Juuni 2009. Tiia Toomet. „Suur karuraamat”

Postitatud marialaur poolt, , teemas Kuu raamat, Uudised

Toomet-Suur-karuraamatIllustreerinud Mare Hunt
Tänapäev, 2009
207 lk

URSUS SEMPER FIDELIS ehk IGAVESTI TRUU KARU

Nüüd on see meil lõpuks olemas – päris oma „Suur karuraamat”, autor ootuspäraselt Tartu Mänguasjamuuseumi asutaja ja kirjanik Tiia Toomet. Pealkirja täiendav lubadus, et siin leidub „kogu tõde kaisukarudest, nende ajaloost, liikidest ja väljapaistvamatest isenditest”, samuti raamatu maht (207 lk) ning pildirohkus lubavad oletada ammendavat ülevaadet kodukarundusest meil ja mujal. Kodukarude ajalugu pole Eestis seni eriti põhjalikult uuritud (folklorist Mare Kõiva), mistõttu on „Suurel karuraamatul” meie rahvuslikus mängumaailmas eriline tähendus.

Kõigepealt tuleks märkida selle mängult suurteose teksti ja pildi mõnusat proportsiooni, mis kinnitab kogu tõde kahekordselt ja võimaldab lugejal-lehitsejal asja tõepoolest uurida ning ühtlasi isiklike kogemustega võrrelda. Kordamata teiste taoliste võõrkeelsete teoste laiaulatuslikku haaret, on autor saavutanud nii sisu kui mahu poolest meeliköitva eestipärase lahenduse.

Selle mahuka teose lugejamäärang on nii lugeja vanuse kui huvi otstarbe suhtes lahkesti laiaulatuslik. Siit saab teadmisi nii õpetaja-kasvataja kui lapsevanem, nii mudilane kui vanur, olgu tal vaid silma ja südant karusooja äratundmiseks. Karuraamat ongi „lavastatud” nii suurtele kui väikestele arusaadavalt ja asjalikult, seega – kogupereraamat. Tiia Toometile omast sooja ja sõbralikku sõna on jätkunud igale leheküljele. Siit saame tuge ja kinnitust iseenda ja oma laste ühisosale – lapsepõlve kestvale tähendusele elus. Tõepoolest, on ju kodukarud nüüd juba mitme põlvkonna seltsilised – asendussõbrad, pihikuulajad, nõustajad, jutukaaslased, unetoojad ,isegi koduõpetajad…

Lühidalt raamatu sisukorrast. Mõõdukale sissejuhatusele („Kaisukarude ajalugu”) järgneb kodukarude konkreetne liigitus („Kaisukarude galerii”), mis võimaldab omagi lemmiku paika panna, (näit. „Vana aja karud”, „ Nõuka-aja karud”, „Ametikarud”, „Rahvuslikud karud”, „Nunnukarud”, „Isevärki karud” jne). Lõpetuseks sisaldab „Karuvaria” ülevaadet karuasjadest, karuraamatutest, lisatud on ka karukroonika ja valik huvitavaid karufakte. Mida siis veel tahta? Ega muud kui selle suhteliselt universaalse raamatu jõudmist iga karusõbrani ning kohtumist uutegi sõpradega, kes võivad endas ootamatult avastada hingesugulust igavesti truu karuga.

P. S. Mitmetes riikides on kodukarusõbrad juba aastakümneid tagasi koondunud ühingutesse, klubidesse või mõnel muul viisil. Arktofiilia on salasõna, mis meid seob.

Leida Olszak, karusõber