November 2016. Lara Williamson „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

poiss kes seilas_ok.inddLara Williamsonist tõotab tulla uus särav täht lastekirjandustaevas. Selle iiri juurtega, kuid hetkel peamiselt Londonis elava noore autori esikteos „A boy called Hope” (2014) sai ilmudes ootamatult ja kiiresti populaarseks nii noorte lugejate kui ka kriitikute seas. Peagi oli raamat nomineeritud mitmele kohalikule lastekirjanduse auhinnale. Edust innustununa avaldas Lara Williamson aasta pärast teisegi lasteraamatu. Nüüd on „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” kirjastuse Varrak vahendusel kättesaadav ka eestikeelsena.

Raamatu peategelaseks on üheteistaastane Becket Rumsey. Poisi perekonna moodustavad tema kalavedajast isa, seitsmeaastane putukahuviline vend Billy ja isa kallim Pearl. Poiste ema on surnud nooremat venda sünnitades, kui Becket oli vaid neljane. Lapsed, eriti Becket, tunnevad ema järele meeletut igatsust. Kuna ema suri ootamatult ja ajal, mil Becket oli veel väike, puudus poisil võimalus temaga hüvasti jätta. See vaevab last väga.

Loo sündmused sõlmuvad ööl, mil isa poisid unest äratab, asjad pakib ja nad sõnagi lausumata kaubikusse viib. Kolmekesi sõidetakse linna teise serva ja seatakse end sisse juuksuriäri „Siilipead ja Lõvilakad” teisel korrusel pisikeses korteris, mida salongi omanik, sõbralik ja seltsiv Cat neile üürib. Kunstnikust Pearl, kes poistele viimasel ajal ema eest on olnud – neid kuulanud, kallistanud ja nendega mänginud –, jäetakse poiste suureks kurvastuseks maha. Becket ei saa ka temaga hüvasti jätta. Tekivad uued haavad, aga ka vanad valusad haavad kistakse jõuliselt uuesti lahti.

Lisaks uuele elukohale peavad poisid kodunema ka uues koolis, leidma seal õpetajate ja klassikaaslastega ühise keele. Loomulikult tekitab drastiliselt muutunud olukord poistes palju küsimusi, kuid isa ei suuda tekkinud olukorras iseendagagi hakkama saada, veel vähem juhtunut poistele selgitada. Peagi loobuvad poisid küsimustest, millele antud vastused neid ei rahulda, ning otsustavad ise asjas selgusele jõuda. Nad asutavad ühingu Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti, ehk lühidalt NUHK, ning otsustavad Pearli üles otsida, vaatamata sellele, et isa on keelanud igasuguse kontakti naisega.

Köitvat kirjeldab Lara Williamson poiste, eriti Becketi suu läbi isa peataolekut keerulises olukorras, lihtsa mehe kõva ja kareda pealispinna all peituvat jäägitut armastust oma poegade vastu ning tahtmist neid kaitsta kõigi elus ette tulevate ebameeldivuste eest. On taoline roosa mulli loomine aga hea ja tõhus, loob see lastele turvalise keskkonna või paiskab neid pigem eksistentsiaalsesse tühjusesse, millest välja rabelemine on veelgi keerukam? Jutustus „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” näikse rõhutavat pigem aususe ja avatuse printsiipi. Ükskõik kui raske poleks olukord, parim, mis sa teha saad, on seda mitte varjata, vaid toimuvast avameelselt rääkida. Kui väga haiget juhtunu ka ei teeks – ainult olukorrast täit ülevaadet omades on võimalik sellest üle saada, hingehaavadel paraneda lasta ja tugevamana edasi minna.

Tõlkinud Tiina Viil
Varrak, 2016
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2016. Heli Illipe-Sootak „Kiisu aias lehti riisus”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Illipe-Sootak-Kiisu-aias-lehti-riisusEestikeelne mudilasraamat on õitsenud juba õige mitu aastat – seda nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti silmas pidades. Mullusest lasteraamatutoodangust moodustas eelkooliealistele adresseeritu peaaegu poole. Parim osa ses vallas ilmunud tõlketeostest ja algupäranditest on kõrgel kunstilisel tasemel ning üha mitmekesisema teemakäsitlusega.

Valdava enamuse mudilasraamatuist moodustavad proosateosed. Väikelapsed naudivad aga väga ka rütmikat ja riimidega luulet, mida meil kuigi palju ei avaldata. Eriti veel sellisel tasemel, mida südamerahuga väikesele raamatusõbrale pakkuda võiks. Seetõttu tuleb kahel käel tervitada Heli Illipe-Sootaki väikelastele mõeldud luulekogu „Kiisu aias lehti riisus”, mille pealkiri ilmumisajale sobivalt sügisene.

Heli Illipe-Sootaki nimi on neile, kel kodus väikseid lugejaid, vägagi tuttav. Kuni nelja-aastastele mõeldud ajakirjas Mesimumm ja pisut vanematele suunatud ajakirjas Nööps on ta olnud aktiivne kaasautor. Samuti on H. Illipe-Sootak alates debüüdist 2005. a avaldanud seitse lasteraamatut. Kiisugi pole tegelasena uus – oleme teda varem kohanud „Kiisu raamatus” (2010) ning erinevaid maid ja rahvaid tutvustavas teoses „Kiisu reisib” (2011). „Kiisu aias lehti riisub” on Heli Illipe-Sootaki esimene lasteluulekogu.

Kogumikus on 29 luuletust. Neist üks, „Kus on mütsil olla hea?” on ilmunud ka omaette raamatuna (2007), veel nii mõnigi on tuttav ajakirjade Mesimumm või Nööps veergudelt. Luuletuste juurde on tekstile võrdväärsed, vaimukad ja armsad pildid joonistanud üks tunnustatumaid nüüdisaja mudilasraamatute illustraatoreid Katrin Ehrlich. Detailirikkus nii sõnas kui pildis loob mõnusa terviku ja tahtmise kogumikku korduvalt nii vaadata kui ka lugeda.

Raamatu luuletused võib jagada laias laastus kolme gruppi. Esimese neist moodustavad värsid, mis on keskendunud lastele. Need pajatavad südamesoojuse ja hingehellusega lapse tingimusteta armastusest oma ema ja kodu vastu ning igapäevastest lihtsatest tegevustest – riidessepanekust („Kus on mütsil olla hea?”), söömisest („Putru-mutru”, „Väike isand”), mängudest toas ja õues („Minul pole seljas tiibu”, „Lumi sajab” jt). Teine osa on Kiisu-luuletuste päralt. See tore ja lapselik tegelane võtab ette nii mõndagi vahvat. Ta toimetab aias – külvab ja riisub –, küpsetab, puhub seebimulle ning ehitab koguni majale katuse. Kolmanda grupi luuletuste peategelasteks on loomad: kitsed ja gasellid, ämblikud ja ahvid jt. Üsna sageli käituvad loomad loomadena („Gasellid duellil”), vahel on nad aga vaid laste varikujudeks („Seitse väikest karuselli”, „Tõbised karupojad”).

Värsid on võluvalt lihtsad ja väikelapsele arusaadavad, pikematele vormidele eelistatakse lühemaid ja kontsentreeritumaid. Autor armastab rahvaluulelikke kordusi ja rütme ning puhtaid, kõlavaid riime, mis muudavad luuletused kergesti meeldejäävaks. Kirjaniku luuletehnilised oskused põimuvad tema sümpaatse maailmanägemise viisi ja adressaaditundlikkusega. Koos köitvate illustratsioonidega teevad need raamatust „Kiisu aias lehti riisus” igati toreda ja lustaka lugemise.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Dolce Press, 2016
38 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2016. Lina Žutautė „Kake Make ja Segaduse päkapikk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Zutaute-Kake-Make-ja-Segaduse-PakapikkPaistab, et suvekuudel kirjastajad peamiselt puhkavad. Nii ongi sügise hakuks raamaturiiulid hõredad kui maasikapeenrad samal ajal. Vaid mõni üks, kuid seda magusam mari on end seal peitmas. Kirjastuse Pegasus väljaandel on meieni jõudnud Leedu noorema põlvkonna illustraatori ja kirjaniku Lina Žutautė „Kake Make ja Segaduse Päkapikk”. Kodumaal valiti teos 2010. aastal IBBY Leedu sektsiooni poolt aasta parimaks lasteraamatuks. Nüüdseks on sama tegelasega juturaamatuid Leedus ilmunud juba viis, lisaks on avaldatud ka tegelusraamatuid. Kirjandusväliselt võib tegelast kohata arvuti- ja mobiilimängudes, teleriekraanil, aga ka maiuse- ja pesuvahendipakkidel. Samuti on ta oodatud külaline väikeste leedukate sünnipäevadel ja lasteüritustel. Just nagu meie Lottegi.

Raamatute peategelane Kornelia on vahva väike tüdruk, keda keegi tema pärisnime järgi ei kutsu. Ema hüüab teda kalliks kullakeseks ja vanaema hoopis suhkrutükikeseks, kõike teised aga Kake Makeks. Miks? Sest Kornelial on värviliste ruutudega püksid, millel on ees toredalt avar tasku ning rinnal kiri KAKE MAKE. Tüdruk armastab neid pükse hirmsasti.

Kake Make on tegus ja toimekas ning oskab suurelt unistada. Kui ta liivakastis mängib, tahab ta saada arhitektiks, kui väikseid kujukesi meisterdab, siis skulptoriks, vahel aga meeldiks talle olla ka teemaja perenaine või jalgrattur või raamatukoguhoidja. Kuid üks asi ei meeldi Kake Makele üldse – ta ei taha olla mänguasjade koristaja. Ja kuigi ema ja vanaema manitsevad tüdrukut hoolsam olema, tuleb ühel õhtul tal ikkagi karmi Segaduse Päkapikuga tegemist teha.

Kake Make raamatus põimuvad tekst ja pildid sünergiliseks tervikuks. Nii saame illustratsioone hoolikalt jälgides täita lüngad, mis ainult tekstile keskendudes tekivad. Näiteks, miks Kake Make vanemad ja vanaema temaga pahandavad, kui ta hoovisõpradele liivalossi ehitab, või mida tähendab Kake Make jaoks koristatud tuba. Illustratsioonid peegeldavad sageli ka täiskasvanute emotsioone.

Lina Žutautė on kahtlemata huvitav kunstnik. Tema loodud karakterid on humoristlikud ja intrigeerivad. Piltidel on rohkesti detaile, mida noorel lugejal põnev korduvalt jälgida. Samas aga pole laps ainult passiivne jälgija, vaid aktiivne kaaslooja. Nii näiteks saab ta koos Kake Makega Segaduste Päkapiku antud ülesandeid lahendada: tuba koristada ja labürinti läbida.

Põnevas ja fantaasiarikkas mudilasloos peitub rohkem, kui esmapilgul silma paistab. Julgelt murrab noor autor soostereotüüpe ja seab kahtluse alla kasvatuslikke dogmasid. Raamatu tagakaanelt selgub, et kirjastusel Pegasus on plaanis anda välja ka sarja teine raamat – „Kake Make ja põgenenud kõrvad”. Näis, mis seal peitub!

Tõlkinud Tiina Kattel
Pegasus, 2016
36 lk

 

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

August 2016. David Almond „Minu nimi on Mina”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Almond-Mina-nimi-on-MinaInglise autori David Almondi (s 1951) nimi on tuntud lastekirjandushuvilistele üle maailma. Ta on võitnud palju mainekaid lastekirjanduse auhindu (muu seas ka Carnegie medali, Whitbreadi ja Hans Christian Anderseni auhinna) ning tema loomingut on rohkelt tõlgitud. On suur rõõm, et eesti noortele lugejatelegi pole David Almondi nimi võõras. Uue aastatuhande algul nägi eestikeelsena trükivalgust jutustus „Skellig” (2000) ning mõned aastad tagasi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” (2013). Mõlemale sai osaks nii kriitikute austus kui ka lugejamenu. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hiljuti välja antud jutustust „Minu nimi on Mina”.

Raamat ilmus Inglismaal 2010. aastal ning on „Skelligi” (esmatrükk Inglismaal 1998) eellugu. Neid kaht teost eraldab ajaliselt niisiis koguni 12 aastat. Samuti on lugude kokkupuutepunkt üsna väike, mistõttu on mõlemad hästi loetavad ka eraldiseisvana. Küll aga pakub mõlema teose tundmine laiemat vaatlusplatvormi ning kutsub otsima nii põnevaid paralleele kui huvitavaid erisusi.

„Minu nimi on Mina” peategelaseks on eriline tüdruk Mina. Just seesama, kes aitab „Skelligis” Michaelil hukule määratud mehe päästa. Mina armastab väga öid, sest siis on kõik võimalik, ning linde, sest need oskavad laulda ja lennata. Talle meeldib sõnadega mängida. Tihti istub tüdruk puu otsas musträstapesa juures ning vaatleb avali silmi teda ümbritsevat maailma. Tema vaatlustest tehtud järeldused on värsked ja erilised. Mina ongi eriline tüdruk, teda kutsutakse ka kummaliseks, veidraks, imelikuks. Tal ei ole eriti sõpru. Ta ei sobi isegi kooli, ei tavalisse ega ka erivajadustega laste omasse. Seepärast ongi Mina koduõppel. Teda õpetab tundlik ja arusaaja ema. Mina isa on surnud.

Lugu on esitatud Mina päevikuna, nii saame tema vaatlustulemusest ja mõtetest kohe otsesest allikast teada. Kuna tegemist on koduõppepäevikuga, on seal kirjas ka mõned erakordsed ülesanded ja tegevused. Nii näiteks annab tüdruk endale ülesande kirjutada üks lause, mis täidaks kogu lehekülje, või kirjutada terve lehekülg täielikku mõttetust. Mõned ülesanded on aga seotud tegevustega. Ühel õhtul kirjutab Mina: „Mine magama. Maga lennates. Lenda magades”. Neid ülesandeid plaanib tüdruk suureks saades oma koolis õpilastele teha anda.

David Almond ei arva, et lapsed suudavad lugeda vaid konkreetse ja lineaarse süžeeliiniga teoseid. „Minu nimi on Mina” on pigem ümar ja võluvalt kihiline. Mõnuga segab kirjanik siin olevikku ja minevikku, meenutusi ja kujutlusi, reaalsust ja fantaasiat, küsimusi ja vastuseid. Taoline mäng oleks lugeja jaoks kohutavalt igav ja võltsilt suurustlev, kui see poleks nii tihedalt mõtestatud ja süsteemne kui Almondil. Ometi oskab autor selle kindluse ja eesmärgistatuse juures jätta lugejale piisavalt ka isemõtlemise ruumi.

Sarnaselt teistele Almondi teostele käsitleb ka „Minu nimi on Mina” suuri filosoofilisi teemasid, nagu elu ja surm, õnn ja õnnetus, minevik ja tulevik. Eriliste inimeste eestkõnelejana tuntud kirjanik jätkab jõulisemalt ja sügavamalt ka normaalsuse teemat. Mis on normaalsus, kas seda üldse on olemas, kui iga inimene on omamoodi ja eriline, küsib ta. „Mis oleks maailm ilma napakuseta!” sõnastab autor Mina suu läbi lõpuks oma tõdemuse.

Raamatu on eesti lugejaile vahendanud Mari Klein. Teos on tõlkimiseks küllalt keerukas ning otsese sõnade ja lausete tõlkimise kõrval on tihti vaja olnud rakendada kirjaniku tekitatud sõnasüsteemi tõlkimist. Seejuures on hoolikalt silmas peetud lähte- ja sihtkeele erinevaid nüansse ning keelte omavahelisi erinevusi tasandatud. Ja kuigi tõlkijal on tõenäoliselt olnud üksjagu peamurdmist ja nuputamist, on lõpptulemus köitev ja tõrkevaba.

„Minu nimi on Mina” ei anna end ehk kergelt kätte, kuid järjekindla ja mõtelda sooviva lugeja püsivust kroonib edu. See on lugemiselamus, mis jääb kauaks sinu sisse, tõstatab küsimusi ja ärgitab neile vastuseid otsima, sõnastab keerukaid tõdemusi lihtsalt ja loogiliselt ning aitab pealiskaudses elu virvarris oma ankrut leida.

Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Jon Carling
Draakon & Kuu, 2016
277 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuli 2016. Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

halb tüdruk kaas trükki.inddKätlin Kaldmaa uus raamat kannab intrigeerivat pealkirja. „Halb tüdruk on jumala hea olla” viitab pigem rajule noorteraamatule, milles korralik, malbe, sõnakuulelik ja usinalt õppiv tütarlaps kohtab mässumeelset sõpra ning avastab elu tumedama poole. Neil, kes noorteteost ootasid, tuleb küll pettuda, kuna pealkirja taga peidab end hoopis parimas vanuses poisipõnnidele ja tüdrukutirtsudele mõeldud lasteraamat. Lugemiselamusest aga ilma jääda ei tule.

Raamat on liigendatud kaheksateistkümneks parajalt ampsatavaks peatükiks, mis on osalt küll ajalises järgnevuses, kuid piisavalt lõdvalt seotud, et igaüht neist omaette novellina käsitleda. Ja just novellina, mitte lihtsa ühtlases pingevabas laadis kulgeva jutukesena, sest igas osas on kenasti omad kulminatsioonid ja puändid olemas.

Raamatu peategelaseks ja lugude jutustajaks on tüdruk nimega Li. Ta on üksteist aastat vana ning tal on noorem õde Lotta ja väikevend Sass. Ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas, ja lapsed, nagu tolle aja, 1980. aastate maalapsed ikka, sageli omapead, ise endale tegevust otsimas, iseenda ja nooremate õdede-vendade eest vastutamas. Kolmikuga on tihedamalt seotud ka naabri-Taavi, episoodilisemalt kohtume Vesi Aarne ja teiste külapoistega.

Üheskoos käiakse velskripunktis väikevennale vaktsiinisüsti tegemas ja korraldatakse pilparallit, kiigutakse puulatvadega ja kukutakse end oimetuks, otsitakse muistset kirikut ja kohtutakse metsas karuga, proovitakse pingviinidele ehk väikestele punastele plastmass-suuskadele ots peale teha, et puust Visusid saada jne, jne. Omaette tsükli moodustavad haiglalood, milles Li Orava-nimelise poisiga kampa hakkab ning kaubatundjapojale Karelile koha kätte näitab. Koos visatakse õelale vanemõele nii mõnigi vemp.

Kätlin Kaldmaa keel on värvikas ja särav ning matkib ehedalt tollase lapse jutustamisstiili. Ta ei selgita, juhenda ega targuta, ta lihtsalt räägib lugusid. Kirjeldatud situatsioonid on autorile meelde ja hinge jäänud, kuna need on teda oluliselt mõjutanud, sundinud kasvama, suuremaks saama. Neis lugudes on sageli teine ja ehk ka kolmas plaan, mida on lugejal põnev avastada, aga ka omaenese kogemusega võrrelda ja paralleele tõmmata.

Raamatule on köitvad illustratsioonid joonistanud Jaan Rõõmus. Teksti ja pildid on tervikuks kujundanud Angelika Schneider. Teose kaaned on rohelist tooni, mida ühelt poolt peetakse kasvamise ja elu, teisalt turvatunde ja lubavuse sümboliks. Samas käsitletakse rohelist värvi ka puhastava ja rahustavana. See toon haakub kenasti autori tekstiga. Juba alates sissejuhatavast novellist läbib raamatut punase niidina kasvamise teema. Suurekskasvamise käigus on raamatulastele praktiliselt kõik lubatud, neile on antud vanemate poolt vabaduse roheline tuli. Samas loob aga vabadus lastele enestele aimamatult eluohtlikke olukordi. Puhastav ja rahustav toime on raamatul ehk ennekõike autori enda jaoks – toob ju suure tundelaenguga (lapsepõlve)lugudest jutustamine puhastava kogemuse.

Lisaks täiskasvanutele mõeldud luule‑ ja proosaraamatutele on Kätlin Kaldmaalt varemgi ilmunud lastele mõeldud teoseid: samuti mälestusliku koega „Neli last ja Murka” (2010) ning Islandist inspireeritud muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). „Halb tüdruk on jumala hea olla” paistab muu loomingu taustal silma tugevama emotsionaalse laengu ja adressaaditundlikuma lähenemise poolest. Loodetavasti leiab see haarav teos tee nii omaaegsete kui ka tänaste laste südametesse.

Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kujundanud Angelika Schneider
Varrak, 2016
140 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2016. Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pohjala-Mu-vanaisa-on-murdvarasSuvi toob kerge ja helge meeleolu. Lugemisvaranagi igatsetakse siis pigem midagi meelelahutuslikku. Õnneks on ühtteist vahvat ja humoorikat ilmunud ka meie kirjanikelt.

Raamatulettidel paistab silma intrigeeriva pealkirjaga lasteraamat „Mu vanaisa on murdvaras!”. Lisaks põnevale tiitlile tõmbavad tähelepanu ka laste poolt palavalt armastatud kunstniku Hillar Metsa illustratsioonid – vallatud, ilmekad, karikatuursed. Raamatu autor Priit Põhjala, keda keelehuvilised täiskasvanud teavad kui Õpetajate Lehe arvamusveeru „Keelekaste” kirjutajat ning Vikerraadio keelerubriigi „Keelesäuts” tegijat, pole ka lastekirjanduse vallas tundmatu nimi. Ta töötab kirjastuses Tänapäev ning on toimetanud kümneid lasteraamatuid. „Mu vanaisa on murdvaras!” on aga tema esimene lastele mõeldud teos.

Priit Põhjala on oma debüütteose pühendanud kõigile ninatarkadele, marakrattidele ja ninatarkadele marakrattidele ehk lugejatele, kel märgatavaid sarnasusi raamatu peategelase, Karl Priidu nimelise vahva poisiklutiga. Üle kõige armastab Karl Priidu süüa lagritsakomme. Isa ja ema, tädi Mariat ja tema meest Priitu ning kojamees Endlit ja tema koera Karu armastab Priidu muidugi ka. Pisut pahurat, kuid värvikat tädi Helmit, kes elab samuti nende toredas nelja korteriga majas, Karl väga ei armasta. Seda just tema pideva pahandamise pärast.

Pealkirjast võiks järeldada, et tegemist on krimilooga, kuid lugema hakates selgub üsna pea, et tegelikult see nii ei ole. Karl Priidu jutustab lihtsalt ja lapselikult oma argielust. Ta pajatab, kuidas nad vanematega filme vaatavad, sünnipäeva peavad, sõnamängu mängivad, vanaemaga loomaias käivad jne. Kuna aga lapsed näevad maailma pisut teisiti kui täiskasvanud, toob see kaasa vahel ka arusaamatusi. Näiteks kui ema ja isa on arutanud õmblustoa remondi üle ning kodust ära läinud, otsustab usin Karl Priidu seinad kohe ära värvida. Loomulikult on vanemad koju jõudes üllatunud. Samuti saab Karl Priidu õige pea aru, et kõike täiskasvanute öeldut sõna-sõnalt võtta ei maksa. Kui isa ütleb, et tädi Helmil kruvid logisevad, tahab poiss vanainimest kohe aidata. Enne appi tormamist otsustab ta aga algallikast andmete õigsust kontrollida ja küsib tädilt otse, kuidas tal nende kruvidega asjalood on. Selle asemel aga, et lahket abipakkujat tänada, tädi Helmi miskipärast hoopis pahandab.

Priit Põhjala jutustamisstiil on ladus, kerge ja õhuline. Autor austab noort lugejat ega koorma teda üleliigsega. Ja kuigi raamatu peamiseks eesmärgiks näikse olevat hea meelelahutuse pakkumine, ei pea pettuma ka need, kes kirjanduse ajaviitelist rolli millekski ei pea. Teoses leidub ka ühtteist kõrva taha panemiseks.

Nii stiili kui tegelaskuju poolest sarnaneb Priit Põhjala värske teos nii mõnegi varem ilmunud lasteraamatuga, näiteks Ilmar Tomuski Volli-lugudega või Anti Saare raamatuga „Kuidas meil asjad käivad”. Vaatamata sellele, et teost lugedes meenub nii mõnigi analoog, tuleb selle ilmumist siiski tervitada – pole ju taolisi lustakaid raamatuid kunagi liiga palju. „Mu vanaisa on murdvaras!” on igati tore lugemine – humoorikas, helge ja südamlik. See on raamat, mis igas vanuses lugejale sära silmadesse ja muige suunurka toob.

Illustreerinud Hillar Mets
Välja andnud kirjastus Tänapäev
128 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2016. Indrek Koff „Ilusti”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Indrek Koff. „Ilusti”. Härra Tee & proua Kohvi, 2016, illustreerinud Ulla SaarIndrek Koffi võib pidada juba kogenud lastekirjanikuks. 2009. aastal tuli ta unejuturaamatuga „Enne kooli” meie lastekirjandusmaastikule. Sestpeale ilmutatud pildiraamatud „Meie suur puu” (2012, koos Louise Dunetoniga), „Kui ma oleksin vanaisa” (2013, koos Marion Unduskiga), „Koju” (2014, koos Marja-Liisa Platsiga) ning jutukogu „Kirju koer” (2014) on tõstatanud eesti lastekirjanduses harva vaadeldud teemasid või käsitlenud neid uuest ootamatust vaatepunktist. Selles mõttes sobib hiljuti ilmunud pildiraamat „Ilusti” kui valatult varasemate teostega ühte ritta.

„Ilusti” algab vanema õe Leenu sisekõnega. Tüdruk äratab oma väikese venna Oskari. Täna on neil plaan teha kõike väga ilusti. Nii pestaksegi korralikult kaks minutit hambaid ja riietutakse. Kui hügieeniprotseduurid tehtud, asutakse tube koristama, pesu pesema, kingi puhastama, nõusid pesema. Päeva lõpus otsustatakse töölt tulevale emale veel kookki teha. Nüüd alles on lastel aega pisut hinge tõmmata – nad joonistavad ja värvivad. Lapsi hoidma tulnud vanaema ei märka Oskarit ja Leenu. Tema kuulab laste tegutsemise ajal raadiost eakate õnnesoove, vaatab telerist sarju, loeb ajalehte või vaatab aknast välja.

Siis vahetab teose autor laste vaatepunkti nende ema oma vastu. Lugeja näeb, kuidas töölt naasev ema tuleb trepist üles, ise samal ajal telefoniga rääkides. Ema on rõõmus, et neil on vanaema, kes saab tema lastele lasteaiast vabu päevi anda. Koju jõudnud, avastab aga ema hambapastaplekilise vannitoa, korratud toad, räpased riided ja segamini köögi. Tal on tunne, et kõik kisub kiiva ning terve maailm on tema vastu.

Raamatu teema ei ole meie lastekirjanduses uudne. Ühe eredamana meenub näiteks Jüri Parijõe 1930. aastatel ilmunud jutt „Koduseid talitusi tegemas”, milles vanemate pereliikmete heinateo ajal omapäi kodus olevad lapsed püüavad samuti tublid olla. Nad kannavad viimsedki nõud kaevuvett täis, koorivad mitu korvitäit kartuleid jne. Sarnaselt Jüri Parijõele oskab Indrek Koffki lapse hinge näha ja selles toimuvat edasi anda. Koffi tekst on meeldivalt tihe, kuid jätab sellele vaatamata piisavalt vabadust lugejale oma järeldusi teha. Ta ei näita näpuga ja laseb võrdselt rääkida mõlemal osapoolel.

Mõlemal kirjanikul on tihe seos oma kaasajaga. Selles osas ilmneb suur muutus võrreldes 1930. aastate aegsete lastekasvatusviisidega. Pedagoog Jüri Parijõe jutu lõpus lapsed nutavad, sest vanemad avavad oma siseilma ja selgitavad lastele, mis viltu läks. Lapsed mõistavad, et nad on midagi valesti teinud, üle piiri läinud. Raamatus „Ilusti” aga laste meeleolus muutust ei ole. Seevastu ema on kurb ja oma tundeid ta lastele ei selgita. Laste tegusid ei hinnata siin tulemuse, vaid tahte järgi. Kui lapsed juba magavad ja tõenäoliselt koristustööd lõpetanud ema seisab laste voodi ees, mõistab ta, et vaatamata taolisele erilisele tublidusele on lapsed talle siiski armsad.

Kirjaniku ja kunstniku koostöö on raamatus suurepärane. Ulla Saare illustratsioonid ja kujundus moodustavad Indrek Koffi tekstiga võluva sümbioosi. Huvitav on jälgida teose kahe selgelt eristuva osa erinevat illustreerimisviisi. Lapselikku vaatepunkti esindavad leheküljed on värvikad ja lõbusad, vanaemale pühendatud osad aga on mahedates pruunides, rohekates ja lillakates toonides. Ilmneb selge vahe lustaka, elurõõmsa ning tuhmi, määrdunud ja väsinud maailma vahel. Pildid, mis kujutavad koju saabunud ema, on küll värvikamad kui vanaema kujutavad illustratsioonid, kuid igaüks neist kasutab vaid üht värvitooni. Nii on näiteks vannituba joonistatud vaid sinistes, majapidamisruum rohelistes ja köök kollastes toonides. Raamatu viimane pilt, millel kujutatakse rahunenud ema magavate laste voodi ees, on taas vahvalt värviline – tasakaal on taastatud.

Illustreerinud ja kujundanud Ulla Saar
Välja andnud kirjastus Härra Tee & Proua Kohvi
54 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2016. Reeli Reinaus „Verikambi”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Verikambi_kaaned.inddMeie noortekirjanduses pole hetkel kõige paremad ajad. Nii jõudis näiteks möödunud aastal eesti autoritelt meie lugejateni vaid kuus noorteraamatut. Enamus neistki olid vähepakkuvad, klišeelikke olukordade ja kahvatute tegelastega teosed, mille läbi lugenuna suudad vaid emotsioonituna õlgu kehitada. Õnneks täidab noorlugejate jaoks tühikut küll nii geograafiliselt kui temaatiliselt mitmekesistunud tõlkekirjanduse valik, kuid algupärandeid see kindlasti täielikult asendada ei suuda. Alanud 2016. aasta tõi aga kaasa meeldiva üllatuse – kirjastuselt Varrak ilmus Reeli Reinausi noorteromaan „Verikambi”.

Reeli Reinaus pole noortekirjanduse vallas tundmatu nimi. 2008. aastal lastejutuvõistluselt „Minu esimene raamat” teosega „Saladuslik päevik” tuule tiibadesse saanud autor ilmutas vaid aasta hiljem noorteraamatu „Mõistatus lossivaremetes”. Sestpeale on Reeli Reinausilt igal aastal ilmunud üks-kaks laste- või noorteraamatut. Tänaseks on tema kontol koos paari täiskasvanutele kirjutatud teosega üle 20 raamatu. Selle ligi kümneaastase kirjandusliku karjääri jooksul on märgata kirjaniku jõudsat arengut sisulisuse, süvenemise ja läbitöötatuse suunas.

„Verikambi” peategelasteks on neli gümnaasiuminoort – Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast saadik. Kirke kunagine parim sõbranna, praegune Joonase tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga alevis lausa uustulnuk – ta on oma täditütre Elina pere juurde kolinud õppeaasta alguses. Tema vanemad on surnud, varem on ta elanud linnas oma teiste sugulaste juures. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest sealsest koolist.

Raamatu süžeelise telje moodustab mahajäetud vesiveski ja sellega piirneva müstilist Verikambi nime kandva maavalduse mõistatuse lahendamine. Nimelt eksib noorte seltskond matkal metsa ära, jõuab viimaks vesiveski juurde ning on sunnitud seal öö veetma. Hommikul leiavad noored küll kiiresti kodutee, kuid salapärane öö jätab igaühte neist oma jälje. Joonas, võtnud veskist kaasa vana albumi, avastab sealt neiu, kes on hirmutavalt sarnane tema õega. Kirkega hakkavad toimuma teadvustamata kirjutamissessioonid. Temast on saanud nn kanaldaja, isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest ja edastab seda paberile kirjutatuna. Gustav on peale veskis veedetud ööd mõtlikum ja tujukam kui varem ning esineb nõudmistega, mida ta põhjendada ei oska. Elinat aga tabavad ootamatud armukadedushood.

Algul ei oska noored toimuvat veskiööga seostada, kuid õige pea, kui omavahel rääkida julgetakse, pole veski ja edaspidi juhtuva seostes enam mingit kahtlust. Ka teiste alevi noortega hakkavad juhtuma müstilised lood. Nii sõidab Joonase bändikaaslane Daniel, andekas laulukirjutaja ja solist, kelle esimene, veskist inspireeritud laul on just raadiote esitusloenditesse murdnud, pärast edukat esinemist end autoga surnuks. Teine bändiliige Sander, kes pärast Danieli surma sõbra kirjutatud lugu korduvalt lohutuseks kuulab, kaotab isaga katust parandades vaimse tasakaalu ja tahab katsetada linnuna alevi kohal hõljumist. Tema elu õnnestub meedikutel siiski päästa. Nüüd tuleb Kirkel, Joonasel, Elinal ja Gustavil omavahelised lahkhelid unustada ja salapärane juhtum lahendada.

Reeli Reinausi uus romaan pole klassikaline noorteraamat, milles realistlike näidete varal noortele elu selgitatakse ning selle keeruka eluperioodi kasvu- ja kujunemisvaevu uuritakse. Tõsi, teoses on põneva seesmise dünaamikaga peategelaste seltskond, kellest igaühel oma loomusega sobivad väljakutsed ja probleemid. Kirke peab valima kahe poisi – südamliku, sooja ja tuttava Sanderi ning saladusliku ja aegajalt isegi hirmutava Gustavi – vahel. Joonasele põhjustavad peavalu suhted bändi fännide ja tüdruksõbraga, Gustav igatseb oma erivõimetest vabaneda ja elu muretsemata nautida. Elinal aga on pidevalt läbikukkunu tunne. Kuigi tal on kõik õnneks vajalik justkui olemas, ei oska ta seda hinnata ja hingerahu saavutada. Ikka igatseb ta midagi rohkemat. Huvitavalt esitatud nüüdisühiskonna probleemidele kõrval kerkivad esile ka filosoofilisemad küsimused. Enim arutletakse armastuse ja surma vaheliste suhete üle, aga käsitletakse ka päritolutemaatikat, eriti just üksikisiku rolli suguvõsa jadas. Erinevate probleemidega tegeleb kirjanik argumenteeritult ja vastutustundlikult.

Intrigeerivad on ka müstilised teemad. Reeli Reinaus on üks väheseid kirjanikke, kes meie oma rahvapärimust nii osavalt, värskelt ja suure austusega oma teostes kasutab. Õppinud nii folkloori kui teoloogiat, omab ta teadmisi, mida oskab põnevalt miksida ning noortele sobivas vormis esitada. „Verikambi” peategelaste nooruslikult võluvat naiivsust folkloori mõtestamisel on kohati ka naeruvääristatud, näiteks kirjeldab autor humoorikalt, kuid siiski kaasaelamisega verivorstide ja hematogeeniga needuse vastu võitlemist, mis loomulikult soovitud tulemusi ei anna.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele hästi mõistetavas stiilis. Teose ülesehitus on põnev, igavalt lineaarse jutustamisviisi asemel kasutatakse mitut jutustajat ja erinevaid ajatasandeid. Lugejat kannab selles esialgu rägastiku või labürindina näivas olukorras kiirelt edasi kuni viimaste lehekülgedeni hoitud põnevus. Muljet avaldav on ka kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid. Reinaus ei kasuta liigselt detaile, vaid valib iseloomulikuma ning töötab sellega, jättes nõnda ruumi ka lugeja kujutlusvõimele.

Loodetavasti toovad „Verikambis” realiseerunud Reeli Reinausi trumbid nagu põnevalt põimitud müstiline sündmustik, haaravad teemad, eesti rahvapärimuse kasutamine ja elu mõtestavate probleemide käsitlemine sellele meeliköitvale teosele rohkelt lugejaid.

Kujundanud Liis Karu
Varrak, 2016
352 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Arvustus ilmus ka Õpetajate Lehes 15. aprillil 2016.

Märts 2016. Anti Saar „Juturaamat”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saar-Anti-JuturaamatTõlkija ja kirjanik Anti Saar tuli ereda komeedina eesti lastekirjanduse taevasse 2013. aastal. Tema värske ja vaimukas „Kuidas meil asjad käivad” paistis üldisest raamatusaagist silma, teenis kiiresti lugejate poolehoiu ning pälvis nii Aasta Rosina auhinna kui ka Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia. Möödunud aasta lõpul ilmunud väikelasteraamatuga „Kojamees Urmas” üllatas Saar uuesti. Nii kontsentreeritud ja sõnatundlikku teksti ei kohta mudilasraamatus just tihti.

Hiljuti trükivalgust näinud „Juturaamat” on sarnaselt muule Saare lasteloomingule taas kord üllatuslik. Ühelt poolt näitab selline lakkamatu muutumine autori pidevaid otsinguid. Ta poleks justkui veel oma stiili leidnud ja me ei tea, mida temalt oodata. Teisalt aga on see väga tore, et iga raamat, mille Anti Saar avaldab, on teistsugune, omamoodi ja etteaimamatu. Kõik need erinevad näod, mida Saar oma raamatutes näitab, on aga ütlemata orgaanilised, võluvad ja kaasakiskuvad.

„Juturaamat” sisaldab kümmet lugu eriskummalistest täiskasvanutest. Nende seas on näiteks tegevusteks pikalt hoogu võttev Hillar, täielikku keskkonnavahetust praktiseeriv Vahur, veemänguasjadest vaimustunud Jaanus jne. Loomulikult toob see kogenud lastekirjanduse lugejale kohe meelde Markus Saksatamme „Tädi hakkab tuuleloheks” või Aino Perviku „Ühes väikses veidras linnas”. Neist viimase ja Saare raamatu sillaloojaks saab kindlasti ka illustraator. Mõlemale on köitvad, meie lasteraamatumaailmas harukordsed pildid joonistanud Jüri Mildeberg. Ka kaanekujundus on kõike muud kui tavalistel lasteraamatutel, kuidagi õrnalt mikitalik, luues nõnda vahvaid paralleele ka lastekirjandusest väljapoole.

Teost lugema hakates tabas mind aga kummaline, lapsepõlvest hinge jäänud tunne. Kui perekonnaüritustel suur sööming lõppenud oli ja lapsed teise tuppa mängima saadeti, jäin mina alati nn täiskasvanute jutte kuulama. No küll olid need põnevad! Anti Saare raamatu lugudega tabas mind sama fluidum. Raamatut lugedes on aga hea asi see, et su vanemad ei saa sind ootamatult, kõige põnevama koha peal lauast minema saata.

Nii täiskasvanute söögilauajutte kui ka Saare teksti iseloomustab elav, takistusteta voolav jutustamisviis ning jutustajapositsiooni teadlikkus ja rõhutamine igal võimalikul moel. Saare raamatutes on jutustaja ikka oluline olnud. „Juturaamatu” lugudes saab lugeja juba esimeste ridadest jutustajast teadlikuks. Lugejat kaasatakse ikka ja jälle ka loo edenedes, tehes seda siis küsimustega või samale loole erinevaid lahenduskäike pakkudes. Kohati võiks isegi öelda, et autor segab lugejat ja üritab teda tekkinud illusioonist võõritada.

Teine põnev võte, mida Saar kasutab, on mitmetasandiline fantaasia. Eriti köitvalt väljendub see näiteks loos „Allani unenägu”, milles kirjanik mõõdutundetult lugeja usaldust petab, lastes tal korduvalt ja korduvalt unenägudest ärgata.

Saare „Juturaamatu” tekstid paistavad nüüdislastekirjanduse taustal silma oma läbitöötatuse poolest. Saare sõnavara on võluvalt suur, mitmekesine ja detailne. Ometi võiks see asjatundmatu autori käes kergesti üleolevalt mõjuda või teksti voolavust takistada. Saare jutustamisviis jääb aga sellest puutumata – jutud on ladusad, vaimukad, sõnatundlikud ning vaevata etteloetavad.

Loomulikult ei seisne Saare raamatu erilisus ainult selle vormis – huvitavas ülesehituses või läbitunnetatud keelekasutuses. Lood ei jää pelgalt vormivõtetega eputamiseks, pakutakse midagi ka lugeja mõistusele ja hingele. Teose sisu on tihedalt seotud nüüdiseluga. Superkangelaste ihalus, lastele pandavad suured lootused, perfektsusetaotlus – need on vaid vähesed teemad, millele Saar lugeja tähelepanu juhib.

Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kujundanud Villu Koskaru
Välja andnud kirjastus Tänapäev
74 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

 

 

 

 

Veebruar 2016. Ina Bruhn „Minu faking perekond”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Bruhn-Minu-faking-perekondPõhjamaade noortekirjanduse teravad teemad ja nende käsitlemise vabameelsus on meile ammu teada. Ja kuigi aegajalt tundub, et piire pole enam kuhugi nihutada, astub taanlanna Ina Bruhni 2009. aastal avaldatud ja hiljuti NyNordeni vahendusel eesti lugejaile kättesaadavaks tehtud „Minu faking perekond” seni seatud piiridest veel sammu edasi.

Seepärast ei soovita ma karmide kirjandusteoste ja raputavate lugemiselamuste kartjatel või millegi ilusa igatsemise hetkedel seda teost kätte võtta. Tegemist pole kindlasti romantilise või sooja ja kergesti läbitavaga, vaid naturalistliku, karmi ja valusa raamatuga. Enesetapud ja abielurikkumised, lastemõrvad ja varjamised, reetmised ja vihkamised on vaid väike osa sellest, millest lugejal tuleb end läbi murda. Ja kuigi vahepeal võib ehk ka treenitumal lugejal tekkida tahtmine teos kõrvale panna, siis raamatut lõpetades on ometi selgem, helgem, isegi katartiline tunne.

Ina Bruhni noorteromaani peategelaseks on Christoffer, kes on sündinud tüdruku, Niina kehas. Tema suurimaks sooviks on saada täiskasvanuks, et lõpetada eksistents naise kehas ja saada ka füüsiliselt meheks. Christoffer elab koos emaga, kes poisi isast rääkima ei kipu. Nii tulebki asuda ise isaotsingutele, mille käigus saab Christoffer teada nii mõndagi oma ema perekonnast. Selgub, et igal pereliikmel alates vanavanaisast kuni poisi onupoegade ja ‑tütardeni on üht-teist valgustkartvat varjata. Loomulikult ei jää saladused saladusteks, on ju nende loomuses päevavalgele tulla. Nii hakkabki vanaema sünnipäeval lumepall ühtäkki veerema ja kogu suguvõsa (ka poisi enda) jaoks suurimast pähklist, nooruki transseksuaalsusest on kärmelt saanud väikseim probleem, millega tegeleda. Lõpuks näeb Chistoffer oma soomuutmises mitte ainult kehalist lahendust oma isiklikule dilemmale, vaid ka väljapääsu kogu suguvõsa keerukast olukorrast – kurjuse edasikandumisest.

Taani kirjanikule Ina Bruhnile (s. 1971), kes muu seas on kirjutanud ka edukaid teleseriaalide ja filmistsenaariume, on „Minu faking perekond” juba seitsmes noorteromaan. Et tegemist on kogenud kirjanikuga, võib näha nii osavast sõnavalikust ja mõjuvast meeleoluloomisest kui ka teose köitvast ülesehitusest. Esialgu ühe nooruki loona tundunud jutustus muutub peagi ühe perekonna laiahaardeliseks, rohkete kõrvalliinidega looks. See on justkui köitev võrgustik, milles tähendused sünnivad iga lugeja puhul eraldi ja uuesti. Korduvalt lugedes aga kerkivad esile üha uued ühendusliinid, esmalugemisel märkamatuks jäänud detailid saavad tähenduslikuks ja loovad uusi lähenemisvõimalusi. Teos jaguneb kaheks osaks – „Enne” ja „Pärast” –, kuid on kõnekas, et peatükkide nummerdus ei katke, vaid jätkub, rõhutades nõnda elu järjepidevust, edasikestmist.

Žanriliselt ühendab „Minu faking perekond” haaravalt noortekirjanduse maailma- ja päritoluvalu, põhjamaade perekonnalugude pika ajalise kestuse ning krimisarjadest tuttava põnevuse ja lahendatuse esteetika. Kuigi peategelane on vaid 15-aastane, jõutakse ajaliselt mitmete inimpõlvede taha. Autor näikse ütlevat, et aeg ei muuda inimloomuse põhiolemust. Kurjus või headus, omakasu või abivalmidus oli inimestesse programmeeritud sajandeid tagasi ning on ka nüüd. Ja kuigi perekonda, kuhu sa sünnid, ei saa valida ja see määrab nii mõndagi, on kõik ülejäänud valikud siiski sinu teha.

Tõlkinud Lea Reitel Høyer
Kujundanud Ivi Piibeleht
NyNorden, 2015
246 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm