November 2014. Hilde Vandermeeren „Operatsioon „Bernie välja!””

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Vandermeeren-Operatsioon-Bernie-väljaHilde Vandermeereni „Operatsioon „Bernie välja!” on väliselt tagasihoidlik raamat – pehmekaaneline, mustvalgete siseillustratsioonidega hallikal paberil. Sisult on aga tegemist väärika näitega flaami (Belgia hollandikeelsest) lastekirjandusest, millest me praktiliselt midagi ei tea. See on realistlik jutustus, mille tegevus toimub kaasajal. Teose peategelane on 8-aastane Catherine, keda enamasti kutsutakse Cathiks. Tüdruk elab koos emaga, oma isa pole ta kunagi näinud. Nad elavad ridaelamus, mis tüdruku arvates on täpselt paras just neile kahele – ema aga ei paista nii arvavat. Ta on hiljutu kohtunud Berniega ja loodab, et tütrelegi mees meeldima hakkab. Cathil on aga olnud ema varasemate kallimatega halbu kogemusi. Ta mäletab hästi, kuidas ema Muinasjutuvestja katteta lubaduste võrku langes ning peale tema mahajätmist musta masendusse sattus ja Cathi hooletusse jättis. Mees, keda tüdruk Soolatüükaks kutsub, aga jõi liiga tihti õlut ja suudles lisaks Cathi emale ka teisi naisi. Nii on üsna mõistetav, et kui ilmub välja karnevalipoepidaja Bernie, otsustab tüdruk kuulutada talle sõja ja lasta käiku operatsiooni „Bernie välja!”. Cathil on keeruline pidada vihikut, mille ta operatsiooni täitmise jälgimiseks sisse seadis, ja plaani täita, sest Bernie ei ole pealetükkiv ja arvestab temaga.

Enne kirjanikuks hakkamist õppis Hilde Vandermeeren (s 1970) psühholoogiat ja seda on tema raamatus tunda. Loodud tegelased on psühholoogiliselt usutavad, elulised, lihast ja luust inimesed. Neil on oma head küljed, kuid samuti on neil ka vigu ja puudusi. Kõigi tegutsemine on hästi põhjendatud ja realistlik. Igaühega neist on lihtne samastuda, neile kaasa tunda ja kaasa elada.

Seda soodustab igati ka kirjaniku stiil. See ei ole üliemotsionaalne ega liigselt pulbitsev. Armsalt ja soojalt, kaasatundmise ja leebe mõistmisega edastab ta lapse tundeid tegevuse kaudu. Kirjeldused ja kõrvalepõiked on olulisima süžeeliini teenistuses, liigliha me teosest ei leia. Valitud sõnastus peab samuti hoolikalt silmas adressaati – hiljuti soravalt lugema õppinud algklassilast. Sellele vaatamata pole probleeme käsitletud primitiivselt ega üheplaaniliselt

Raamat kuulub kirjastuse Avita vahvasse sarja „A-VITAmiin”, mis raamatu tagakaaneinfo põhjal „on mõeldud lugemisnälja, uudishimu ja igavuse leevendamiseks alates 8. eluaastast”. Varem on samas sarjas ilmunud ka rootslanna Marit Nicolayseni humoorikas „Sven ja rott suvelaagris” ning prantslanna Stephanie Duvali „Selline on elu, Lulu! Koolimured”, mis lisaks koomiksitele ning laste tähelepanekutele sisaldab rohkelt autori nõuandeid koolimuredega toimetulekuks.

Hilde Vandermeereni raamatu tõlkimist eesti keelde on toetanud Flaami kirjandusfond. Loodame, et selle fondi abil jõuab meieni veel palju vahvaid flaami lasteraamatud.

Tõlkinud Kristel Halman
Illustreerinud Lotte Leyssens
Välja andnud Avita kirjastus
64 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2014. Liz Pichon „Tom Gatesi äge maailm”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pichon-Tom-Gatesi-age-maailmLiz Pichoni „Tom Gatesi äge maailm” (The Brilliant World of Tom Gates, inglise keeles 2011) on kõike muud kui traditsiooniline lasteraamat, mille tekstile on lisatud üksikuid illustratsioone. Teos on kujundatud ja kirjutatud kui päevik või märkmik, kus lisaks poisi päevasündmustele kirjas ka kodused ülesanded, kirjandid, kooli nõusolekuvormid jne. Kujunduses on kasutatud erinevaid kirjatüüpe, esiletõstmistehnikaid, joonistusi ja koomiksijuppe. Raamat moodustab suurepärase terviku, kuna peategelase Tom Gatesi loomus harmoneerub kujundusega – poiss armastab üle kõige joonistada ja koomikseid lugeda, lisaks veel ka oma sõbra Derekiga bändi „Zombi-koerad” teha ja küpsiseid süüa.

Lugu algab esimesel koolipäeval peale suvevaheaega. Õpetaja Fullerman paigutab viiendat klassi alustava Tomi esimesse pinki Marcus Meldrew’ kõrvale, kes on Tomi arvates kõige tüütum olevus. Eelmisel aastal tagumises reas istunud poiss ei saa nüüd õpetaja nina all istudes enam nii vabalt koomikseid lugeda ja joonistada. Õnneks istub esimeses pingis ka Amy Porter, Tomi arvates kõige ilusam ja targem tüdruk. Paraku aga jooksevad Tomi katsed Amy tähelepanu köita esialgu liiva.

Kõiki Tomi klassi õpilasi on kirjeldatud isiksustena, samuti töötab koolis terve rida erilisi õpetajaid nagu äärmiselt entusiastlik matemaatikaõpetaja Worthington või direktor Keen, kes ärritub kergesti ja seepärast punastab tihti. Tänu neile on iga sündmus, olgu selleks kas klassipildi tegemine või väljasõidul käimine, eriline.

Tomi perekondki on üsna värvikas. Ta elab koos südamliku ema, piinlikke olukordi tekitava isa ja pidevalt pahura õe Deliaga. Vanaema Mavisele meeldib toiduga eksperimenteerida, nii et kunagi ei tea, millal on söögiks banaanidega pitsa, lavendliga kartuliküpsised või joogiks porgandiviiluga vesi. Pereelu põhjal on Tomil tekkinud rida tähelepanekud, mida ta lahkelt lugejaga jagab („õed-vennad oskavad sind ärritada viisidel, mida keegi teine ei oska”, „vanemad tekitavad aastatega veel rohkem piinlikkust” jne).

Liz Pichon on terane elu jälgija ning kujutab seda humoorikalt ja nüansirikkalt. Ta kirjeldab kõiki tegelasi vaimukalt, värvikalt ja soojalt, kinnitades, et igaüks meist on omal viisil veider ja kummaline, kuid õigus oma vigadele ja veidrustele läbi huumoriprisma vaadata on igaühele vägagi vajalik.

Teoses on palju erinevaid infotasandeid (tekst, illustratsioonid, eraldi kastides välja toodud lisamaterjal jne), mistõttu see sobib suurepäraselt lastele, kellel on raskusi pikast lineaarsest tekstimassiivist läbi murdmisega. Vähese tekstiga leheküljed edenevad kiiresti ning eduelamus ja lustlik tuju on garanteeritud.

Autor, Suurbritannias elav Liz Pichon on teose eest võitnud rohkelt auhindu, muuhulgas ka Roald Dahli huumoripreemia (2011) ja Red House’ i lasteraamatuauhinna (2012). Liz Pichon on õppinud graafilist disaini ning enne lastele kirjutama hakkamist töötanud disainerina heliplaadifirmas. Tom Gatesist on ilmunud veel kolm raamatut („Tom Gates: Excellent Excuses (and other good stuff“ 2011, Tom Gates: Everything’s Amazing (sort of)” 2012, „Tom Gates: Genius Ideas (mostly)” 2012). Loodetavasti jõuavad needki varsti eesti lugejate lauale.

Tõlkinud Mario Pulver
Illustreerinud autor
Välja andnud Pikoprint OÜ
254 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2014. Heidi Linde „Pym Pettersoni äpardunud perekond”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Linde-Pym-Pettersoni8-13-aastaste lugemislaud ei ole kunagi üleliia lookas olnud. Sellises vanuses lapsed suudavad juba kiiresti ning palju lugeda, paraku on aga omamaistel kirjanikel haruharva neile piisavalt lektüüri pakkuda. Mullu hoogsalt alanud ja sel aastal jätkuv suundumus sellele vanusele raamatuid just Põhjamaade kirjandusest juurde tõlkida on igati tänuväärne.

Heidi Linde (1973) on norra kirjanik ja stsenarist, kes avaldas esimese lasteraamatu 1998. aastal. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud kuuldemänge ja romaane. Rahvusvahelist tuntust on ta ennekõike kogunud Pymi-nimelisest tüdrukust pajatava sarjaga, mille esimene osa „Pym Pettersoni äpardunud perekond” (norra keeles 2012) hiljuti ka eesti laste lugemislauale jõudis.

Raamatu peategelane on 11-aastane tüdruk, kelle passis seisab küll nimi Victoria, kuid keda kutsutakse peamiselt Pymiks. Tema peresse kuuluvad lisaks emale ja rootslasest isale ka kaksikutest õde-venda Sanna ja Sigmund, kes on temast kaks aastat vanemad.

Ühel päeval annab õpetaja Hilde Pymi klassi õpilastele koduse ülesande, mis tüdrukule sugugi ei meeldi. Nimelt peab igaüks kirjutama tõestisündinud loo oma perekonnast ja selle siis klassis ette lugema. Pym kirjutaks meelsamini universumist või veidratest faktidest või ükskõik millest muust, ainult mitte oma perekonnast. Nimelt arvab ta, et ta perekond on täiesti ja igas asjas äpardunud. Tüdruku arvates pole ebaõnnestunud mitte ainult tema poisilik hüüdnimi, vaid ka tema sünd ja sellega seoses toimunud „soovahetus”. Pymi isa norskab igal ööl, nii et magamata ja uimane ema ei jõua enda eest hoolitseda ning pakub perele õhtusöögiks ostetud pitsat. Pymi vend Sigmund on lootusetult halb Angry Birdsi mängus, kuid ei loobu seda ikka ja jälle proovimast, ning õde, kes oma asju hoida ei mõista ja neid pidevalt kaotab, ei näi end kunagi parandavat.

Nii kirjutabki Pym paar väljamõeldud lugu, kuid õpetaja saab aru, et tegemist pole tõsilooga. Lõpuks soovitab ta tüdrukul lihtsalt kirja panna, mis õhtul kodus juhtub. Nii õnnestubki Pymil viimaks kodutöö sooritada ja klass lõpetada. Kaasõpilastele meeldib tüdruku lugu väga ja see paneb Pymi oma pere äpardlikkuses kahtlema.

Kui noortelt lugejatelt küsida, milline üks hea lasteraamat olema peab, vastavad nad suure tõenäosusega, et see peab olema huvitav ja naljakas. Heidi Linde kasutab kärsitutele lugejatele sobivat viisi nelja jalaga sündmustikku hüpata ja seal siis jõuliste tõmmetega edasi sumada. Sündmusterohkuse tagavad põhiliinile lisatud rohked humoorikad meenutused tüdruku lapsepõlve põnevamatest seikadest.

Raske on tempokas olla ja samal ajal sisukuses ning mõttetiheduses mitte kaotada. Pymi-raamatus seda muret ei ole. Kirjanik tegeleb pinge ja põnevuse hoidmise ajal oskuslikult nii Teise maailmasõja kui ka nüüdisühiskonna teravamate küsimustega. Köitvalt kajastab ta õdede-vendade omavahelisi suhteid, laste hirmu lahutuse ees jne. Meie hetke lastekirjanduspildis on haruldane, kuidas autor kirjeldab kohalikku turvalist koolielu. Õpetaja ja õpilane on seal partnerid, koduse ülesande sooritamise aeg on paindlik ning õpilaste omavahelised suhted mõistvad ja sallivad, mis sellest, et igaühel oma soovid ja veidrused.

Südamliku ja sooja Pymi humoorikatest seiklustest loeks hea meelega teistestki sama sarja raamatutest.

Tõlkinud Annika Kupits
Välja andnud Egmont Estonia
192 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

August 2014. Levi Henriksen „Kuradisaare ingel”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Henriksen-Kuradisaare-ingelVeebruaris poodidesse jõudnud Levi Henrikseni „Kuradisaare ingel” on raamat, mis  esmanägemisel ei kõneta. Kaane helesinisel taustal kasutatud foto, millel binokli taha varjuv pusas kuju ning kompass, ei kutsu teost kätte võtma. Tagakaanetekst on nii kirjatüübi kui ka sisu poolest ilmetu. Viide Astrid Lindgrenile ei innusta raamatut lugema, vaid pigem tõukab eemale. Maitsetu ja õõnsana mõjub ka embleem „Rõõm lugemisest”. Nii oligi see teos siiani mul kahe silma vahele jäänud.

Õnneks on sel suvel lasteraamatuid haruldaselt vähe lettidele jõudnud ja nii võibki ootamatult leida tee raamatuteni, mis seni lugemisvara külluses kõrvale tõstetud said. „Kuradisaare ingel”, mille sisu on koorest täiesti erinev, pakkus meeldiva üllatuse.

Raamatu peategelaseks on kümneaastane Astrid Baros, kellele teose tagakaanel viidatakse kui tänapäeva Pipi Pikksukale. Pipi-teema, nagu ka teistele A. Lindgreni tegelastele osutamine, kerkib teoses esile veel nii mõnelgi korral. Kuid Astridi sarnasus Pipiga piirdub aktiivsuse, asjalikkuse ja juhirolli haaramisega. Erinevalt Pipist on tüdruku sooviks kindluse ja turvalisuse taastamine. Et seda teha, tuleb tal mõni aeg tagasi kärjestunud perekond taas kokku tuua.

Astridi arvates on ta vanemad üsna sõbralikult lahku läinud, öeldes talle, et nad on vaid head sõbrad, ei midagi enamat. Hea sõber aga on Astridi arvates üks paremaid asju, mis inimesega juhtuda saab. Nii jääbki talle arusaamatuks, kuidas nad äkki enam ühtse sõbraliku perekonnana koos ei ela. Lapselikku loogikat järgides otsib ta põhjuseid igalt poolt, muu hulgas ka isa päritolust. Nimelt on tema isa Baltasar pärit Tšehhoslovakkiast, mis teadupärast samuti lagunes Tšehhiks ja Slovakkiaks. Kummalgi vanemal on nüüd uus elukaaslane ning tüdruk peab elama nädalakaupa kord ema, kord isa juures.

Astridil pole aga kavatsust nii kergesti alla anda ja lõhenenud perekonnaga leppida. Ta otsustab meelitada oma vanemad koos Rootsi, Kuradisaarele, kus perekond kunagi meeldiva puhkuse veetis. Esialgu lähebki kõik, nagu tüdruk plaaninud on. Ta hangib endale torutangid, laseb vanaemal sünnipäevakingiks mõeldud raha ette maksta, tühistab mobiililepingud ja kõrvaldab mängust elukaaslased. Kui aga perekond Kuradisaarel kokku saab, teeb elu oma korrektiivid. Astridi plaani sekkuvad kurjategijad, röövitud miljonäripoeg ning Jugoslaavia sõjapõgenik. Sündmused võtavad ootamatu pöörde.

Loo alguses, kui Astrid on vanemate peale vihane, kutsub ta neid eesnime pidi. Raskustes avanevad pereliikmete seni varjus olnud iseloomujooned ning tasapisi saavad Emiliast ja Baltasarist taas Astridile armsad ja tuttavad ema-isa.

Tegemist on põneva ja rohkete süžeepööretega humoorika teosega, mille tekst on kergesti loetav, olemata seejuures ülemäära lihtne või labane. Nõnda võib raamat lugemiselamust pakkuda nii suurtele kui väikestele.

Raamatu autor Levi Henriksen on kodumaal Norras tuntud kui muusik ja kirjanik. „Kuradisaare ingel” (Engelen ved djevelgapet, 2012) on tema esimene lasteraamat.

Tõlkinud Annika Kupits
Kujundanud Siiri Timmermann
Välja andnud Egmont Estonia
232 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuli 2014. R. J. Palacio „Ime”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ime_kaas_486x210+5mm.indd„Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem.”

R. J. Palacio jutustus „Ime” on ilmunud Ameerikas 2012. aastal. Raamatu autor on päeviti graafiline disainer ja õhtuti kirjanik. Autor ei disaininud raamatu esikaant ise, aga see meeldib talle väga. R. J. Palacio on pärit New Yorgist. Tal on kaks poega ja kaks koera. Ühe koera nimi on Karu ja sama nime paneb raamatu peategelane ka oma koerale. Erinevalt paljudest teistest tänapäeva kirjanikest ei ole R. J. Palacio enda kohta palju infot avaldanud. „Ime” on tema debüütraamat.

Raamatu peategelane on 10-aastane August Pullmann, keda kutsutakse Auggieks. Auggiel on Treacher-Collinsi sümdroom, mistõttu on tema näole tehtud palju operatsioone. Kuigi poisi ema, isa ja õde Olivia tema välimusest suurt numbrit ei tee, leidub ka neid, kes asjasse nii hästi ei suhtu. Raamatu sõlmpunktiks on Augusti kooliminek. Varem on tihedate operatsioonide tõttu õpetanud teda kodus ema. Poisi vanemad otsustavad ta panna Beecheri erakooli. Enne kooli algust kutsub direktor Augusti majaga tutvuma. Ta on sinna kutsunud ka kolm Augusti uut klassikaaslast: Charlotte’i, Jack Willi ja Juliani. Kaks esimest proovivad Augusti nägu mitte tähele panna, Julian aga on näiliselt küll kena, kuid sisemiselt ta Augustisse hästi ei suhtu. Peagi keerab poiss terve klassi Augusti vastu üles. Varsti peale seda kuuleb poiss ka Jacki endast halvasti rääkimas. August on Jacki usaldanud ja see on tugev hoop tema enesehinnangule. Varsti lepivad poisid siiski ära.

Klass läheb kevadel loodusretkele, kus osalevad ka lapsed teistest koolidest. Kui August ja Jack jalutama lähevad, koperdavad nende otsa võõrad seitsmendikud, kes Augustit ja Jack Willi füüsiliselt ründavad. Peagi aga tulevad Augustile abiväed ja seitsmendikud saavad lüüa. August võiks seitsmendike vastu süüdistuse esitada, aga ei tee seda ja minu meelest ütleb see tema kohta väga palju. Ekskursioon pakub Augustile palju uusi kogemusi, milles ta suuresti vaimustub. Raamatu lõpus saab ta ka väga suure preemia. Julian uuest sügisest enam Augustiga samas koolis ei käi. Kuna lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist, saavad lisaks Auggiele sõna ka Olivia Pullmann, Augusti head sõbrad Summer ja Miranda, Olivia poiss-sõber Justin ja Jack Will.

Võrreldes teiste noorsooraamatutega on „Ime” kindlasti väga erinev ja just sellepärast see mulle väga meeldib. Rasketest haigustest ja nendega toimetulekust räägivad veel „Süü on tähtedel” (John Green, Pegasus), „Enne kui ma suren” (Jenny Downham, Pegasus), „Ma suudan hüpata üle lompide” (Alan Marshall, Eesti Raamat). Minu kätte pole sattunud ühtegi eesti kirjaniku raamatut, milles seda teemat põhjalikumalt käsitletud oleks.

Minu arvates on „Ime” väga hea raamat ja pani mind päris palju mõtlema. Vahel oli kurb, aga lõpus lahenes kõik hästi, nagu ma lootsin. Mul ei hakanud lugedes kordagi igav ja raamat sai väga ruttu otsa. „Ime” ei ole keerukas keeles ega raskesti loetav, seepärast on see sobilik kõigile. Minu lemmiktegelane oli Summer. Ta ei diskrimineerinud Augustit tema välimuse pärast ja aitas teda rohkem kui keegi teine. Kõige vähem meeldis mulle ilmselgetel põhjustel Julian, kes otsustas inimeste välimuse ja majandusliku seisu põhjal nende iseloomu kohta järeldusi tegema hakata. Minu lemmikosa raamatust oli see, kui August sai vanadusse surnud koera asemel uue koera. Mulle tundus, et ka kirjanik oli seda kirjutades väga õnnelik olnud.

Minu arust peaksid kõik inimesed seda raamatut lugema, et kasvõi natuke suurendada sallivust meie ühiskonnas. Sageli on esmamulje ja välimus petlikud, inimese tõeline iseloom väljendub aga tegudes.

Tõlkinud Hels Hinrikson
Illustreerinud Tad Carpenter
Välja andnud kirjastus Hea Lugu
328 lk

Liisbet Palm, 13-aastane

Juuni 2014. Neil Gaiman „Kalmisturaamat”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Gaiman-kalmisturaamatMenuka fantaasiakirjaniku Neil Gaimani nimi ei vaja tutvustamist. 1960. aastal Inglismaal sündinud, kuid praegu Ameerika Ühendriikides elav autor on kirjutanud väga eriilmelisi teoseid laiale lugejaskonnale. Eesti keeles on temalt ilmunud päris mitu raamatut täiskasvanuile, lastele on tõlgitud „Coraline” (2004). See on autori üks populaarsemaid teoseid, mille kuulsusele on tublisti kaasa aidanud ka selle põhjal valminud film. Neil Gaiman on pälvinud pea kõik olulisemad fantaasiakirjanduse auhinnad. 2008. a. ilmunud „Kalmisturaamat” on saanud Newbery ja Carnegie medali (vastavalt USA ja Briti tähtsaim laste- ja noortekirjanduse auhind) ning Hugo ja Locuse fantaasiakirjanduse auhinna.

Teos jutustab Nobody Owensi nimelisest poisist, kelle vanemad ja õde tapetakse, kui ta on alles õige tilluke. Mõrtsukas kavatses tegelikult ka poisi surmata, kuid juhuse tõttu satub too vanale surnuaiale ja jääbki sinna, kalmistu eriliste asukate hoole alla. Sageli on nendeks aastaid tagasi elust lahkunud hinged, kuid esineb ka teispoolsuse tumedamaid jõude jt põnevaid tegelasi. Et poisi hooldajad teda kaitsta saaks, peab Nobody, hüüdnimega Bod, kalmistul püsima. Algul ei valmista see poisile raskusi, kuid mida aeg edasi, seda keerulisem on tal vaid tuttava surnuaiaga piirduda. Nii satubki Bod igasugu sekeldustesse, mille läbi ta kasvab ja areneb. Peagi saabub aeg kalmistult lahkuda ja oma elu alustada. Teose lõppu võiks pidada lausa ülistuseks lapsepõlvele.

Neil Gaiman oskab luua erilisi tegelaskujusid ja tegevuspaiku. Kuigi suurem jagu tegelastest elab surnuaial ning tegevus toimub enamasti öösel, pole tegemist musta masendust tekitava või õudust esile kutsuva teosega. Autori eluterve huumor ja optimistlik ellusuhtumine teevad sellest põneva ja lõbusa, kuid samas ka sisuka lugemise. Sündmustik on äärmiselt tempokas ja tihe ning pinge säilib kuni viimaste lehekülgedeni. Samas on Neil Gaiman suurepärane meeleolulooja. Paari ilmeka detailiga suudab ta luua õõvastava, lustliku või võitlusliku õhkkonna, minetamata seejuures tempokust ja kaasahaaravust.

Juba esimesi lehekülgi lugedes ilmneb, et kirjanik valdab suurepäraselt keelt. Vältides pikki keerukaid lauselohesid, suudab ta lugu siiski nüansirikkalt edastada. Tal on muljetavaldav omadussõnade register ja rohkelt värskeid võrdlusi. Kindlasti oli nende tõlkimine paras pähkel, kuid Sash Uusjärv on sellega hästi hakkama saanud. Mõned väljendid, nagu näiteks „eeterlikud käed” on eriti õnnestunud, need sobivad konteksti suurepäraselt ja lummavad peale lugemistki.

„Kalmisturaamatu”, nagu paljud teisedki Neil Gaimani teosed, on illustreerinud Dave McKean. Mustvalged joonistused annavad ilmekalt edasi kirjaniku loodud meeleolu. Väljendusrikaste joontega on kujutatud tegelaste ilmeid ja sündmustikku määravaid detaile.

Raamatu lõpus paikneb kirjaniku kõne Newbery medali vastuvõtmisel, mis tõenäoliselt pakub enam huvi täiskasvanuile. Selles teravmeelses sõnavõtus mõtestab Neil Gaiman oma lastekirjanikuks olemist, sidudes selle köitvalt isaks olemise teemaga.

Tõlkinud Sash Uusjärv
Illustreerinud Dave McKean
Välja andnud Tiritamm
302 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2014. Leelo Tungal „Puudel Pedro ja igatsustasu”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tungal-puudel-pedro-ja-igatsustasuAlles see oli, kui kurtsin aastaülevaates, et mullu ilmus imevähe realistlikke raamatuid, mis kasvõi kõrvalteemana käsitleksid loomi. Vaevalt nüüd küll minu kurtmise peale, kuid hiljuti ilmunud Leelo Tungla raamat „Puudel Pedro ja igatsustasu” räägib just lastest ja lemmikloomadest. Jutu peategelaseks on 11-aastane Liisa, kes elab läbi oma noore elu raskeimat katsumust. Tema isa on hiljuti loonud uue perekonna ja asunud Liisast, väikevend Martinist ja emast eraldi elama. Tüdrukul on kahju nii endast kui ka vennast ja norgu vajunud emast. Et lohutada lahutusvalus vaevlevaid lapsi, otsustab isa neile koera võtta. Varjupaigas valitakse välja karvanäss, kes saab käigupealt nimeks Pedro ja kes pärast korralikku pesu ja pügamist näeb välja nagu päris puudel, kes ta tegelikult ongi.

Ei suju ka Liisa suhted klassikaaslastega. Uus tüdruk Aivi on Liisale arusaamatul põhjusel valinud narrimise objektiks just tema. Liisa koolikott ja mitte just kõige popimad riided saavad lisaks Aivi põlgusele ka klassikaaslaste naeru objektiks. Aivi leebub, kui saab teada, et Liisal on koer. Kuigi Aivi tundub koolis muretu, pole temagi kodune elu kiita. Brüsselis töötava emaga ja töönarkomaanist isaga kohtub tüdruk harva. Põhiliselt hoolitsevad tüdruku eest palgatud abilised, koera või muud lemmiklooma Aivil võtta ei lubata. Ühist huvi – koeraarmastust – jagades saavad tüdrukuist sõbrad, kes teineteisel muredest üle olla aitavad.

Leelo Tungal on osav kaasaja probleemide märkaja: teoses esinevad siiretena vanemate ületöötamine, lahutus, vanainimeste üksindus, hüljatud loomad, koolikiusamine jne Kõige mõjusamalt on kujutatud laste sunnitud üksiolekut. Aivi arvab lausa, et igatsustasu tuleks maksta mitte vanematele, vaid hoopis lastele, sest need näevad oma vanemaid harvemini kui kuuvarjutust. Leelo Tungal on probleemid leidlikult lahti kirjutanud ning oskuslikult põiminud teosesse mõtlemisainet täiskasvanuilegi. Autor ei lasku liigsesse tundlemisse, laste mure saab nähtavaks ilmekate detailide abil. Väikevend Martini kõnehäire ja pükstemärgamise kaudu tuleb jõuliselt esile lahutuse mõju lastele. Ka kirjeldus vanemate tüli eest peidus olevatest lastest on hingekriipivalt valus.

Loomad on ikka Leelo Tungla loomingus olulist rolli mänginud. „Puudel Pedro ja igatsustasu” on tore lisandus tema varasematele koeraraamatute ritta nagu „Kirju liblika suvi”, „Pool koera”, „Barbara ja suvekoerad” jpt.

Illustreerinud Kirke Kangro
Välja andnud kirjastus Petrone Print
112 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Aprill 2014. Kristiina Kass „Sandri mikroskoop”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kass-Sandri-mikroskoop-1Kristiina Kassi teosed on alati laste armastuse ja lugejamenu osaliseks saanud. Ta on autor, kelle värsketest teostest ilmub kiirelt kordustrükke, samuti tunnustatakse ta raamatuid ikka ja jälle lastekirjanduse auhindadega. Paar nädalat tagasi Nukitsa konkursil saavutas Kristiina Kass lühijuttude kogumikuga „Õpetaja Kusti kummitab” teise koha. Loodetavasti saab tema uuele raamatule „Sandri mikroskoop” osaks samasugune saatus, sest potentsiaali tundub teosel olevat.

Humoorikas lugu pajatab, nagu pealkirigi ütleb, Sandri-nimelisest poisist. Vanatädi Aili, kellelt Sander on seni sünnipäevaks vaid kootud sokke või sooja aluspesu saanud, kingib talle mikroskoobi. Kõik on esialgu vaimustuses, kuid mida aeg edasi, seda suuremaid probleeme mikroskoop ning sellega vaadeldavad esemed ja olendid kaasa toovad. Tavalisel juhul lõpekski lugu ema kapituleerumisega ja putukate eest Pärnusse pagemisega, kuid Kristiina Kass poleks tema ise, kui ta lugu lõplikult üle vindi ei keeraks. Nii laseb varasemateski teostes situatsioonikoomikat kasutanud kirjanik purgil ämblikega mikroskoobikarpi sattuda ning tädi Ailil selle koguduse jõulukorjandusel vaestele lastele annetada. Suhteliselt karmi lahendust aitab pehmendada lisakingitus lapsele, kes selle paki saab.

Kuigi esmapilgul tundub tegemist olevat lihtsa lugemisega, on see siiski küllalt komplitseeritud, et panna noort lugejat mõtlema kingituste, sünnipäevade ja äparduste teemadel. Täiskasvanud lugeja mõtted viib taoline teemapüstitus ja loo lahendus aga lapse õigustele. Kas ja mil määral tohib täiskasvanu lapse loomulikku uudishimu pärssida? Miks seda nii sageli tehakse? Kas poleks parem seda tüütut ja täiskasvanuid mugavusest väljakiskuvat hasarti pigem õigesti ja tõhusalt kanaliseerida, kui teadmistejanu ja õhinat tappa?

Kuigi autor on oma teoseid ka ise illustreerinud, on seekord antud võimalus noorele andekale raamatukunstnikule Marja-Liisa Platsile. Huvitav on kasvõi juba värvivalik. Põhitoonid on kollane, beežikashall ja kergelt roheka alatooniga sinine, aktsendina kasutatakse punast. Lisaks värvidele on ilmekad ka stseenid, mille kunstnik on illustreerimiseks välja valinud. Situatsiooni iseloomustatakse sageli üksikute detailide ja nüansside kaudu, üksikasjalikult joonistatud tervikstseene selles raamatus ei kohta.

„Sandri mikroskoop” on raamat, milles humoorikas tekst ja ilmekad pildid, aga ka köide ja formaat moodustavad harmoonilise, noore lugeja jaoks köitva terviku.

Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Välja andnud kirjastus Tänapäev
44 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Märts 2014. Eugene Yelchin „Stalini murtud nina”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Yelchin-Stalini-murtud-ninaEugene Yelchini raamat „Stalini murtud nina” pole haruldane mitte ainult meie praeguses lastekirjanduspildis, vaid kindlasti ka maailma lastekirjanduse kontekstis. Suhteliselt harva kajastatakse lasteraamatuis ajalugu ja poliitikat. Mõningaid teoseid on küll ilmunud holokaustist, kuid stalinismi kuriteod on nii meie kui ka muu maailma lastekirjanduses teema, millest pigem ei räägita. See on ka arusaadav, kuna valdkond on komplitseeritud ning nõuab autorilt lisaks suurepärasele faktitundmisele ka veenvat ja tundlikku kirjutamisoskust. Võrreldes õpikutega pakuvad ajalooainelised ilukirjandusteosed lastele keerukatest sündmustest ja olukordadest inimlikumat ja emotsionaalsemat pilti. Hea võimalus ajaloole inimliku mõõtme lisamiseks on autobiograafiad ja tõsielulood.

Jutustuse „Stalini murtud nina” peategelane on Saša Zaitšik, kümneaastane poiss, kellel on palju ühist teose autori Eugene Yelchini ja tema lapsepõlvega. Nagu autor, elab ka Saša ühiskorteris, kus on kokku 48 inimest. Korteris on kaheteistkümne auguga raudpliit, et iga perekond saaks eraldi sööki valmistada, tualett ja külma veega valamu. Saša elab isaga, kes töötab julgeolekus, on julgeolekuohvitser ja kommunist. Üle kõige igatseb Sašagi tubliks kommunistiks saada. Enne seda ootab ees pioneeriks astumine. Ööl enne tähtsat sündmust tuleb aga julgeolek ja viib Saša isa minema. Poiss ei kaota lootust, ta on kindel, et suur Juht ja Õpetaja Stalin aitab teda peagi ning isa vabastatakse. Paraku tuleb Sašal siiski tasapisi, kuid järjekindlalt ilmnevate faktide pärast oma unistustes pettuda. Ja kuigi autor lõpetab teose lasteraamatule kohaselt pehmelt, jättes noorele lugejale alles lootuse, võib kogenum, omaaegseid olusid tundnud lugeja aimata, millisesse suunda lugu tegelikult tüürib.

Eugene Yelchinit võiks nimetada laste Sofi Oksaneniks. Nii käsitletavad teemad – stalinliku Nõukogude Liidu diktaatorlik võim, julgeolekuteenistuse ja propagandamasina toimimine – , aga ka sündmustest rääkimise viis sarnanevad just nimetatud autoriga. Raamatu tagakaanelt selgub, et Eugene Yelchin on emigrant. Ta on küll sündinud Nõukogude Liidus1956. aastal, kuid elab ja töötab alates aastast 1983 Ameerika Ühendriikides.

Teose põneva ja hoogsa teksti kõrval tasub tähelepanu pöörata ka autori illustratsioonidele. Need on ilmekad realistlikud pildid, mis mustvalgetena annavad suurepäraselt edasi kirjeldatud olustikku ja laiendavad süžeed, tõstes esile selle olulisemaid sündmusi.

Lisaks põhitekstile on raamatus selgitusi omaaegse elu-olu kohta. Nii näiteks toob autor ära ühiskorteri ehk kommunalka plaani, selgitab, kes olid pioneerid, kes informaatorid jne. Teose lõpuosas on intervjuu autoriga, milles ta selgitab oma teose kirjutamise motiive, selle vastavust tegeliku eluga Nõukogude Venemaal jne

Eugene Yelchini jutustus „Stalini murtud nina” on ääretult emotsionaalne teos. Märtsikuus meenutatavate küüditamiste ja pommitamiste ning hiljutiste Ukraina sündmuste taustal mõjub teos kohati lausa õõvastavalt, kuid loodetavasti on raamatust palju kasu lastele ajaloo selgitamisel ning sellele inimliku mõõtme andmisel.

Tõlkinud Matti Piirimaa
Illustreerinud autor
Välja andnud kirjastus Sinisukk
174 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Vt lisaks: http://www.eugeneyelchinbooks.com/breakingstalinsnose/index.php

Veebruar 2014. Jo Nesbø „Doktor Proktori ajavann”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Nesbo-Doktor-Proktori-ajavann-aVägagi rõõmustav on meie kirjastajate märgatav huvitõus Põhjamaade lastekirjanduse vastu. Rootslased Rose Lagercrantz ja Ulf Stark, soomlased Essi Kummu ja Jukka Itkonen, islandlane Þorarinn Leifsson ning norralane Maria Parr on vaid mõned nimed, kelle teosed paaril viimasel aastal ka meie lasteni on jõudnud. Nende teosed tasakaalustavad kenasti ameeriklaste jõulist pealetungi ning rikastavad meie lastekirjanduspilti teistsuguse kultuuritaustaga teostega.

Jo Nesbø nimi pole Eesti lugejatele tundmatu. Ta on kirjutanud hulga kõrgetasemelisi kriminaalromaane, mille karismaatilise peategelase Harry Hole’i kuulsus on ulatunud kaugelt üle kodumaa Norra piiride. Kirjanik on võitnud rohkelt auhindu ja kogunud austajaid üle maailma.

Jo Nesbø debüteeris lastekirjanduses 2007. aastal, mil avaldati esimene osa tema doktor Proktori lugudest „Doktor Proktori puuksupulber” (e.k 2013). Kokku on seni ilmunud neli osa, neist on eesti keeles kättesaadavad nüüd kaks esimest – lisaks eelmainitule ka „Doktor Proktori ajavann” (2008, e.k 2014). Raamatu kaas sedastab, et doktor Proktori lood on loetavad koguni 22 keeles. Lugema hakates selgub õige pea, et sarja menukus ja rohke tõlkimine on igati põhjendatud.

Doktor Proktori lugude peategelasteks on tüdruk ja poiss, Lise ja Bulle. Nad mõlemad on liiga erilised ja gruppi sobimatud, väljatõugatud. Kui sarja esimeses osas kohtutakse veel ka kummalise ja üksildase doktor Proktoriga, moodustubki köitev kolmik, milles igaühel on algavates seiklustes täita oma roll.

Sarja teises osas „Doktor Proktori ajavann” saavad Lise ja Bulle ootamatult kummalise kirja doktor Proktorilt, kes eelmise raamatu lõpus sõitis Pariisi oma kunagist kallimat Juliette Margarini otsima. Kirjas palutakse lastel kiiresti tulla Pariisi ja võtta kaasa veel patenteerimata leiutis – ajaseep. Pariisi jõudes õpivad lapsed ajaseepi ja ajavanni kasutama ning asuvad kadunud doktorit otsima. Loomulikult ei kulge kõik kiiresti ja lihtsalt, iga nurga taga ootab Liset ja Bullet mõni sekeldus, kuid kokku hoides ja üksteisele toetudes leiavad sõbrad peagi doktori ja tee koju.

Raamatu sündmustik on põnevalt mitmetasandiline ja -kihiline, haarates erinevaid isikuid ja ajajärke. Oskuslikult kokkupõimitud süžees on palju viiteid ajaloolistele isikutele (Napoleon, Jeanne d’Arc, Gustave Eiffel jm) ning sündmustele (Waterloo lahing, Tour de France jm). Ja kuigi neid ei maksa päris tõe pähe võtta, on kirjeldatavas üht-teist siiski paikapidavat. Lapsed üritavad minevikusündmusi muutes doktor Proktorit päästa. Hiljem mõistetakse, et olulisem kui toimunu muutmine või möödunu kahetsemine on siiski minevikuvigade heastamine paremat tulevikku luues. Selleks pole kunagi hilja.

Muutuste nautimise ja nendega leppimise kõrval leiab ikka ja jälle rõhutamist ka sõpruse tähtsus. Jo Nesbø toonitab, et sõpruse suuruse juures ei mängi mingit rolli sõprade iseloomu ja välimuse täiuslikkus. Meist igaühel on oma veidrused ja väikesed iseärasused, sõber vaatab neid armastava hoolivusega, mitte ideaali taotleva muutmissooviga.

Jo Nesbø stiili sobivad iseloomustama sõnad köitev, kiire ja ootamatu. Doktor Proktori lugude dialoogid on vaimukad, võrdlused nupukad ja uudsed. Lisaks pöörasel kiirusel toimuvatele sündmustele on hinnatav ka autori oskus lugejat ohtralt naerutada ja situatsioone värske nurga alt näha.

Loodetavasti saame õige pea lugeda Lise, Bulle ning doktor Proktori uutest peadpööritavatest seiklustest.

Norra keelest tõlkinud Minna Salmistu
Illustreerinud Per Dybvig
Välja andnud kirjastus Varrak
310 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija