Jaanuar 2014. Rose Lagercrantz „Minu õnnelik elu”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Lagercrantz-minu-onnelik-eluHiljuti meie raamatupoodidesse jõudnud Rose Lagercrantzi „Minu õnnelik elu” (Rootsis ilmus raamat 2010. aastal) tõmbab lettidel tähelepanu juba oma ebahariliku ja intrigeeriva pealkirjaga – kes meist ei tahaks olla õnnelik või vähemalt teada, milline on õnnelik elu. Eva Erikssoni kaanepilt kustutab õige kiirelt eneseabiraamatute otsijate lootused. Pildil on kaks vahvat väikest tüdrukut, täis ülevoolavat rõõmu ja ühtekuuluvustunnet, hallis sügissombuses ilmas lompides tantsimas.

Raamatu peategelane Dora, kes elab koos oma isaga (ema on surnud), peab end õnnelikuks lapseks. Õhtuti voodis lesides ning und oodates leiab ta ikka ja jälle uusi sündmusi, seiku ja asju, mille eest tänulik olla, hetki, mil ta on õnnelik olnud. Peagi lisandub Dora õnnelike juhtumuste hulka veel üks – ta saab minna kooli.

Varsti on Dora õnnelikum kui kunagi varem – ta leiab endale sõbra. Ella Fridale meeldivad peaaegu kõik samad asjad mis Doralegi. Koolis istutakse ühes pingis, kahekesi kiigutakse ja süüakse vahetundidel, veedetakse aega peale kooli. Dora saab teada, mida tähendab, kui sul on parim sõber. Ja tüdruk on õnnelik.

Ühel päeval aga selgub, et Ella Frida peab kolima ja Dora tunneb end koolis üksikuna, ta muutub tigedaks ja kurjaks. Isa ostab Dorale lohutuseks lemmikloomad, merisead, kes aitavad küll tüdruku igatsust leevendada, kuid Dora ei tunneb, et ta ei ole hingepõhjani õnnelik ja rahul. Peagi leiab ta ka koolist kaaslasi, kellega mängida, kuid leitud sõbradki ei kustuta ta hingest kripeldust südamesõbra järele.

„Minu õnnelik elu” tegeleb küsimustega, kuidas tulla toime kaotustega ning ületada igatsus ja kurbus, mida teha, et kergemalt üle elada  hetked, mida õnnelike sekka arvata ei saa, kuidas vaatamata tagasilöökidele saada hakkama ja nautida elu. Raamat on tulvil optimismi ja elujaatust. Kirjanik leiab, et küllap on meist igaühel asju, mille pärast õnnelik olla isegi siis, kui meie elus pole need kõige rõõmsamad ajad.

Rose Lagercrantz, kes on avaldanud rohkelt teoseid nii täiskasvanutele kui lastele, tuli kirjandusse juba 1973. aastal. Tema loomingut on autasustatud Astrid Lindgreni preemia (Astrid Lindgren-priset) jt mainekate rootsi kirjandusauhindadega. Eesti keeles on Rose Lagerkranzilt varem ilmunud „Pikk-pikk teekond” (1995, ek 1996, Ilon Wiklandi mälestuste põhjal ja illustratsioonidega).

Raamatu „Minu õnnelik elu” on illustreerinud kirjaniku kauaaegne koostööpartner ja sõber Eva Eriksson, kelle lustakad ja tundeküllased pildid on eesti lastele tuttavad ka Ulf Nilssoni raamatust „Vanaema raha”.

Tõlkinud Allar Sooneste
Illustreerinud Eva Eriksson
Välja andnud Tammerraamat
144 lk

 

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Detsember 2013. Ulf Nilsson „Vanaema raha”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Nilsson-vanaema-rahaViimasel ajal on meedias ikka ja jälle käsitletud vanema põlvkonna probleeme. Pole mingi uudis, et sageli kipuvad omastele vanurite füüsiliste haiguste kõrval tekitama raskusi ka vaimsed probleemid. Lapsed ei ela vaakumis, nad näevad samuti seda, millega nende vanemad rinda pistavad. Ulf Nilssoni väikelasteraamat „Vanaema raha” kutsub arutlema ja pakub tuge.

Raamatu eessõnas kirjutab Ulf Nilsson, et teose sünnil on reaaleluline ja autobiograafiline taust. Nii autori vanaema kui ka ema kannatasid vanaduspõlves dementsuse all. „On kasulik valmistuda selleks, et midagi taolist võib juhtuda. Peame julgema sellest rääkida ja selle üle ka nalja visata,” leiab ta.

Raamatu peategelaseks on kuueaastane poiss, kes on aeg-ajalt vanaema hoida. Ta ootab vanemaga veedetavat aega. Talle meeldib, et siis tuleb leivaauto ning vanaema ostab leiba ja kooke, mida koos süüakse. Poisile meeldib ka jutulugemine. Ühel päeval pole aga miski enam endine – vanaema ei tunne enam oma lapselast ära, keeldub leiba ja koogikesi ostmast ning loeb ikka ja jälle ainult muinasjuturaamatu esimest peatükki. Kahtlustades teisi raha varastamises, otsustab vanaema kogu varanduse pangast välja võtta. See on küll väikemehele hirmutav, samas aga mõistab ta, et kuigi ta on kõigest väike ja kaitsetu poiss, peab ta toetama vanaema, kes on temast suurem ja targem. Õnneks on tal julgestuseks riidepuust ja kummipaelast meisterdatud vibu lilletugedest nooltega.

Kuigi käsitletavad probleemid on ülitõsised ja täiskasvanuna mõistame olukorra ohtlikkust, vaatleb Ulf Nilsson neid kergelt humoristlikus vormis, lihtsalt ja loomulikult. Kirjanik suhtub ühtviisi soojalt kõigisse oma tegelastesse. Ta mõistab vanaema ärevust ja poisi hirmu ning näitab poisi vaprust olukorraga toimetulekul. Vaatamata väikestele äpardustele on ilmselge vanaema ja lapselapse omavaheline side ja tingimusteta armastus.

Eva Erikssoni illustratsioonid  sobivad tekstiga suurepäraselt. Pildid on täis küll liikumist ja elu, kuid samas on need pehmed, südamlikud ja soojad. Neis on hingeminevat vana aja nostalgiat.

Kuigi 1948. aastal sündinud Ulf Nilsson on Rootsis üks tunnustatumaid kirjanikke, kelle teosed on jõudnud ka teatri- ja ooperilavadele, filmilinale ja raadiosse, pole seni tema raamatuid meieni jõudnud. Loodame, et „Vanaema raha” ei jää Ulf Nilssoni ainukeseks eestikeelseks lasteraamatuks.

Tõlkinud Kersti Olsson
Illustreerinud Eva Eriksson
Välja andnud K&K kirjastus
38 lk

 

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

November 2013. John Green „Süü on tähtedel”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Green-suu-on-tahtedelViimastel aastatel valitseb laste- ja noortekirjanduses ilmselge fantasy ülekaal. Õnneks jõuab aeg-ajalt meieni ka realistliku olustikuga teoseid. Ja vahel on neil tõlgitutel erinevalt paljudest omamaistest noortekatest meile ka midagi sügavat ja värsket öelda.

„Süü on tähtedel” peategelaseks on Hazel Grace Lancaster, 16-aastane kilpnäärmevähki põdev neiu. Kuna vähk on arenenud kaugele ja sel on siirded tüdruku kopsudes, peab ta pidevalt hapnikuballooni kaasas kandma. Kuna Hazel pole juba aastaid koolitöös osalenud, sunnib ema tüdrukut käima haigete tugirühmas, et ta pisutki laiendaks oma kitsaks jäänud suhtlusringkonda. Üldiselt tüdrukule seal ei meeldi, kuid vähemasti tunneb ta ühtekuuluvust Isaaciga, kellel on silmavähk. Ükskord võtab poiss endaga kaasa Augustus Watersi, kes põeb osteosarkoomi, mis on võtnud temalt jala; see on asendatud kunstjäsemega. Augustus ja Hazel saavad kohe sõpradeks, sest poiss keskendub tüdruku haiguse asemel talle enesele – tema iseloomule, huvidele, perekonnale. Kuigi Hazel on poisist lummatud, otsustab ta mitte armuda, et poisile mitte rohkem kannatusi põhjustada.

Noorte ühiseks kiindumusobjektiks saab Peter Van Houteni raamat „Ilmotsatu kannatus”, mis pajatab samuti toimetulekust lapse vähiga. Teose avatud lõpust saab Hazeli ja Augustuse jaoks lõputute arutluste allikas, mille käigus avatakse ka enda hinged.

Ja kuigi tundub, et haigustest ja surmast on palju juttu, räägib see raamat pigem siiski elust. Vähihaigete laste tugigrupi juht Patrick rõhutab iga koosoleku lõpus: „Ela täna oma parimat elu”. Isegi kui peategelane ja tema kaaslased selle üle nalja heidavad, peavad nad paratamatult ikkagi mõtlema, mis on nende lühikese elu eesmärk, mis saab peale nende surma neile kallitest inimestest jne.

Augustus võrdleb oma mõtteid tähtedega, mis on taevakaarele laiali pillutatud. Seega näikse ka raamatu pealkiri „Süü on tähtedel” rõhutavat mõtlemise olulisust. Maailm, mille igaüks endale loob, on suuresti enese teha. Ja kuigi paljut ei saa valida, siis suhtumine on enese kätes. Nii kirjutabki Augustus Peter Van Houtenile: „Selles maailmas ei saa valida, kas saada haiget või mitte, vanamees, kuid me saame valida, kes meile haiget teeb.”

John Green ütleb raamatu eessõnas: „Lugudest tõeterade otsimine ei tule kasuks ei romaanidele ega nende lugejatele. Ainuüksi selle üritamine tähendaks, et väljamõeldud lood pole olulised. Vastupidise uskumine on aga meie liigi üks peamisi eelduseid.”

„Süü on tähtedel” räägib suurepäraselt ise enese eest. Raamat mängib osavalt lugeja tunnetel. Selles on lusti, ohtralt humoorikaid seiku, aga ka ääretult kurbi hetki. Lihtsat ja labast pisarakiskumist, (enese)haletsust ning musta masendust teosest ei leia. Pigem on peale lugemise lõpetamist tunne, et kõigega saab hakkama.

Viimaste aegade üheks edukamaks raamatuks tituleeritud „Süü on tähtedel” on olnud New York Timesi raamatumüügi edetabelis alates ilmumisest jaanuaris 2012. aastal, kokku 78 nädalat. Olulisem on vast see, et teos pälvis noorte lugejate auhinna The 2013 Children’s Choice Book Awards raames aasta noorteraamatu tiitli Teen Book of the Year. Stuudios 20th Century Fox on alanud võtted, et raamat jõuaks ka filmilinale.

Tõlkinud Bibi Raid
Välja andnud kirjastus Pegasus
270 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Oktoober 2013. Indrek Koff „Kui ma oleksin vanaisa”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Koff-kui-ma-oleksin-vanaisaEks igaüks ole lapsena mõelnud, mida ta tegema hakkab, kui suureks saab. Väikesed poisid tahavad tavaliselt auto- või rongijuhtideks, politseinikeks või kauboideks, kuid Indrek Koffi uue lasteraamatu peategelane tahab saada vanaisaks. See on tore unistus – vanaisasid on ikka vaja, eriti selliseid, nagu raamatus kirjeldatud.

Poisi kujutluses oleks sellel igavesti vägeval vanaisal palju lapselapsi. Ometi saaks igaüks neist vanaisa põlvel istuda ja jalal kiikuda, sest iga kord, kui sünnib uus lapselaps, kasvab vanaisa jalg pisut pikemaks.

Vanaisa elaks mere ääres paksu metsa sees asuvas väikeses majas koos vanaemaga, kes küpsetab pannkooke ja kotlette, aitab vanaisale suusad jalga ning harjutab temaga maadlust ja vilistamist. Selles väikeses majas aga on piisavalt ruumi kõigile lapselastele. Poiss unistab, kuidas ta hakkab oma lastelastega mängima, kummalist naabrionu piiluma, vana vahtrapuu otsa ronima, veesõda mängima, lõket tegema jne jne.

Stiililt meenutab Indrek Koffi värske lasteraamat Éva Janikovszky jutustusi „Kui ma oleksin suur” ja „Minuga juhtub alati midagi”, kuid erinevalt ungarlanna teosest ei panusta vanaisa-raamat mitte niivõrd koomiliste seikadele ja laste-täiskasvanute vahelistele erinevustele, vaid soojusele, lüürilisusele ja õrnematele emotsioonidele. Indrek Koffi raamatus on lapselik fantaasia segunenud südamlikkuse ja tundeküllaste mälestustega oma vanaisast. Ühelt poolt on see küll justkui väikese poisi unistus, kuid teisalt on see ilmselgelt autori ülemlaul oma laste või iseenda vanaisale.

Indrek Koff tunneb lapsi ja nende vanemaid, kellele ta kirjutab. Ta usaldab laste kirjanduslikku vastuvõtuvõimet. Kirjanik ei leia, et lastekirjandusse sobib vaid lineaarne jutustamislaad, vastupidi – ta arvab, et teksti assotsiatiivne ja tunnetel põhinev esitamine suudab köita nii lapsi kui ka neile teksti ette lugevat vanemat. Ausalt, lihtsalt ja siiralt  kirjapandud tekstis tuletab autor meelde olulisi pereväärtusi – üksteise tingimusteta armastamist, teineteise seltsi nautimist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist.

Raamatule on toredad, vahvate värvilaikudega pildid joonistanud Marion Undusk. Rohkelt on kasutatud valget pinda, värv on vaid aktsendiks. Tore ja mänguline on ka teksti vorming – kasutatud on erinevat kirja suurust, mängitud ridade kujudega jne.

„Kui ma oleksin vanaisa” ei ole Indrek Koffi esimene lasteraamat. Mõned aastad varem ilmunud „Enne kooli” (Kirjastuskeskus, 2009) defineerib end „unejuturaamatuna lastele, kes oskavad juba ise lugeda, ja neile ka, kes veel ise ei oska, aga kelle ema ja isa oskavad”. Mullu prantsuse kunstniku Louise Dunetoniga koostöös sündinud „Meie suur puu” (Päike ja Pilv, 2012) jutustab haaravalt puu tähtsusest ühe perekonna elus.

Illustreerinud Marion Undusk
Välja andnud kirjastus Päike ja Pilv
80 lk

Jaanika Palm. lastekirjanduse uurija

September 2013. David Almond „Poiss, kes ujus koos piraajadega”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Almond-Poiss-kes-ujusKirjastuselt Draakon & Kuu, mis on keskendunud rahvusvaheliste auhinnaraamatute väljaandmisele, ilmus hiljuti uus teos. Eesti keeles sai kättesaadavaks maailma ühe mainekama lastekirjandusauhinna, Hans Christian Anderseni preemia vääriliseks tunnistatud inglise kirjaniku David Almondi raamat „Poiss, kes ujus koos piraajadega”. Mainekat autorit on tunnustatud muuhulgas ka Carnegie lastekirjanduse medali ja kahe Whitbreadi auhinnaga.

Raamatu peategelane on Stanley Potts, poiss, kes on kaotanud vanemad ning kasvab seetõttu onu Ernie ja tädi Annie juures Kalakai teel majas number 69. Peale laevatehase pankrotistumist peavad linnakese elanikud endale uue töökoha otsima. Nii mõnigi leiab tööd teistes tegutsevates ettevõtetes, kuid Ernie otsustab rajada oma majja äri, kalakonservitehase. Vastutus oma pere heaolu eest paneb Ernie pidevalt tööd rabama, ka oma pereliikmeid selleks sundima. Nii kaotabki mees silmist selle, mis elus kõige olulisem. Ernie mõtlematu otsuse pärast lahkub Stanley kodust ja ühineb rändtivoliga, sattudes niimoodi seiklustesse, mis seavad ta silmitsi oma suurimate hirmudega.

David Almond näib arvavat, et iseendaks jäämine, kuid samas ka muutumine pole kellelegi lihtne. Veel keerulisem on see aga väikesele poisile, kes peres pettununa peab ihuüksi sel teel käima ja hirme ületades unistusi püüdma. Autor näib rõhutavat, et kõik, mida oskad vaimusilmas ette kujutada, on ka tegelikkuses võimalik, kui suudad ületada hirmubarjääri. Kirjanikku auhinnates on ikka toonitatud tema võimet tõsta noori lugejaid argielust ja iseenese maisusest kõrgemale, innustada ja neile lootust anda. Nii seda teost kui David Almondi loomingut üldisemalt iseloomustabki maagiline realism, fantastiliste elementide, müütide sidumine realistliku kujutusega. See ilmselt tekitabki tema loomingut lugedes õhulise, kerge tunde.

Lisaks põnevale ja kaasahaaravale süžeele on huvitav ka kirjaniku teksti esitamise viis. Ta kirjutab sündmustest sugestiivselt ja suure kaasaelamisega, aeg-ajalt aga katkestab ta jutuvoo ning asub noort lugejat küsitlema, mida too autori asemel teeks. Samuti esitab ta lugejaile küsimusi, mida nemad äsjakirjeldatud olukorras tunneksid, kuidas edasi käituksid. Kui enamasti püütakse kirjandusteostes luua täiuslik illusioon, arusaam, et tegelikult oleksid võinud ka sellised sündmused toimuda, siis David Almond rõhutab lugejaile, et sündmused on fiktsionaalsed, toimuvad vaid fantaasias, kujutelmas.

Kirjanik on ka teistes oma teostes rääkinud lastest, kes kogevad oma elus olulisi murranguid ja kriise. Eesti keeles on ilmunud tema noorteromaan „Skellig” (Tiritamm, 2000).

Illustreerinud Oliver Jeffers
Tõlkinud Kaarin Kivirähk
Välja andnud kirjastus Draakon & Kuu
256 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

August 2013. Selemonas Paltanavičius „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Paltanavicius-tere-kuidas-lahebMiskipärast ei kipu meie kirjastajad Baltimaade lastekirjandust kuigi usinalt eesti keelde ümber panema. Viimase 20 aasta jooksul on läti keelest meie lasteni jõudnud vaid Valdis Rūmnieksi seikluslugu „Iidse tamme saladus” (2004) ning muinasjutt „Kuidas koer hundiga sõdis” (2006). Leedu kirjandusest on samal perioodil tõlgitud Andis Sergejevsi ja Aija Jasūna väikelasteraamat „Elevandpoeg Bobo” (2001), Skomantase (kollektiivne pseudonüüm) noorteraamatud „Teutoonide vang. Soohunt” (2001) ja „Nõiutud aare. Jumalate tahe” (2008). Gendrutis Morkūnase „Kuratlikult kuum koolivaheaeg” (2009) ja Kęstutis Kasparavičiuse „Valge elevant” (2009) on raamatud, mis tõlgiti leedu firma Maxima tellimusel eesti keelde ja kingiti kaubandusketi töötajate lastele jõuludeks. Laiema leviku osaliseks pole need teosed meil kahjuks saanud.

Rahvusvaheliste konverentside ettekannetes ja kohvilauajuttudes viidatakse aga nii mõnelegi huvitavale teosele. On kahju, et eesti lasteni ei ole jõudnud näiteks humoorikad jutustused pirukatest piraatidest (Māris Putniņš) või südamlikust karu Tobiasest (Juris Zvirgzdiņš). Lõunanaabrid aga on, vaatamata meie ükskõiksusele nende suhtes, eesti lastekirjanduse tõlkimises küllaltki usinad – kusjuures peaaegu kõik, mis tõlgitud, osutub sealsete laste seas ka menukaks.

Rõõmu teeb, et üle hulga aja saab midagi sealsest lastekirjandusest meile kättesaadavaks. Leedu kirjaniku Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast” jõuab lasteni noore tõlkija Juhan Raua asjatundlikus vahenduses. Kuigi lood on „Tähekese” lugejale tuttavad, ei kahanda see teose väärtust karvavõrdki. Kambakesi ühiste kaante vahel on need tekstid kindlasti midagi rohkemat kui üksikute osade summa. Ja seda mitte ainult tänu Helin Tikerpuu elutruudele ja humoorikatele illustratsioonidele ning Jaanus Samma sisuga hästi haakuvale kujundusele.

S. Paltanavičius on 14 väga erinevat kirja sidunud vahvaks ja köitvaks tervikuks raamloo abil. Ühel varasel talvehommikul tuleb raamatu autori juurde kirjakandja ning ulatab talle koti kirjadega, mille ta on saanud metsast. Kirjutajateks on metsaelanikud: väikesed loomad (siil, mutt, nahkhiir, kärnkonn), aga ka suuremad elukad (rebane, jänes, hunt), lisaks veel putukad (rohutirts, lapsuliblikas, ämblik, sipelgas) ning linnud (tuvi, kaaren, rähn). Kõik kenad kohalikud loomad. Iga loom räägib sellest, mis tal parasjagu südamel. Nii näiteks jutustab rebane oma kodu korrastamisest ja peatselt oodatavast perelisast, kevadel ärganud siil aga oma tühjast kõhust ja siilitädist, ämblik pajatab untsu läinud võrgupunumisest jne. Kirjanik on suurepäraselt tabanud erinevate loomade natuuri. Lugejateni on toodud ilmekad ja vahvad nüansid loomade eluviisi kohta, nii saab muuseas ka üht-teist tarka looduse kohta teada.

Iga kirja lõpetavad looma head soovid kirja saajale koos kutsega tulla ise metsa külla või palvega kutsuda metsasõpru linnavisiidile.

Raamatut läbib suur austus metsa ja selle elanike vastu, olgu tegu siis väikese putuka või suure kiskjaga. Postiga kirjade saatmise hääbuva traditsiooni ja üha väheneva metsas uitamise taustal sunnib see kõigi loomasõpradest laste ja lapsemeelsete meeli paitav teos küsima: millal sina viimati metsas käisid või oma käega kirjutatud tervituse saatsid?

Illustreerinud Helin Tikerpuu
Tõlkinud Juhan Raud
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
72 lk

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

Juuli 2013. Anti Saar „Kuidas meil asjad käivad”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Saar-kuidas-meil-asjad-kaivad 1Ilona Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus tädideks ja krutskimeesteks („Lastekirjandus otsib autorit”, Eesti Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks „pakkuda võimalikult turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast jutust võib alati leida oma õpetusiva.”

Krutskimeestena käsitles I. Martson kirjut seltskonda, „kelle hulka kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord lasteraamatu kujul välja purskab”.
Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed („Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” 2006, „Nemad kaks” 2008, „Tekste siledast ruumist” 2009) avaldanud kirjanik andis hiljuti välja oma esimese lasteraamatu „Kuidas meil asjad käivad”.

Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutusega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu, kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.

Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul „ei räägi veel õieti millestki”. Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Pereliikmed tutvustatud, pajatab poiss kõikvõimalikest juhtumistest, mis tema peres aset leiavad. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.

Esimeste lehekülgedel meenutab raamat Ilmar Tomuski Volli-lugusid, kuid peagi on märgata, et A. Saare sõnastus on tunduvalt lapselähedasem ja lihtsam. Samuti suhestub ta oluliselt rohkem oma lugejaga. Sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse hea tunnetamine haaravad kaasa. Kui I. Tomuski tekst on ühesuunalisem, süžee selgem ja piiritletum, siis A. Saare tekst on vallatult harali hoidev, ehedat mõtlemist meenutav, fantaasiat ergutav ja allusioone tekitav. Sellist naiivset, kuid täiskasvanuelust oma järeldusi tegevat lapsjutustajat on sageli kasutanud ka Kristiina Kass.

Kohati meenutab „Kuidas meil asjad käivad” ka Peeter Sauteri laiskade ja muidu-laste raamatuid, kuid kui P. Sauteri teksti toidab fantaasia, siis A. Saare teos põhineb reaalelul. Aeg-ajalt võib aga see igapäevaelu olla pöörasemgi kui P. Sauteri fantaasiad. Omamoodi õõnestajad ja lastekirjanduse piiride kompijad on aga mõlemad. On üsna tõenäoline, et nii mõnegi konservatiivsema täiskasvanust lugeja paneb õhku ahmima peatükk, milles Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse. Võib olla tundub lasteraamatu jaoks liiga julm ka lugu seatapust.

Muu maailma kirjandusest meenutab A. Saare värske raamat ungarlanna Eva Janikovszky üldtuntud teoseid „Minuga juhtub alati midagi”, „Kui ma oleksin suur” jt. ning tšehhi kirjaniku Michal Vieweghi kogumikku „Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele”.

Eelmainitud artiklis rõhutab I. Martson ka krutskimeeste raamatutes leiduvate illustratsioonide märgilist iseloomu. „Raamat õnnestub siis, kui kunstnik on mõttekaaslane, sarnase maailmatajuga inimene,” arvab ta. A. Saare „Kuidas meil asjad käivad” on illustreerinud Alvar Jaakson, kes võiks tihedaminigi lasteraamatutele pilte teha. Ta joonistab nappe ja vähevärvilisi, kuid ilmekaid pilte – mitte autori kirjutatud lugu kopeerides, vaid sageli hoopis edasi jutustades või sellele mõnel muul kombel lisaväärtust andes. Osa illustratsioone (nt lk 39 ja 107) püüab üldtuntud piiridest välja murda.

Nii et igati värskendav raamat! Seda juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.

Illustreerinud Alvar Jaakson
Välja andnud kirjastus Tänapäev
136 lk

 

Jaanika Palm

Juuni 2013. Essi Kummu „Jutukas Elias”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Kummu-jutukas-eliasMeie lastekirjanduslikud suhted Soomega muutuvad aasta-aastalt üha tugevamaks. Lisaks Heinakübara ja Viltsussi raamatutele ning Risto Räppari lugudele on meieni jõudnud teateid Teedu ja Peedu maailmast, paljudele on armsaks saanud Mauri Kunnase teosed. Viimasel ajal ilmunust meenuvad Siri Kolu „Rööbelid”, mis mullu suve hakul meie laste lugemislauale jõudis, ja hiljuti trükivalgust näinud Jukka Itkoneni luule koondkogu „Mõnus sajuilm”. Essi Kummu „Jutukas Elias” (orig 2012) on aga tähelepanuväärne nii Soome kui Eesti kirjanduspildis vähekäsitletud teema huvitava, optimistliku ja köitva lahtikirjutamise poolest.

Essi Kummu (1977) on noor, kuid juba tunnustatud soome autor – ta oli 2012. aastal üks kuuest Finlandia Junior nominendist. „Jutukas Elias” on tema esimene lasteraamat, mis kodumaal on osutunud niivõrd menukaks, et sellest on ilmunud lausa kolm trükki.

Kirjanik on teoseks inspiratsiooni saanud oma elust – peale lahutust oma lastele selle tagamaid selgitades kerkis esile paljugi, mida autor pidas oluliseks ka teistega jagada. Vaatamata sellele ei kanna teos vähimatki õpetlikkuse või moralismi pitserit. Essi Kummu räägib vaid lugu.

Raamatu peategelane on just kooliteed alustanud Elias, kelle autor enda sõnul on kirjutanud võimalikult sarnaseks oma tütrega. Elias avastab end ühel hetkel olukorrast, millest rääkiminegi tundub esialgu vale – tavaliselt jutukast ja vallatust poisist saab harva sõnu kasutav, vaikiv väike mees.

Selle põhjuseks on asjaolu, et Eliasel ja tema väikesel õel Inkeril on nüüdsest kaks kodu: isa kodu ja ema kodu. Ikka kerkivad poisi pähe küsimused, kuhu kaob armastus, kes olen mina, mida toovad minu jaoks kaasa need suured muutused. Ja ükskõik, kui palju ja kui hästi vanemad temaga ei räägiks, igatseb Elias siiski midagi muud. Sõit Eestisse, külla sõber Priidule aga lõpetab Eliase tardumuse. Ta suudab jälle olla tema ise, leiab sõnad, et väljendada taas oma tundeid. Elias teab, et mis ka ei juhtuks, tema ema ja isa armastavad teda ikka.

Essi Kummu kirjutamisviis on lihtne ja arusaadav, õhuline ja kerge. Vähemalt sama palju kui otsesõnu öeldut on ka ridade vahele peidetut. Vaiksed, kuid pingega laetud sõnad räägivad iga lugejaga, olgu selleks siis laps või täiskasvanu, just tema enese keeles, talle olulistest asjadest.

Raamatu on illustreerinud Marika Maijala (1974), vabakutseline kunstnik ja graafiline disainer, kelle illustreeritud teosed on ka varem tähelepanu äratanud. „Jutukas Elias” on saanud endale tekstiga imehästi haakuvad pehmed ja soojad, lapselike sugemetega pliiatsijoonistused, millel rohkesti merd ja laevu ning linnavaateid.

Essi Kummu ja Marika Maijala „Jutukas Elias” on lisaks lummavale lugemiselamusele ka suurepärane lohutus rasket lahutuse perioodi läbi elavatele lastele ning abiline emadele-isadele uue elukorraldusega kaasnevate murede käsitlemisel.

Essi Kummu „Jutukas Elias”
Soome keelest tõlkinud Ingrid Maasik
Pildid Marika Maijala
FiorePublishing, 2013
40 lk

Jaanika Palm

 

Mai 2013. Jukka Itkonen „Mõnus sajuilm”

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Itkonen-monus-sajuilmEi ole just igapäevane, et eesti keeles ilmub lastele tõlkeluulekogu. Kui üksikud väikelastele mõeldud värsslood välja arvata, on eelmise tõsiseltvõetava kogumiku (Grigori Osteri „Kahjulikud nõuanded”, samuti Leelo Tungla tõlkes) ilmumisest möödas juba seitse aastat.

Soome lastekirjanike proosaloomingut on küll aasta-aastalt järjest rohkem meieni jõudnud, seda tänu FILI lahkele toele, kuid soome lasteluulest ei tea me suurt midagi. Nüüd on tehtud tubli samm ka selle meile veel tundmata maa avastamiseks.

Raamatu tagakaas sedastab, et selle autor, 1951. aastal sündinud Jukka Itkonen on avaldanud 36 raamatut. Tema loomingu hulka kuuluvad lasteluule kõrval ka näidendid, libretod, laulutekstid. Lisaks on Itkonen loonud muusikat, maalinud ja tõlkinud. Jukka Itkoneni kirjanduslikku loomingut on hinnatud mitmete kirjandusauhindadega (Kaarina Helakisa kirjanduspreemia 2000, Anni Swani medal 2006 jt).

Kuigi Itkonen alustas oma kirjanduslikku loomingut juba 1970ndatel, sisaldab eestikeelne väljaanne „Mõnus sajuilm” ligi 60 luuletust autori kolmest viimasest soomekeelsest kogust: „Leikkihaitari” (2011), „Kaupunkiretki” (2011), „Sanamaa” (2012).

Itkoneni luule on sõnamänguline, värvikas, jõuline ja mõnusalt irooniline. Luuletaja pakub lapsele lugemiseks ja kuulamiseks laia teemaringi. Ta tutvustab lastele erinevaid hooneid („Apteek”, „Raamatukogu”), ameteid („Pagar”, „Rätsep”), pajatab naljakaid lugusid loomadest („Elevant ja kärbes”, „Rikkuri täi”) ja eluta asjade elust („Pargipink”, „Ausammas”).

Itkoneni maailmapilt on meeldivalt avar. Ikka ja jälle rõhutab ta, et maailmas mahub mustade ja valgete toonide vahele palju värve. Samuti sõltub nii mõndagi vaatepunktist, mille kaudu toimunud sündmustele hinnang anda. Seda aspekti rõhutab ka raamatu nimiluuletus, milles luuletaja pakub alternatiivi vihmaste ilmade kirumisele.

Kuigi Itkoneni luuletused tunduvad esmapilgul lihtsad, peitub neis enamasti ka sügavam sisu. Luuletaja juhib tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele (looduse reostamine, linnastumine, juurte kaotamine, rahaahnus jne). Sageli kirjeldab Itkonen üksildust, olgu selle tundjaks siis siilid („Üksildane siil”) või inimesed („Maailma ujedaim mees”).

Itkoneni luulekogu on ka vormirikas. Siin leidub lühikesi löövaid värsse, nukraid lüürilisi mõtisklusi rohkete väljajätteliste lausetega, sõnamängulisi vabavormilisi luuletusi jne.

Tõlkimine ei ole kerge töö, luule vahendamine on aga ilmselt veel keerukam. Itkoneni luuletused tõi eesti lastele lugemislauale üks meie tuntumaid ja armastatumaid lasteluuletajaid Leelo Tungal, kes tutvus soome poeediga mullusel luulesõidul. Leelo Tungla enda luulel on küll tõlgitavaga sarnasusi, kuid olemuselt tundub Jukka Itkonen lüürilisem, melanhoolsem ja vaoshoitum. Linlik loodushoidlikkus, luuletuse lõppridades avalduv puänt ja elurõõm aga on omased nende mõlema loomingule. Samuti oskavad nii Tungal kui Itkonen üht-teist ridade vahele peita ja last elu üle järele mõtlema panna ning temasse empaatiat ja sallivust istutada.

Soome keelest tõlkinud Leelo Tungal

Välja andnud Tammerraamat

72 lk

 

Jaanika Palm

Aprill 2013. Ulf Stark „Täitsapoiss“

Postitatud anukehman poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Stark-TaitsapoissRootsi kirjanik ja stsenarist Ulf Stark (s. 1944)  on alates 1966. aastast mõjutanud kodumaist kirjanduspilti. Ta on kirjutanud üle 50 raamatu lastele ja noortele ning võitnud ohtralt nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi lastekirjandusauhindu (nt Nils Holgerssoni auhind 1988, Astrid Lindgreni auhind 1993 jne). Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 25 keelde. Lõpuks ometi on üks Starki raamatutest nüüd ka eesti keeles saadaval.

„Täitsapoiss” jutustab südamliku ja sooja, kuid samas ka särtsaka ja lustliku loo väikesest Ulfist. Ühel kenal suvepäeval, mil poisi vanem vend on läinud oma sõbrale külla, jääb poiss koju vanaisaga, kes teeb kogu aeg tööd. Kuna Ulf vanaisa abistada ei taha, püüab ta igavusest üle saada mesilast tikutopsi püüdes. Kui vanaisa selle avastab, otsustab ta väikest Ulfi tööga kasvatada. Nii tulebki poisil vanaisale näidata, et temas on piisavalt särtsu – ta kannab lõhutud puud kööki, aitab tädi Hildat, toob naabritelt piima jne. Lõpuks ootab Ulfi ees ülesanne, mis talle naeratuse näole toob: ta peab minema oma teisele vanaisale, taadule vastu, kui too laevalt tuleb.

Iseenesest ei juhtugi ses raamatus suuri, maailma raputavaid sündmusi, kuid neis väikestes seikades, mida Stark kirjeldab, on palju sellist, mis mõjutab last kogu hilisema elu. Soojad, sügavad suhted vanaisade ja lapselapse vahel võimaldavad lapsel tunda end turvaliselt ka rasketes olukordades. Südamlikkus, hingesoojus ja eluterve armastus, mitte lihtsalt hellitamine, on tunded, mis kirjeldavad hästi väikese Ulfi tagalat – tema perekonda.

Ulf Stark on suurepärane loo esitaja. Sündmused tema raamatuis algavad juba esimesest kirjapandud reast ja kulgevad tempokalt kuni teose lõpuni. Kirjanik ei kasuta ballastteksti, et raamatut kogukamaks ja muljetavaldavamaks teha.

„Täitsapoisi” pildid joonistanud Markus Majaluomat peetakse Soomes üheks armastatumaks lasteraamatute illustraatoriks. Töötanud ka joonisfilmi kunstnikuna, kannavad tema raamatupildidki seda hingust. Detailirohked ja humoorikad pildid paeluvad ka suuremaid vaatajaid.

Köitva loo väikesest Ulfist ja tema vahvatest vanaisadest on noortele eesti lugejatele kättesaadavaks teinud Ülle Kiivet, kelle oskuslikud tõlked Sven Nordqvisti Pettsoni ja Finduse lugudest nomineeriti ka Paabeli Torni tõlkeauhinnale mullu, 2012. aasta sügisel.

Jääb loota, et peagi õnnestub meil selle silmapaistva tõlkija vahendusel Ulf Starki loominguga ka põhjalikumalt tutvuda.

Tõlkinud Ülle Kiivet
Koolibri, 2013
40 lk

 

Jaanika Palm