fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Mai 2010. Lois Lowry. „Andja”

Tõlkinud Kattri Ezzoubi
Kirjastus Draakon & Kuu, 2010

Kirjastus Draakon & Kuu on spetsialiseerunud mitmesuguste auhinnaraamatute eestindamisele. See on oluline missioon, mille üle tasuks ainult rõõmustada. Nüüd on meieni jõudnud mõjuka ameerika kirjaniku Lois Lowry (sünd 1937) 1993. aastal ilmunud filosoofiline jutustus „Andja“, mida peetakse 1990. aastate üheks olulisemaks lasteraamatuks. Lisaks Newbery medalile, mis omistati teosele 1994. aastal, on raamat võitnud hulgaliselt teisigi auhindu ning saavutanud ka lugejamenu, kuigi teose vastuvõtt on sageli olnud rohkelt erinevaid arvamusi tekitav.

Lois Lowry käsitleb väga olulist ja üldist, võiks isegi öelda eksistentsiaalset teemat, mis on köitev nii teismelistele, kellele teos on suunatud, kui ka nende vanematele. Autor arutleb, mis juhtuks, kui me kõik oleksime sarnased ning meid ümbritseks üdini turvaline elu. Ta loob raamatus omamoodi utoopilise maailma, milles inimestele on kindlustatud rahulik ja muretu elu, kust puuduvad hirm ja valu, aga samas ka rõõm ja armastus. See teeb sellest maailmast ühtlasi pinnapealse ja sisutu. Esialgu utoopiana paistnud elukorraldus muutub antiutoopiaks. Kirjanik näikse küsivat, mis on siiski parem, kas värvikas, kuid samas vahel ka kurvastust pakkuv elu, või rahulik ja ühetooniline olesklemine.

Kogukonna inimestele on küll pealtnäha tagatud harmooniline elu, kuid neil endil puuduvad valikud. Kõik on ette määratud sünnist kuni surmani, õigem oleks vist öelda – surmamiseni. Kindlal ajal võib hakata kandma nööpidega rõivaid, sõitma jalgrattaga, taotlema Vanemate Kogult endale abikaasat ja perelisa. Tõsi küll, ameti andmisel lähtutakse konkreetse inimese võimetest, iseloomust ja huvidest, kuid seda ühiskonnas määratud kindlat rolli kahtluse alla seada ega vahetada ei saa, olgu selleks siis põllutöölise, sünniema või hooldaja elukutse. Selles maailmas kehtivad ranged reeglid ja kogukonnas elavatel inimestel on võimalus neile alluda või kogukonnast lahkuda. Kui elanik rikub reegleid kolmandat korda, saadetakse ta kogukonnast minema, samamoodi käitutakse ka nõrkade imikute ja vanuritega.

Raamatu peategelane on peagi kaheteistaastaseks saav Jonas. Selles vanuses tehakse kõigile kogukonna lastele teatavaks nende elukutse. Jonas määratakse uueks Mälestuste Vastuvõtjaks. Tema koolitajaks saab Andja, kes kannab mälestusi tõelistest tunnetest, aga ka valust ja hirmust. Kui Jonas on tunda saanud värvikamat maailma, märkab ta kogukonna puudusi ega suuda enam vanaviisi edasi elada.

Kuna utoopia kui kirjandusvorm nõuab palju kirjeldusi ja selgitusi, aga lapsed pole neile kuigi maiad, seab see kirjaniku küllalt raskesse olukorda. Lois Lowry on suutnud selle keeruka olukorra lahendada enda ja lugeja kasuks. Tema stiil on köitev ja kirglik, kirjeldused ja selgitused on osavalt süžeesse integreeritud. Raamatu sündmustik on üles ehitatud pideva ootuse printsiibile, nii et leheküljed mööduvad märkamatult.

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija