Detsember 2009. Leida Tigane. „Vares keedab hernesuppi”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Tigane-varesPildid joonistanud Piret Mildeberg
TEA kirjastus, 2009
40 lk

Jõulukuu raamatut andis kaua oodata… Eks sai ju isegi kuni viimse hetkeni vaadatud ja loodetud uute imede ilmumist. Aga ei tulnud neid imesid enam viimases lõpus suurt juurde. Jõulumüügiks olid kõik kohale jõudnud.

Ei olnud kehv aasta ega olnud kehv ka viimane kuu. Raamatuid jagus igale maitsele nii lugemise kui vaatamise poole päält. Rõõmu tegi nii mõnigi neist ja valikut teha ei ole enamasti sugugi lihtne. Et aga minu osaks on pöörata erilist tähelepanu just raamatute pildipoolele, siis polnudki jõulukuusse raamatu valimine liialt kontimurdev ülesanne.

Ilusaid pilte jagus samuti. Aga küllap vist kokkukuivanud honorarinumbrid olid ka piltide arvu kõvasti kahandanud. Ja olgugi pildid nii mõneski raamatus ilusad ja hääd, ei tahaks neid taga ajada, kui rosinaid kehva aja saias…. Seepärast torkas kohe säravana silma väikelastele mõeldud suureformaadiline imeilusate piltidega Leida Tigase „Vares keedab hernesuppi“.

Tegemist on igas mõttes klassikaga. Leida Tigane on nimi, mis vähemalt keskmisele ja vanemale põlvele tutvustamist ei vaja. Ja nooremadki võiks selle nime kõrva taha panna. Piret Mildeberg on aga kunstnik, kelle kohta võib südamerahus kasutada väljendit „elav klassik“. Tegemist on tõepoolest igas mõttes suurepärase lasteraamatuga. Et olen viimasel ajal rohkem vaadanud päris väikestele mõeldud raamatuid, siis tuleb nentida, et arenguruumi veel on. Ei ole neid kodumaiseid sugugi lihtne leida. Ja ehkki ma tean nii mõndagi toredat trükist, siis poest neid leida on kaunis keeruline, et mitte öelda võimatu. Kas tõesti on kõik need kenad „Päikese ja Pilve“ poolt välja antud raamatud otsa lõppenud, et ei leia neid ka tundide kaupa raamatupoode kammides ühestki üles? Ja Avita toredast papiraamatusarjast võib veel vaid unistada! Välismaised on küll kenasti trükitud ja kvaliteetsel materjalil, aga kunstnikutöö on enamasti „rahvusvaheliselt“ üheülbaline ja igav. Ka on teemad kuidagi kattuvad. Ikka üks lõputu kiisude ja kutsudega nunnutamine või ühtmoodi autovalik poistele. Suure ajakulu ja vaevaga siiski üht-teist leiab. Väikelapse raamat on teadagi kallis. Värvilised pildid ja paksem paber, vahel lausa kartong. Aga eesti laps vajab EESTI raamatut! Ja „Hernesupp…“ on seda igas mõttes. Tore lihtne lugu lugeda, väike õpetusiva ka sees. Ja tillukesel kuulajal võib olla põnevgi teada, mis sellest supist siis lõpuks peale pikka ootamist saab. Kuigi küllap on see selline raamat, mida väike laps endale nõudliku häälega palub üha uuesti ja uuesti ette lugeda, kuniks tal kõik sõnad komakohani peas. Et raamat kenasti trükitähtedega, siis on lühikest teksti paras ka iseseisvalt kokku veerida ja ehk just selle raamatu najal saab nii mõnigi väike väänik lugemise selgeks. Ja siis need pildid! Ükski lehekülg pole ilma jäänud. Kus on suur, kus väike, kus lausa imetilluke pildike, aga midagi on jagunud kõikjale. Just nii, nagu väikelapse raamatus olema peab. Pildikeel on lihtne ja stiliseeritud, värvid rõõmsad ja kirkad. Tegelaste ilmed üllatusest ja rõõmust ehmatuse ja solvumiseni kenasti edasi antud.

Ja siis see Piret Mildebergi imeline rahvuslik stilistika, mis tema piltidega ikka kaasas käib! Selge see, et eesti hiirekesel peab seljas olema triibuseelik ja hõbesõlg lõua all. Ja otse loomulikult on varese põlletaskul muhu mänd. Kuis muidu! Orava murumütsike, jänese siidist kaelasall ja puusapõll, otse loomulikult! Ja mis veel selle raamatu juures silma rõõmustab ja tavapäraselt eesti lasteraamatuga kaasas ei käi. ÕHKU on sinna lehekülgedele jäetud ja mitte paberiga kokku hoitud. Ja seda praegusel kitsal ajal! See on küll üks tänuväärne asi, kui raamatu kujunduse arvelt kokku pole hoitud. Suur tänu kunstnikule-kujundajale, suur tänu kirjastusele, et raamat on tervikuna ilus ja hää!

Kui midagi tahta lõpuks veel arvata ja veidi näpuga vibutada, siis ootaks meie kirjastustelt just selliseid vähese teksti ja kenade piltidega väikelasteraamatuid. Üks kena salmike või väike jutt. Igal leheküljel paar rida ja silma rõõmustav pilt. Ja otse loomulikult peaks see olema papiraamat. Meil on aegade jooksul kogunenud otsatu hulk suurepäraseid jutukesi ja salme, mida sedamoodi raamatuks vormida. Seda eesti väikelapsed vajaks!

Viive Noor, kunstiekspert