Jaanuar 2010. Aino Pervik. „Ühes väikses veidras linnas”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Pervik-Uhes-vaiksesPildid joonistanud Jüri Mildeberg
Kirjastus Tänapäev, 2009
83 lk

A. Perviku „Ühes väikses veidras linnas“ on veidralt paeluv raamat veidratest inimestest veidras NummiPea linnas. A. Perviku juttude ja Jüri Mildebergi kaunilt veidrate piltide kaudu avaneb portreede galerii sellistest tegelastest, nagu linnapeaproua KummiPea, härra LugemisHull, härra SünnipäevaSõber, preili RõõmuRikkuja, härra HirmuHigi, härra SealTagaReas, preili NuuksuNunnu.

Esmapilgul võiks tunduda, et tegu on ühe toreda sõnamängulise lasteraamatuga. Lugude edenedes hakkasin seda aga järjest enam pidama täiskasvanute lektüüriks. Raamatusse on peidetud ohtralt alltekste ja kihistusi, mida saab täielikult nautida alles toetudes vanusele ja elukogemusele. Ning raamatut lõpetades olin juba peaaegu kindel, et tegu on lastepärase „suurte inimeste“ raamatuga.

Iga lugu 14st keskendub armastava läbinägelikkusega ühele linnakodanikule.

Autor on visanud katlasse portsu inimlikke koostisosi, elukogemust ja tähelepanekuid, destilleerinud välja iga elaniku olemuse essentsi ning kirjutanud tulemuse peaaegu valemitena üles. Kes lugejatest julgeb sügavalt endasse vaadata ja evib teatavat eneseiroonia taset, võib seda destillaati tarvitada rohuna profülaktikaks või juba krooniliseks muutunud iseloomuhaiguse puhul. Või magushapu meenutusena põetud haigusest…

Lugedes tahaks tihtilugu üheaegselt nii naerda kui nutta. Näiteks kui preili NuuksuNunnu (kes oli äärmiselt armas preili. Ta oli kõigiga väga hea.) leidis märjas rohus ukerdava konna.

Preili NuuksuNunnu pani konnale jaki selga. Konn puikles küll kangesti vastu, kuid preili NuuksuNunnu hellad käed said puiklemisest jagu.

„Rumaluke, sa pead ju saama sooja pärast seal märja rohu sees külmetamist, “rääkis ta konnale. “Muidu saad sa nohu ja köha! Sa võid jääda hullusti haigeks!“ /…/

„Kindlasti on su kõhuke tühi!” rääkis preili NuuksuNunnu armsalt. “Ma toon sulle lillkapsast! Lillkapsas on väga tervislik.“ /…/

Preili NuuksuNunnu ravis konna nii hästi, kui vähegi oskas. Kui ta viinasokke tegi, heitis konn preili NuuksuNunnu hellade käte vahel hinge.

Võib vägagi juhtuda, et olete elu jooksul kohanud ka preili RõõmuRikkujat:

Salaja oli ta kingituse üle tõega rõõmus, ainult ta ei näidanud seda välja. Ta ei tahtnud, et teda liiga kehvaks peetaks. /…/

Sõbrad olid muidugi täitsa pettunud, et neil kingiga nii viltu läks. Preili RõõmuRikkujale oli üldse kohutavalt raske midagi kingituseks leida. Tal oli lihtsalt kõik olemas.

Härrad LugemisHull, RaamatuHull ja SealTagaReas oma südamlike veidrustega tulevad vist igale kultuuriinimesele tuttavad ette, nii et äratundmisrõõmu jagub küllaga.

Raamat on ühtlaselt hea, lugude arenedes pinge ei kao ning lugeja ootab põnevusega uusi ootamatusi. Eriliselt sümpaatne on kirjaniku arusaav ja leebe hoiak oma veidrate tegelaste suhtes, kelle olemust paljastatakse samas ülima läbinägelikkusega. Mõistatan siiani, kuidas A. Pervik on suutnud kokku sulatada kaks nii vastandlikku asja.

“Ühes väikses veidras linnas“ on raamat, mida ei suutnudki käest panna enne, kui ta läbi oli.

Õnneks leidis raamatu laualt ka 6-aastane William, kes juba esimest lugu lugedes naeris laginal umbes iga teise lause järel. Suurteks lemmikuteks kujunesid ka „Härra PoleHullu“ ja „Härra PuuPea“. Erilise hoolega uuriti sisekaantele kujundatud NummiPea linna kaarti. Nii et oma veidral kombel on see raamat huvitav nii lastele kui nende vanematelegi – (või nii vanematele kui nende lastelegi ).

Jutud on ükshaaval ilmunud ka Tähekeses, ent alles raamatuna võimenduvad nad täiuslikuks lugemisnaudingut pakkuvaks tervikuks.

A. Perviku raamat “Ühes väikses veidras linnas“, mis ilmus küll 2009 a lõpus, sobib suurepäraselt 2010. aastasse, mis on lugemisaasta.

Nõnda sai NummiPeast tarkade linn.

Muidugi oli NummiPeal ka raamatukogu. Kui ehk kuskil on ka mõni ilma raamatukoguta linn, siis sellest linnast ei tasu üldse rääkida. Rääkimise asemel tuleb tunda südamest kaasa selle linna elanikele. Kui inimestel ei ole võimalik raamatuid lugeda, siis on neile tehtud ülekohut.

Tiina Undrits