Mai 2012. Kate DiCamillo. „Mustkunstniku elevant”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tõlkinud Elise NikonovMustkunstniku-elevant-kaanepilt
Illustreerinud Yoko Tanaka
Draakon & Kuu
192 lk

Ameerika lastekirjanikult Kate DiCamillolt on seni eesti keeles ilmunud kolm müstilist raamatut: „Lugu hiirest nimega Desperaux“ (2006), „Kõik Winn-Dixie pärast“ (2008) ning „Tiiger virgub“ (2008). Nüüd rõõmustab ta meid oma värskelt ilmunud teosega „Mustkunstniku elevant“.

Raamatu peategelaseks on 10-aastane Peter Augustus Duchende, üle-eelmise sajandi lõpul Euroopa väikelinnas Balteses elav poiss. Ta on orb, kelle isa hukkus sõjas, ema aga Peteri õde sünnitades. Poiss on andnud emale lubaduse õe eest hoolitseda, kuid ta ei tea, kus õde on. Poiss kasvab isa lahingukaaslase Vilna Lutzi juures, kes kehva toidu ja rividrilli abil püüab temast vaprat ja ustavat sõdurit teha. Poiss on oma eluga justkui rahul, kuni märkab laadaplatsil ennustaja telki ega suuda jätta sinna sisse astumata ning ennustajale olulisimat küsimust esitamata.

Teoses ongi määraval positsioonil küsimused, mida esitatakse, eriti “mis oleks, kui…”, mida ikka ja jälle küsib linna politseinik Leo Matienne, kes pole minetanud võimet näha kaugemale hetkereaalsusest ega oskust tunnetada end valikute tegijana, mitte ainult nende ohvrina. Oluline on ka südamest rääkimine, mitte lihtlabane lobisemine, mis midagi ei muuda, ja südamest andestamine, mitte mokaotsast lausutud stampsõnad või iseenda emotsioonidesse sulgumine.

Kate DiCamillole on iseloomulik poeetiline maailmanägemine ja sellest tulenev keelekasutus. On nauditav lugeda teost, milles iga sõna on kaalutud ja omal kohal. Kate DiCamillo lood ongi nii mõjuvad just tänu läbimõeldud kujunditele ja nende kordamisele üha võimsamal viisil. Seetõttu on tema raamatud ka mitmendal lugemisel nauditavad, pakkudes üha uusi varem märkamata jäänud nüansse.

Nüüdislastekirjandus läheb sageli kergemat teed, seades endale eesmärgiks ainult laste naerutamise või neile elust lihtsustatud, pealiskaudse pildi pakkumise. Kate DiCamillo aga ei karda lastega rääkida suurtel filosoofilistel teemadel, nagu oma koha leidmine, sõpruse ja armastuse olulisuses elus, imedesse uskumise tähtsus ja igaühe vajadus olla tunnustatud.

Kevadel, mil loodus tärkab ja kõik ümberringi on värske ja uus, tahaks isegi imesid uskuda ja nende täideminekut loota. Kate DiCamillo „Mustkunstniku elevant“ taastab usu, et kõik on võimalik, ja annab hingele tuge, kui seletamatu kurbus võimust võtma kipub.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija