Oktoober 2011. Ketlin Priilinn. „Evelini lood”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Illustreerinud Reet Helisabeth KarmEvelini-lood
Tänapäev, 2011
262 lk

Ketlin Priilinn on meie lastekirjandusmaastikul tuntud ja lugejate poolt armastatud autor. 2005. aastal debüteerinuna on ta tänaseks välja andnud koguni üksteist lastele ja noortele suunatud kirjandusteost, lisaks romaane täiskasvanuile. Kirjaniku esikteos on lastejutuvõistlusel ära märgitud jutustus „Koeralaps Berta seiklused“ (Tänapäev, 2005).

Pisut vanematele, just algkooli läbinud lastele, peamiselt tüdrukutele on mõeldud jutustused “Peaaegu Tuhkatriinu“ (Kentaur, 2007), „Tüdruk nimega Maricruz“ (Kentaur, 2007), „Hirm pole tähtis“ (Kentaur, 2008) ning „Ei iialgi ilma Murita“ (Kentaur, 2010). Tuntud on ka K. Priilinna noorteraamatud „Maarjamäe kägu“ (Tänapäev, 2007), „Mustlasplikad“ (Tänapäev, 2009) ja „Sefiirist loss“ (Tänapäev 2010).

Nagu mitmedki varasemad raamatud, sihib ka kirjaniku värskeim jutustus „Evelini lood“ eelteismeliste keerukat vanusegruppi. 10-12-aastaste tüdrukute lugemislaua eest ei kipu Eestis keegi hoolitsema. Nii ongi ühel hetkel lasteraamatute „titekaks“ muutunud maailmast edasi siirduda vaid liiga täiskasvanulike noorteraamatute lugemisele. K. Priilinna raamatud on tänuväärsed selle ülemineku pehmendamiseks, kuna tema teostes leidub tänapäeva Eesti realistlikku elu pisut lapselikumas võtmes kui noortekates.

Kuigi K. Priilinn pole kriitikuilt ohtrailt kiitust pälvinud, on kahtlemata tegemist hea meelelahutuskirjanikuga. Tema stiil on lobe, kergelt ja kiiresti edasi kulgev. Ta ei raiska palju lugeja aega pikkadele tüütutele kirjeldustele. Väikesed iseloomustavad nüansid, pikituna sündmustikku, sobivad antud vanusegruppi silmas pidades suurepäraselt.

„Evelini lugude“ peategelane on 10-aastane Evelin. Kuna tüdruku perre kuuluvad peale tema veel kolm venda ja kolm õde ning isa ja ema, pole tal kunagi igavust vaja tunda, küll aga rahapuudust ja kitsaid olusid. Teos jaguneb kaheks osaks. Neist esimene pealkirjaga „Evelin uues koolis“, vaatleb tüdrukut tema esimesel poolaastal uues klassis. Koolivahetus on tingitud perekonna majandusliku olukorra halvenemisest ning teise Tallinna piirkonda kolimisest. Teose teine osa „Evelin läheb tööle“ käsitleb tüdruku teguderohket suve, millesse mahub lisaks muule vahvale ka esimene omateenitud raha.

K. Priilinna värske raamatu peategelane on värvikam kui varasemad. Tegemist pole mitte malbe ja tagasihoidliku, end mukkiva ja intrigeeriva beibehakatisega, vaid pigem poisiliku tüdrukuga, kes on hakkaja ja tragi elus ette tulevaid probleeme lahendama. Kui julge ja ettevõtlik Evelin enam ise midagi teha ei oska, pole ta häbelik ka suuremate abi küsides. Peaasi, et õiglus ikka võidutseks.

„Evelini lugudes“ uurib autor paljusid tänapäeva elu olulisi probleeme, nagu näiteks töötus ja vaesus. Koolikiusamistki on K. Priilinn põhjalikult käsitlenud, valgustades mõlema konflikti osapoole, nii kiusatava kui ka kiusaja, tagamaid. Omaette teemaks kerkib üksikvanemate ja kasuperedes kasvavate laste probleem. Kajastatakse ka kogukonda sobitumise, varastamise, anoreksia, tähelepanupuuduse jt küsimusi. Kuigi üleskerkivaid teemasid on ohtralt, on kirjanikul igale probleemile ka lahendus olemas. Varem meediaski oma nõrkust õnnelike lõppude vastu tunnistanud autor ei saa ka seekord teisiti. Kuigi kõik otsad sõlmitakse korralikult ja põhjalikult, ei pruugi valitud lõpp lastele, kes veel hiljuti muinasjutte armastasid, kunstlik tunduda.

Teos on hästi struktureeritud, pakkudes lugejatele parajaid, umbes 10-leheküljelisi peatükke, mida on lastel mõnus ühekorraga läbida. Kuigi iga peatükk sisaldab oma kulminatsiooni, kannab tegevustikku edasi ka ühtne, kogu teost läbiv liin, mis raamatut pooleli jätta ei luba. Lisaks köitvale lugemisele pakub teos lastele samastumisvõimalusi ja erinevate ettetulevate probleemide lahendusviise.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija