Märts 2011. Peeter Volkonski. „Karukell ja kellakaru”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Volkonski-KarukellIllustreerinud Katrin Ehrlich
Eesti Ajalehed, 2010
63 lk

Lasteluuleraamatuid ei ilmu meil kuigi tihti – vaevalt poolteist kogu kuus ei suuda poeesialembest last kuidagi rahuldada ega proosasõpra luulet armastama panna. Seda põuda on pisut leevendanud Peeter Volkonski, kes ilmutas hiljuti meheliku ja värske luulekogu nimega „Karukell ja kellakaru“. Volkonski debüteeris lasteluuletajana 2004. aastal. Tema toonane kogu „Onu Volgi värsiaabits“ teenis kriitikuilt palju kiitvaid sõnu. Autori viimatiilmunud raamat ei jää esmateosele millegi poolest alla.

„Karukell ja kellakaru“ on kaasajas eriline. Tavaliselt sisaldavad lasteluulekogud lüürilist luulet, vahel harva ka mõnda värssjuttu. Volkonski kogu koosneb aga just suures osas eepilistest luuletustest.

Autor loob oma luules sooja ja südamliku, lapsepärase maailma, kus kõik elab ja tegutseb, olgu nendeks siis rehad, lilled, kassid või lapsed. Oma osa Volkonski luuletustes on ka sõnatundlikkusel ja mängulisusel. Tekstidest ei leia aga sõnamängu vaid selle enese pärast, ikka soovib autor väikese iva teksti ära peita. Olgu selleks siis soovitus teisi abistada või porgandit süüa. Kogu avaluuletuski kutsub üles terasid otsima.

Volkonski luuletused on oskuslikult rütmistatud ja riimistatud. Kuna kasutatud on nii rist- kui paarisriimi, ei muutu kogu ka tervikuna lugedes üksluiseks. Kõrvelekalded rütmist mitmekesistavad tekste ja aitavad samas olulistele detailidele tähelepanu tõmmata.

„Karukella ja kellakaru“ luuletused sobivad suurepäraselt lastele ette kandmiseks. Seda võib teha küll ka üks inimene, kuid miskipärast meenusid Volkonskit lugedes just omaaegse telelavastuse „Vandersellid“ luuleetendused. Vollkonski värssjutte nõnda esitades saaksid nad hoopis uue dimensiooni.

„Karukell ja kellakaru“ on teos, milles tekst ja pilt (ill. K. Ehrlich) moodustavad köitva terviku. Need värvikirevad ja detailirikkad, igal vaatamiskorral uusi avastusi pakkuvad pildid mitte ainult ei illustreeri teksti, vaid loovad ka uusi tähendusi.