November 2010. Mika Keränen. „Vana roosa maja”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Keranen-vana-roosa-majaIllustreerinud Marja-Liisa Plats
Kirjastus Jutulind 2010
92 lk

4-6. klassi lastele ei leidu meil kuigi tihti köitvat lugemisvara. Eesti kirjanikud näikse olevat keskendunud pigem mudilastele ja algklassilastele või noortele. Mika Keränen on ses suhtes meeldiv erand. Ta pole eesti lastekirjandusmaastikul enam tundmatu tegelane. 2008. aastal debüteeris ta „Eesti laste krimka” sarja avateosega „Varastatud oranž jalgratas“, mille järjeraamatut „Peidetud hõbedane aardelaegas“ (2009) tunnustati lausa Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemiaga.

“Vana roosa maja” on salaseltsi Ramps kolmas juhtum, milles Mari, Reilika, Olavi, Antoni ja Sadu tähelepanu köidab nende naabruses asuv vana ja räämas roosa maja. Kuigi lapsed haaravad algul kinni levivast kummitusejutust, selgub peagi, et maja peidab hoopis olulisemaid saladusi.

Nagu teisedki Keräneni teosed, on ka sarja kolmas osa tempokas ja köitev. Heale kriminaaljutustusele omaselt leiab müsteerium lahenduse alles raamatu viimastel lehekülgedel. Ja tore on, et lahendus pole „käed raudu ja ruttu vangi“, vaid pigem leebe. Seda võiks nimetada lausa armastuseks, mis muudab kõiki – kasvatab ka pisikese pahalase ümber. Eriti kui pahalane pole paha mitte südames, vaid teadmatusest. Nii lahenebki tekkinud kriminaalne olukord justkui iseenesest ja salaselts saab rahulikult koju minna.

Keränen on tõeline eesti patrioot, kes oskab oma kodulinnas Tartus, eriti aga selle ühes osas – Supilinnas – ilusat märgata. Kui varasemates osadeski on Supilinna eripära korduvalt rõhutamist leidnud, siis seekord asub kirjanik jõulisemalt uute elamute ja vanade elamurajoonide kokkusobivust käsitlema. Keränen küll vastandab vana ja uue, puidu ja kivi, kuid selgitab lastele, et kumbki pole taunimist väärt. Ta põhjendab lastele, et ka vanad majad on väärtuslikud ja ilusad, ning neid on vaja säilitada ja hoida. Ometi pole antud raamatu puhul tegemist moraliseeriva renoveerimisõpikuga, vaid vastavat infot jagatakse vaid niipalju, kui süžee hädapärast nõuab.

Sariraamatute puhul on alati suur oht nn leeme lahjenemisele, kuid selle probleemi all antud sari kindlasti ei kannata. Nii et jääb ainult oodata, millal Supilinnas taas midagi kriminaalset juhtuma hakkab.

Jaanika Palm