Veebruar 2016. Ina Bruhn „Minu faking perekond”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Bruhn-Minu-faking-perekondPõhjamaade noortekirjanduse teravad teemad ja nende käsitlemise vabameelsus on meile ammu teada. Ja kuigi aegajalt tundub, et piire pole enam kuhugi nihutada, astub taanlanna Ina Bruhni 2009. aastal avaldatud ja hiljuti NyNordeni vahendusel eesti lugejaile kättesaadavaks tehtud „Minu faking perekond” seni seatud piiridest veel sammu edasi.

Seepärast ei soovita ma karmide kirjandusteoste ja raputavate lugemiselamuste kartjatel või millegi ilusa igatsemise hetkedel seda teost kätte võtta. Tegemist pole kindlasti romantilise või sooja ja kergesti läbitavaga, vaid naturalistliku, karmi ja valusa raamatuga. Enesetapud ja abielurikkumised, lastemõrvad ja varjamised, reetmised ja vihkamised on vaid väike osa sellest, millest lugejal tuleb end läbi murda. Ja kuigi vahepeal võib ehk ka treenitumal lugejal tekkida tahtmine teos kõrvale panna, siis raamatut lõpetades on ometi selgem, helgem, isegi katartiline tunne.

Ina Bruhni noorteromaani peategelaseks on Christoffer, kes on sündinud tüdruku, Niina kehas. Tema suurimaks sooviks on saada täiskasvanuks, et lõpetada eksistents naise kehas ja saada ka füüsiliselt meheks. Christoffer elab koos emaga, kes poisi isast rääkima ei kipu. Nii tulebki asuda ise isaotsingutele, mille käigus saab Christoffer teada nii mõndagi oma ema perekonnast. Selgub, et igal pereliikmel alates vanavanaisast kuni poisi onupoegade ja ‑tütardeni on üht-teist valgustkartvat varjata. Loomulikult ei jää saladused saladusteks, on ju nende loomuses päevavalgele tulla. Nii hakkabki vanaema sünnipäeval lumepall ühtäkki veerema ja kogu suguvõsa (ka poisi enda) jaoks suurimast pähklist, nooruki transseksuaalsusest on kärmelt saanud väikseim probleem, millega tegeleda. Lõpuks näeb Chistoffer oma soomuutmises mitte ainult kehalist lahendust oma isiklikule dilemmale, vaid ka väljapääsu kogu suguvõsa keerukast olukorrast – kurjuse edasikandumisest.

Taani kirjanikule Ina Bruhnile (s. 1971), kes muu seas on kirjutanud ka edukaid teleseriaalide ja filmistsenaariume, on „Minu faking perekond” juba seitsmes noorteromaan. Et tegemist on kogenud kirjanikuga, võib näha nii osavast sõnavalikust ja mõjuvast meeleoluloomisest kui ka teose köitvast ülesehitusest. Esialgu ühe nooruki loona tundunud jutustus muutub peagi ühe perekonna laiahaardeliseks, rohkete kõrvalliinidega looks. See on justkui köitev võrgustik, milles tähendused sünnivad iga lugeja puhul eraldi ja uuesti. Korduvalt lugedes aga kerkivad esile üha uued ühendusliinid, esmalugemisel märkamatuks jäänud detailid saavad tähenduslikuks ja loovad uusi lähenemisvõimalusi. Teos jaguneb kaheks osaks – „Enne” ja „Pärast” –, kuid on kõnekas, et peatükkide nummerdus ei katke, vaid jätkub, rõhutades nõnda elu järjepidevust, edasikestmist.

Žanriliselt ühendab „Minu faking perekond” haaravalt noortekirjanduse maailma- ja päritoluvalu, põhjamaade perekonnalugude pika ajalise kestuse ning krimisarjadest tuttava põnevuse ja lahendatuse esteetika. Kuigi peategelane on vaid 15-aastane, jõutakse ajaliselt mitmete inimpõlvede taha. Autor näikse ütlevat, et aeg ei muuda inimloomuse põhiolemust. Kurjus või headus, omakasu või abivalmidus oli inimestesse programmeeritud sajandeid tagasi ning on ka nüüd. Ja kuigi perekonda, kuhu sa sünnid, ei saa valida ja see määrab nii mõndagi, on kõik ülejäänud valikud siiski sinu teha.

Tõlkinud Lea Reitel Høyer
Kujundanud Ivi Piibeleht
NyNorden, 2015
246 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

 

Jaanuar 2016. Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Raud-Piret-Lugu-Sandrist-Murist-tillukesest-emmest-ja-nahtamatust-AkslistAastalõpu raamatuilmutamise ilutulestik oli sel korral võimsam kui kunagi varem. Multikaraamatute ja tegelusvihikute, õpetliku sisuga pildiraamatute ning päkapiku- ja muidu jõululugude kõrval võis näha ka säravamaid teoseid. Piret Raua jutustus „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” tõuseb aastalõpu lasteraamatusaagist eredalt esile.

Kirjaniku senisel viljakal loomingulisel teel on kolme tüüpi raamatuid: väikelaste pildiraamatud, lühilugude kogumikud ja jutustused. Piret Raua viimane teos kuulub žanriliselt ühte ritta just viimastega – „Ernesto küülikute”, „Sanna ja salaküttide” ning „Printsess Luluu ja härra Kerega”. Kõiki neid iseloomustab olulistele kaasaja probleemidele viitamine läbi igavikulise prisma, meisterlikult põimitud mitmete liinidega süžee, võime hoida pinget viimase peatükini. Sandri-lugu pole küll nii mahukas ja keeruka sündmustikuga kui autori varasemad jutustused, kuid eeltoodud tunnused iseloomustavad sedagi.

Sandri-raamatu puhul saab paralleele tõmmata ka möödunud aasta alguses ilmunud jutukoguga „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”. Mõlemas teoses on peategelaseks üksikemaga kasvav poiss, kes elab korrusmajas. Raamatute kujunduses – formaadis, kirjastiilis ja värvigammas – on samuti üht-teist sarnast.

Niisiis on jutustuse peategelaseks Sander, tavaline koolipoiss, kellele meeldivad šokolaadijäätis, multikad, jalgpall ja laulukoor. Ta kasvab koos emaga. Onu Allan, kellega emal paistavad olevat soojemad suhted, kaob pildilt, niipea kui selgub, et ema on haigeks jäänud ja tal tuleb operatsioonile minna. See annab juba varem enesekindlusega kimpus olnud ja tasapisi kahanenud emale saatusliku hoobi – ilma lähedase sõbra toetuseta kahaneb ema lausa legomehikese suuruseks. Et pisike ema kodus hädaohtu ei satuks, võtab poiss ta kooli kaasa. Kui aga ema ühel päeval kaotsi läheb, on Sander ahastuse äärel. Õnneks tõttab talle appi hulkuv koer Muri, kes on poissi ja tema ema juba ammu igatsevalt jälginud. Üheskoos õnnestubki Sandril ja Muril ema nähtamatu Aksli küüsist vabastada ning mänguasja ja tordikaunistuse rolli surumisest päästa.

Kirjaniku juba varasematest teostest tuntud võime üksikute omaduste või välimuse detailide kaudu karakterid luua, samas lugejat liigsega mitte üle külvates, pole selleski raamatus kuhugi kadunud. Ja see on meie lasteraamatutes üks suhteliselt harv nähtus. Näiteks Sandri ema kohta saame teada vaid seda, et ta oli ka muidu üsna väikest kasvu, ning õigupoolest pole ju vahet, kas tal oli must või valge pea, kitsas või lai nägu, täpilised või triibulised sokid. Oskus lugeja aega hinnata ning temagi fantaasiale ruumi jätta on igati kiiduväärne.

Selle vahva, pööraseid tuure üles võtva loo käigus on Piret Raual mahti noorele lugejale ka elu selgitada, olgu selleks siis nähtamatud, tähelepanuta jäänud ja pahandustesse sattunud lapsed või kõigi olendite soov olla kellegi jaoks eriline. Eriti köitvalt jutustab kirjanik armastuse olemusest, tehes seda Muri suu läbi: „Ma arvan, et selleks, et kedagi armastada, ei pea ilmtingimata magama tema toa nurgas vatitekist tehtud asemel. Ei pea kandma jalutusrihma või suukorvi. Vastupidi, armastada võib ka kaugelt. Ilma jalutusrihmata, ilma suukorvita, ilma kaitsesüstide ja käpaandmiseta” (lk 92).

Värvikad tegelaskujud, särtsakas sündmustik ning üht-teist asjalikku kõrva taha panemiseks – see on Piret Raua retsept köitva ning sisuka lasteraamatu saamiseks. Kärsitud lugejad ei lepikski ju vähema kui meisterliku tulemusega. Ega vist autor isegi!

Illustreerinud Piret Raud
Välja andnud kirjastus Tänapäev
98 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Detsember 2015. Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad”

Postitatud Helena Koch poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kivirahk-Oskar-ja-asjad-214x300Postimees AK, 28. november 2015

Viimaste aastate eesti lastekirjanduses mõjukamas rollis olnud jutukogumikud on küll igati tasemel, kuid vahel tahaks lühikese, hakitu ja lööva asemel lugeda ka midagi pikemat, läbitöötatumat ja voolavamat. Igatsus süvenemise, mõtestatuse ja pikema loo järele saab rahuldatud, kui võtta kätte Andrus Kivirähki verivärske lastejutustus „Oskar ja asjad”.

Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole aga Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida – asjadega rääkimise telefon muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.

Raamatututvustustest ja intervjuudest jäänud mulje, et tegemist on millegi ülimalt naljaka, lustliku ja lõbustavaga, mureneb teost lugedes tasapisi, kuid järjekindlalt. Loomulikult on teoses palju kentsakalt värvikaid tegelasi. Nii näiteks kohtume röövliks hakanud naelaga, kellest saab poisi soovitusel kuuri kuulsaim näitleja, rännuhuvilise tooliga, kes majavälist elu esialgu võimatuks, peale õueskäiku aga lihtsalt räpaseks peab, politseinikust põrandaharjaga, kes viimasedki tolmurullid voodialustest ja toanurkadest üles leiab jne jne. Ometi kannavad teose põhisüžeed just lüürilisemad kohad. Teose algus, mil isa Oskari lapse jaoks võõraks jäänud vanaema juurde jätab, on hingekriipivalt valus. Köitvalt kirjeldab autor poisi lausa eksistentsiaalset üksildust maailmas, kus kõik on võõras ja tundmatu. Kaasakiskuvad on stseenid, milles kirjeldatakse Oskari igatsust millegi seni veel tundmatu järele. Seda rahutukstegevat igatsust kehastab nii otseses kui ülekantud tähenduses õhku täis punane õhupall, mis kaselatva takerdununa on küll silma-, kuid mitte käe- ja abistamisulatuses.

Lisaks üksinduse või üksilduse teemale kerkivad teravalt esile ka pealesunnitud sotsiaalsuse küsimused. Oskari isa ja vanaema arvavad, et poiss saab olla õnnelik vaid siis, kui ta leiab ümbruskonnast mängukaaslasi. Täiskasvanud õhutavad teda ühtlugu teiste külapoistega seltsima – jalgpalli mängima, mürama, õues ringi jooksma. Oskari jaoks on see aga tõeline piin, ta ei suuda suhestuda nende võõraste lastega. Täiskasvanuilt ei oota keegi, et nad kohe teistega suhtlema hakkaks ainult sellepärast, et nad sobivas vanuses on, nendib ta ja loob endale maailma, kus teda vajatakse. Siis on tal mugav, hea ja turvaline.

„Oskar ja asjad” on hästi lahtine, rohkeid tõlgendusvõimalusi pakkuv teos. See on kui sibul, mille üha uued kihid avanevad lugedes üksteise järel. Esmasele reaalsuse tasandile lisandub Oskari fantaasiatasand, meenutused minevikust ja paralleelid erinevate kirjandusteostega, eriti muinasjuttudega.

Ka teose lõpp on veetlevalt avatud. Oskar jääb ikka maale, asjadega rääkimise telefon jääb poisile alles, nagu ka lootus kohtuda kaseladvast lahkunud punase õhupalliga. Alus uuele, sisukale suhtele vanaemaga on samuti loodud. Siin on poisile abiks vanaema kadunud kihlasõrmuse jutustus noorest jäätist armastavast tüdrukust, mitte sibulast pungil kotletipurakaid pistvast vanaemast.

Anne Pikkov on olnud selle raamatu illustraatoriks kindlasti parim valik. Tema minimalistlikud, vaid kolme tagasihoidlikku värvi kasutavad pildid muudavad asjade maailma elavaks ning sobivad suurepäraselt Kivirähki fantaasiarikka tekstiga. Siiski jääb mõnel juhul häirima vastuolu teksti ja piltide vahel. Nii näiteks on tekstis juttu vanast jalgrattast, millel sadul puudub, pildil aga lükkab Oskar jalgratast, millel see kenasti olemas. Samuti on suhkrutoosi armunud koorekann kirjelduses valge ning väikseid roosasid liblikaid täis maalitud kõhukesega, illustraatori kujutatuna on kööginõud aga tumehallid siniste lilledega. Kuid mine tea – ehk on see hoopis kirjaniku ja kunstniku kaval plaan lapsi kaasatuna hoida?

Viimaste aastate tõlkelasteraamatuis on olulisel kohal just laste ja vanainimeste suhted. Norralase Maria Parri „Vahvlist südamed” ja „Vilgukivioru Tonje”, inglase David Walliamsi „Gängstamemm” ja ameerika autori Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14” on vaid mõned teosed, mis käsitlevad seda temaatikat. Eesti autoritele pole aga aines siiani huvi pakkunud. Nüüd, raamatus „Oskar ja asjad” läheneb Kivirähk teemale omanäoliselt ja eeskujuvabalt. Ta segab võluvalt fantaasiat ja reaalsust, huumorit ja nukrust, põnevust ja lüürilisemaid hetki. Ta on loonud vahvalt laiahaardelise ja fantaasiat käivitavate lünkadega teose, mis mängib lugeja tunneteskaala laial ulatusel. See on meeliköitev ja mõtlevapanev teos, mida tasub lugeda nii noortel kui ka pisut vanematel.

Illustreerinud Anne Pikkov
Välja andnud kirjastus Film Distribution OÜ
296 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

November 2015. Jennifer L. Holm „Kuldkala number 14”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Holm-Kuldkala-number-14Jennifer L. Holmi  „Kuldkala number 14” olekski võinud minust riiulile konutama jääda, kui sel poleks olnud intrigeerivat alapealkirja „Usu võimatusse võimalikku”. Just see mahakriipsutus ja sõnaparandus äratasid huvi. Pehmed kaaned ning tagasihoidlik, multifilmilik kujundus katseklaasis ulpiva kuldkala ja üksildase meduusiga ei köitnud mind kuigivõrd. Raamatu kättevõtmine tasus aga end ära juba esimestest lehekülgedest alates.

Jennifer L. Holm on suurepärane jutustaja, vaimukas, rikkaliku sõnavara ja särava huumoriga. Teos on tempokas, huvitav ja kiiresti arenev, kaasakiskuvalt kirjeldatud sündmused põimuvad köitvaks süžeeks. Kirjanikul ei ole kommet ajada tühja juttu, igal detailil, liinil, sündmusel on oma roll. Nii näiteks muutub esimeses peatükis söödud pitsa kohta tehtud kommentaar oluliseks just hiljem. Samuti jätab kirjanik piisavalt lünki, mida oma fantaasiaga täita saab, ning viskab õhku küsimusi ja dilemmasid, mis lugejal endal lahendada tuleb. Nii arutletakse köitvalt teaduse rolli üle ühiskonnas, uuritakse vananemise paratamatust, elutsükli pöördumatust jne.

Raamatu peategelane on algkooli lõpetanud 11-aastane Ellie, kes elab boheemliku teatriõpetajast emaga. Tüdruku näitlejast isa elab eraldi. Lapsepõlv on selja taha jäänud ja Ellie’t ootavad ees suured muutused nii koolielus kui sõbrasuhetes. Tema parim sõbranna on avastanud enda jaoks võrkpalli võrratuse ning veedab suurema osa ajast treeningukaaslastega, mistõttu Ellie tunneb end hüljatuna. Samuti suunavad vanemad teda üha rohkem „oma kirge” leidma ning nende arvates võiks selleks olla (sarnaselt neile endile) teater, mis aga tüdrukut ei köida. Enim huvitavad teda hoopis pusled, sest talle meeldib mõelda, kuidas asjad kokku sobivad.

Ühel õhtul tuleb ema töölt koju turtsaka ning iseteadliku poisiga, kes tundub Ellie’le kuidagi tuttav. Selgub, et tegemist on tüdruku teadlasest vanaisaga, kes on enda peal katsetanud oma värsket leiutist – vananemisvastast rohtu, ehk nagu ta ise väljendub, „leiutist, mis pööras raugastumise rakutasandil taastekke kaudu ümber”.

Vanaisa on tüdrukule alati tundunud lihtsalt vana ja veidrana, inimest pole ta suutnud tema eakuse taga näha. See kummaliselt riietuv, restoranides vaid üht konkreetset hiina rooga sööv, sojakastmepakikesi koju viiv ning pidevalt emaga kaklev mees polegi justkui tema lähedane. Tüdruk ei tea temast midagi. Nüüd aga, kus vanaisa paistab kolmeteistaastase poisikesena, suudab Ellie tema vastu huvi tunda. Vanaisa välimus on muutunud, kuid tema teadmised, vaated elule ning kogemused pole kuhugi kadunud ja see on tüdruku jaoks vägagi huvitav. Küll aga on ühtäkki haihtunud vanaisa tervisemured, nagu kehv nägemine ja kuulmine, artriit, taastunud on juuksekasv ja kohutaval kombel kasvanud söögiisu. Nii ongi tüdrukul vanaisa seltsis ootamatult põnev. „Nagu ta oleks näitemängus Vanaisa rolli mänginud, aga grimmi all peitub midagi enamat. Päris inimene”, ütleb Ellie.

Kuna keegi ei tunne poisikeses teadlast ära, tuleb vanaisal ja tüdrukul leida viis laborist uurimuse ja imerohu ära toomiseks. Seiklused võtavad üha peadpööritavamaid tuure, neid kõiki hoiab aga kenasti koos kuldkala kujund. Lastehoius kinkis õpetaja Tähtliilia igale lapsele, kaasa arvatud Ellie’le, kuldkala. See pidi lastele elutsüklit õpetama. Ellie emal pole aga südant lapsele kuldkala surmast teatada. Kui tütar pettuse avastab, on peres juba 13. kuldkala. Ootamatult noorenenud vanaisa on justkui tüdruku 14. kuldkala.

Jennifer L. Holm on Newbery Honori auhinna nominentide seas olnud lausa kolmel korral (2000, 2007, 2011) ning „Kuldkala number 14” on New York Timesi bestseller.

Tõlkinud Mario Pulver
Kujundanud Heigo Kütt
Välja andnud kirjastus Pikoprint OÜ 194 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Oktoober 2015. Kadri Hinrikus „Taaniel Teine”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Hinrikus-Taaniel-Teine-vKadri Hinrikus, kes tuli lastekirjandusse 2008. aastal mälestusraamatutega ning avaldas vahepeal kunstmuinasjutte, on naasnud realistliku laadi juurde. Tema seni edukaim teos, algklassilastele mõeldud tõsielujutustus „Et head haldjad sind hoiaksid” näitas Hinrikust kui köitvat eluvaatlejat ja osavat kirjutajat. Hiljuti raamatulettidele jõudnud „Taaniel Teine” on haldjaraamatu sümpaatne kaksikvend. Siin on esindatud autori varasemast tõsielujutust tuttavaks saanud küljed – laste hingeelu mõistmine, tundlikkus aktuaalsete valupunktide märkamisel ja kirjeldamisel ning optimistliku põhitooni hoidmine.

Raamatu peategelane Taaniel on suure südamega nutikas poiss, kellele meeldib sportida, kuigi rahvastepallist ta lugu ei pea. Lisaks spordile huvitub ta loodusest ja on sisse võetud klassi kõige pikemast tüdrukust. Kuna poisi ema-isa on välismaal tööl, elab ta koos vanaisaga. Vanaisa püüab talle pakkuda kõike, mida vanemadki. Ta lohutab poissi, kui see kaaslastega kakleb või märkusi koju toob, küpsetab maailma parimaid kotlette ja moosipalle, loeb talle „Kääbikut” ette, matkab ja keedab klassikaaslastele kingituseks seepe. Rahulik ja mõistev vanaisa ei näe probleeme, vaid lahendusi. Ta on abivalmis ja väsimatu tugi, millele poiss saab alati kindel olla. Vaatamata kõigele kipub õhtuti Taanieli hinge igatsus vanemate järele.

Lugu on esitatud minajutustusena. See laseb autoril üsna sügavale lapse hinge vaadata. On tore, et sealt paistev pilt pole võlts, vaid ilustamata ja reaalne. Kuigi kirjeldatavad sündmused on tundeküllased, pole Hinrikuse värske raamat ülepaisutatult tundlik. Hillitsetud ja napp vorm on mõjusamgi. Nii kutsub teos lugejais esile mitmesuguseid emotsioone. Siin on segunenud rõõm ja igatsus, nukrus ja hoolivus, lustlikkus ja südamlikkus. Ja tore on, et need tunded pole alati selgepiirilised, vaid segunenud ja kohati tõlgendamatudki – just nagu päris elus.

Sündmusi ihkavale lugejale vastu tulles ei raiska autor aega pikkadele kirjeldustele. Juba esimestest ridadest alates hüpatakse kahe jalaga sündmuste keskele. Ja mitte lihtsalt sissejuhatavate tegevuste, vaid lausa sekelduste keskele. Nii ongi peale esimese paari lehekülje läbimist noorel lugejal autasu käes – peategelast kiusanud Jürgenile takjate aluspükstesse sokutamine toob vähemasti muige suunurka. Tempokas sündmustik kannab teose kenasti ka lõpuni, kuigi vahepeal kipub fantaasiahobu autori käest ohje liialt endale krabama. Nii tundub teose kontekstis ülepaisutatuna matkapäeva lugu ja koeravõtu õigustamine. Kuid need seigad raamatu head üldmuljet ei muuda.

Illustreerinud Anu Kalm
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
112 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

September 2015. Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Puttsepp-Gibraltari- laevakoerte- uhingJuhani Püttsepa värske teos „Gibraltari laevakoerte ühing” on käsikirjakonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö. Juba esimestest lausetest on arusaadav, miks just see teos pärjatud sai. Nõtkele, südantsoojendavale ja kaasahaaravale stiilile lisanduvad raamatu edenedes värvikad karakterid ja köitev sündmustik. See kõik teeb „Gibraltari laevakoerte ühingust” igati nauditava lasteraamatu.

Teose tegevustik on koondunud vahva ja aruka rebasekarva koera ümber. Ühel päeval ilmub loom Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde. Majas elavad selle omanik ja värvika natuuriga, kuid mitte kõige maksujõulisemad üürnikud. Nii on selles pisut räämas puumajas kodu leidnud Ü-Mutt gümnasistist tütre Inksi ja eaka kassi Susjäga, usuteaduste professor hundikoer Rolfiga, naiskulturist Jerski, kes lisaks keha treenimisele tegutseb veel ka turumüüja ja koristajana, aeg-ajalt vanglas elav Valts ning pensionär Sirje ja tema lapselaps, vanemate poolt linna kooli saadetud Anton. Koer valib oma uueks elukohaks just poisi ja tema vanaema tagasihoidliku korteri. Kui Sirjel ja Antonil ei õnnestu koera omanikku leida, võetakse loom pereliikmeks. Koer nimetatakse Sakuks, talle muretsetakse toidunõud, kaelarihm ja külastatakse loomaarsti. Seal teatabki Anton, et Saku on gibraltari laevakoera tõugu. Tegemist on poisi poolt välja mõeldud tõunimetusega. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud koera taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil ülihästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei salata ära ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi, nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast.

Püttsepa jutustatud lugu sobib kõigile vanusegruppidele. Sellel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon. Suure kaasaelamisega kirjutab Püttsepp nii linnast endast kui ka igast tegelasest. Tema humoorikas ja südamlik käsitlusviis rõhutab igal võimalusel maailma turvalisust. Ometi on teoses rohkelt seiklusi ja ootamatuid sündmuspöörded, mis köidavad ka kärsitumat lugejat.

Tore on, et Püttsepa raamatus jääb loom loomaks ja inimene inimeseks. Erinevalt paljudest loomaraamatutest ei püüagi Püttsepp looma nahka pugeda, koera käitumist looma seisukohast selgitada. Tema raamatu koerad ei räägi. Nende sisekõne asemel kasutab kirjanik ilmekaid kirjeldusi, mille alusel tuleb lugejal ise nuputada, kus loomake hulkus, mida ta soovib – nii nagu päriseluski. Kuigi kirjeldusi lastekirjanduses üldiselt väga ei hinnata – ikka ihatakse rohkem tegevust, dialoogi –, siis Püttsepp suudab seda eelarvamust kõigutada. Tema kirjeldused on värvikad, alati põhjendatud ja kaasakiskuvad. Samuti annab taoline inimlik vaatepunkt autorile suurepärase võimaluse loomade hingeelu ja loomapidamist ka filosoofilisemalt vaadelda. Püttsepal on, mida öelda. Ja pole siis ime, et peale raamatu lõpetamist tunned, et oled targem, väärikam ja sallivam inimene.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Välja andnud kirjastus Tänapäev
232 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

August 2015. Sarah Moore Fitzgerald „Lootuse õunakook”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Fitzgerald-Sarah-Moore-Lootuse-ounakookNew Yorgis sündinud, kuid Iirimaal Dublinis üles kasvanud ja Limericki ülikoolis psühholoogiaprofessori ametit pidav kolme lapse ema Sarah Moore Fitzgerald hakkas ilukirjanduse vallas kätt proovima alles hiljuti. Debüütteos „Tagasi Blackbricki” (Back to Blackbrick) nägi trükivalgust 2013. aastal. Tema teine raamat, noortele mõeldud „Lootuse õunakook”, ilmus kodumaal 2014. aastal. Nüüd, vaevu aasta hiljem, on see nii Iirimaal kui ka väljaspool seda rohkelt tuntust ja tunnustust kogununa Riina Jesmini tõlkes ka meil kättesaadav.

Raamatu tegevus keerleb neljateistaastase Oscar Dunleavy ümber. Tema mõned kuud varem Uus-Meremaale läinud ning nüüd naasnud sõber ja naabritüdruk Meg ning ratastooli abil liikuv noorem vend Stevie on ainsad, kes pole leppinud poisi kadumisega. Oscari isa, koolikaaslased ja õpetajad, nõustaja ja linnakodanikud – kõik on kaotanud lootuse, et sadamakailt rattaga merre sõitnud poiss võiks veel elus olla. Meg ja Stevie asuvad uurima, mis juhtus selle mõne kuu jooksul, mis tüdruk veetis välismaal. Kuidas sai kõigile meeldinud sõbralikust ja populaarsest Oscarist masendunud ja väljapääsu otsimisest loobunud poiss? Mis sundis teda sellist meeleheitlikku ja pöördumatut otsust vastu võtma?

Tekst on üles ehitatud kahe peamise tegelase vahelduvatele jutustustele, tänu sellele saame aimu mõlema, nii Megi kui ka Oscari vaatepunktist. Nad on juba lapsest saati olnud parimad sõbrad, kes üksteist poolelt sõnalt mõistavad, teineteist jäägitult austavad ja usaldavad. Kui Meg peab isa töö tõttu ajutiselt Uus-Meremaale kolima, on just Oscar see, kes veenab teda sinna reisima ning poisi küpsetatud õunakook aitab tüdrukul reisis ka head näha ja sellega leppida. Ebakindlus, armukadedus ja usalduse kaotus aitavad kaasa traagilise sündmusteahela käivitumisele.

Noorte enesetapud on kõikjal maailmas levinud probleem. Eriti palju on enesetappe Leedus ja Venemaal, aga ka Iirimaal. Eesti kuulub noorte enesetappude osas küll keskmiste hulka, kuid sellele vaatama kaotame Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhataja, psühhiaatriaprofessor Airi Värniku andmeil (Postimees, 27. jaanuar 2014) igas kuus 2–3 noort vanuses 15–19 eluaastat. Meie kohalikes noorteraamatutes on noorte enesetappude teema jätkuvalt tabu. See on tundlik teema, millele ei julgeta eriti tähelepanu pöörata. Birk Rohelennu romaanis „Enesetapjad“ (2009) otsivad küll noored vastust küsimusele, milleks elada, Margus Karu „Nullpunktis” (2010) kirjeldatakse aga ilmekalt piirilolekutunnet. Vastavat teemat käsitlevatest tõlkenoorteraamatutest on eesti keeles ilmunud ka Jay Asheri „Kolmteist põhjust” (2010). Nii eelmainitu kui ka „Lootuse õunakook” keskenduvad enesetappu soodustavatele mõjuritele ja otsivad vastust küsimustele, kuidas ja miks. „Lootuse õunakook” vaatab aga sügavamale.

Raamat näitab ilmekalt, kuivõrd lihtsalt ja kiirelt võib noor sellisesse olukorda sattuda. Nii laseb autor ühel oma tegelasel, Oscari klassikaaslasel Andyl avaldada hirmuäratavat arvamust, et on lausa ime, et keegi teismelistest veel elus on, kuna „täiskasvanuks saamise teel on üks hetk, kui maailm näib äkki üsna mõttetu – kui sind tabab kohutav tegelikkus, nagu miski, mis on taevast alla sadanud” (lk 12). Kuigi alguses rõhutatakse nooruse rolli depressiooni tekkes, siis hiljem jõutakse tõdemuseni, et must masendus, mis traagilise lõpuni viib, võib ootamatult ja kiiresti tabada inimest igas vanuses. Teose alguses päästetava rollis olnud juba eluõhtusse jõudnud Barneyst saab hiljem Oscari päästja.

Raamat rõhutab ka seda, et enesetappudega ollakse tänapäeva ühiskonnas nii harjunud, et kadunud isiku puhul antakse üllatavalt kergesti alla. Tagantjärgi leitakse kadunu elust nii mõndagi, mis võis sundida inimest sellele teele astuma. Justkui liiklusõnnetuses ema kaotanud, töötu isa ja ratastoolis vennaga poiss ei võikski õnnelik olla. Autor leiab, et me ei tohiks leppida enesetappudega ega neile õigustust otsida.

Sarah Moore Fitzgerald kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt, kuid samas mitte triviaalselt. Ta ei lasku stampidesse ei käsitletava teema valiku ega selle lahtikirjutamise osas. Ometi on tema teos oma lihtsuses väga inspireeriv, mõtlemapanev, isegi kummitav. See paneb järele mõtlema ka päevi pärast seda, kui raamat on käest pandud. Kindlasti on sellest raskel hetkel abi neile, kes hädasti lõigukest lootuse õunakooki vajavad.

Tõlkinud Riina Jesmin
Kujundanud Britt Urbla Keller
Välja andnud kirjastus Varrak
184 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuli 2015. Anna Holmström Degerman „Nohik Niilusel”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Holmstrom-Degerman-Nohik-NiiluselRaamatukogu riiulile ei jää pikalt lugejat ootama ükski lastekrimka, olgu nendeks siis kodumaised lood Kribust ja Krabust Ilmar Tomuski sulest, Eesti juurtega rootslanna Lena Lilleste jutud Tommy ja Kribu juhtumistest või Widmarki Lassemaia detektiivibüroo tegemistest pajatav sari. Nüüd on eelmainituile lisandunud Anna Holmström Degermani „Maxi ja Morgani krimka”, mille esimene osa „Nohik Niilusel” Rootsis alles mullu trükivalgust nägi.

Juba loo pealkiri sunnib kogenuma lugeja otsima paralleele maailma ühe tuntuma krimikirjaniku, Agatha Christie teosega „Surm Niilusel”. Õnneks avatakse vihje ka neile, kes krimikirjanduse klassikat nii hästi ei tunne. Raamatu peategelase jaoks on pealkirjal aga ka otsene tähendus – emaga ristlusreisile kaasa kaubeldud parimas poisieas Maxile tundub uimaselt veniv laev ning muistsete templite ja hauakambritega tutvumine surmigav. Õnneks on ema talle nädalase ekskursiooniderohke laevareisi eest lubanud teise puhkusenädala veeta hotellis, milles on uhke veepark.

Laevapuhkusel on vaid täiskasvanud, ainult nohiklik Morgan on Maxi vanune. Poisid on erinevad ning tavalises koolisituatsioonis suhtlema ei kipuks. Maxi huvitavad arvutimängud, veepargid ja jalgpall, Morganit aga köidavad raamatud ja Egiptuse ajalugu. Reisitingimustes suudavad (või on sunnitud suutma) poisid kiiresti ühise keele leida. Neid ühendab uudishimu ja seiklusiha. Nii hakkavad nad igavuse peletamiseks jälgima kummaliselt käituvat reisikaaslast, kelle nad Lahedaks Selliks ristivad. Kui viimane templiekskursioonil pidevalt suitsetava nn Vähkmehega kohtub, hakkavad sündmused poiste jaoks üha kiiremini arenema. Algul lihtsa mänguna tundunud lapselik jälitamine näib poistele aeg-ajalt lausa mõttetuna, kuid päädib siiski ohtlikke olukordi lahendades rahvusvahelise kuritegeliku jõugu kinnipidamisega.

Anna Holmström Degermanist (1970), kelle esmateos avaldati 2008. aastal, on nüüdseks kodumaal kujunenud populaarne laste põnevusjuttude autor. Ta on armastatud just oma konkreetse ja selge kirjutamislaadi tõttu. Jutustuses „Nohik Niilusel” köidab lisaks kirjaniku oskus erinevaid teemasid sulandada. Nii põimib ta huvitavalt ja omapäraselt kokku Egiptuse ajaloo ja sealsed kaasaja sündmused, lisab neile pisut Põhjamaade probleeme ning saab põneva, lugejat pidevalt huvikonksu otsas hoidva teose. Kui kohati tundubki, et edasised sündmused on ette ennustatavad, pole see ometi nii. Autor oskab vajalikul hetkel ootamatuid süžeepöördeid köitvalt kasutada või vaatenurka muuta, nii et kuriteo lahendamine tundub olevat kord imelihtne, kord ilmvõimatu.

„Nohik Niilusel” on igati tore suvelugemine kooliealistele lastele, nii poistele kui tüdrukutele. Lisaks lastele võiksid raamatu kätte võtta ka lapsevanemad. Selles pole neilegi midagi üleliia keerukat ega komplitseeritut, puhas põnevus ja lugemisrõõm!

Tõlkinud Allar Sooneste
Illustreerinud Valentin Schönbeck
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
116 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Juuni 2015. E. Lockhart „Me olime valetajad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Lockhart-Me-olime-valetajadKvaliteetsete tõlkenoorteraamatute valdkonnas on juhtrolli haaranud kirjastus Pegasus. Just siin on ilmunud viimaste aastate parimad eestikeelsed noorteraamatud. Nii näiteks on John Greeni mõtlemapanevad „Süü on tähtedel” ning „Alaskat otsides”, Rainbow Rowelli kütkestav „Eleanor ja Park” ning Salla Simukka põnev Lumikki-triloogia meie noortele emakeeles loetavaks saanud tänu sellele väiksele, kuid meie lastekirjanduselus üsna mõjukale kirjastusele.

Hiljuti lisandus nende köitvate noorteraamatute ritta veel üks, ameerika kirjaniku E. Lockharti „Me olime valetajad”. Kitšilik ja imal kaanekujundus ning poosetavalt mõjuv tagakaanetekst lasevad aimata kerget, paari tunniga läbitavat ajaviiteromaani. Lobeda lugemise lootjail tuleb aga paraku pettuda, sest kerguse ja meelelahutusega pole Lockhardi raamatul midagi pistmist.

Teose keskmes on rikkad ja ilusad Sinclairid – mõjuvõimsa impeeriumi loonud vanaema ja vanaisa ning nende kolme tütre pered. Sinclairidel on tavaks koguneda suvepuhkuseks maalilisele erasaarele. Raamatu algusosas leiduva saare plaani ja sugupuu abil saab tegevuspaikadest ja esialgu keerukana tunduvatest sugulussuhetest hõlpsasti ülevaate. Suved saarel on igale pereliikmele üliolulised – isegi kogu ajaarvamine käib saarel veedetud suvede järgi.

Sündmusi edastatakse pere kolmanda põlvkonna vanima liikme, 17-aastase Cadence Sinclair Eastmani silme läbi, kes nimetab end irooniliselt „saare, varanduse ja ootuste pärijannaks”. Sündmuste käivitajaks on Sinclairide noorema põlvkonna pikakasvuliste ja sihvakate, heledanahaliste ja blondide võsukeste Cadence’i, Johnny ja Mirreniga 8. suvel liitunud tõmmu ja jässakas Gat, Johnny ema uue elukaaslase õepoeg. Väljastpoolt tulnuna ja teistsugust elu näinuna oskab Gat perekonna elu-olu ja tavasid distantsilt vaadata. Märkamatult ja tasahilju puistatud sädemed paisuvad osalistegi jaoks ootamatult suureks leegiks.

Kirjanik ei esitata süžeed lineaarselt, vaid tagasivaates, mistõttu olevikuga põimub meenutusi nii varasemast lapsepõlvest, perekonna ajaloost kui ka pöördelistest 15. suve sündmustest. Mõistatuse lahendamise põnevus hoiab sündmustikku kenasti koos ja loob pinge, mis kestab raamatu esimestest lehekülgedest viimaseni välja.

Lisaks ühe perekonna traagilisele loole kerkivad teoses jõuliselt esile ka rassismi küsimused. Avalikust hukkamõistvast suhtumisest hullem on viisakalt varjatud võõraviha teisest rassist või klassist inimeste vastu. Nii tulebki India rangelt klassilisest ühiskonnast pärit inimestel vabaduse etalonina tuntud Ameerikasse saabudes ikka kokku puutuda põlgamisega, tõsi küll varjatumal kombel. Käsitletakse ka rikaste laste mässu vanemate vastu. Tarbides küll kõiki hüvesid, mida vanemad põlvkonnad on loonud, igatsetakse ometi midagi muud – lihtsust, vabadust, tavadest ja etiketist loobumist. Keeruliste olukordade ühe lahendusena näeb autor probleemidest avameelselt ja tabudeta rääkimist. Oluline on, et selle käigus suudetaks teistest aru saada, mitte solvata tahtlikult ega solvuda iga pisiasja peale.

Kirjanik näikse lähtuvat põhimõttest „vähem on rohkem”. Nii kasutabki ta lihtsat ja selget keelt, keerukatel lausekonstruktsioonidel ja põhjendamata kirjeldustel pole tema teosesse asja. Noorteraamatule sobivalt tempokalt ja huvitavalt, samal ajal siiski salapära säilitades juhib ta sündmustiku lõppvaatuseni.

E. Lockhart, kodanikunimega Emily Jenkins (s 1967) on paljude lasteraamatute autor. Lisaks menule tavalugejate seas on tema raamatud pälvinud ka kriitikute kõrge hinnangu. Nii ongi ta saanud rohkelt mitmesuguseid lasteraamatuauhindu. „Me olime valetajad” (orig 2014) on tema esimene ja loodetavasti mitte viimane eesti keeles ilmunud teos.

Tõlkinud Pille Kruus
Välja andnud kirjastus Pegasus
230 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Mai 2015. Edward van de Vendel „Koer nimega Sam”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Vendel-Koer-nimega-SamRealistlikke loomalugusid ei ilmu meil kuigi tihti. Samuti pole meie lasteni jõudnud just ülemäära Hollandi lastekirjandust. Kui klassiku Annie M. G Schmidti Viplala lood ning Jipi ja Jannekese seiklused välja arvata, saame hollandi nüüdislastekirjandusest aimu vaid Hilde Vandermeereni raamatust „Operatsioon „Bernie välja!””. Hiljuti ilmunud Edward van de Vendeli jutustus „Koer nimega Sam” asub valikut mõlemas vallas tõhusalt täiendama.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Tagakaaneinfo kohaselt on sündmustiku aluseks kirjaniku Kanadas venna juures veedetud suvepuhkusel juhtunu. Nimelt ilmus seal tallu lumivalge koer, kes keeldus lahkumast. Võib-olla just seetõttu kirjeldabki kirjanik sündmusi eriti suure kaasaelamisega.

Teose peategelaseks on üheksa-aastane vapper poiss Kix, kes elab oma ema, isa ja väikese õe Emiliaga talus. Peres on ka kaks koera ja hobused. Ühel päeval tuleb tallu valge pikakarvaline koer, kes esialgu tundub lausa viirastusena, sest ta ilmub ja kaob peaaegu hääletult. Kix ja ta õde kiinduvad loomasse kohe. Varsti harjub ka koer, kes nimetatakse Samiks, pere ja teiste loomadega. Vaikselt, kild killu haaval hakkab selguma looma keerukas lugu. Üks sündmus viib teiseni ning varsti peab Kix seisma silmitsi olukorraga, mille vaid tema saab lahendada.

Autor kirjeldab realistlikult ja suure emotsionaalsusega, kuidas väike poiss tunnetab vastutust oma perekonna ja tema juurde tulnud, temale lootva koera ees. Kuigi hirm võtab kohati ta üle võimust, suudab poiss selle ületada ja end kokku võtta.

Kuigi kirjanik suhtub täiskasvanud tegelastesse soojalt, kuulub tema poolehoid siiski lastele ja loomadele. Ilmekas on siin teose kulminatsioonistseen, milles kaks täiskasvanut püssidega teineteist sihivad. Olukorra lahendavad Kix, mis sellest et märgades pükstes, ja Sam. Loomulikult jätkub autoril mõistmist ka täiskasvanutele. Sami isa ajendab tegutsema armastus oma poja vastu. Sami endine omanik, majanduslanguse tõttu farmi ja karja kaotanud ning vaimuhaiguse küüsi langenud Cracker, keda kuulujuttude põhjal võiks loomapiinajaks pidada, osutub tegelikkuses koerast sügavalt hoolivaks inimeseks, kes on valmis sõbra heaolu enda omast ettepoole seadma.

Ikka ja jälle rõhutab autor loomapidamise olulisimat reeglit – koerale loomuomasega arvestamist. Inimesed, tahtes küll sageli koerale vaid head, võivad ta kohati lausa armastusega lämmatada, andmata loomale võimalust olla tema ise. Nii piiratakse looma vabadust, ei usuta tema võimesse ise valikuid teha.

Edward van de Vendeli raamat on väga emotsionaalne, selles on kõiki tundeid, mis elus ette tulla võivad – ülevoolavat rõõmu, põhjatut kurbust, halvavat hirmu ja kõikevõitvat armastust. Läbi tunnete suurepärase esitamise tõusevad esile kirjaniku ideed. Autor näikse rõhutavat lootuse säilitamise olulisust igas olukorras. Samuti seda, et enne arvamuse kujundamist tuleks omada rohkem infot kui esmane pilk sündmustele või juhtumisi kuuldu. „Koer nimega Sam” tuletab meelde, kui olulist rolli mängivad meie elus sõbrad-lemmikloomad. Teos aitab neid paremini mõista, nende vajadusi märgata ja nendega arvestada.

PS! Edward van de Vendeliga on võimalik kohtuda Eesti Lastekirjanduse Keskuses reedel, 29. mail kell 14 festivali HeadRead raames.

PPS! Mai on lemmiklooma sõpruse kuu.

Tõlkinud Kerti Tergem
Illustreerinud Philip Hopman
Välja andnud kirjastus Päike ja Pilv
112 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm