Oktoober 2012. Kristiina Kass. „Õpetaja Kusti kummitab“

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

opetaja_kusti_kummitabIllustreerinud Heiki Ernits
Tänapäev, 2012
148 lk

Kristiina Kassi värske, järjekorras juba seitsmes lasteraamat tundub pealkirja järgi olevat meie lastekirjanduses harvaesinevast liigist, nimelt jutustus koolielust. Esialgne suur rõõm saab aga kohe rikutud, kui raamatukaaned paotada – tegemist on hoopistükkis jutukoguga. Pettumust ei jagu kauaks, sest kogumiku kakskümmend vahvat fantaasialugu haaravad kaasa ja teevad tuju heaks, kuid pakuvad ka ohtralt mõtlemisainet ja võimaldavad tõmmata paralleele kaasaja eluga.

Enamasti on juttude peategelasteks fantaasiaolendid, nagu hambahaldjad, Une-Mati ja tema õde Ärataja-Kati, päkapikud jne, kuid esineb ka realistlikke tegelasi, kes ebatavalistesse olukordadesse satuvad. Nii näiteks otsustavad ema ja tütre riided omavahel suurusi vahetada, et tütar, kes ema riideid armastab, saaks neid vahel kanda. Selle tulemusena avastab ema tütre kapis sorides taas rõõmu värvikirevalt riietumisest, tütar aga leiab, et vahel on parem kanda praktilisi lasteriideid, selle asemel et peenes jakis ja kitsas seelikus palli mängida. Hindrey õpetlikke, äärmuseni pahupidistatud jutte meenutab lugu Ukust, kes armastab küüsi närida.

Eesti lastekirjanduses lausa ainulaadne on Anni ja Jenni lemmikloomast, koer Pontusest pajatav pala. Päev-päevalt hakkab vananev Pontus üha enam kutsika moodi käituma, kuni lõpuks õhku haihtub. Samaaegselt nii humoorikas kui ka üdini kurb lugu suudab ehk pakkuda pisutki lohutust lemmiklooma kaotanuile. Kindlasti aga avardab taoline lähendamine lemmiklooma surmast jutustavate lugude piire.

Loomadest on teisigi vahvaid lugusid. Kass Nospel veedab magamise asemel aega hoopis legomajade ehitamise ja raamatute lugemisega. Loomulikult oskab nii andekas kass ka ise konservikarpi avada. Nõiakass Sinasealist saab aga võluv kodukass Kurnäu, kes koer Lontu juurde sattudes ontlikku elu peale saab.

Klassikalistel muinasjuttudel põhinevad lood „Kaks printsi“ ja „Punamütsike“. Neist esimene tõstatab igati õigustatult küsimuse, mida teha kuningriigis, kus printsideks sünnivad võrdselt tublid kaksikud. „Punamütsike“ pakub aga ühe võimaliku edasiarenduse klassikalisele loole, mille lõpus hunt kaevu kukub. Mis saab sellest hundiga kaevust, küsib kirjanik.

Mõni tegelane on aga kirjanikule nii sümpaatseks saanud, et talle on pühendatud rohkem kui üks lugu. Nii saamegi Hiigel-Herberti seiklustest lemmikloomadega ja mustkunstnik Punavuntsi vempudest lugeda lausa kaks korda.

Raamatus lõpus on lühinäidend „Metsakollide jõulud“, mis küll õpetajate kurvastuseks pole kasutatav kogu klassi jõuluetteastena, kuid seda vahvam on seda vaid kolme tegelasega teost pereringis või mujal väikeses grupis lavastada.

Raamatu on illustreerinud joonisfilmikunstnik ja karikaturist Heiki Ernits. Eriti vahvalt on välja kukkunud loomapildid. Viimasel leheküljel koha leidnud pilt koera ja kassi tantsust on lausa lummav.

Kristiina Kassi jutt voolab takistusteta ja lobedalt. Tema fantaasia on elav ja vaimukas, seda on tore ja pingevaba lugeda. Kuigi minu esialgsed ootused said petetud, on „Õpetaja Kusti kummitab“ vahva ja lustakas lugemine, mis pikad porised sügisõhtud värvikaks ja lõbusaks muudab.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija