September 2013. David Almond „Poiss, kes ujus koos piraajadega”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Almond-Poiss-kes-ujusKirjastuselt Draakon & Kuu, mis on keskendunud rahvusvaheliste auhinnaraamatute väljaandmisele, ilmus hiljuti uus teos. Eesti keeles sai kättesaadavaks maailma ühe mainekama lastekirjandusauhinna, Hans Christian Anderseni preemia vääriliseks tunnistatud inglise kirjaniku David Almondi raamat „Poiss, kes ujus koos piraajadega”. Mainekat autorit on tunnustatud muuhulgas ka Carnegie lastekirjanduse medali ja kahe Whitbreadi auhinnaga.

Raamatu peategelane on Stanley Potts, poiss, kes on kaotanud vanemad ning kasvab seetõttu onu Ernie ja tädi Annie juures Kalakai teel majas number 69. Peale laevatehase pankrotistumist peavad linnakese elanikud endale uue töökoha otsima. Nii mõnigi leiab tööd teistes tegutsevates ettevõtetes, kuid Ernie otsustab rajada oma majja äri, kalakonservitehase. Vastutus oma pere heaolu eest paneb Ernie pidevalt tööd rabama, ka oma pereliikmeid selleks sundima. Nii kaotabki mees silmist selle, mis elus kõige olulisem. Ernie mõtlematu otsuse pärast lahkub Stanley kodust ja ühineb rändtivoliga, sattudes niimoodi seiklustesse, mis seavad ta silmitsi oma suurimate hirmudega.

David Almond näib arvavat, et iseendaks jäämine, kuid samas ka muutumine pole kellelegi lihtne. Veel keerulisem on see aga väikesele poisile, kes peres pettununa peab ihuüksi sel teel käima ja hirme ületades unistusi püüdma. Autor näib rõhutavat, et kõik, mida oskad vaimusilmas ette kujutada, on ka tegelikkuses võimalik, kui suudad ületada hirmubarjääri. Kirjanikku auhinnates on ikka toonitatud tema võimet tõsta noori lugejaid argielust ja iseenese maisusest kõrgemale, innustada ja neile lootust anda. Nii seda teost kui David Almondi loomingut üldisemalt iseloomustabki maagiline realism, fantastiliste elementide, müütide sidumine realistliku kujutusega. See ilmselt tekitabki tema loomingut lugedes õhulise, kerge tunde.

Lisaks põnevale ja kaasahaaravale süžeele on huvitav ka kirjaniku teksti esitamise viis. Ta kirjutab sündmustest sugestiivselt ja suure kaasaelamisega, aeg-ajalt aga katkestab ta jutuvoo ning asub noort lugejat küsitlema, mida too autori asemel teeks. Samuti esitab ta lugejaile küsimusi, mida nemad äsjakirjeldatud olukorras tunneksid, kuidas edasi käituksid. Kui enamasti püütakse kirjandusteostes luua täiuslik illusioon, arusaam, et tegelikult oleksid võinud ka sellised sündmused toimuda, siis David Almond rõhutab lugejaile, et sündmused on fiktsionaalsed, toimuvad vaid fantaasias, kujutelmas.

Kirjanik on ka teistes oma teostes rääkinud lastest, kes kogevad oma elus olulisi murranguid ja kriise. Eesti keeles on ilmunud tema noorteromaan „Skellig” (Tiritamm, 2000).

Illustreerinud Oliver Jeffers
Tõlkinud Kaarin Kivirähk
Välja andnud kirjastus Draakon & Kuu
256 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

August 2013. Selemonas Paltanavičius „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Paltanavicius-tere-kuidas-lahebMiskipärast ei kipu meie kirjastajad Baltimaade lastekirjandust kuigi usinalt eesti keelde ümber panema. Viimase 20 aasta jooksul on läti keelest meie lasteni jõudnud vaid Valdis Rūmnieksi seikluslugu „Iidse tamme saladus” (2004) ning muinasjutt „Kuidas koer hundiga sõdis” (2006). Leedu kirjandusest on samal perioodil tõlgitud Andis Sergejevsi ja Aija Jasūna väikelasteraamat „Elevandpoeg Bobo” (2001), Skomantase (kollektiivne pseudonüüm) noorteraamatud „Teutoonide vang. Soohunt” (2001) ja „Nõiutud aare. Jumalate tahe” (2008). Gendrutis Morkūnase „Kuratlikult kuum koolivaheaeg” (2009) ja Kęstutis Kasparavičiuse „Valge elevant” (2009) on raamatud, mis tõlgiti leedu firma Maxima tellimusel eesti keelde ja kingiti kaubandusketi töötajate lastele jõuludeks. Laiema leviku osaliseks pole need teosed meil kahjuks saanud.

Rahvusvaheliste konverentside ettekannetes ja kohvilauajuttudes viidatakse aga nii mõnelegi huvitavale teosele. On kahju, et eesti lasteni ei ole jõudnud näiteks humoorikad jutustused pirukatest piraatidest (Māris Putniņš) või südamlikust karu Tobiasest (Juris Zvirgzdiņš). Lõunanaabrid aga on, vaatamata meie ükskõiksusele nende suhtes, eesti lastekirjanduse tõlkimises küllaltki usinad – kusjuures peaaegu kõik, mis tõlgitud, osutub sealsete laste seas ka menukaks.

Rõõmu teeb, et üle hulga aja saab midagi sealsest lastekirjandusest meile kättesaadavaks. Leedu kirjaniku Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast” jõuab lasteni noore tõlkija Juhan Raua asjatundlikus vahenduses. Kuigi lood on „Tähekese” lugejale tuttavad, ei kahanda see teose väärtust karvavõrdki. Kambakesi ühiste kaante vahel on need tekstid kindlasti midagi rohkemat kui üksikute osade summa. Ja seda mitte ainult tänu Helin Tikerpuu elutruudele ja humoorikatele illustratsioonidele ning Jaanus Samma sisuga hästi haakuvale kujundusele.

S. Paltanavičius on 14 väga erinevat kirja sidunud vahvaks ja köitvaks tervikuks raamloo abil. Ühel varasel talvehommikul tuleb raamatu autori juurde kirjakandja ning ulatab talle koti kirjadega, mille ta on saanud metsast. Kirjutajateks on metsaelanikud: väikesed loomad (siil, mutt, nahkhiir, kärnkonn), aga ka suuremad elukad (rebane, jänes, hunt), lisaks veel putukad (rohutirts, lapsuliblikas, ämblik, sipelgas) ning linnud (tuvi, kaaren, rähn). Kõik kenad kohalikud loomad. Iga loom räägib sellest, mis tal parasjagu südamel. Nii näiteks jutustab rebane oma kodu korrastamisest ja peatselt oodatavast perelisast, kevadel ärganud siil aga oma tühjast kõhust ja siilitädist, ämblik pajatab untsu läinud võrgupunumisest jne. Kirjanik on suurepäraselt tabanud erinevate loomade natuuri. Lugejateni on toodud ilmekad ja vahvad nüansid loomade eluviisi kohta, nii saab muuseas ka üht-teist tarka looduse kohta teada.

Iga kirja lõpetavad looma head soovid kirja saajale koos kutsega tulla ise metsa külla või palvega kutsuda metsasõpru linnavisiidile.

Raamatut läbib suur austus metsa ja selle elanike vastu, olgu tegu siis väikese putuka või suure kiskjaga. Postiga kirjade saatmise hääbuva traditsiooni ja üha väheneva metsas uitamise taustal sunnib see kõigi loomasõpradest laste ja lapsemeelsete meeli paitav teos küsima: millal sina viimati metsas käisid või oma käega kirjutatud tervituse saatsid?

Illustreerinud Helin Tikerpuu
Tõlkinud Juhan Raud
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
72 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Juuli 2013. Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saar-kuidas-meil-asjad-kaivad 1Ilona Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus tädideks ja krutskimeesteks („Lastekirjandus otsib autorit”, Eesti Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks „pakkuda võimalikult turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast jutust võib alati leida oma õpetusiva.”

Krutskimeestena käsitles I. Martson kirjut seltskonda, „kelle hulka kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord lasteraamatu kujul välja purskab”.
Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed („Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” 2006, „Nemad kaks” 2008, „Tekste siledast ruumist” 2009) avaldanud kirjanik andis hiljuti välja oma esimese lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad”.

Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutusega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu, kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.

Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul „ei räägi veel õieti millestki”. Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Pereliikmed tutvustatud, pajatab poiss kõikvõimalikest juhtumistest, mis tema peres aset leiavad. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.

Esimeste lehekülgedel meenutab raamat Ilmar Tomuski Volli-lugusid, kuid peagi on märgata, et A. Saare sõnastus on tunduvalt lapselähedasem ja lihtsam. Samuti suhestub ta oluliselt rohkem oma lugejaga. Sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse hea tunnetamine haaravad kaasa. Kui I. Tomuski tekst on ühesuunalisem, süžee selgem ja piiritletum, siis A. Saare tekst on vallatult harali hoidev, ehedat mõtlemist meenutav, fantaasiat ergutav ja allusioone tekitav. Sellist naiivset, kuid täiskasvanuelust oma järeldusi tegevat lapsjutustajat on sageli kasutanud ka Kristiina Kass.

Kohati meenutab „Kuidas meil asjad käivad” ka Peeter Sauteri laiskade ja muidu-laste raamatuid, kuid kui P. Sauteri teksti toidab fantaasia, siis A. Saare teos põhineb reaalelul. Aeg-ajalt võib aga see igapäevaelu olla pöörasemgi kui P. Sauteri fantaasiad. Omamoodi õõnestajad ja lastekirjanduse piiride kompijad on aga mõlemad. On üsna tõenäoline, et nii mõnegi konservatiivsema täiskasvanust lugeja paneb õhku ahmima peatükk, milles Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse. Võib olla tundub lasteraamatu jaoks liiga julm ka lugu seatapust.

Muu maailma kirjandusest meenutab A. Saare värske raamat ungarlanna Eva Janikovszky üldtuntud teoseid „Minuga juhtub alati midagi”, „Kui ma oleksin suur” jt. ning tšehhi kirjaniku Michal Vieweghi kogumikku „Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele”.

Eelmainitud artiklis rõhutab I. Martson ka krutskimeeste raamatutes leiduvate illustratsioonide märgilist iseloomu. „Raamat õnnestub siis, kui kunstnik on mõttekaaslane, sarnase maailmatajuga inimene,” arvab ta. A. Saare „Kuidas meil asjad käivad” on illustreerinud Alvar Jaakson, kes võiks tihedaminigi lasteraamatutele pilte teha. Ta joonistab nappe ja vähevärvilisi, kuid ilmekaid pilte – mitte autori kirjutatud lugu kopeerides, vaid sageli hoopis edasi jutustades või sellele mõnel muul kombel lisaväärtust andes. Osa illustratsioone (nt lk 39 ja 107) püüab üldtuntud piiridest välja murda.

Nii et igati värskendav raamat! Seda juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.

Illustreerinud Alvar Jaakson
Välja andnud kirjastus Tänapäev
136 lk

 

Jaanika Palm

Juuni 2013. Essi Kummu „Jutukas Elias”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kummu-jutukas-eliasMeie lastekirjanduslikud suhted Soomega muutuvad aasta-aastalt üha tugevamaks. Lisaks Heinakübara ja Viltsussi raamatutele ning Risto Räppari lugudele on meieni jõudnud teateid Teedu ja Peedu maailmast, paljudele on armsaks saanud Mauri Kunnase teosed. Viimasel ajal ilmunust meenuvad Siri Kolu „Rööbelid”, mis mullu suve hakul meie laste lugemislauale jõudis, ja hiljuti trükivalgust näinud Jukka Itkoneni luule koondkogu „Mõnus sajuilm”. Essi Kummu „Jutukas Elias” (orig 2012) on aga tähelepanuväärne nii Soome kui Eesti kirjanduspildis vähekäsitletud teema huvitava, optimistliku ja köitva lahtikirjutamise poolest.

Essi Kummu (1977) on noor, kuid juba tunnustatud soome autor – ta oli 2012. aastal üks kuuest Finlandia Junior nominendist. „Jutukas Elias” on tema esimene lasteraamat, mis kodumaal on osutunud niivõrd menukaks, et sellest on ilmunud lausa kolm trükki.

Kirjanik on teoseks inspiratsiooni saanud oma elust – peale lahutust oma lastele selle tagamaid selgitades kerkis esile paljugi, mida autor pidas oluliseks ka teistega jagada. Vaatamata sellele ei kanna teos vähimatki õpetlikkuse või moralismi pitserit. Essi Kummu räägib vaid lugu.

Raamatu peategelane on just kooliteed alustanud Elias, kelle autor enda sõnul on kirjutanud võimalikult sarnaseks oma tütrega. Elias avastab end ühel hetkel olukorrast, millest rääkiminegi tundub esialgu vale – tavaliselt jutukast ja vallatust poisist saab harva sõnu kasutav, vaikiv väike mees.

Selle põhjuseks on asjaolu, et Eliasel ja tema väikesel õel Inkeril on nüüdsest kaks kodu: isa kodu ja ema kodu. Ikka kerkivad poisi pähe küsimused, kuhu kaob armastus, kes olen mina, mida toovad minu jaoks kaasa need suured muutused. Ja ükskõik, kui palju ja kui hästi vanemad temaga ei räägiks, igatseb Elias siiski midagi muud. Sõit Eestisse, külla sõber Priidule aga lõpetab Eliase tardumuse. Ta suudab jälle olla tema ise, leiab sõnad, et väljendada taas oma tundeid. Elias teab, et mis ka ei juhtuks, tema ema ja isa armastavad teda ikka.

Essi Kummu kirjutamisviis on lihtne ja arusaadav, õhuline ja kerge. Vähemalt sama palju kui otsesõnu öeldut on ka ridade vahele peidetut. Vaiksed, kuid pingega laetud sõnad räägivad iga lugejaga, olgu selleks siis laps või täiskasvanu, just tema enese keeles, talle olulistest asjadest.

Raamatu on illustreerinud Marika Maijala (1974), vabakutseline kunstnik ja graafiline disainer, kelle illustreeritud teosed on ka varem tähelepanu äratanud. „Jutukas Elias” on saanud endale tekstiga imehästi haakuvad pehmed ja soojad, lapselike sugemetega pliiatsijoonistused, millel rohkesti merd ja laevu ning linnavaateid.

Essi Kummu ja Marika Maijala „Jutukas Elias” on lisaks lummavale lugemiselamusele ka suurepärane lohutus rasket lahutuse perioodi läbi elavatele lastele ning abiline emadele-isadele uue elukorraldusega kaasnevate murede käsitlemisel.

Essi Kummu „Jutukas Elias”
Soome keelest tõlkinud Ingrid Maasik
Pildid Marika Maijala
FiorePublishing, 2013
40 lk

Jaanika Palm

 

Mai 2013. Jukka Itkonen „Mõnus sajuilm”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Itkonen-monus-sajuilmEi ole just igapäevane, et eesti keeles ilmub lastele tõlkeluulekogu. Kui üksikud väikelastele mõeldud värsslood välja arvata, on eelmise tõsiseltvõetava kogumiku (Grigori Osteri „Kahjulikud nõuanded”, samuti Leelo Tungla tõlkes) ilmumisest möödas juba seitse aastat.

Soome lastekirjanike proosaloomingut on küll aasta-aastalt järjest rohkem meieni jõudnud, seda tänu FILI lahkele toele, kuid soome lasteluulest ei tea me suurt midagi. Nüüd on tehtud tubli samm ka selle meile veel tundmata maa avastamiseks.

Raamatu tagakaas sedastab, et selle autor, 1951. aastal sündinud Jukka Itkonen on avaldanud 36 raamatut. Tema loomingu hulka kuuluvad lasteluule kõrval ka näidendid, libretod, laulutekstid. Lisaks on Itkonen loonud muusikat, maalinud ja tõlkinud. Jukka Itkoneni kirjanduslikku loomingut on hinnatud mitmete kirjandusauhindadega (Kaarina Helakisa kirjanduspreemia 2000, Anni Swani medal 2006 jt).

Kuigi Itkonen alustas oma kirjanduslikku loomingut juba 1970ndatel, sisaldab eestikeelne väljaanne „Mõnus sajuilm” ligi 60 luuletust autori kolmest viimasest soomekeelsest kogust: „Leikkihaitari” (2011), „Kaupunkiretki” (2011), „Sanamaa” (2012).

Itkoneni luule on sõnamänguline, värvikas, jõuline ja mõnusalt irooniline. Luuletaja pakub lapsele lugemiseks ja kuulamiseks laia teemaringi. Ta tutvustab lastele erinevaid hooneid („Apteek”, „Raamatukogu”), ameteid („Pagar”, „Rätsep”), pajatab naljakaid lugusid loomadest („Elevant ja kärbes”, „Rikkuri täi”) ja eluta asjade elust („Pargipink”, „Ausammas”).

Itkoneni maailmapilt on meeldivalt avar. Ikka ja jälle rõhutab ta, et maailmas mahub mustade ja valgete toonide vahele palju värve. Samuti sõltub nii mõndagi vaatepunktist, mille kaudu toimunud sündmustele hinnang anda. Seda aspekti rõhutab ka raamatu nimiluuletus, milles luuletaja pakub alternatiivi vihmaste ilmade kirumisele.

Kuigi Itkoneni luuletused tunduvad esmapilgul lihtsad, peitub neis enamasti ka sügavam sisu. Luuletaja juhib tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele (looduse reostamine, linnastumine, juurte kaotamine, rahaahnus jne). Sageli kirjeldab Itkonen üksildust, olgu selle tundjaks siis siilid („Üksildane siil”) või inimesed („Maailma ujedaim mees”).

Itkoneni luulekogu on ka vormirikas. Siin leidub lühikesi löövaid värsse, nukraid lüürilisi mõtisklusi rohkete väljajätteliste lausetega, sõnamängulisi vabavormilisi luuletusi jne.

Tõlkimine ei ole kerge töö, luule vahendamine on aga ilmselt veel keerukam. Itkoneni luuletused tõi eesti lastele lugemislauale üks meie tuntumaid ja armastatumaid lasteluuletajaid Leelo Tungal, kes tutvus soome poeediga mullusel luulesõidul. Leelo Tungla enda luulel on küll tõlgitavaga sarnasusi, kuid olemuselt tundub Jukka Itkonen lüürilisem, melanhoolsem ja vaoshoitum. Linlik loodushoidlikkus, luuletuse lõppridades avalduv puänt ja elurõõm aga on omased nende mõlema loomingule. Samuti oskavad nii Tungal kui Itkonen üht-teist ridade vahele peita ja last elu üle järele mõtlema panna ning temasse empaatiat ja sallivust istutada.

Soome keelest tõlkinud Leelo Tungal

Välja andnud Tammerraamat

72 lk

 

Jaanika Palm

Aprill 2013. Ulf Stark „Täitsapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Stark-TaitsapoissRootsi kirjanik ja stsenarist Ulf Stark (s. 1944)  on alates 1966. aastast mõjutanud kodumaist kirjanduspilti. Ta on kirjutanud üle 50 raamatu lastele ja noortele ning võitnud ohtralt nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi lastekirjandusauhindu (nt Nils Holgerssoni auhind 1988, Astrid Lindgreni auhind 1993 jne). Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 25 keelde. Lõpuks ometi on üks Starki raamatutest nüüd ka eesti keeles saadaval.

„Täitsapoiss” jutustab südamliku ja sooja, kuid samas ka särtsaka ja lustliku loo väikesest Ulfist. Ühel kenal suvepäeval, mil poisi vanem vend on läinud oma sõbrale külla, jääb poiss koju vanaisaga, kes teeb kogu aeg tööd. Kuna Ulf vanaisa abistada ei taha, püüab ta igavusest üle saada mesilast tikutopsi püüdes. Kui vanaisa selle avastab, otsustab ta väikest Ulfi tööga kasvatada. Nii tulebki poisil vanaisale näidata, et temas on piisavalt särtsu – ta kannab lõhutud puud kööki, aitab tädi Hildat, toob naabritelt piima jne. Lõpuks ootab Ulfi ees ülesanne, mis talle naeratuse näole toob: ta peab minema oma teisele vanaisale, taadule vastu, kui too laevalt tuleb.

Iseenesest ei juhtugi ses raamatus suuri, maailma raputavaid sündmusi, kuid neis väikestes seikades, mida Stark kirjeldab, on palju sellist, mis mõjutab last kogu hilisema elu. Soojad, sügavad suhted vanaisade ja lapselapse vahel võimaldavad lapsel tunda end turvaliselt ka rasketes olukordades. Südamlikkus, hingesoojus ja eluterve armastus, mitte lihtsalt hellitamine, on tunded, mis kirjeldavad hästi väikese Ulfi tagalat – tema perekonda.

Ulf Stark on suurepärane loo esitaja. Sündmused tema raamatuis algavad juba esimesest kirjapandud reast ja kulgevad tempokalt kuni teose lõpuni. Kirjanik ei kasuta ballastteksti, et raamatut kogukamaks ja muljetavaldavamaks teha.

„Täitsapoisi” pildid joonistanud Markus Majaluomat peetakse Soomes üheks armastatumaks lasteraamatute illustraatoriks. Töötanud ka joonisfilmi kunstnikuna, kannavad tema raamatupildidki seda hingust. Detailirohked ja humoorikad pildid paeluvad ka suuremaid vaatajaid.

Köitva loo väikesest Ulfist ja tema vahvatest vanaisadest on noortele eesti lugejatele kättesaadavaks teinud Ülle Kiivet, kelle oskuslikud tõlked Sven Nordqvisti Pettsoni ja Finduse lugudest nomineeriti ka Paabeli Torni tõlkeauhinnale mullu, 2012. aasta sügisel.

Jääb loota, et peagi õnnestub meil selle silmapaistva tõlkija vahendusel Ulf Starki loominguga ka põhjalikumalt tutvuda.

Tõlkinud Ülle Kiivet
Koolibri, 2013
40 lk

 

Jaanika Palm

 

Märts 2013. Piret Raud. „Teistmoodi printsessilood”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Piret Raud. „Teistmoodi printsessilood”. Tänapäev, 2013, autori illustratsioonidPoed on lastele mõeldud printsessiraamatutest pungil. Meile tõlgetena jõudnud imalate lugude ning roosades-lillades toonides kitšimaiguliste illustratsioonidega raamatud on nii välimuselt kui sisult äravahetamiseni sarnased. Kuigi ka Piret Raua värske raamatu kaas on roosas koloriidis, näitab juba nina nokkiva tüdrukuga kaanepilt, et tegu on täiesti teistlaadi nähtusega. Teoses on 30 lühilugu, kõik parajalt pikad, tempokad ja leidlikud, et ka kärsituma noore lugeja, olgu ta poiss või tüdruk, kannatus ei katkeks.

Enamasti on „Teistmoodi printsessilugudes” tegemist inimprintsessidega, kuid mitte mingil juhul tavalistega. Pealtnäha pole küll midagi ebatavalist printsessis, kes armastab küpsetada või koristada, kuid autor ei lahenda lugu traditsiooniliselt, vaid ülepaisutatuse võtmes. Nii saab küpsetushimuline printsess endale lemmikloomaks saiakesi õgiva lohe ning puhtust armastav printsess, kes ka raamatud sõnadest puhtaks pesi, asub neid usinalt uute lugudega täitma. Piret Raua printsessidel on palju väikestele lastele iseloomulikke jooni. Nii näiteks armastab üks printsess kõike tagurpidi teha, teine aga kardab pimedust. Üsna mitu lugu on printsesside ebaprintsessilikult/lapselikult käituvatest kehaosadest – ninast, mida näpud tahavad nokkida, pahadest jalgadest, mis tahavad kõike togida,  või pidevalt korisevast kõhust.

Raamatus leidub jutte maali peal naeratavast printsessist ja postmargi-printsessist, ei puudu ka väljamõeldud printsess. Kirjanik kujutab printsessidena ilmastikunähtusi (pilv), taimi (hernes), loomi (tigu, vihmauss), eluta asju (korsten), kuid kohtame ka abstraktsemaid tegelasi (nt kirjatäht, täpp).

Võrreldes Piret Raua varasemate teostega on tema printsessilood õpetlikumad, pedagoogilisemad, neis on väärtusi, mida noorele lugejale sisendada. Nii hoiatab autor malbel, peidetud kombel väikseid lugejaid näiteks edevuse ning vaid välimuse järgi otsustamise eest. Esile tõstmist leiab julgus olla selline, nagu oled. Kuigi kohtame ka traditsioonilisema loomusega printsesse, keda iseloomustavad passiivsus ja printsiootus, on neile tasakaaluks piisavalt hakkajaid, oma elu ise juhtivaid printsesse. Samuti rõhutab autor, et printsessimängudele on teisigi vahvaid alternatiive. „Ega kogu aeg ei saagi printsessimänge mängida ja printsessielust unistada. See läheks pikapeale lihtsalt tüütuks”, leiab ta (lk 105).

Piret Raua „Teistmoodi printsessilood” murravad välja traditsioonilisest printsessikäsitlusest. Raud näikse oma raamatuga rõhutavat, et iga väike tüdruk võib olla printsess omamoodi, mitte ennast stereotüüpselt ja kindlalt juba eelnevalt kujunenud vormi mahutades.

Autori illustratsioonid
Välja andnud kirjastus Tänapäev
108 lk

Jaanika Palm

Veebruar 2013. Maria Parr. „Vilgukivioru Tonje”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Parr-Vilgukivioru-Tonje

Kiidulaul raamatute tagakaantel, eriti kui teose autorit võrreldakse lastekirjanduse suurte klassikutega, äratab umbusku. Justkui ei suudaks raamat ise enda eest kõneleda ja oma väärtust tõestada. Ka Maria Parri (s 1981) hiljuti eesti keeles ilmunud lasteraamatu „Vilgukivioru Tonje” tagakaanel tõmmatakse paralleele noore norra kirjaniku ja Astrid Lindgreni vahel, raamatu peategelast Tonjet aga nimetatakse Emili, Pipi ja Ronja sulamiks. Õnneks ei saa lugeja lootused seekord petetud.

Vilgukivioru Tonjel on tõesti teatavaid sarnasusi kõigi eelnimetatud kangelastega, seda nii välimuses (ta on punaste juustega nagu Pipi) kui ka olemuses (nutikas ja vapper nagu Emil).

Sarnane Lindgreni teostele on ka Parri raamatu tegevuskoht – väike sõbralik küla, kus üksteist tunnustatakse just sellistena nagu ollakse. Küla ümbritsevad mäed ja kosk aga meenutavad Ronja mängumaad. Ja kuigi analoogilist leidub ka jutustuse ideestikus ning käsitletud probleemides, on tegemist siiski ainulaadse ja originaalse teosega, mis väärib igati esiletõstmist.

9-aastane Tonje on oma külas ainus laps. Tema isa peab lambakasvatustalu, ema aga uurib kaugel Gröönimaal merd. Kuigi koolis kohtub ta omaealistega, igatseb ta siiski ka vabaks ajaks lastest kaaslasi. Õnneks on Tonjel Gunnvald, tema 74-aastane ristiisa ja parim sõber, kellel on tema jaoks alati aega. Üheskoos nuputatakse ja katsetatakse mäel erinevaid kelke, suusatatakse ja meisterdatakse töökojas. Õhtuti aga valmistab Gunnvald Tonjele maailma parimat hirvelihahautist ja mängib oma vanal viiulil imekauneid palasid.

Rahulikku idüllilisse maaellu toob muutuse Gunnvaldile tulnud salapärane kiri, mida ta Tonjele näidata ei taha. Kui mees aga trepil kukub ja haiglasse satub, hakkab saladusepundar hargnema. Esile kerkinud varjatud asjaolud tekitavad Tonjes tunde, et tema parim sõber, kellega ta on kõiki maailma asju arutanud ning kellele oma hinge avanud, pole see, keda Tonje arvas teda olevat.

Teoses käsitletakse köitvalt ja lastele arusaadavalt poolikute perede teemat. Autor aitab meil näha olukorda nii laste kui ka täiskasvanute vaatepunktist. Ükskõik kui keerukaks ka täiskasvanute omavahelised suhted ei kujuneks, ei tohiks see üle kanduda lastele. Laps ei ole kunagi süüdi, kui ta eraldi elava vanemaga kontakti kaotab, leiab autor.

Raamat koosneb koosneb kolmest osast („Kiri”, „Heidi”, „Muusika”), mis omakorda jagunevad hästi struktureeritud peatükkideks. Teose tegevustik kulgeb kiirelt ja kaasahaaravalt, ainult olulisimat tegevusliini silmas pidades.

Maria Parr räägib lastega siiralt ja selgelt tõeliselt olulistel teemadel nagu sõprus, armastus, igatsus ja andestamine. Ikka rõhutab ta, et ainult süda avali elades ning teisi märgates ja abistades on võimalik leida rahu südamesse ja rõõmu igasse päeva.

PS. Tagakaanelt selgub ka, et „Vilgukivioru Tonje” eest on Maria Parr saanud Norras maineka Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aastal parima lasteraamatu preemia.

Tõlkinud Riina Hanso
Eesti Raamat, 2013
270 lk

Jaanika Palm

Jaanuar 2013. Kätlin Kaldmaa. „Lugu Keegi Eikellegitütre isast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kaldmaa-Lugu-KeegiIllustreerinud Marge Nelk
Ajakirjade Kirjastus, 2012
104 lk

Luuletaja ja tõlkijana tuntud Kätlin Kaldmaa debüteeris lastekirjanikuna paar aastat tagasi mälestusliku tagapõhjaga juturaamatuga „Neli last ja Murka” (2010), mis kirjeldas laste suve maal vanaema juures 1970–1980ndatel aastatel. Teos sai toona kriitikuilt kiitvaid sõnu.

Kirjaniku värske lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” on aga eelmisest erinev nii mõneski mõttes. Tegemist ei ole enam memuaaridega, vaid muinasjuttude kategooriasse liigituva teosega, millel on tugevaid seoseid Põhjamaade kirjanduse ja rahvaluulega. Teose olustik, tegelaste nimed, aga ka kirjutamisviis suunavad lugejate pilgud just sinna.

Detsember 2012. Þórarinn Leifsson. „Vanaema Huldi raamatukogu”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Thorarinn-vanaema-HuldiTõlkinud Kadri Sikk
Kujundanud Krõõt Kukkur, Kärt Kukkur
NyNorden, 2012
188 lk

Islandi lasteraamatuid ei ole just palju eesti keelde tõlgitud. Kristín Steinsdóttiri „Kodulinna ingel” (2009), mis sai samal aastal ka Paabeli Torni tõlkeauhinna, Aðalsteinn Ásberg Sigurðssoni maagiline „Kääbusekivi” (2010) ja Sigurður Örn Brynjólfssoni loodushoidlik „Jääkaru Polli” (2011) on raamatud, mis tutvustavad islandi lastekirjandust kui omanäolist, kütkestavat, pärimust väärtustavat ning avara ellusuhtumisega lugemisvara. Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” sobib kenasti, ilma suuremaid mõrasid löömata, kujunenud diskursusesse.

Þorarinn Leifsson (1966) elab Reykjavikis. Lõpetanud Islandi kunstiakadeemia, alustas ta oma loomingulist teed koomiksikunstniku ja illustraatorina. Leifssoni kirjanduslik debüütteos – 2007. aastal ilmunud lasteraamat „Isa suur saladus”, – mis üllatuslikult käsitleb kannibalismi, on tänaseks tõlgitud juba taani, soome ja saksa keelde.