November 2011. Heli Illipe-Sootak. „Kiisu reisib”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Illustreerinud Katrin EhrlichKiisu-reisib
Tallinn: Dolce Press, 2011
55 lk

2010. aastal trükivalgust näinud „Kiisu raamatut“ tunnustati tänavu kevadel „Hea lasteraamatu“ märgiga. Tegemist on eelkooliealistele mõeldud lihtsas ja ladusas keeles lühilugudega kodukass Kiisu igapäevatoimetustest. Kuigi täiskasvanud lugeja tajub kohati vanuselist ebaühtlust nii Kiisu tegelaskuju loomisel kui ka teose adresseeringus, ei näi need pisiasjad väikseid lugejaid häirivat. Oma parimates juttudes on autor tabanud väikelapse loogikat. Ta kirjeldab köitvalt mudilasele lähedast, turvalist maailma, olgu selleks siis pesu pesemine („Kiisu peseb pesu“) või riietumisprobleemid („Mida selga panna?“).

Värskelt ilmavalgust näinud „Kiisu reisib“ on inspiratsiooni saanud esimese raamatu edust. Teos saadab tuttava Kiisu koduuksest kaugemale maailma avastama. Kiisu reisib nii pisut lähemal nagu näiteks Lätis, Venemaal ja Gotlandil, kui ka väga kaugetel maadel, nagu Uus-Meremaa, Kongo, Antarktika. Igal maal kohtab Kiisu loomadest sõpru (pingviine, gorillasid, pandasid, hülgeid), kes talle erinevate maade kombeid tutvustavad. Teksti sees on ära toodud ka mõned kohalikud väljendid (nt lätikeelne Sveiki draugu! või venekeelne Spasiba!). Samuti leiavad tutvustamist erinevad reisimisviisid alates jalgrattamatkast kuni helikopterite, lennukite ja allveelaevadeni. Raamatu sisekaanele joonistatud maailma kaardil on ära märgitud Kiisu reisisihid, mida lapsel tore uurida. Teose viimane peatükk viib Madagaskarile, kuhu Kiisu ise küll pole veel jõudnud, kuid kuhu vanaisa elav pajatamine ta viib. Nii lohutabki Kiisu lapsi, et ka teiste rännumuljeid kuulates on võimalik reisist osa saada.

Kuid raamatus ei jutustata vaid reisidest ja võõra maa kommetest. Kiisu püüab suunata lapsi ka tõsisematele teemadele mõtlema, näiteks mis on rikkus ja milleks peab trenni tegema, kas on vajalik alati võita ning mida tähendab sõprus.

Nagu Kiisu esimeses raamatus, on ka tema reisiseiklustes mõningast ebaühtlust. Sümpaatsemad on jutud, milles tunda autori soojust antud maad kirjeldades. Eriti õnnestunud on Kiisu reisikirjeldus Venemaast, milles Kot ja Kiska meie Kiisut samovari ja tee ning pirukatega vastu võtavad, ahju peale magama panevad ja hiljem talvist kalapüüki harrastama viivad.

Raamatuga kaasas olev Kiisu pappfiguur pakub lapsele võimalusi lihtsaid dialoogilisi tekste esitada või raamatutekstide tegevustikku edasi arendada. Kui aga selleks soovi pole, võib Kiisu raamatus lugemisjärge hoida.

Kiisu raamatute loomisel ja nende laste seas menukaks kujunemisel on suurt rolli mänginud teoste illustraator Katrin Ehrlich. Tema värvikad, vaimukad ja detailirohked pildid on vaatamisväärsus omaette, pakkudes rõõmu ja igal korral uusavastamisrõõmu ka täiskasvanuile.

Varem on Heli Illipe-Sootakilt ilmunud ka eesti rahvaluuleainesest inspireeritud „Kuraditosin kratijuttu“ (2005) ja titaraamat „Kus on mütsil hea olla?“(2007). Lisaks raamatute kirjutamisele on autor teinud kaastööd ka väikelaste ajakirjadele „Mesimumm“ ja „Nööps“.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija