Veebruar 2012. Brian Selznick. „Hugo Cabret’ leiutis”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tõlkinud Timo Dienerhugo-cabret-leiutis
Skymarket, 2011
533 lk

Brian Selznicki romaan „Hugo Cabret’ leiutis“ on eriline juba esmavaatel. Teose kaanepildiks valitud mehhaanilise masinavärgi kujutis linna kohal täiskuuvalguses viib meid kohe lugemiseks sobivasse müstilisse meeleollu.

Tegemist on graafilise romaaniga, milles osa tegevustikust jutustatakse teksti asemel pliiatsijoonistuste abil. Paeluvad mustvalged illustratsioonid, mis kannavad teemat edasi stseen stseeni haaval, fokuseerivad filmile omaselt tähelepanu vajalikele detailidele. Ka raamatu sõnaline osa on kantud sarnasest stiilist. Kujunduse abil, musti raame kasutades ja teksti vahele hingamisõhku jättes muudetakse tekst ja pilt ühtseks, köitvaks tervikuks.

Teose peategelaseks on 12-aastane prantsuse poiss Hugo Cabret, kes peale isa hukkumist tulekahjus ning teda kasvatanud onu kadunuks jäämist peab ise hakkama saama. Ta elab onu korteris Montparnasse’i raudteejaamas ja hoolitseb tema asemel sealsete kellade eest. Isalt ja onult päritud tehnilised oskused ja loomulik anne mehhaaniliste masinatega ümberkäimisel aitavad tal ülesannetega suurepäraselt toime tulla. Muuseumis töötanud isa leitud katkine mehaaniline mees ja märkmik joonistega selle parandamiseks on poisile kallid mälestused. Ta asub taastama isa tööd, otsides vajalikke varuosi raudteejaama mänguasjaletist. Poe omanik ei kavatse aga tekkinud olukorraga leppida. Nii leiabki Hugo end peagi seikluste keskelt, mida ta uneski näinud pole.

Brian Selznick on Hugo ja tema sõprade loo paigutanud filmiajaloolisele taustale, pakkudes meile nii üht võimalikku varianti kuulsa prantsuse filmilegendi Georges Mélièsi elust möödunud sajandi esimestel kümnenditel. Ajastutruu lugu Hugo Cabret’st annab meile võimaluse arutleda, kuivõrd me mäletame oma kangelasi ning mil määral me oskame ja suudame pakkuda nende tegudele väärilist tunnustust. Kas me kipume unustama ja tagaplaanile suruma inimesi, kelle teeneid meie igapäevase elu väärtuslikuks loomisel ei saa eitada. Teine suur käsitletavate filosoofiliste küsimuste kompleks on seotud elu kui masina- või kellavärgi kujundiga.

Välise ja sisemise kooskõla omandab täiuslikkuse raamatu lõpus, kutsudes meid teost kohe uuesti tähelepanelikumalt lugema või filmi vaatama ja seda raamatuga võrdlema. Eks see põnev tegevus ole, sest raamatu aineil valminud Martin Scorsese film, mis ka meil linastub, kandideerib käesoleval aastal koguni 11 Oscarile.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija