Veebruar 2015. Piret Raud „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Raud-Piret-Mina-emme-ja-meie-igasugused-sobradPiret Raua uudisteose pealkiri loob lastekirjandushuvilisele kohe tugeva allusiooni. Kannab ju Henno Käo 2008. aastal ilmunud teos sellega väga sarnast pealkirja „Mina, emme ja teised”. Kahe raamatu nimekaimlus kutsub tahes-tahtmata otsima teisigi ühiseid jooni. Väga sügavalt ja kaugelt otsida ei tulegi, kuid ilmselgelt on kokkulangevused juhuslikud ja pigem erinevusele kui sarnasusele viitavad.

Mõlema teose peategelaseks on küll poiss, kes elab emaga kahekesi, kuid Henno Käo puhul on tegemist algkoolipoisi, Piret Raual pigem lasteaialapsega. Henno Käo raamat on realistlik, kaasaja teravaid ühiskondlikke probleeme optimistlik-humoorikas võtmes käsitlev jutustus, milles fantaasia on reaalelu teenistuses. Piret Raua raamat käsitleb samuti oma aega, on sarnaselt Käo teosele elurõõmus ja optimistlik, kuid siin on rohkem fantaasiat, koguni ülepaisutust ja hüperboliseerimist. Samuti on Piret Raua raamat erinevalt Henno Käo omast pigem jutukogu. Henno Käo rakendas oma teoses lastekirjanduses väga levinud nn kujutletava sõbra motiivi, Piret Raud aga seda ei tee – tal on hoopis teised eesmärgid.

Raamatu „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” minajutustaja on parimas poisieas Taavi, kes elab oma emaga linnas suures korrusmajas. Taavi on asjalik ja nupukas poiss, kes märkab ja mõtestab. Sageli kummitab selliste nn ema-lapse teoste puhul liigse suletuse või isoleerituse oht, kuid Piret Raud on suutnud sellest mööda minna. Igas jutus tuuakse sisse uus tegelane, olgu selleks siis inimene, loom või ese. Raamatut lugedes kohtume nätsumulliga lendava tädi Laura, puu otsa elama kolinud onu Allani, tädi Laine tubli lamba, iseloomuka külmkapi ja paljude teiste värvikate tegelastega. Nõnda loob autor lugejale maailmast avara, värviküllase ja lustliku pildi. Kuigi tegemist on fantaasialugude kogumikuga ning tegelaskujude loomisel on kasutatud ülepaisutust, karikeerimist jt analoogilisi klassikalisi võtteid kujutlusliku kirjeldamiseks, mõjuvad tegelased siiski inimlike, soojade ja realistlikena. Tundub, et just selline tegelane võiks elada sinu kõrvaltänaval või naabermajas, mis sellest, et ta on krokodill või oskab lennata.

Piret Raua uudisteos on hästi läbi komponeeritud. Erinevalt paljudest nüüdisaja jutukogudest, milles lood suvaliselt, süsteemitult ritta laotud, on siin tuntav autori taotluslik ja hoolikalt plaanitud ülesehitus. Kogumik algab sissejuhatava ja lõpeb kokkuvõtva jutukesega. Enamus kogumiku sisujuttudest on sarnase struktuuriga: alustatakse realistlikult pinnaselt, siis lastakse fantaasia lendama ning lõpus tuuakse lugeja kenasti maa peale tagasi.

„Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ei ole lihtsalt lõbus, ühepinnaline lugemine. Igas loos sisaldub ka ivake, mille enamasti kannab lugejani jutustaja Taavi ise. Tema järelduse õigsust kinnitab vahetevahel ka ema. Tegemist ei ole mingi tädiliku moraalitsemisega, vaid pigem sündmustikust välja kasvava tarkuseteraga, tõdemusega, kuidas asjad elus käivad. Ometi ei kaota Piret Raud seejuures värskust, särtsakust ja sooja huumorit, mis senini on olnud tema loomingu kaubamärkideks.

Illustreerinud autor
Välja andnud kirjastus Tänapäev
100 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Jaanuar 2015. David Walliams „Gängstamemm”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Walliams-Gangstamemm

Inglise koomik ja näitleja David Walliams (1971) on alates 2008. aastast muu tegevuse kõrvalt ka lasteraamatuid kirjutanud. Hiljuti sai üks tema kümnekonnast ilmunud teosest – „Gängstamemm” ka eesti keeles kättesaadavaks. Nagu see, kannavad teisedki Walliamsi raamatud intrigeerivaid pealkirju nagu „The Boy in the Dress”, „The Slightly Annoying Elephant”, „Ratburger”, „Demon Dentist”. Kaks viimast on saanud kodumaal koguni aasta lasteraamatu auhinna (Children’s Book of the Year by the Specsavers National Book Awards). „Gängstamemm” ilmus Inglismaal 2011. aastal, paar aastat hiljem jõudis see filmina kohalikele teleekraanidele.

Teose peategelaseks on 11-aastane Ben, kes peab iga nädal korra, kui ta vanemad välja lähevad, ööseks vanaema poole jääma. Benile tundub tüütu reedeõhtuid kapsasupi, sõnamängu ning karvase lõua, kuuldeaparaadi ja proteesidega vanaema seltsis veeta. Hoopis ahvatlevamad tunduvad tulevikus terendavad õhtud sõpradega bussijaamas jõlkudes. Kõik aga muutub, kui poiss avastab küpsiseid otsides hulga juveele. Ta asub vanaema jälitama ning märkab peagi, et tema kapsalõhnaline lillelise kleidiga vanamemm pole sugugi see, kellena poiss teda senini näinud on. Varsti ei jõua Ben ära oodata, mil ta taas vanaema juurde viiakse. Vanaema ja lapselaps veedavad koos põnevaid ja vastastikku paljupakkuvaid tunde jutustades ja kuulates.

David Walliamsi teos on kui ülemlaul vanaemadele ja nende olulisele rollile laste elus. Köitvalt ja südamlikult kirjeldab autor vanaema soovi teha kõik, mis ta suudab, et lapselaps teda enam igavaks ei peaks ning taas tema vastu huvi tunneks.

Kirjanik valdab suurepäraselt sõna. Tema jutt on vaimukas ja särav, sisaldades intrigeerivalt värskeid võrdlusi, köitvaid kirjeldusi ja värvikat karakterkujutust. „Gängstamemme” tegelaste hulgas pole ühtegi tavalist, normaalset, igavat inimest – võtkem kasvõi võistlustantsust vaimustunud küünetehniku ametit pidav ema või naabrivalve sildi all tegutsev nuhkiv naaber. Kuigi autor viitab elu kitsaskohtadele ja inimeste puudustele, on tegemist ometi sooja ja südamliku huumoriga. Kirjanikul jätkub mõistmist ka kõige veidramatele tegelastele.

„Gängstamemm” ei jäta kedagi külmaks, kuna käsitletavad teemad on universaalsed ja olulised igas vanuses lugejaile. Teoses on nii nakatavalt naljakaid kui ka hingematvalt kurbi hetki. Õnneks ei keskendu autor neist ühelegi üleliia, vältides nõnda tunnete ülepaisutust. Olulisemaks kui öeldu saab ridade vahele peidetu.

Oma lastekirjanduslikus loomingus on David Walliams teinud koostööd kahe tuntud inglise kunstnikuga: Quentin Blake’i ja Tony Rossiga. „Gängstamemme” on illustreerinud must-valget koloriiti ja karikeerivat stiili kasutav Tony Ross, kes armastab teksti laiendada vahvate humoorikate skeemide, graafikute, plaanidega jms. Pilt ja sõna ei eksisteeri teineteisest eraldiseisvalt, vaid sulanduvad ühte, muutes teose terviklikuks.

Tõlkinud Ehte Puhang
Illustreerinud Tony Ross
Välja andnud kirjastus Tänapäev
200 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Detsember 2014. Kairi Look „Lennujaama lutikad ei anna alla”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Look-Lennujaama-lutikad-ei-anna-allaKairi Look pole lastekirjandussõbrale tundmatu nimi. Mõni aasta tagasi ilmunud debüütraamat „Leemuripoeg Ville teeb sääred” (2012) tunnistati kriitikute poolt üksmeelselt õnnestunuks. Peagi teenis teos ka noorte lugejate armastuse ning tõlgiti saksa keelde. Käesoleva aasta lõpul aga ilmus noorelt autorilt koguni kaks raamatut: väikelaste jõululugu „Peeter, sõpradele Peetrike” ning põnevusjutt „Lennujaama lutikad ei anna alla”. Neist viimase käsikiri saavutas tänavusel lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” esikoha.

Raamatu tegelaskond on nii eesti kui ka maailma lastekirjanduspildis pigem haruldane. Pole just palju teoseid, milles tegutseks terve kogukond putukaid. Ja kui putukad kord tegelasteks valitakse, satuvad olulisse rolli just meeldivamad loomakesed nagu mesilased, sipelgad või lepatriinud. Kairi Look on aga kandvatesse osadesse valinud enamuse arvates ebameeldivad väikeloomad – kirbud, lutikad, prussakad jne. Teose peategelaseks on lutikapoiss Ludvig, kes pärineb lennujaama lutikate uhkest soost. Sündmustiku käivitajaks on vanasse lennujaama saabuv puhtusekontroll pedantse härra Tangensi isikus. Kuna loomakesed lageda taeva alla sattuda ei taha, otsustavad nad lennujaama päästa ja selle ise läikima lüüa.

Kairi Loogi suurimateks voorusteks on tema värvikas sõnavara ja hea tegelastunnetus. Ta seob osavalt putukate kogukonna inimühiskonnaga, leides neis rohkelt ühiseid jooni, kuid osutab võluvalt ja humoorikalt ka ühe või teise seltskonna tegutsemise ja toimimise kitsaskohtadele. Oma uue raamatuga näikse kirjanik ütlevat, et kõik on suhteline ning palju sõltub sellest, millisest vaatepunktist probleemi lahata. Üks aga, mis kindlamast kindel – „koostöös ja planeerimises peitub edu võti” (lk 196) ning ilma sõpradeta pole rõõm edust mitte midagi väärt. Need peale raamatu lugemist kõlama jäänud tõeterad kehtivad ühtmoodi nii putukate kui ka inimeste maailmas.

Teos on oskuslikult struktureeritud. Lugu on jagatud proloogiks ning kolmeks osaks, millest esimene tutvustab tegelaskonda, teine jutustab lennujaama koristamisest ning kolmas puhtusekontrollist. Iga osa jaguneb noore lugeja vastuvõtuvõimet arvestavateks peatükkideks. Sageli lõpevad peatükid huvikonksuga, mis innustab raamatut üha edasi lugema. Kahju ainult, et pole lisatud sisukorda. See aitaks paremini teose ülesehitust tunnetada ning hõlbustaks pärast lugemist märgatavalt meeldivate kohtade ülesleidmist.

Raamatu on illustreerinud multitalent Kaspar Jancis, kes muusika, lavakujunduse, animafilmi ja paljude muude tegemiste kõrvalt aeg-ajalt ka lastekirjandusse eksib. Ja tore on! Lisaks fantaasiarikkale ja põnevale autoriraamatule „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas” (2010), mis muide samuti pajatab putukate värvikast elust, on ta illustreerinud näiteks ka Kätlin Vainola lasteraamatu „Ville” (2006) ning Jaanus Vaiksoo luulekogu „Supipotikarneval” (2012). „Lennujaama lutikate” piltide jaoks on Kaspar Jancis valinud jõulised värvid. Iga tema joonistatud tegelane on omanäoline karakter – värvikas ja värske. Vahvad, humoorikad, väikeste vimkadega pildid laiendavad teksti ning avardavad lasteraamatuillustratsiooni piire.

Illustreerinud Kaspar Jancis
Välja andnud kirjastus „Tänapäev”
208 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

November 2014. Hilde Vandermeeren „Operatsioon „Bernie välja!””

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Vandermeeren-Operatsioon-Bernie-väljaHilde Vandermeereni „Operatsioon „Bernie välja!” on väliselt tagasihoidlik raamat – pehmekaaneline, mustvalgete siseillustratsioonidega hallikal paberil. Sisult on aga tegemist väärika näitega flaami (Belgia hollandikeelsest) lastekirjandusest, millest me praktiliselt midagi ei tea. See on realistlik jutustus, mille tegevus toimub kaasajal. Teose peategelane on 8-aastane Catherine, keda enamasti kutsutakse Cathiks. Tüdruk elab koos emaga, oma isa pole ta kunagi näinud. Nad elavad ridaelamus, mis tüdruku arvates on täpselt paras just neile kahele – ema aga ei paista nii arvavat. Ta on hiljutu kohtunud Berniega ja loodab, et tütrelegi mees meeldima hakkab. Cathil on aga olnud ema varasemate kallimatega halbu kogemusi. Ta mäletab hästi, kuidas ema Muinasjutuvestja katteta lubaduste võrku langes ning peale tema mahajätmist musta masendusse sattus ja Cathi hooletusse jättis. Mees, keda tüdruk Soolatüükaks kutsub, aga jõi liiga tihti õlut ja suudles lisaks Cathi emale ka teisi naisi. Nii on üsna mõistetav, et kui ilmub välja karnevalipoepidaja Bernie, otsustab tüdruk kuulutada talle sõja ja lasta käiku operatsiooni „Bernie välja!”. Cathil on keeruline pidada vihikut, mille ta operatsiooni täitmise jälgimiseks sisse seadis, ja plaani täita, sest Bernie ei ole pealetükkiv ja arvestab temaga.

Enne kirjanikuks hakkamist õppis Hilde Vandermeeren (s 1970) psühholoogiat ja seda on tema raamatus tunda. Loodud tegelased on psühholoogiliselt usutavad, elulised, lihast ja luust inimesed. Neil on oma head küljed, kuid samuti on neil ka vigu ja puudusi. Kõigi tegutsemine on hästi põhjendatud ja realistlik. Igaühega neist on lihtne samastuda, neile kaasa tunda ja kaasa elada.

Seda soodustab igati ka kirjaniku stiil. See ei ole üliemotsionaalne ega liigselt pulbitsev. Armsalt ja soojalt, kaasatundmise ja leebe mõistmisega edastab ta lapse tundeid tegevuse kaudu. Kirjeldused ja kõrvalepõiked on olulisima süžeeliini teenistuses, liigliha me teosest ei leia. Valitud sõnastus peab samuti hoolikalt silmas adressaati – hiljuti soravalt lugema õppinud algklassilast. Sellele vaatamata pole probleeme käsitletud primitiivselt ega üheplaaniliselt

Raamat kuulub kirjastuse Avita vahvasse sarja „A-VITAmiin”, mis raamatu tagakaaneinfo põhjal „on mõeldud lugemisnälja, uudishimu ja igavuse leevendamiseks alates 8. eluaastast”. Varem on samas sarjas ilmunud ka rootslanna Marit Nicolayseni humoorikas „Sven ja rott suvelaagris” ning prantslanna Stephanie Duvali „Selline on elu, Lulu! Koolimured”, mis lisaks koomiksitele ning laste tähelepanekutele sisaldab rohkelt autori nõuandeid koolimuredega toimetulekuks.

Hilde Vandermeereni raamatu tõlkimist eesti keelde on toetanud Flaami kirjandusfond. Loodame, et selle fondi abil jõuab meieni veel palju vahvaid flaami lasteraamatud.

Tõlkinud Kristel Halman
Illustreerinud Lotte Leyssens
Välja andnud Avita kirjastus
64 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Oktoober 2014. Liz Pichon „Tom Gatesi äge maailm”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pichon-Tom-Gatesi-age-maailmLiz Pichoni „Tom Gatesi äge maailm” (The Brilliant World of Tom Gates, inglise keeles 2011) on kõike muud kui traditsiooniline lasteraamat, mille tekstile on lisatud üksikuid illustratsioone. Teos on kujundatud ja kirjutatud kui päevik või märkmik, kus lisaks poisi päevasündmustele kirjas ka kodused ülesanded, kirjandid, kooli nõusolekuvormid jne. Kujunduses on kasutatud erinevaid kirjatüüpe, esiletõstmistehnikaid, joonistusi ja koomiksijuppe. Raamat moodustab suurepärase terviku, kuna peategelase Tom Gatesi loomus harmoneerub kujundusega – poiss armastab üle kõige joonistada ja koomikseid lugeda, lisaks veel ka oma sõbra Derekiga bändi „Zombi-koerad” teha ja küpsiseid süüa.

Lugu algab esimesel koolipäeval peale suvevaheaega. Õpetaja Fullerman paigutab viiendat klassi alustava Tomi esimesse pinki Marcus Meldrew’ kõrvale, kes on Tomi arvates kõige tüütum olevus. Eelmisel aastal tagumises reas istunud poiss ei saa nüüd õpetaja nina all istudes enam nii vabalt koomikseid lugeda ja joonistada. Õnneks istub esimeses pingis ka Amy Porter, Tomi arvates kõige ilusam ja targem tüdruk. Paraku aga jooksevad Tomi katsed Amy tähelepanu köita esialgu liiva.

Kõiki Tomi klassi õpilasi on kirjeldatud isiksustena, samuti töötab koolis terve rida erilisi õpetajaid nagu äärmiselt entusiastlik matemaatikaõpetaja Worthington või direktor Keen, kes ärritub kergesti ja seepärast punastab tihti. Tänu neile on iga sündmus, olgu selleks kas klassipildi tegemine või väljasõidul käimine, eriline.

Tomi perekondki on üsna värvikas. Ta elab koos südamliku ema, piinlikke olukordi tekitava isa ja pidevalt pahura õe Deliaga. Vanaema Mavisele meeldib toiduga eksperimenteerida, nii et kunagi ei tea, millal on söögiks banaanidega pitsa, lavendliga kartuliküpsised või joogiks porgandiviiluga vesi. Pereelu põhjal on Tomil tekkinud rida tähelepanekud, mida ta lahkelt lugejaga jagab („õed-vennad oskavad sind ärritada viisidel, mida keegi teine ei oska”, „vanemad tekitavad aastatega veel rohkem piinlikkust” jne).

Liz Pichon on terane elu jälgija ning kujutab seda humoorikalt ja nüansirikkalt. Ta kirjeldab kõiki tegelasi vaimukalt, värvikalt ja soojalt, kinnitades, et igaüks meist on omal viisil veider ja kummaline, kuid õigus oma vigadele ja veidrustele läbi huumoriprisma vaadata on igaühele vägagi vajalik.

Teoses on palju erinevaid infotasandeid (tekst, illustratsioonid, eraldi kastides välja toodud lisamaterjal jne), mistõttu see sobib suurepäraselt lastele, kellel on raskusi pikast lineaarsest tekstimassiivist läbi murdmisega. Vähese tekstiga leheküljed edenevad kiiresti ning eduelamus ja lustlik tuju on garanteeritud.

Autor, Suurbritannias elav Liz Pichon on teose eest võitnud rohkelt auhindu, muuhulgas ka Roald Dahli huumoripreemia (2011) ja Red House’ i lasteraamatuauhinna (2012). Liz Pichon on õppinud graafilist disaini ning enne lastele kirjutama hakkamist töötanud disainerina heliplaadifirmas. Tom Gatesist on ilmunud veel kolm raamatut („Tom Gates: Excellent Excuses (and other good stuff“ 2011, Tom Gates: Everything’s Amazing (sort of)” 2012, „Tom Gates: Genius Ideas (mostly)” 2012). Loodetavasti jõuavad needki varsti eesti lugejate lauale.

Tõlkinud Mario Pulver
Illustreerinud autor
Välja andnud Pikoprint OÜ
254 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

September 2014. Heidi Linde „Pym Pettersoni äpardunud perekond”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Linde-Pym-Pettersoni8-13-aastaste lugemislaud ei ole kunagi üleliia lookas olnud. Sellises vanuses lapsed suudavad juba kiiresti ning palju lugeda, paraku on aga omamaistel kirjanikel haruharva neile piisavalt lektüüri pakkuda. Mullu hoogsalt alanud ja sel aastal jätkuv suundumus sellele vanusele raamatuid just Põhjamaade kirjandusest juurde tõlkida on igati tänuväärne.

Heidi Linde (1973) on norra kirjanik ja stsenarist, kes avaldas esimese lasteraamatu 1998. aastal. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud kuuldemänge ja romaane. Rahvusvahelist tuntust on ta ennekõike kogunud Pymi-nimelisest tüdrukust pajatava sarjaga, mille esimene osa „Pym Pettersoni äpardunud perekond” (norra keeles 2012) hiljuti ka eesti laste lugemislauale jõudis.

Raamatu peategelane on 11-aastane tüdruk, kelle passis seisab küll nimi Victoria, kuid keda kutsutakse peamiselt Pymiks. Tema peresse kuuluvad lisaks emale ja rootslasest isale ka kaksikutest õde-venda Sanna ja Sigmund, kes on temast kaks aastat vanemad.

Ühel päeval annab õpetaja Hilde Pymi klassi õpilastele koduse ülesande, mis tüdrukule sugugi ei meeldi. Nimelt peab igaüks kirjutama tõestisündinud loo oma perekonnast ja selle siis klassis ette lugema. Pym kirjutaks meelsamini universumist või veidratest faktidest või ükskõik millest muust, ainult mitte oma perekonnast. Nimelt arvab ta, et ta perekond on täiesti ja igas asjas äpardunud. Tüdruku arvates pole ebaõnnestunud mitte ainult tema poisilik hüüdnimi, vaid ka tema sünd ja sellega seoses toimunud „soovahetus”. Pymi isa norskab igal ööl, nii et magamata ja uimane ema ei jõua enda eest hoolitseda ning pakub perele õhtusöögiks ostetud pitsat. Pymi vend Sigmund on lootusetult halb Angry Birdsi mängus, kuid ei loobu seda ikka ja jälle proovimast, ning õde, kes oma asju hoida ei mõista ja neid pidevalt kaotab, ei näi end kunagi parandavat.

Nii kirjutabki Pym paar väljamõeldud lugu, kuid õpetaja saab aru, et tegemist pole tõsilooga. Lõpuks soovitab ta tüdrukul lihtsalt kirja panna, mis õhtul kodus juhtub. Nii õnnestubki Pymil viimaks kodutöö sooritada ja klass lõpetada. Kaasõpilastele meeldib tüdruku lugu väga ja see paneb Pymi oma pere äpardlikkuses kahtlema.

Kui noortelt lugejatelt küsida, milline üks hea lasteraamat olema peab, vastavad nad suure tõenäosusega, et see peab olema huvitav ja naljakas. Heidi Linde kasutab kärsitutele lugejatele sobivat viisi nelja jalaga sündmustikku hüpata ja seal siis jõuliste tõmmetega edasi sumada. Sündmusterohkuse tagavad põhiliinile lisatud rohked humoorikad meenutused tüdruku lapsepõlve põnevamatest seikadest.

Raske on tempokas olla ja samal ajal sisukuses ning mõttetiheduses mitte kaotada. Pymi-raamatus seda muret ei ole. Kirjanik tegeleb pinge ja põnevuse hoidmise ajal oskuslikult nii Teise maailmasõja kui ka nüüdisühiskonna teravamate küsimustega. Köitvalt kajastab ta õdede-vendade omavahelisi suhteid, laste hirmu lahutuse ees jne. Meie hetke lastekirjanduspildis on haruldane, kuidas autor kirjeldab kohalikku turvalist koolielu. Õpetaja ja õpilane on seal partnerid, koduse ülesande sooritamise aeg on paindlik ning õpilaste omavahelised suhted mõistvad ja sallivad, mis sellest, et igaühel oma soovid ja veidrused.

Südamliku ja sooja Pymi humoorikatest seiklustest loeks hea meelega teistestki sama sarja raamatutest.

Tõlkinud Annika Kupits
Välja andnud Egmont Estonia
192 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

August 2014. Levi Henriksen „Kuradisaare ingel”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Henriksen-Kuradisaare-ingelVeebruaris poodidesse jõudnud Levi Henrikseni „Kuradisaare ingel” on raamat, mis  esmanägemisel ei kõneta. Kaane helesinisel taustal kasutatud foto, millel binokli taha varjuv pusas kuju ning kompass, ei kutsu teost kätte võtma. Tagakaanetekst on nii kirjatüübi kui ka sisu poolest ilmetu. Viide Astrid Lindgrenile ei innusta raamatut lugema, vaid pigem tõukab eemale. Maitsetu ja õõnsana mõjub ka embleem „Rõõm lugemisest”. Nii oligi see teos siiani mul kahe silma vahele jäänud.

Õnneks on sel suvel lasteraamatuid haruldaselt vähe lettidele jõudnud ja nii võibki ootamatult leida tee raamatuteni, mis seni lugemisvara külluses kõrvale tõstetud said. „Kuradisaare ingel”, mille sisu on koorest täiesti erinev, pakkus meeldiva üllatuse.

Raamatu peategelaseks on kümneaastane Astrid Baros, kellele teose tagakaanel viidatakse kui tänapäeva Pipi Pikksukale. Pipi-teema, nagu ka teistele A. Lindgreni tegelastele osutamine, kerkib teoses esile veel nii mõnelgi korral. Kuid Astridi sarnasus Pipiga piirdub aktiivsuse, asjalikkuse ja juhirolli haaramisega. Erinevalt Pipist on tüdruku sooviks kindluse ja turvalisuse taastamine. Et seda teha, tuleb tal mõni aeg tagasi kärjestunud perekond taas kokku tuua.

Astridi arvates on ta vanemad üsna sõbralikult lahku läinud, öeldes talle, et nad on vaid head sõbrad, ei midagi enamat. Hea sõber aga on Astridi arvates üks paremaid asju, mis inimesega juhtuda saab. Nii jääbki talle arusaamatuks, kuidas nad äkki enam ühtse sõbraliku perekonnana koos ei ela. Lapselikku loogikat järgides otsib ta põhjuseid igalt poolt, muu hulgas ka isa päritolust. Nimelt on tema isa Baltasar pärit Tšehhoslovakkiast, mis teadupärast samuti lagunes Tšehhiks ja Slovakkiaks. Kummalgi vanemal on nüüd uus elukaaslane ning tüdruk peab elama nädalakaupa kord ema, kord isa juures.

Astridil pole aga kavatsust nii kergesti alla anda ja lõhenenud perekonnaga leppida. Ta otsustab meelitada oma vanemad koos Rootsi, Kuradisaarele, kus perekond kunagi meeldiva puhkuse veetis. Esialgu lähebki kõik, nagu tüdruk plaaninud on. Ta hangib endale torutangid, laseb vanaemal sünnipäevakingiks mõeldud raha ette maksta, tühistab mobiililepingud ja kõrvaldab mängust elukaaslased. Kui aga perekond Kuradisaarel kokku saab, teeb elu oma korrektiivid. Astridi plaani sekkuvad kurjategijad, röövitud miljonäripoeg ning Jugoslaavia sõjapõgenik. Sündmused võtavad ootamatu pöörde.

Loo alguses, kui Astrid on vanemate peale vihane, kutsub ta neid eesnime pidi. Raskustes avanevad pereliikmete seni varjus olnud iseloomujooned ning tasapisi saavad Emiliast ja Baltasarist taas Astridile armsad ja tuttavad ema-isa.

Tegemist on põneva ja rohkete süžeepööretega humoorika teosega, mille tekst on kergesti loetav, olemata seejuures ülemäära lihtne või labane. Nõnda võib raamat lugemiselamust pakkuda nii suurtele kui väikestele.

Raamatu autor Levi Henriksen on kodumaal Norras tuntud kui muusik ja kirjanik. „Kuradisaare ingel” (Engelen ved djevelgapet, 2012) on tema esimene lasteraamat.

Tõlkinud Annika Kupits
Kujundanud Siiri Timmermann
Välja andnud Egmont Estonia
232 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Juuli 2014. R. J. Palacio „Ime”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Ime_kaas_486x210+5mm.indd„Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem.”

R. J. Palacio jutustus „Ime” on ilmunud Ameerikas 2012. aastal. Raamatu autor on päeviti graafiline disainer ja õhtuti kirjanik. Autor ei disaininud raamatu esikaant ise, aga see meeldib talle väga. R. J. Palacio on pärit New Yorgist. Tal on kaks poega ja kaks koera. Ühe koera nimi on Karu ja sama nime paneb raamatu peategelane ka oma koerale. Erinevalt paljudest teistest tänapäeva kirjanikest ei ole R. J. Palacio enda kohta palju infot avaldanud. „Ime” on tema debüütraamat.

Raamatu peategelane on 10-aastane August Pullmann, keda kutsutakse Auggieks. Auggiel on Treacher-Collinsi sümdroom, mistõttu on tema näole tehtud palju operatsioone. Kuigi poisi ema, isa ja õde Olivia tema välimusest suurt numbrit ei tee, leidub ka neid, kes asjasse nii hästi ei suhtu. Raamatu sõlmpunktiks on Augusti kooliminek. Varem on tihedate operatsioonide tõttu õpetanud teda kodus ema. Poisi vanemad otsustavad ta panna Beecheri erakooli. Enne kooli algust kutsub direktor Augusti majaga tutvuma. Ta on sinna kutsunud ka kolm Augusti uut klassikaaslast: Charlotte’i, Jack Willi ja Juliani. Kaks esimest proovivad Augusti nägu mitte tähele panna, Julian aga on näiliselt küll kena, kuid sisemiselt ta Augustisse hästi ei suhtu. Peagi keerab poiss terve klassi Augusti vastu üles. Varsti peale seda kuuleb poiss ka Jacki endast halvasti rääkimas. August on Jacki usaldanud ja see on tugev hoop tema enesehinnangule. Varsti lepivad poisid siiski ära.

Klass läheb kevadel loodusretkele, kus osalevad ka lapsed teistest koolidest. Kui August ja Jack jalutama lähevad, koperdavad nende otsa võõrad seitsmendikud, kes Augustit ja Jack Willi füüsiliselt ründavad. Peagi aga tulevad Augustile abiväed ja seitsmendikud saavad lüüa. August võiks seitsmendike vastu süüdistuse esitada, aga ei tee seda ja minu meelest ütleb see tema kohta väga palju. Ekskursioon pakub Augustile palju uusi kogemusi, milles ta suuresti vaimustub. Raamatu lõpus saab ta ka väga suure preemia. Julian uuest sügisest enam Augustiga samas koolis ei käi. Kuna lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist, saavad lisaks Auggiele sõna ka Olivia Pullmann, Augusti head sõbrad Summer ja Miranda, Olivia poiss-sõber Justin ja Jack Will.

Võrreldes teiste noorsooraamatutega on „Ime” kindlasti väga erinev ja just sellepärast see mulle väga meeldib. Rasketest haigustest ja nendega toimetulekust räägivad veel „Süü on tähtedel” (John Green, Pegasus), „Enne kui ma suren” (Jenny Downham, Pegasus), „Ma suudan hüpata üle lompide” (Alan Marshall, Eesti Raamat). Minu kätte pole sattunud ühtegi eesti kirjaniku raamatut, milles seda teemat põhjalikumalt käsitletud oleks.

Minu arvates on „Ime” väga hea raamat ja pani mind päris palju mõtlema. Vahel oli kurb, aga lõpus lahenes kõik hästi, nagu ma lootsin. Mul ei hakanud lugedes kordagi igav ja raamat sai väga ruttu otsa. „Ime” ei ole keerukas keeles ega raskesti loetav, seepärast on see sobilik kõigile. Minu lemmiktegelane oli Summer. Ta ei diskrimineerinud Augustit tema välimuse pärast ja aitas teda rohkem kui keegi teine. Kõige vähem meeldis mulle ilmselgetel põhjustel Julian, kes otsustas inimeste välimuse ja majandusliku seisu põhjal nende iseloomu kohta järeldusi tegema hakata. Minu lemmikosa raamatust oli see, kui August sai vanadusse surnud koera asemel uue koera. Mulle tundus, et ka kirjanik oli seda kirjutades väga õnnelik olnud.

Minu arust peaksid kõik inimesed seda raamatut lugema, et kasvõi natuke suurendada sallivust meie ühiskonnas. Sageli on esmamulje ja välimus petlikud, inimese tõeline iseloom väljendub aga tegudes.

Tõlkinud Hels Hinrikson
Illustreerinud Tad Carpenter
Välja andnud kirjastus Hea Lugu
328 lk

Liisbet Palm, 13-aastane

Juuni 2014. Neil Gaiman „Kalmisturaamat”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Gaiman-kalmisturaamatMenuka fantaasiakirjaniku Neil Gaimani nimi ei vaja tutvustamist. 1960. aastal Inglismaal sündinud, kuid praegu Ameerika Ühendriikides elav autor on kirjutanud väga eriilmelisi teoseid laiale lugejaskonnale. Eesti keeles on temalt ilmunud päris mitu raamatut täiskasvanuile, lastele on tõlgitud „Coraline” (2004). See on autori üks populaarsemaid teoseid, mille kuulsusele on tublisti kaasa aidanud ka selle põhjal valminud film. Neil Gaiman on pälvinud pea kõik olulisemad fantaasiakirjanduse auhinnad. 2008. a. ilmunud „Kalmisturaamat” on saanud Newbery ja Carnegie medali (vastavalt USA ja Briti tähtsaim laste- ja noortekirjanduse auhind) ning Hugo ja Locuse fantaasiakirjanduse auhinna.

Teos jutustab Nobody Owensi nimelisest poisist, kelle vanemad ja õde tapetakse, kui ta on alles õige tilluke. Mõrtsukas kavatses tegelikult ka poisi surmata, kuid juhuse tõttu satub too vanale surnuaiale ja jääbki sinna, kalmistu eriliste asukate hoole alla. Sageli on nendeks aastaid tagasi elust lahkunud hinged, kuid esineb ka teispoolsuse tumedamaid jõude jt põnevaid tegelasi. Et poisi hooldajad teda kaitsta saaks, peab Nobody, hüüdnimega Bod, kalmistul püsima. Algul ei valmista see poisile raskusi, kuid mida aeg edasi, seda keerulisem on tal vaid tuttava surnuaiaga piirduda. Nii satubki Bod igasugu sekeldustesse, mille läbi ta kasvab ja areneb. Peagi saabub aeg kalmistult lahkuda ja oma elu alustada. Teose lõppu võiks pidada lausa ülistuseks lapsepõlvele.

Neil Gaiman oskab luua erilisi tegelaskujusid ja tegevuspaiku. Kuigi suurem jagu tegelastest elab surnuaial ning tegevus toimub enamasti öösel, pole tegemist musta masendust tekitava või õudust esile kutsuva teosega. Autori eluterve huumor ja optimistlik ellusuhtumine teevad sellest põneva ja lõbusa, kuid samas ka sisuka lugemise. Sündmustik on äärmiselt tempokas ja tihe ning pinge säilib kuni viimaste lehekülgedeni. Samas on Neil Gaiman suurepärane meeleolulooja. Paari ilmeka detailiga suudab ta luua õõvastava, lustliku või võitlusliku õhkkonna, minetamata seejuures tempokust ja kaasahaaravust.

Juba esimesi lehekülgi lugedes ilmneb, et kirjanik valdab suurepäraselt keelt. Vältides pikki keerukaid lauselohesid, suudab ta lugu siiski nüansirikkalt edastada. Tal on muljetavaldav omadussõnade register ja rohkelt värskeid võrdlusi. Kindlasti oli nende tõlkimine paras pähkel, kuid Sash Uusjärv on sellega hästi hakkama saanud. Mõned väljendid, nagu näiteks „eeterlikud käed” on eriti õnnestunud, need sobivad konteksti suurepäraselt ja lummavad peale lugemistki.

„Kalmisturaamatu”, nagu paljud teisedki Neil Gaimani teosed, on illustreerinud Dave McKean. Mustvalged joonistused annavad ilmekalt edasi kirjaniku loodud meeleolu. Väljendusrikaste joontega on kujutatud tegelaste ilmeid ja sündmustikku määravaid detaile.

Raamatu lõpus paikneb kirjaniku kõne Newbery medali vastuvõtmisel, mis tõenäoliselt pakub enam huvi täiskasvanuile. Selles teravmeelses sõnavõtus mõtestab Neil Gaiman oma lastekirjanikuks olemist, sidudes selle köitvalt isaks olemise teemaga.

Tõlkinud Sash Uusjärv
Illustreerinud Dave McKean
Välja andnud Tiritamm
302 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Mai 2014. Leelo Tungal „Puudel Pedro ja igatsustasu”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tungal-puudel-pedro-ja-igatsustasuAlles see oli, kui kurtsin aastaülevaates, et mullu ilmus imevähe realistlikke raamatuid, mis kasvõi kõrvalteemana käsitleksid loomi. Vaevalt nüüd küll minu kurtmise peale, kuid hiljuti ilmunud Leelo Tungla raamat „Puudel Pedro ja igatsustasu” räägib just lastest ja lemmikloomadest. Jutu peategelaseks on 11-aastane Liisa, kes elab läbi oma noore elu raskeimat katsumust. Tema isa on hiljuti loonud uue perekonna ja asunud Liisast, väikevend Martinist ja emast eraldi elama. Tüdrukul on kahju nii endast kui ka vennast ja norgu vajunud emast. Et lohutada lahutusvalus vaevlevaid lapsi, otsustab isa neile koera võtta. Varjupaigas valitakse välja karvanäss, kes saab käigupealt nimeks Pedro ja kes pärast korralikku pesu ja pügamist näeb välja nagu päris puudel, kes ta tegelikult ongi.

Ei suju ka Liisa suhted klassikaaslastega. Uus tüdruk Aivi on Liisale arusaamatul põhjusel valinud narrimise objektiks just tema. Liisa koolikott ja mitte just kõige popimad riided saavad lisaks Aivi põlgusele ka klassikaaslaste naeru objektiks. Aivi leebub, kui saab teada, et Liisal on koer. Kuigi Aivi tundub koolis muretu, pole temagi kodune elu kiita. Brüsselis töötava emaga ja töönarkomaanist isaga kohtub tüdruk harva. Põhiliselt hoolitsevad tüdruku eest palgatud abilised, koera või muud lemmiklooma Aivil võtta ei lubata. Ühist huvi – koeraarmastust – jagades saavad tüdrukuist sõbrad, kes teineteisel muredest üle olla aitavad.

Leelo Tungal on osav kaasaja probleemide märkaja: teoses esinevad siiretena vanemate ületöötamine, lahutus, vanainimeste üksindus, hüljatud loomad, koolikiusamine jne Kõige mõjusamalt on kujutatud laste sunnitud üksiolekut. Aivi arvab lausa, et igatsustasu tuleks maksta mitte vanematele, vaid hoopis lastele, sest need näevad oma vanemaid harvemini kui kuuvarjutust. Leelo Tungal on probleemid leidlikult lahti kirjutanud ning oskuslikult põiminud teosesse mõtlemisainet täiskasvanuilegi. Autor ei lasku liigsesse tundlemisse, laste mure saab nähtavaks ilmekate detailide abil. Väikevend Martini kõnehäire ja pükstemärgamise kaudu tuleb jõuliselt esile lahutuse mõju lastele. Ka kirjeldus vanemate tüli eest peidus olevatest lastest on hingekriipivalt valus.

Loomad on ikka Leelo Tungla loomingus olulist rolli mänginud. „Puudel Pedro ja igatsustasu” on tore lisandus tema varasematele koeraraamatute ritta nagu „Kirju liblika suvi”, „Pool koera”, „Barbara ja suvekoerad” jpt.

Illustreerinud Kirke Kangro
Välja andnud kirjastus Petrone Print
112 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm