Jaanuar 2017. Loone Ots „Lugusid kuulsatest eestlastest”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ots-Lugusid-kuulsatest-eestlastestLastele seni peamiselt õpikuid ja tellimusteoseid ning täiskasvanutele kasvatusalast kirjandust, kultuuritegelaste elust pajatavaid näidendeid ning mälestusteose „Mustamäe valss” (2012) kirjutanud Loone Ots (kes on viimastel aastatel olnud ka Lastekaitse Liidu president) ilmutas möödunud aasta lõpul põneva lasteraamatu „Lugusid kuulsatest eestlastest”. Raamat ühendab endas autori varasematest teostest tuttavaks saanud tugevused – huvi kultuuriajaloo vastu, pedagoogianded ning keeletundlikkuse.

Raamatut kätte võttes võib end tabada küll kiuslik-kahtlustavalt mõttelt, mis on see kuulsus, millele autor pealkirjas viitab. Tagakaanelt leiame kiiresti ammendava vastuse: kuulsatena käsitleb autor inimesi, kellest räägivad õpikud. Nimetatud kogumikus pakub ta lisamaterjali õpikuteksti juurde, ometi on jutud vahvad uurida ja lugeda ka siis, kui vastavat teemat koolis parasjagu vaatluse all ei ole.

Raamat algab lühikese pöördumisega lugeja poole. Sissejuhatav peatükk „Kuidas vanal ajal asjad olid” annab põgusa ülevaate ajaloost, olulisemad tegevuskohad on ära toodud kaardil. Raamatu iga alaosa algab käsitletava isiku pildi ja eludaatumitega. Lisamaterjalid aitavad teemasse kenasti sisse elada ning tuletavad meelde unustusse vajunud taustateadmised.

Teoses käsitletud kaheteistkümne kuulsa inimese seas on kirjanikke ja ajakirjanikke (Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Hella Wuolijoki), heliloojaid ja lauljaid (Miina Härma, Miliza Korjus, Gustav Ernesaks), sportlasi (Georg Lurich) ning sõjamehi ja poliitikuid (Johan Pitka, Julius Kuperjanov, Lennart Meri). Vahet ei ole, kas nad on elanud Eestis või väljaspool selle piire, saanud enne kuulsaks kodumaal või kaugetel maadel. Iga kuulsuse kohta räägib raamatu autor viis kuni kaheksa lugu tema lapsepõlvest ja kujunemisaastatest. Lood on valitud nõnda, et need ilmekalt kujutaksid peategelase karakterit ning põhjendaksid tema elukutsevalikut. Lugude ajaloolise tõepära kohta ütleb autor eessõnas, et kogu kirjapandu on „PEAAEGU tõsi”.

Valitud isikute kaudu saab käsitletud üksjagu olulisi teetähiseid meie ajaloos. Orjuse kaotamine, eestlaste jõudmine ülikooli, naiste ja meeste haridusliku ebavõrdsuse kaotamine, perekonnanimede eestistamine, küüditamine, erinevad okupatsioonid ja iseseisvusperioodid – kõiki neid sündmusi on käsitletud lastepäraselt. Autori lihtsate ja asjakohaste selgituste kaudu saab aimu ka omaaegsetest realiteetidest, nagu öömüts või toidutalong.

Loone Otsa raamat on väga julgustav. Üsna mitmel korral rõhutab ta, et noor lugejagi võib saada kunagi samasuguseks kui need mehed-naised, kellest raamatus jutustatakse. On ju nad kõik kunagi olnud lapsed, kes kardavad, kaklevad ja eksivad. Tugevalt väärtuspõhisena on see raamat praeguses kirjanduspildis erandlik. Ei kirjeldata just tihti nii veenvalt ja soojalt, kuidas käituda kontserdil või külas, miks peab vanemate sõna kuulama, mida tähendab aus mäng ning milleks on vaja head ja kaastundlikku südant. Samas ei ole teos näpuga vibutav või targutav, pigem kumab sellest sügavat usku iga lapse hingesoojusesse ja südameheadusse.

„Lugusid kuulsatest eestlastest” on tugevalt rahvuslik teos. Palju leiab toonitamist oma keele ja rahvuse austamine ja julge tunnistamine, mitte häbenemine või mahasalgamine. Samas aga suudab autor vältida liigset paatost ning õõnest isamaalisust. Raamatuga lõpule jõudnult on justkui uhkem olla – eestlased, keda autor kirjeldab, on julged, ausad, targad, sihikindlad, head ja viisakad. Igaüks tahaks selline olla. Loodetavasti sisendavad need lood meie lastelegi usku enesesse, jõudu ja sihikindlust oma unistuste püüdmise teel – olgu siis kirjaniku, sportlase, teadlase, poliitiku või põllumehena.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Menu Kirjastus, 2016
192 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2016. Leelo Tungal „Lumemees Ludvigi õnn”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tungal-Lumemees-Ludvigi-onn-rJõulukuu toob raamatupoodidesse palju uusi teoseid ja inimesi, kes neid ostavad. Lastele mõeldud osakondades valitseb valdavalt värvikirevus. Kargelt põhjamaistes toonides „Lumemees Ludvigi õnn” paistab sellest hulgast eredalt silma. Leelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere nimed, mille raamatu kaanelt leiame, pole lasteraamatusõpradele tundmatud. Nad mõlemad on ses valdkonnas aastakümneid tegevad olnud – ja mitte ainult lihtsalt tegevad, vaid ikka tipus figureerinud.

„Lumemees Ludvigi õnn” räägib ühest vahvast lumemehest, kellel, nagu autor ütleb, „oli kõik mida õnneks vaja: helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakast ega tuult, ja ilus pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandilõhna”. Ka elukohale polnud lumemehel midagi ette heita. Ta seisis väikese metsatuka ääres majakese lähedal, kus sai nii loomadega juttu ajada kui ka lastel silma peal hoida.

Kui aga tihased pajatavad Ludvigile jõulukuusest, mida lapsed imetlevad, tekib lumemehel soov seda samuti näha. Iga päevaga hakkab igatsus Ludvigit üha rohkem närima, kuni ei anna talle enam üldse rahu. Algul püüab ta üksi oma unistust täide viia, kui see aga ei õnnestu, hakkab lootus tasapisi kustuma. Hea, et Ludvigil tuleb mõte muret sõpradega jagada. Need kutsuvad appi ülempäkapikk Pätriku ning õige pea on lumemees Ludvig õnnelikum kui kunagi varem.

Lugu on pealtnäha lihtne, kuid selle ridade vahelt võib nutikas lugeja leida õnnelikuna elamise retsepti. Elutarkus, mida Tungal talle omasel tasasel viisil edastab, väärib kindlasti kõrva taha panekut. Jutt on täis soojust ja südamlikkust, sel puudub vähimgi irooniline kõrvalmaik. Kirjanik ei sulge küll probleemide ees silmi, kuid headust, lahkust ja lihtsust pole Tungal kunagi häbenenud. See aga pole nüüdislastekirjanduses sugugi tavaline nähtus. Juba kirjaniku varasematest teostest on tuttav ka soe huumor, mis isegi kõige tusasemale lugejale muige suunurka toob.

Raamatu illustreerija Regina Lukk-Toompere on üks hinnatumaid eesti raamatukunstnikke, kelle jõulisi ja värvikaid pilte oskavad hinnata nii väikesed kui ka suured raamatusõbrad. Tänaseks on ta illustreerinud üle 70 raamatu ning olnud selle eest ka järjepidevalt auhinnatud. Leelo Tunglaga on koostöö sujunud varemgi. Ta on meisterlikult illustreerinud nii Tungla luulekogusid („Sabaga päike” 2007, „Porgand töötab porgandina” 2013), värssjutte („Vanaema on meil nõid” 2014) kui ka pikemaid jutustusi („Siil Felix ja päkapliks Kerli”, „Siil Felix ja kriminaalne loomaaed”, „Siil Felix ja sekelduste sügis” 2004–2005).

„Lumemees Ludvigi õnn” on kunstniku eelnevate töödega võrreldes mahedam ja kargem. Eks osaliselt ole see tingitud ka teosest – on ju tegemist talveraamatuga. Raamatut sirvides silm puhkab ja naudib. Põhitoonideks on puhta valge kõrval ka selle erinevad varjundid – kerge hall, mahe beež ja teised sarnased loomulikud loodusvärvid. Aktsendiks lisatakse ka sügavsinist ja tumerohelist, tihasekollast ja porgandioranži. Detailirikkus ja läbitöötatus on ikka olnud Lukk-Toompere kaubamärk. Siingi köidab kunstniku oskus peente pisiasjade abil teksti laiendada, sellele uusi nüansse lisada. Loomade joonistamises on Toompere samuti alati tugev olnud. Ludvigi-raamatus hoiavad vaataja tähelepanu pikalt endal elutruud linnud ning mets- ja koduloomad. Paeluvalt on kujutatud ka peategelast lumemeest. Tema ilmed ja emotsioonid: nukrus, lootus, rõõm – kõik see kumab läbi ka piltidest.

„Lumemees Ludvigi õnn” on köitev raamat, milles lugu ja pildid moodustavad kokkukõlava terviku. See on kui harmoonia kehastus, mida ikka jõulude ajal igatsetakse.

Illustreerinud Regina Lukk-Toompere
Tammerraamat, 2016
23 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

November 2016. Lara Williamson „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

poiss kes seilas_ok.inddLara Williamsonist tõotab tulla uus särav täht lastekirjandustaevas. Selle iiri juurtega, kuid hetkel peamiselt Londonis elava noore autori esikteos „A boy called Hope” (2014) sai ilmudes ootamatult ja kiiresti populaarseks nii noorte lugejate kui ka kriitikute seas. Peagi oli raamat nomineeritud mitmele kohalikule lastekirjanduse auhinnale. Edust innustununa avaldas Lara Williamson aasta pärast teisegi lasteraamatu. Nüüd on „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” kirjastuse Varrak vahendusel kättesaadav ka eestikeelsena.

Raamatu peategelaseks on üheteistaastane Becket Rumsey. Poisi perekonna moodustavad tema kalavedajast isa, seitsmeaastane putukahuviline vend Billy ja isa kallim Pearl. Poiste ema on surnud nooremat venda sünnitades, kui Becket oli vaid neljane. Lapsed, eriti Becket, tunnevad ema järele meeletut igatsust. Kuna ema suri ootamatult ja ajal, mil Becket oli veel väike, puudus poisil võimalus temaga hüvasti jätta. See vaevab last väga.

Loo sündmused sõlmuvad ööl, mil isa poisid unest äratab, asjad pakib ja nad sõnagi lausumata kaubikusse viib. Kolmekesi sõidetakse linna teise serva ja seatakse end sisse juuksuriäri „Siilipead ja Lõvilakad” teisel korrusel pisikeses korteris, mida salongi omanik, sõbralik ja seltsiv Cat neile üürib. Kunstnikust Pearl, kes poistele viimasel ajal ema eest on olnud – neid kuulanud, kallistanud ja nendega mänginud –, jäetakse poiste suureks kurvastuseks maha. Becket ei saa ka temaga hüvasti jätta. Tekivad uued haavad, aga ka vanad valusad haavad kistakse jõuliselt uuesti lahti.

Lisaks uuele elukohale peavad poisid kodunema ka uues koolis, leidma seal õpetajate ja klassikaaslastega ühise keele. Loomulikult tekitab drastiliselt muutunud olukord poistes palju küsimusi, kuid isa ei suuda tekkinud olukorras iseendagagi hakkama saada, veel vähem juhtunut poistele selgitada. Peagi loobuvad poisid küsimustest, millele antud vastused neid ei rahulda, ning otsustavad ise asjas selgusele jõuda. Nad asutavad ühingu Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti, ehk lühidalt NUHK, ning otsustavad Pearli üles otsida, vaatamata sellele, et isa on keelanud igasuguse kontakti naisega.

Köitvat kirjeldab Lara Williamson poiste, eriti Becketi suu läbi isa peataolekut keerulises olukorras, lihtsa mehe kõva ja kareda pealispinna all peituvat jäägitut armastust oma poegade vastu ning tahtmist neid kaitsta kõigi elus ette tulevate ebameeldivuste eest. On taoline roosa mulli loomine aga hea ja tõhus, loob see lastele turvalise keskkonna või paiskab neid pigem eksistentsiaalsesse tühjusesse, millest välja rabelemine on veelgi keerukam? Jutustus „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” näikse rõhutavat pigem aususe ja avatuse printsiipi. Ükskõik kui raske poleks olukord, parim, mis sa teha saad, on seda mitte varjata, vaid toimuvast avameelselt rääkida. Kui väga haiget juhtunu ka ei teeks – ainult olukorrast täit ülevaadet omades on võimalik sellest üle saada, hingehaavadel paraneda lasta ja tugevamana edasi minna.

Tõlkinud Tiina Viil
Varrak, 2016
280 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2016. Heli Illipe-Sootak „Kiisu aias lehti riisus”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Illipe-Sootak-Kiisu-aias-lehti-riisusEestikeelne mudilasraamat on õitsenud juba õige mitu aastat – seda nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti silmas pidades. Mullusest lasteraamatutoodangust moodustas eelkooliealistele adresseeritu peaaegu poole. Parim osa ses vallas ilmunud tõlketeostest ja algupäranditest on kõrgel kunstilisel tasemel ning üha mitmekesisema teemakäsitlusega.

Valdava enamuse mudilasraamatuist moodustavad proosateosed. Väikelapsed naudivad aga väga ka rütmikat ja riimidega luulet, mida meil kuigi palju ei avaldata. Eriti veel sellisel tasemel, mida südamerahuga väikesele raamatusõbrale pakkuda võiks. Seetõttu tuleb kahel käel tervitada Heli Illipe-Sootaki väikelastele mõeldud luulekogu „Kiisu aias lehti riisus”, mille pealkiri ilmumisajale sobivalt sügisene.

Heli Illipe-Sootaki nimi on neile, kel kodus väikseid lugejaid, vägagi tuttav. Kuni nelja-aastastele mõeldud ajakirjas Mesimumm ja pisut vanematele suunatud ajakirjas Nööps on ta olnud aktiivne kaasautor. Samuti on H. Illipe-Sootak alates debüüdist 2005. a avaldanud seitse lasteraamatut. Kiisugi pole tegelasena uus – oleme teda varem kohanud „Kiisu raamatus” (2010) ning erinevaid maid ja rahvaid tutvustavas teoses „Kiisu reisib” (2011). „Kiisu aias lehti riisub” on Heli Illipe-Sootaki esimene lasteluulekogu.

Kogumikus on 29 luuletust. Neist üks, „Kus on mütsil olla hea?” on ilmunud ka omaette raamatuna (2007), veel nii mõnigi on tuttav ajakirjade Mesimumm või Nööps veergudelt. Luuletuste juurde on tekstile võrdväärsed, vaimukad ja armsad pildid joonistanud üks tunnustatumaid nüüdisaja mudilasraamatute illustraatoreid Katrin Ehrlich. Detailirikkus nii sõnas kui pildis loob mõnusa terviku ja tahtmise kogumikku korduvalt nii vaadata kui ka lugeda.

Raamatu luuletused võib jagada laias laastus kolme gruppi. Esimese neist moodustavad värsid, mis on keskendunud lastele. Need pajatavad südamesoojuse ja hingehellusega lapse tingimusteta armastusest oma ema ja kodu vastu ning igapäevastest lihtsatest tegevustest – riidessepanekust („Kus on mütsil olla hea?”), söömisest („Putru-mutru”, „Väike isand”), mängudest toas ja õues („Minul pole seljas tiibu”, „Lumi sajab” jt). Teine osa on Kiisu-luuletuste päralt. See tore ja lapselik tegelane võtab ette nii mõndagi vahvat. Ta toimetab aias – külvab ja riisub –, küpsetab, puhub seebimulle ning ehitab koguni majale katuse. Kolmanda grupi luuletuste peategelasteks on loomad: kitsed ja gasellid, ämblikud ja ahvid jt. Üsna sageli käituvad loomad loomadena („Gasellid duellil”), vahel on nad aga vaid laste varikujudeks („Seitse väikest karuselli”, „Tõbised karupojad”).

Värsid on võluvalt lihtsad ja väikelapsele arusaadavad, pikematele vormidele eelistatakse lühemaid ja kontsentreeritumaid. Autor armastab rahvaluulelikke kordusi ja rütme ning puhtaid, kõlavaid riime, mis muudavad luuletused kergesti meeldejäävaks. Kirjaniku luuletehnilised oskused põimuvad tema sümpaatse maailmanägemise viisi ja adressaaditundlikkusega. Koos köitvate illustratsioonidega teevad need raamatust „Kiisu aias lehti riisus” igati toreda ja lustaka lugemise.

Illustreerinud Katrin Ehrlich
Dolce Press, 2016
38 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2016. Lina Žutautė „Kake Make ja Segaduse päkapikk”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Zutaute-Kake-Make-ja-Segaduse-PakapikkPaistab, et suvekuudel kirjastajad peamiselt puhkavad. Nii ongi sügise hakuks raamaturiiulid hõredad kui maasikapeenrad samal ajal. Vaid mõni üks, kuid seda magusam mari on end seal peitmas. Kirjastuse Pegasus väljaandel on meieni jõudnud Leedu noorema põlvkonna illustraatori ja kirjaniku Lina Žutautė „Kake Make ja Segaduse Päkapikk”. Kodumaal valiti teos 2010. aastal IBBY Leedu sektsiooni poolt aasta parimaks lasteraamatuks. Nüüdseks on sama tegelasega juturaamatuid Leedus ilmunud juba viis, lisaks on avaldatud ka tegelusraamatuid. Kirjandusväliselt võib tegelast kohata arvuti- ja mobiilimängudes, teleriekraanil, aga ka maiuse- ja pesuvahendipakkidel. Samuti on ta oodatud külaline väikeste leedukate sünnipäevadel ja lasteüritustel. Just nagu meie Lottegi.

Raamatute peategelane Kornelia on vahva väike tüdruk, keda keegi tema pärisnime järgi ei kutsu. Ema hüüab teda kalliks kullakeseks ja vanaema hoopis suhkrutükikeseks, kõike teised aga Kake Makeks. Miks? Sest Kornelial on värviliste ruutudega püksid, millel on ees toredalt avar tasku ning rinnal kiri KAKE MAKE. Tüdruk armastab neid pükse hirmsasti.

Kake Make on tegus ja toimekas ning oskab suurelt unistada. Kui ta liivakastis mängib, tahab ta saada arhitektiks, kui väikseid kujukesi meisterdab, siis skulptoriks, vahel aga meeldiks talle olla ka teemaja perenaine või jalgrattur või raamatukoguhoidja. Kuid üks asi ei meeldi Kake Makele üldse – ta ei taha olla mänguasjade koristaja. Ja kuigi ema ja vanaema manitsevad tüdrukut hoolsam olema, tuleb ühel õhtul tal ikkagi karmi Segaduse Päkapikuga tegemist teha.

Kake Make raamatus põimuvad tekst ja pildid sünergiliseks tervikuks. Nii saame illustratsioone hoolikalt jälgides täita lüngad, mis ainult tekstile keskendudes tekivad. Näiteks, miks Kake Make vanemad ja vanaema temaga pahandavad, kui ta hoovisõpradele liivalossi ehitab, või mida tähendab Kake Make jaoks koristatud tuba. Illustratsioonid peegeldavad sageli ka täiskasvanute emotsioone.

Lina Žutautė on kahtlemata huvitav kunstnik. Tema loodud karakterid on humoristlikud ja intrigeerivad. Piltidel on rohkesti detaile, mida noorel lugejal põnev korduvalt jälgida. Samas aga pole laps ainult passiivne jälgija, vaid aktiivne kaaslooja. Nii näiteks saab ta koos Kake Makega Segaduste Päkapiku antud ülesandeid lahendada: tuba koristada ja labürinti läbida.

Põnevas ja fantaasiarikkas mudilasloos peitub rohkem, kui esmapilgul silma paistab. Julgelt murrab noor autor soostereotüüpe ja seab kahtluse alla kasvatuslikke dogmasid. Raamatu tagakaanelt selgub, et kirjastusel Pegasus on plaanis anda välja ka sarja teine raamat – „Kake Make ja põgenenud kõrvad”. Näis, mis seal peitub!

Tõlkinud Tiina Kattel
Pegasus, 2016
36 lk

 

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

August 2016. David Almond „Minu nimi on Mina”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Almond-Mina-nimi-on-MinaInglise autori David Almondi (s 1951) nimi on tuntud lastekirjandushuvilistele üle maailma. Ta on võitnud palju mainekaid lastekirjanduse auhindu (muu seas ka Carnegie medali, Whitbreadi ja Hans Christian Anderseni auhinna) ning tema loomingut on rohkelt tõlgitud. On suur rõõm, et eesti noortele lugejatelegi pole David Almondi nimi võõras. Uue aastatuhande algul nägi eestikeelsena trükivalgust jutustus „Skellig” (2000) ning mõned aastad tagasi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” (2013). Mõlemale sai osaks nii kriitikute austus kui ka lugejamenu. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hiljuti välja antud jutustust „Minu nimi on Mina”.

Raamat ilmus Inglismaal 2010. aastal ning on „Skelligi” (esmatrükk Inglismaal 1998) eellugu. Neid kaht teost eraldab ajaliselt niisiis koguni 12 aastat. Samuti on lugude kokkupuutepunkt üsna väike, mistõttu on mõlemad hästi loetavad ka eraldiseisvana. Küll aga pakub mõlema teose tundmine laiemat vaatlusplatvormi ning kutsub otsima nii põnevaid paralleele kui huvitavaid erisusi.

„Minu nimi on Mina” peategelaseks on eriline tüdruk Mina. Just seesama, kes aitab „Skelligis” Michaelil hukule määratud mehe päästa. Mina armastab väga öid, sest siis on kõik võimalik, ning linde, sest need oskavad laulda ja lennata. Talle meeldib sõnadega mängida. Tihti istub tüdruk puu otsas musträstapesa juures ning vaatleb avali silmi teda ümbritsevat maailma. Tema vaatlustest tehtud järeldused on värsked ja erilised. Mina ongi eriline tüdruk, teda kutsutakse ka kummaliseks, veidraks, imelikuks. Tal ei ole eriti sõpru. Ta ei sobi isegi kooli, ei tavalisse ega ka erivajadustega laste omasse. Seepärast ongi Mina koduõppel. Teda õpetab tundlik ja arusaaja ema. Mina isa on surnud.

Lugu on esitatud Mina päevikuna, nii saame tema vaatlustulemusest ja mõtetest kohe otsesest allikast teada. Kuna tegemist on koduõppepäevikuga, on seal kirjas ka mõned erakordsed ülesanded ja tegevused. Nii näiteks annab tüdruk endale ülesande kirjutada üks lause, mis täidaks kogu lehekülje, või kirjutada terve lehekülg täielikku mõttetust. Mõned ülesanded on aga seotud tegevustega. Ühel õhtul kirjutab Mina: „Mine magama. Maga lennates. Lenda magades”. Neid ülesandeid plaanib tüdruk suureks saades oma koolis õpilastele teha anda.

David Almond ei arva, et lapsed suudavad lugeda vaid konkreetse ja lineaarse süžeeliiniga teoseid. „Minu nimi on Mina” on pigem ümar ja võluvalt kihiline. Mõnuga segab kirjanik siin olevikku ja minevikku, meenutusi ja kujutlusi, reaalsust ja fantaasiat, küsimusi ja vastuseid. Taoline mäng oleks lugeja jaoks kohutavalt igav ja võltsilt suurustlev, kui see poleks nii tihedalt mõtestatud ja süsteemne kui Almondil. Ometi oskab autor selle kindluse ja eesmärgistatuse juures jätta lugejale piisavalt ka isemõtlemise ruumi.

Sarnaselt teistele Almondi teostele käsitleb ka „Minu nimi on Mina” suuri filosoofilisi teemasid, nagu elu ja surm, õnn ja õnnetus, minevik ja tulevik. Eriliste inimeste eestkõnelejana tuntud kirjanik jätkab jõulisemalt ja sügavamalt ka normaalsuse teemat. Mis on normaalsus, kas seda üldse on olemas, kui iga inimene on omamoodi ja eriline, küsib ta. „Mis oleks maailm ilma napakuseta!” sõnastab autor Mina suu läbi lõpuks oma tõdemuse.

Raamatu on eesti lugejaile vahendanud Mari Klein. Teos on tõlkimiseks küllalt keerukas ning otsese sõnade ja lausete tõlkimise kõrval on tihti vaja olnud rakendada kirjaniku tekitatud sõnasüsteemi tõlkimist. Seejuures on hoolikalt silmas peetud lähte- ja sihtkeele erinevaid nüansse ning keelte omavahelisi erinevusi tasandatud. Ja kuigi tõlkijal on tõenäoliselt olnud üksjagu peamurdmist ja nuputamist, on lõpptulemus köitev ja tõrkevaba.

„Minu nimi on Mina” ei anna end ehk kergelt kätte, kuid järjekindla ja mõtelda sooviva lugeja püsivust kroonib edu. See on lugemiselamus, mis jääb kauaks sinu sisse, tõstatab küsimusi ja ärgitab neile vastuseid otsima, sõnastab keerukaid tõdemusi lihtsalt ja loogiliselt ning aitab pealiskaudses elu virvarris oma ankrut leida.

Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Jon Carling
Draakon & Kuu, 2016
277 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuli 2016. Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

halb tüdruk kaas trükki.inddKätlin Kaldmaa uus raamat kannab intrigeerivat pealkirja. „Halb tüdruk on jumala hea olla” viitab pigem rajule noorteraamatule, milles korralik, malbe, sõnakuulelik ja usinalt õppiv tütarlaps kohtab mässumeelset sõpra ning avastab elu tumedama poole. Neil, kes noorteteost ootasid, tuleb küll pettuda, kuna pealkirja taga peidab end hoopis parimas vanuses poisipõnnidele ja tüdrukutirtsudele mõeldud lasteraamat. Lugemiselamusest aga ilma jääda ei tule.

Raamat on liigendatud kaheksateistkümneks parajalt ampsatavaks peatükiks, mis on osalt küll ajalises järgnevuses, kuid piisavalt lõdvalt seotud, et igaüht neist omaette novellina käsitleda. Ja just novellina, mitte lihtsa ühtlases pingevabas laadis kulgeva jutukesena, sest igas osas on kenasti omad kulminatsioonid ja puändid olemas.

Raamatu peategelaseks ja lugude jutustajaks on tüdruk nimega Li. Ta on üksteist aastat vana ning tal on noorem õde Lotta ja väikevend Sass. Ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas, ja lapsed, nagu tolle aja, 1980. aastate maalapsed ikka, sageli omapead, ise endale tegevust otsimas, iseenda ja nooremate õdede-vendade eest vastutamas. Kolmikuga on tihedamalt seotud ka naabri-Taavi, episoodilisemalt kohtume Vesi Aarne ja teiste külapoistega.

Üheskoos käiakse velskripunktis väikevennale vaktsiinisüsti tegemas ja korraldatakse pilparallit, kiigutakse puulatvadega ja kukutakse end oimetuks, otsitakse muistset kirikut ja kohtutakse metsas karuga, proovitakse pingviinidele ehk väikestele punastele plastmass-suuskadele ots peale teha, et puust Visusid saada jne, jne. Omaette tsükli moodustavad haiglalood, milles Li Orava-nimelise poisiga kampa hakkab ning kaubatundjapojale Karelile koha kätte näitab. Koos visatakse õelale vanemõele nii mõnigi vemp.

Kätlin Kaldmaa keel on värvikas ja särav ning matkib ehedalt tollase lapse jutustamisstiili. Ta ei selgita, juhenda ega targuta, ta lihtsalt räägib lugusid. Kirjeldatud situatsioonid on autorile meelde ja hinge jäänud, kuna need on teda oluliselt mõjutanud, sundinud kasvama, suuremaks saama. Neis lugudes on sageli teine ja ehk ka kolmas plaan, mida on lugejal põnev avastada, aga ka omaenese kogemusega võrrelda ja paralleele tõmmata.

Raamatule on köitvad illustratsioonid joonistanud Jaan Rõõmus. Teksti ja pildid on tervikuks kujundanud Angelika Schneider. Teose kaaned on rohelist tooni, mida ühelt poolt peetakse kasvamise ja elu, teisalt turvatunde ja lubavuse sümboliks. Samas käsitletakse rohelist värvi ka puhastava ja rahustavana. See toon haakub kenasti autori tekstiga. Juba alates sissejuhatavast novellist läbib raamatut punase niidina kasvamise teema. Suurekskasvamise käigus on raamatulastele praktiliselt kõik lubatud, neile on antud vanemate poolt vabaduse roheline tuli. Samas loob aga vabadus lastele enestele aimamatult eluohtlikke olukordi. Puhastav ja rahustav toime on raamatul ehk ennekõike autori enda jaoks – toob ju suure tundelaenguga (lapsepõlve)lugudest jutustamine puhastava kogemuse.

Lisaks täiskasvanutele mõeldud luule‑ ja proosaraamatutele on Kätlin Kaldmaalt varemgi ilmunud lastele mõeldud teoseid: samuti mälestusliku koega „Neli last ja Murka” (2010) ning Islandist inspireeritud muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). „Halb tüdruk on jumala hea olla” paistab muu loomingu taustal silma tugevama emotsionaalse laengu ja adressaaditundlikuma lähenemise poolest. Loodetavasti leiab see haarav teos tee nii omaaegsete kui ka tänaste laste südametesse.

Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kujundanud Angelika Schneider
Varrak, 2016
140 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuni 2016. Priit Põhjala „Mu vanaisa on murdvaras!”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pohjala-Mu-vanaisa-on-murdvarasSuvi toob kerge ja helge meeleolu. Lugemisvaranagi igatsetakse siis pigem midagi meelelahutuslikku. Õnneks on ühtteist vahvat ja humoorikat ilmunud ka meie kirjanikelt.

Raamatulettidel paistab silma intrigeeriva pealkirjaga lasteraamat „Mu vanaisa on murdvaras!”. Lisaks põnevale tiitlile tõmbavad tähelepanu ka laste poolt palavalt armastatud kunstniku Hillar Metsa illustratsioonid – vallatud, ilmekad, karikatuursed. Raamatu autor Priit Põhjala, keda keelehuvilised täiskasvanud teavad kui Õpetajate Lehe arvamusveeru „Keelekaste” kirjutajat ning Vikerraadio keelerubriigi „Keelesäuts” tegijat, pole ka lastekirjanduse vallas tundmatu nimi. Ta töötab kirjastuses Tänapäev ning on toimetanud kümneid lasteraamatuid. „Mu vanaisa on murdvaras!” on aga tema esimene lastele mõeldud teos.

Priit Põhjala on oma debüütteose pühendanud kõigile ninatarkadele, marakrattidele ja ninatarkadele marakrattidele ehk lugejatele, kel märgatavaid sarnasusi raamatu peategelase, Karl Priidu nimelise vahva poisiklutiga. Üle kõige armastab Karl Priidu süüa lagritsakomme. Isa ja ema, tädi Mariat ja tema meest Priitu ning kojamees Endlit ja tema koera Karu armastab Priidu muidugi ka. Pisut pahurat, kuid värvikat tädi Helmit, kes elab samuti nende toredas nelja korteriga majas, Karl väga ei armasta. Seda just tema pideva pahandamise pärast.

Pealkirjast võiks järeldada, et tegemist on krimilooga, kuid lugema hakates selgub üsna pea, et tegelikult see nii ei ole. Karl Priidu jutustab lihtsalt ja lapselikult oma argielust. Ta pajatab, kuidas nad vanematega filme vaatavad, sünnipäeva peavad, sõnamängu mängivad, vanaemaga loomaias käivad jne. Kuna aga lapsed näevad maailma pisut teisiti kui täiskasvanud, toob see kaasa vahel ka arusaamatusi. Näiteks kui ema ja isa on arutanud õmblustoa remondi üle ning kodust ära läinud, otsustab usin Karl Priidu seinad kohe ära värvida. Loomulikult on vanemad koju jõudes üllatunud. Samuti saab Karl Priidu õige pea aru, et kõike täiskasvanute öeldut sõna-sõnalt võtta ei maksa. Kui isa ütleb, et tädi Helmil kruvid logisevad, tahab poiss vanainimest kohe aidata. Enne appi tormamist otsustab ta aga algallikast andmete õigsust kontrollida ja küsib tädilt otse, kuidas tal nende kruvidega asjalood on. Selle asemel aga, et lahket abipakkujat tänada, tädi Helmi miskipärast hoopis pahandab.

Priit Põhjala jutustamisstiil on ladus, kerge ja õhuline. Autor austab noort lugejat ega koorma teda üleliigsega. Ja kuigi raamatu peamiseks eesmärgiks näikse olevat hea meelelahutuse pakkumine, ei pea pettuma ka need, kes kirjanduse ajaviitelist rolli millekski ei pea. Teoses leidub ka ühtteist kõrva taha panemiseks.

Nii stiili kui tegelaskuju poolest sarnaneb Priit Põhjala värske teos nii mõnegi varem ilmunud lasteraamatuga, näiteks Ilmar Tomuski Volli-lugudega või Anti Saare raamatuga „Kuidas meil asjad käivad”. Vaatamata sellele, et teost lugedes meenub nii mõnigi analoog, tuleb selle ilmumist siiski tervitada – pole ju taolisi lustakaid raamatuid kunagi liiga palju. „Mu vanaisa on murdvaras!” on igati tore lugemine – humoorikas, helge ja südamlik. See on raamat, mis igas vanuses lugejale sära silmadesse ja muige suunurka toob.

Illustreerinud Hillar Mets
Välja andnud kirjastus Tänapäev
128 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2016. Indrek Koff „Ilusti”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Indrek Koff. „Ilusti”. Härra Tee & proua Kohvi, 2016, illustreerinud Ulla SaarIndrek Koffi võib pidada juba kogenud lastekirjanikuks. 2009. aastal tuli ta unejuturaamatuga „Enne kooli” meie lastekirjandusmaastikule. Sestpeale ilmutatud pildiraamatud „Meie suur puu” (2012, koos Louise Dunetoniga), „Kui ma oleksin vanaisa” (2013, koos Marion Unduskiga), „Koju” (2014, koos Marja-Liisa Platsiga) ning jutukogu „Kirju koer” (2014) on tõstatanud eesti lastekirjanduses harva vaadeldud teemasid või käsitlenud neid uuest ootamatust vaatepunktist. Selles mõttes sobib hiljuti ilmunud pildiraamat „Ilusti” kui valatult varasemate teostega ühte ritta.

„Ilusti” algab vanema õe Leenu sisekõnega. Tüdruk äratab oma väikese venna Oskari. Täna on neil plaan teha kõike väga ilusti. Nii pestaksegi korralikult kaks minutit hambaid ja riietutakse. Kui hügieeniprotseduurid tehtud, asutakse tube koristama, pesu pesema, kingi puhastama, nõusid pesema. Päeva lõpus otsustatakse töölt tulevale emale veel kookki teha. Nüüd alles on lastel aega pisut hinge tõmmata – nad joonistavad ja värvivad. Lapsi hoidma tulnud vanaema ei märka Oskarit ja Leenu. Tema kuulab laste tegutsemise ajal raadiost eakate õnnesoove, vaatab telerist sarju, loeb ajalehte või vaatab aknast välja.

Siis vahetab teose autor laste vaatepunkti nende ema oma vastu. Lugeja näeb, kuidas töölt naasev ema tuleb trepist üles, ise samal ajal telefoniga rääkides. Ema on rõõmus, et neil on vanaema, kes saab tema lastele lasteaiast vabu päevi anda. Koju jõudnud, avastab aga ema hambapastaplekilise vannitoa, korratud toad, räpased riided ja segamini köögi. Tal on tunne, et kõik kisub kiiva ning terve maailm on tema vastu.

Raamatu teema ei ole meie lastekirjanduses uudne. Ühe eredamana meenub näiteks Jüri Parijõe 1930. aastatel ilmunud jutt „Koduseid talitusi tegemas”, milles vanemate pereliikmete heinateo ajal omapäi kodus olevad lapsed püüavad samuti tublid olla. Nad kannavad viimsedki nõud kaevuvett täis, koorivad mitu korvitäit kartuleid jne. Sarnaselt Jüri Parijõele oskab Indrek Koffki lapse hinge näha ja selles toimuvat edasi anda. Koffi tekst on meeldivalt tihe, kuid jätab sellele vaatamata piisavalt vabadust lugejale oma järeldusi teha. Ta ei näita näpuga ja laseb võrdselt rääkida mõlemal osapoolel.

Mõlemal kirjanikul on tihe seos oma kaasajaga. Selles osas ilmneb suur muutus võrreldes 1930. aastate aegsete lastekasvatusviisidega. Pedagoog Jüri Parijõe jutu lõpus lapsed nutavad, sest vanemad avavad oma siseilma ja selgitavad lastele, mis viltu läks. Lapsed mõistavad, et nad on midagi valesti teinud, üle piiri läinud. Raamatus „Ilusti” aga laste meeleolus muutust ei ole. Seevastu ema on kurb ja oma tundeid ta lastele ei selgita. Laste tegusid ei hinnata siin tulemuse, vaid tahte järgi. Kui lapsed juba magavad ja tõenäoliselt koristustööd lõpetanud ema seisab laste voodi ees, mõistab ta, et vaatamata taolisele erilisele tublidusele on lapsed talle siiski armsad.

Kirjaniku ja kunstniku koostöö on raamatus suurepärane. Ulla Saare illustratsioonid ja kujundus moodustavad Indrek Koffi tekstiga võluva sümbioosi. Huvitav on jälgida teose kahe selgelt eristuva osa erinevat illustreerimisviisi. Lapselikku vaatepunkti esindavad leheküljed on värvikad ja lõbusad, vanaemale pühendatud osad aga on mahedates pruunides, rohekates ja lillakates toonides. Ilmneb selge vahe lustaka, elurõõmsa ning tuhmi, määrdunud ja väsinud maailma vahel. Pildid, mis kujutavad koju saabunud ema, on küll värvikamad kui vanaema kujutavad illustratsioonid, kuid igaüks neist kasutab vaid üht värvitooni. Nii on näiteks vannituba joonistatud vaid sinistes, majapidamisruum rohelistes ja köök kollastes toonides. Raamatu viimane pilt, millel kujutatakse rahunenud ema magavate laste voodi ees, on taas vahvalt värviline – tasakaal on taastatud.

Illustreerinud ja kujundanud Ulla Saar
Välja andnud kirjastus Härra Tee & Proua Kohvi
54 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2016. Reeli Reinaus „Verikambi”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Verikambi_kaaned.inddMeie noortekirjanduses pole hetkel kõige paremad ajad. Nii jõudis näiteks möödunud aastal eesti autoritelt meie lugejateni vaid kuus noorteraamatut. Enamus neistki olid vähepakkuvad, klišeelikke olukordade ja kahvatute tegelastega teosed, mille läbi lugenuna suudad vaid emotsioonituna õlgu kehitada. Õnneks täidab noorlugejate jaoks tühikut küll nii geograafiliselt kui temaatiliselt mitmekesistunud tõlkekirjanduse valik, kuid algupärandeid see kindlasti täielikult asendada ei suuda. Alanud 2016. aasta tõi aga kaasa meeldiva üllatuse – kirjastuselt Varrak ilmus Reeli Reinausi noorteromaan „Verikambi”.

Reeli Reinaus pole noortekirjanduse vallas tundmatu nimi. 2008. aastal lastejutuvõistluselt „Minu esimene raamat” teosega „Saladuslik päevik” tuule tiibadesse saanud autor ilmutas vaid aasta hiljem noorteraamatu „Mõistatus lossivaremetes”. Sestpeale on Reeli Reinausilt igal aastal ilmunud üks-kaks laste- või noorteraamatut. Tänaseks on tema kontol koos paari täiskasvanutele kirjutatud teosega üle 20 raamatu. Selle ligi kümneaastase kirjandusliku karjääri jooksul on märgata kirjaniku jõudsat arengut sisulisuse, süvenemise ja läbitöötatuse suunas.

„Verikambi” peategelasteks on neli gümnaasiuminoort – Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast saadik. Kirke kunagine parim sõbranna, praegune Joonase tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserändaja. Gustav on aga alevis lausa uustulnuk – ta on oma täditütre Elina pere juurde kolinud õppeaasta alguses. Tema vanemad on surnud, varem on ta elanud linnas oma teiste sugulaste juures. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest sealsest koolist.

Raamatu süžeelise telje moodustab mahajäetud vesiveski ja sellega piirneva müstilist Verikambi nime kandva maavalduse mõistatuse lahendamine. Nimelt eksib noorte seltskond matkal metsa ära, jõuab viimaks vesiveski juurde ning on sunnitud seal öö veetma. Hommikul leiavad noored küll kiiresti kodutee, kuid salapärane öö jätab igaühte neist oma jälje. Joonas, võtnud veskist kaasa vana albumi, avastab sealt neiu, kes on hirmutavalt sarnane tema õega. Kirkega hakkavad toimuma teadvustamata kirjutamissessioonid. Temast on saanud nn kanaldaja, isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest ja edastab seda paberile kirjutatuna. Gustav on peale veskis veedetud ööd mõtlikum ja tujukam kui varem ning esineb nõudmistega, mida ta põhjendada ei oska. Elinat aga tabavad ootamatud armukadedushood.

Algul ei oska noored toimuvat veskiööga seostada, kuid õige pea, kui omavahel rääkida julgetakse, pole veski ja edaspidi juhtuva seostes enam mingit kahtlust. Ka teiste alevi noortega hakkavad juhtuma müstilised lood. Nii sõidab Joonase bändikaaslane Daniel, andekas laulukirjutaja ja solist, kelle esimene, veskist inspireeritud laul on just raadiote esitusloenditesse murdnud, pärast edukat esinemist end autoga surnuks. Teine bändiliige Sander, kes pärast Danieli surma sõbra kirjutatud lugu korduvalt lohutuseks kuulab, kaotab isaga katust parandades vaimse tasakaalu ja tahab katsetada linnuna alevi kohal hõljumist. Tema elu õnnestub meedikutel siiski päästa. Nüüd tuleb Kirkel, Joonasel, Elinal ja Gustavil omavahelised lahkhelid unustada ja salapärane juhtum lahendada.

Reeli Reinausi uus romaan pole klassikaline noorteraamat, milles realistlike näidete varal noortele elu selgitatakse ning selle keeruka eluperioodi kasvu- ja kujunemisvaevu uuritakse. Tõsi, teoses on põneva seesmise dünaamikaga peategelaste seltskond, kellest igaühel oma loomusega sobivad väljakutsed ja probleemid. Kirke peab valima kahe poisi – südamliku, sooja ja tuttava Sanderi ning saladusliku ja aegajalt isegi hirmutava Gustavi – vahel. Joonasele põhjustavad peavalu suhted bändi fännide ja tüdruksõbraga, Gustav igatseb oma erivõimetest vabaneda ja elu muretsemata nautida. Elinal aga on pidevalt läbikukkunu tunne. Kuigi tal on kõik õnneks vajalik justkui olemas, ei oska ta seda hinnata ja hingerahu saavutada. Ikka igatseb ta midagi rohkemat. Huvitavalt esitatud nüüdisühiskonna probleemidele kõrval kerkivad esile ka filosoofilisemad küsimused. Enim arutletakse armastuse ja surma vaheliste suhete üle, aga käsitletakse ka päritolutemaatikat, eriti just üksikisiku rolli suguvõsa jadas. Erinevate probleemidega tegeleb kirjanik argumenteeritult ja vastutustundlikult.

Intrigeerivad on ka müstilised teemad. Reeli Reinaus on üks väheseid kirjanikke, kes meie oma rahvapärimust nii osavalt, värskelt ja suure austusega oma teostes kasutab. Õppinud nii folkloori kui teoloogiat, omab ta teadmisi, mida oskab põnevalt miksida ning noortele sobivas vormis esitada. „Verikambi” peategelaste nooruslikult võluvat naiivsust folkloori mõtestamisel on kohati ka naeruvääristatud, näiteks kirjeldab autor humoorikalt, kuid siiski kaasaelamisega verivorstide ja hematogeeniga needuse vastu võitlemist, mis loomulikult soovitud tulemusi ei anna.

Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele hästi mõistetavas stiilis. Teose ülesehitus on põnev, igavalt lineaarse jutustamisviisi asemel kasutatakse mitut jutustajat ja erinevaid ajatasandeid. Lugejat kannab selles esialgu rägastiku või labürindina näivas olukorras kiirelt edasi kuni viimaste lehekülgedeni hoitud põnevus. Muljet avaldav on ka kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid. Reinaus ei kasuta liigselt detaile, vaid valib iseloomulikuma ning töötab sellega, jättes nõnda ruumi ka lugeja kujutlusvõimele.

Loodetavasti toovad „Verikambis” realiseerunud Reeli Reinausi trumbid nagu põnevalt põimitud müstiline sündmustik, haaravad teemad, eesti rahvapärimuse kasutamine ja elu mõtestavate probleemide käsitlemine sellele meeliköitvale teosele rohkelt lugejaid.

Kujundanud Liis Karu
Varrak, 2016
352 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Arvustus ilmus ka Õpetajate Lehes 15. aprillil 2016.