab kunstnik nõnda nüansirikkalt ja meeleolukalt esile tuua, et hetkekski ei teki seost teatud tüüpi tüdrukuteraamatutega, mille olemasoluga tuleb pika hambaga leppida…

Kujundaja ja illustraator Urmas Viik
Eesti Ekspress, 2008
159 lk

Suurepärast lugemisnaudingut pakkus mulle äsja loetud raamat “Miia ja Friida”. Hea oli lugeda, kuna noorkirjanik Kadri Hinrikus, keda me kõik teame riigitelevisiooni toimetajana-saatejuhina, istus vaimusilmas mu kõrval kui vana hea tuttav – kord malbelt naeratades, kord mõtlikult jälgides. Mina ise nautisin ja sain tõelise elamuse. Ilus raamat on, ja seda nii seest kui väljast.

Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Tallinn : Pegasus, 2008
461 lk

Lugejatele, kes üles kasvanud Harry Potteri vaimus ning ahnelt ja kiirelt läbistanud kõik teisedki fantaasiasugemetega romaanisarjad nagu Trudi Canavani „Musta võluri triloogia“ või Maite Carranza „Nõidade sõda“, on USA kirjaniku Stephenie Meyeri vastilmunud noorteromaan „Videvik“ (orig. 2005) tõeline maiuspala. Romaanil on kõik taolisele teosele vajalikud omadused – üleloomuliku aine põhjalik läbitöötatus, lihtsakoelised tegelased, kiirelt arenev tegevustik ning autori köitev jutustamisviis. Taoliste raamatute poolt loodud maailmades elutsevad lisaks kõigele vägagi realistlikele tegelastele ka nõiad, libahundid ja vampiirid, kellele nõidumine ja loitsimine on sama igapäevane kui söömine ja magamine.

„Videviku“ autor on tegelaste loomisel nii mõndagi üleloomulikku ära kasutatud – antud juhul koondub tegevustik nn heade vampiiride klanni ümber. Tegelastel teisigi üleloomulikke võimeid, kuid selleks, et tegevustik ikkagi kannaks, on nii mõndagi jäetud ka saatuse või juhuse hooleks. Nii suudab teose peategelane küll tulevikku ette näha, kuid see võib iga hetk muutuda, kui selles osalevad inimesed oma langetatud otsuseid muudavad. Ka teine peategelane, kes üldjuhul suudab kaaslaste mõtteid lugeda, ei oma seda võimet tegevustiku seisukohast kõige olulisema tegelase suhtes.

Pildid joonistanud Kertu Sillaste
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2008
80 lk

Siiri Laidla pole eesti lastekirjandusilmas enam uus tegija. Lastele on lugemisrõõmu pakkunud muinasjutusugemetega seiklusjutt „Apteegitont Aavi“ (Tänapäev 2006), noortele jutustus “Sandra kevad ja suvi” (Tormikiri 2006) ning kaheosaline romaan/jutustus „Pärnaõietee“ (Canopus 2006, 2007).

Autori trükivärske raamatu „Armas hunt“ näol on tegemist on samuti reaalse taustaga muinasjuturaamatuga – tundub, et jututüüp, milles reaalelu on fantaasiailmaga õrnalt segatud, on autorile südamelähedane. Varasema loominguga seovad uut teost ka südamlikkus ja hingesoojus, mis eelkõige näikse antud raamatu laadi iseloomustavat.

Tõlkinud Leelo Märjamaa
Tallinn : Draakon & Kuu, 2008
143 lk

„Kõik Winn-Dixie pärast“ on ameerika kirjaniku Katrina Elisabeth DiCamillo ehk kirjanikunimega Kate DiCamillo (s. 25. märts 1964) debüütteos, mis nüüd hiljuti Leelo Märjamaa tõlkes eesti lasteni jõudis. (Varem on samalt autorilt eesti keeles ilmunud „Lugu hiirest nimega Despereaux“.)

Aastal 2000 kodumaal ilmununa saatis raamatut „Kõik Winn-Dixie pärast“ suur edu. Teos lisati kiiresti aasta parimate raamatute nimekirja ning sai Josette Franki ja Parent’s Choice Gold auhinna, samuti nimetati teos Newbery preemia aunimekirja. Lisaks täiskasvanud lugejate eelpoolnimetatud kiitvale hinnangule sai raamat rohkelt ka laste poolt määratud auhindu, nt Dorothy Canfield Fisheri ja Blubonneti auhinnad. 2005. aastal väntas 20th Century Fox raamatust ka filmi.

Kuidas sündis selline menuteos? Autori sõnul asus ta raamatut kirjutama ajal, mil oli just kolinud päikeselisest Floridast talvisesse ja kõledasse Minnesotasse. Lisaks koduigatsusele vaevas teda ka koeraigatsus, kuna ta oli sunnitud elama korteris, kus koduloomad olid keelatud. Juba aastaid kirjanikuametist unistanud Kate DiCamillo asuski, esialgu küll vaid iseendale lohutuseks, kirjutama raamatut soojast lõunast, sõprusest, tüdrukust ja tema koerast.